Kui ma kunagi suureks saan…

14 10 2011

Maandusin umbes tund aega tagasi Tallinnas. Seljataga on kolmepäevane Rootsi välislähetus, mille raames tuli sõita 720 kilomeetrit Rootsi teedel .

Rootsi oli imeline. Teed on seal suurepärased ja lausa rõõm on sõita. Täitsa inimese tunne oli rooli taga. Lisaks nägin sõites ka loodust, kivirahnusid, põtru, roadkill’e jmt.  Seega pakutakse nii silmailu kui ka sõidumugavust. Isegi kütus on seal odavam, kui Eestis. Näiteks ostsin etanool E85’te ja selle liiter maksis 9.85 SEK’i, mis on umbes €1.10 eur’i. Eestis vist ei olegi kusagil E85’te müügil. Kuigi jah bensiiniliiter oli Rootsis umbes €1.5 (Eestis €1.26 vmt). Parkimine maksis Norrköping’us (200 kilomeetrit Stockholm’ist lõunasse) 10 SEK’i tund s.t umbes €1. Ka see oli normaalne.

See reis oli tõesti tööreis. Tekkis üks ootamatu probleem ja seetõttu olid kaks esimest päeva hommikust hilisööni tööga seotud. Ikka väga väsitav oli see. Kolmas päev möödus samuti töiselt, kuid ka rooli taga.

Eesti võttis mind ka sel korral kehvasti vastu. Ootasin Tallinna bussijaamas Tartu bussi ning läksin selleks Rändur’i kohvikusse. Seal aga oli üks purjus naine, kes räuskas ja karjus kõigi peale, kes talle ette juhtusid. Hiljem oksendas ta seal samas jne. Ikka väga ebameeldiv oli.

Kuna saabusin bussijaama kella 22ks vmt, siis ei saanud sealt enam bussipileteid osta (kassad olid kinni). Seega mõtlesin, et ostan bussi pealt. Sama mõtlesid oma 30-40 inimest. Täiesti uskumatu, milline tunglemine toimus bussi peale – reedene päev ja kõik tahavad Tartu sõita.

Ma arvan, et mida rohkem ma Rootsit külastan seda rohkem veendun, et seal on kõik justkui parem. Seega kui ma kunagi suureks saan, kolin ära Rootsi.

Advertisements




“Üksik” välislähetus

2 10 2011

Kolmapäeval ööbisin klassiõe juures Tallinