Kaks äärmust

Eelmisel nädalavahetusel käisin kohas nimega Seventeen Seventy. Tegu siis kohaga, kus kapten Cook aastal 1770 maabus. Väga ilus koht.

Nägin ka meetri pikkust sisalikku teed ületamas. Pilti ei jõudnud teha kuna sisalik jooksis ära, kui ma lähemale liikusin.

Viis kilomeetrit kaugemal on koht nimega Agnes Water, kus käisin ka ujumas. Oli üks väga väga mõnus päev.

Teine äärmus oli aga eilne tööpäev.

Eile sadas vihma öö otsa ning ka hommikul jätkus vihmasadu. Mina olin arvestanud, et tuleb vaba päev kuna eelmises farmis vihmaga tööd ei tehtud. Siin aga käivad asjad teisiti. Hommikul kella 6 paiku oli auto kenasti kohal ja kõik pidid tööle minema.

Sõites farmi suunas mõtlesin ma vaid ühest – täna tuleb üks väga jube tööpäev.   Lootsin, et hakkab rahet vmt tulema ja tööd ei pea tegema. Uurisime ka autojuhilt, et kas vihmaga tulevad lühemad tööpäevad vmt. Vastuseks saime, et peame arvestama täispika tööpäevaga ning kui tulebki lühem päev, siis on see meile mõnusaks üllatuseks. Olime muidugi ekstaasis.

Esimeseks ülesandeks oli tomatitaimede istutamine kubjaste valvsa pilgu all (tomatitaimed on ju nii-nii kallid). Vihma muidugi sadas ja põld oli väga porine. Mina töötasin paljajalu. Aeg-ajalt vajusin põlvesügavuseni muda sisse. Oli tore. Seljavalu trotsides ja kubjaste juhiseid järgides (tee sõrmedega suurem auk, tee väiksem auk, tee sügavam auk, tee madalam auk, pane rohkem mulda peale jne) möödusid järgmised 3.5 tundi üsna vaevaliselt. Õnneks lakkas vihmasadu peale esimest tundi. Taimed istutatud, oli enesetunne kõike muud kui positiivne.

Järgmine tööülesanne oli rohimine. Jällegi muda sees, tuule käes. Oli külm ja väga nõme. Jäime ellu.

Seejärel korjasime maguskartuleid (see oli päeva kõige vähem mudane osa) ja lõpetasime taas rohimisega. Oli vägev!

Poleks arvanudki, et tomatikorjamise kõrval on veel hullemaid töid olemas. Mu eelmine farm oli tunduvalt parem, kui see farm siin.

Tööpäeva lõpus olid kõik väga rõõmsad, kuna enam ei pidanud sopa sees orjama. Sai ka jalad-käed puhtaks pestud ja paar kildugi visatud. Mul on endalgi raske aru saada, miks me nii rõõmsad olime… Müstika!

Olen 14 päeva siin juba töötanud ja veel on 11 päeva jäänud, et saaksin 88 farmipäeva kokku. Kui nüüd küsida, et kas ma kiirustan siit ära, siis on vastuseks ei. Töö on küll kontimurdev ja vähetasustatud, kuid seltskond korvab need miinused üles (kunagi lugesin kusagilt, et inimese õnnelikuks olemises mängivad palju suuremat rolli head inimsuhed, kui näiteks majanduslik heaolu). Iirlased on lahedad, need uued eestlased (Mihkel ja Priit) on ka normaalsed ja ka kodu on mõnus. Siin võib edas tiksuda küll.

Mõnusat nädalavahetust,

Farmiori

More… more…more…

Veidi mu kodust ja sealsetest elukatest.

Kõigepealt, Bundaberg asub Austraalia idakaldal Queensland’i osariigis (hea küll, rand on tegelikult 15. kilomeetri kaugusel). Linnas elab umbes 71,000 inimest. Läbi linna voolab Burnett’i jõgi, mis aeg-ajalt üle ujutab.

Majad on siin üsna huvitavad – seisavad pakkude peal. Jah, paljud majad on umbes 30. puutüve peale ehitatud. See on vajalik selleks, et elamine kõrgemal oleks. Muidu tuleb vesi tuppa.

Ka minu praeguses kodus elatakse vaid “teisel korrusel”. Esimene korrus on justkui kelder, kus vaid pesumasin ja muu kola asub.

Lisaks inimestele elavad meil majas ka suured prussakad (kuni 5-6 cm) ja gekkod. Prussakad on üsna rõvedad, kuid gekkod on päris lahedad, kui nad mööda seinu ja lagesid ringi jalutavad. Kiired on kah… Kätte pole ma veel ühtegi saanud.

Kuna prussakad on niivõrd rõvedad, siis me killime neid nii palju kui võimalik. Mõrvamisvahendiks sobivad igasugused rasked objektid, kuid tihti kasutame hoopis putukamürki (aeorosool).

Üks päev juhtus nii, et Luca oli köögis ja nägi prussakat. Võttis aerosooli kätte ja pihustas pikalt-pikalt prussakat. Samal ajal kurtis, et prussakas ei sure. Meie (mina, Barry ja Michelle) naersime suure hurraaga teises toas, et arvatavasti piserdab Luca prussakale toiduõli peale (pakend on sarnane). Prussakas raudselt naudib seda :D, keerab selili 😀 ja lausub “More… more…more… Nämm nämm nämm “. 😀 Tol õhtul sai üsna pikalt naerdud. See seik oli siis ühe päeva highlight.

Kaader voolab. Ühel pildil näete ka kõiki elanikke – Luca, Barry, Tyler, Steffan, Michelle ja mina. Tyler ja Steffan (mõlemad Kanadast) olid siin vaid nädala ning kolisid üle-eile välja. Ka Luca laseb siit kahe päeva pärast jalga (töö on liiga jube). Tänane info oli, et homme tulevad kaks eestlast siia juurde.

Lähen ja löön nüüd paar prussakat lapikuks enne magamaminekut.

SalaSeikleja!

Saan kinga?

Džiisassssss. Mul ei ole sõnu. Täna oli lihtsalt võimatu tööpäev.

Kõik algas väga kenasti. Hommikul ärkasin üles kell 5 ja läksin kööki ning panin muusika läpparist mängima (tavaliselt me hommikueinestame ebamugavas vaikuses). Oh what a lovely day! Inimesed ümisesid viisi ja mõni isegi laulis kaasa. It really was a bonding moment! 😀

Russell (farmi omanik vmt) tuli autoga meile järgi ja tuju oli hea. Tööl pandi meid järjekordse põllu juures maha ja õnnis talupoja elu võis alata. Seekord tuli meil põllult kõik vanad kilejupid eemaldada.

Ilm oli soojem ja niiskem kui eelmisel nädalal ja higi voolas ojadena. Põld oli ka mõnusalt tolmune ning kogu too mustus maandus mu ihu peal. Tuul sasis mu juukseid, päike kõrvetas kaela, jalgealune muld hakkas tasapisi lõõmama ja maod sisistasid rõõmsalt rohus (Michelle nägi täna kolmemeetrist madu!!!). Ka töö käis nii kiiresti kui võimalik.

Seal oli täielik põrgu. Tund aega möllasime tunnipalgaga ning siis viidi meid ühe teise põllu peale, kus sama jama tegema pidime. Kuna me olime väidetavalt liiga aeglased, siis pandi meid tükitöö peale s.t iga rida oli $3. Siin saan kindlasti rikkaks, tegin 12 rida. Loodan, et palk mu rahakotti ära mahub.

Töö käigus jõin ära oma 3 liitrit vett ja siis palusin Jules’i (kubjas), et ta mulle vett juurde tooks. Seda ta õnneks ka tegi. Jama vaid, et kubjas torises, kui ma tema toodud vett jõin – vaja oli ju end kiiremini põllul liigutada. Džiisas! Miks ta mulle üldse vett tõi, kui ma seda juua ei tohi?

Rügasime nende kilejuppidega ja saime väga-väga tolmuseks. Ma ei ole vist kunagi nii must olnud. Kogu see põllutolm jäi higise naha külge kinni. Olin täitsa neeger.

Tööpäeva lõpus ütles Jules, et kui me end kiiremini ei liiguta, siis saame kinga. Ma orjasin elu eest ning selle peale öeldakse, et saad kinga… Tomatipõld tundub puhkusena tänase päeva taustal.

Järgi mõeldes, mul ei olekski midagi selle vastu, kui kinga saaksin. Miinumpalga pärast ei ole mõtet nii kõvasti rassida. Õnneks sain täna ka kõne Jules’ilt, kus ta ütles, et mul ja Luca’l on homme vaba päev. Jeiiii!

20 tööpäeva pean veel vastu pidama. Loodan, et töö läheb paremaks.

Wish me luck!

Uus farm

Niisiis, esimene nädal uues farmis seljataga. Ei saa öelda, et siin eriline puhkus oleks olnud.

Töötan “orgaanilises” farmis (mahefarm???), kus kasvatatakse igast manti nagu näiteks tomateid, baklažaane (eggplant), sigu, brokkolit, maguskartuleid? (sweetpotatoes) jmt. Ei kõla just väga isuäratavalt. Tean jah.

Sel nädalal töötasin neli päeva. Üsna kähku sai selgeks, et organic farm tähendab seda, et palju on rohimist. Enamiku ajast olengi põlluridade vahel rohinud või kõplanud. Oh happy day! Selline 18. sajandi talupoja tunne tekib seal põllul. Lisaks rohimisele saab siin ka taimi istutada ja varsti ka korilast mängida.

Tegu on tunduvalt väiksema kohaga kui mu eelmine tomatifarm. Töölisi on siin üksteist: Iirimaalt 4, Eestist 1, Kanadast 2, Prantsusmaalt 1 ja Itaaliast 3 inimest. Pooled elavad minuga samas majas ja ülejäänud kuskil karavanipargis.

Hetkel on tööd üsna vähe, kuna mitte midagi ei ole veel valminud. Seetõttu olid ka kõik mu tööpäevad lühikesed s.t lõppesid 12-14 vahel. Jama vaid, et kell 5 ärkama peab…

Pühapäevad on siin vabad ning täna otsustasin randa kaema minna. Facebook’is nägi Masa (jaapanlane, kes samuti tomateid korjas), et olen Bundaberg’is ning ta ise ka juhtus siin olema. Täna saime kokku ja sõitsimegi randu vaatama. Esmalt käisime Bargara’s, seejärel Mon Repo’s (seal on võimalik kilpkonni näha, kuid nov-märts vahemikus) ja lõpetuseks külastasime Burnett Heads’i randa. Siinsed rannad jäid kõvasti alla Byron Bay’le ja Gold Coast’ile. Üsna palju oli kive ning vaid siin-seal olid väikesed liivarannajupid, kuis võis ka ujumas käia.

Järgmise korrani!

Roadtrip Melbourne-Bundaberg mööda idakallast

5. aprill. Bundaberg, here I come!

Hommikul ärkasin üles ning mu toas põrandal oli katkine faksimasin ( 😀 , lugege eelmist postitust). Viisin viimased asjad autosse ja aitasin ka Steff’il kolida (ta oli juba leidnud uue kodu). Jätsin Steffi’ga hüvasti ja seejärel startisin Sydney poole.

Esialgne plaan oli täna jõuda Canberra’sse ning sealt veidi edasi. Nii kahjuks ei läinud. Kolimistega venis mu start nii hiljaks, et Canberra’sse oleksin jõudnud 21 paiku ning siis oleks seal kottpime olnud ja ma ei näinud selles mõtet. Seega põrutasin Canberra’st mööda ja ööbisin veidi peale Goulburn’i.

Nägin palju asfaldit. Fail!

6. aprill. Suur Reede.

Põrutasin edasi Sydney’sse. Seal tahtsin vaid ooperimaja näha. Parkisin kusagil kesklinnas. Õnneks oli riigipüha ja parkimine oli “vaid” $3 tund. Muidu oleks olnud $7 tund.

Eniveiz, tegin paar klõpsu ooperimajast ja botaanikaaiast. Seejärel tervitas mind linnast väljudes ummik. Paistab, et kõik sydneylased soovisid kuhugi randa chillima minna vmt.

Muidu oli Sydney väga ilus. Jättis väga hea esmamulje. Tulen kunagi kindlasti tagasi.

Sõitsin edasi Salamander Bay’ni. Seal nägin suuri ämblikke ja veel suuremaid ämblikuvõrke. Võrgud olid kahe puu vahel nii suured, et sinna võis inimene kah kinni jääda. Väga neid kaheksajalgseid ei torkinud ja pääsesin sealt eluga.

Rand ei olnud just kõige ilusam, kuna seal oli väga palju vetikaid vmt, mis mulksus (tegi keeva leeme häält). Vette ma minna ei tahtnud. Pildilt näete ka mu kräsupea soengut :S Sorry, kamm jäi Eestisse! 😀

Õhtul parkisin jumal teab kus maantee ääres ja magasin autos.

7. aprill. Byron Bay, NSW.

Mäletan, et Oli oli kunagi rääkinud, et ma pean kindlasti Byron Bay’d külastama…. Või oli see Bowen… Eniveiz, mingi B tähega koht oli. Suundusingi Byron Bay’sse ja kui sinna kohale jõudsin, siis oli vaatepilt kõike muud kui igav. Kast jäi lahti!

Byron Bay on Austraalia mandri kõige idapoolseim punkt. Seda kohta kirjeldavad järgmised sõnad: paradiis, valge liiv, ilus rand, ilusad inimesed, soe vesi ja suured lained. VÄGA palju inimesi oli end sinna parkinud. Parkimiskohta oli võimatu leida, kuid sain selle vägitükiga ikkagi hakkama. Peesitasin rannas, ujusin, lugesin raamatut – puhkasin nii nagu nendel puhkusereisi postkaartidel :D. Ka siia tulen kunagi tagasi.

Tegin mõned pildid kaljudest, lainetest, päikeseloojangust ja tuletornist.

Jäin Byron Bay’ga vägagi rahule.

8. aprill. Kullarannik

Byron Bay’st liikusin edasi järgmistesse paradiisirandadesse: Cold Coast ja Surfers Paradise. Jällegi käisin ujumas, peesitasin rannas kuniks viskas üle ja sõitsin praktiliselt, et Bundaberg’ini välja. Brisbane’ist sõitsin lihtsalt läbi kuna taevas olid juba kurjad pilved ning tahtsin enne vihma kuhugi Bundaberg’i lähedusse jõuda.

9. aprill. Jõudsin Bundaberg’i.

Sõitsin Bundaberg’i. Seal võtsin Andrea’ga ühendust. Andrea (maja üürileandja) näitas mulle toa kätte ja jättis mu üksi majja, et saaksin rahus sisse kolida. Ise läks ta tagasi tööle. Kõik teised töölised olid samuti farmis. 16 paiku toodi kõik töölised koju.

Majas elavad hetkel vaid mina, Michelle (Iirimaalt), Barry (Iirimaalt) ja Luca (Itaaliast). Arvan, et kuna 5-6 voodikohta on veel vabad, siis tuleb siia peatselt rahvast juurde.

Luca just rääkis, et töö oli über-raske (täna oli ta esimene päev). Michelle ja Barry samuti kurtsid, et töö pidi hinge seest võtma.

Andrea andis mulle ka töölepingu jmt paberimajanduse ning isegi üüri eest andis tšeki tagasi. Täitsa tipp-topp värk. Isegi maja on igati kobe. Esmamulje asjast on hea. Loodan vaid, et homme ei ole tööl väga hull.

Ciao!

Hammertime

Varasemast olen jätnud mainimata, et maja, milles elan, lammutatakse varsti maha. Täna sain teada, et järgmisel laupäeval võetakse elekter välja,veidi hiljem tehakse majale üks-null. Kõik peavad nädala jooksul välja kolima.

Kuna Pets jääb Melbourne’i, siis oli tarvis leida talle auto. Muidu ei saa ta mitte kuidagi tööle (varem sõitis ta Useless’iga). Gumtree’st leidsime auto kuulutuse, sõitsime kohale, vaatasime üle. Auto küll tossas veidi rohkem kui oleks optimaalne, kuid nägi väga tipp-topp välja. Pets ostis ära. Arutlesime, et kui lähebki katki, siis saab kasvõi velgede eest pool rahast tagasi. Jäime ostuga rahule.

Eile olin Gumtree’s kuulutanud, et otsin reisikaaslasi oma Bundaberg’i roadtrip’ile ning leidsin ka mitu huvilist. Kõige asjalikuma jutuga olid kaks dreadlocks’idega tüdrukut, kes lubasid ka kaasa tulla Sydney linnani. Kaks tundi peale nende nõusolekut ütlesid nad ikkagi ära. Nende couchsurfing’u host Sydney’s saatis nad pikalt. Nojah, mul läks tuju kohe kehvemaks.

Ülejäänud huvilised olid pirtsakad – küll sooviti sada asja külastada, paar päeva hiljem startida jne. Üks soovis, et ma talle kah farmitööd sebiksin ja käis oma tööotsimise küsimustega pinda. Üks neiu tahtis, et sõidaksin päevaga 1500+ kilomeetrit … džiisas sõitku lennukiga kui nii kiire on. Teiste pilli järgi ma tantsida ei tahtnud ja otsustasin, et lähen maailma kõige parema seltskonnaga – ise endaga.

Steffi, mina ja Pets tegime ka viimase õhtusöögi (kõlab uhkelt eks? :D). Eniveiz. Pets kokkas, mina planeerisin roadtrippi ja Steffi oli lihtsalt ilus. Söök oli nämm-nämm. Tänks Pets!

Õhtu jätkudes hakkas kurk kuivama ja me kõik saime kokku mu hea sõbra Jack Daniels’iga. Mingi hetk parandasime faximasinat. Seda tegime muidugi haamriga 😀 … Ohjah.. Vaene faximasin. Veidi hiljem käisime poekäruga sõitmas. Pildid allpool annavad ettekujutuse (mina olid enamasti kaamera taga).

Homme stardin Bundaberg’i suunas.

Haamrimees

Jälle lähen kaugele-kaugele

Elan Melbourne’is juba teist nädalat. Koduks on mul see maja, mida Mikki mulle näitas (mäletate, kirjutasin, kui hot ta oli ja kolisingi siia). Majas elavad kaks eestlast (mina ja Pets), kaks iisraeli neiut (Danielle ja Natali), üks saksa tüdruk (Stefanie), üks britt (David) ja kaks Hong Kongi tüdrukut. Kõige lahedamad tegelased muidugi mina, Pets ja Steffi. Ülejäänud hoiavad meist eemale kui katkust… nõmedad tööinimesed… Steffi on väga lahe, iisraeli tüdrukud räägivad VÄGA palju heebrea keeles, Hong Kong’i neiud ei räägi mitte midagi, kuid kolistavad kaua süüa teha igal õhtul köögis. David aga chillib lihtsalt omaette oma kuuris 😀 (majast eemal on üks  kuuri moodi tuba vmt, kus ta elab. Kunagi ammu-ammu oli seal vist garaaž.)

Enamuse ajast viibisin kodus kuna vasak jalg veidi valutas (reielihas, farmitöö trauma :D). Kõndida sain küll normaalselt, kuid väga kükke teha ei saanud. Õnneks lasime eile kärsa likku ja chillisime Petsi ja Steffi’ga ning mu uue parima sõbraga Jack Daniel’s (viski ja koola segu). Täna hommikul ärkasin üles ning jalg oli korras. Jack Daniels parandab kõik haavad :D. Soovitan!

Olen rõõmsalt tööd otsinud ja otsingute käigus sain veidi targemaks. Üks päev lugesin Facebook’i Eestlased Austraalias grupi postitusest, et agentuuride kaudu on täiesti mõttetu asjalikku tööd otsida. Vastavas postitused väitis onu, et on vestelnud mitme austraallasest sõbraga, kes töötavad personalijuhi ametikohtadel. Point on see, et agentuuridel on prioriteediks klient, mitte “seljakotireisija isiklik eludraama”. Kui agentuuril on valida Austraalia kodakondsusega kandidaadi või idaeurooplase vahel, siis eelistatakse esimest. Sel moel on  kliendil vähem jamamist – pole tarvis viisadega möllata, oodata kuniks inimene kohaliku kultuuriga kohaneb või kuniks ta inglise keel paraneb jne.

Tolle tarkusetera tõttu olengi loobunud agentuuride kaudu asjaliku töö otsimisest ja võtsin ette teise tee. Plaan on, et otsin välja ettevõtted, kus võiksin töötada ja seejärel saadan neile (eelistan saata otse mingile funktsioonijuhile, mitte personalijuhile) oma CV ja motivatsioonikirja, kus kirjeldan kui ilus ja tore ja töökas ma olen… you know the drill. Success rate on olematu, kuid proovima peab.

Saatsin oma kraami vist 15. ettevõttele ja tasakesti hakkasid saabuma ka eitavad vastused ning siis tuli suur Masendus (jah, suure f*cking M tähega) ja ma loobusin. Epic fail!

Otsustasin hoopis farmitööd otsida. Mul ju tarvis üks kuu veel farmis orjata, et pikendada oma viisat aasta võrra. Vaatasin Gumtree’s jälle ringi. Paar kõnet ja emaili hiljem leidsingi ühe tööotsa. Jällegi on tegemist korilasetööga, kuid seekord Queensland’is Bundaberg’i läheduses. Autoga pean kõigest 2000 kilomeetrit läbima, et sinna jõuda. Looking forward to that drive!

Petsiga läheb elutee meil lahku, kuna ta leidis tööd ehitusel. Seega jääb ta Melbourne’i. He’s working for the Man now. 😀

Eile sain ka uue pangakaardi kätte ning enam ei hoia mind mitte miski Melourne’is kinni. Plaan on startida  neljapäeval (5. aprillil) ja Bundaberg’i jõuda pühapäeval või esmaspäeval. Seega 400-500 kilomeetrit sõitmist päevas. Ei olegi väga palju. Seekord katsun ka mingit turistitamise moodi asja kah teha. Muidu näen vaid asfaldit ja roadkill’e nagu mu Perth-Melbourne’i tripi ajal juhtus.

Ahjaa. Peale kahenädalast ootamist saime türklase käest oma Employent Verification vormile allkirjad. Great success! 63 päeva 88’st on tehtud.

Järgmisel korral kirjutan oma tripist Bundaberg’i.

Ciao!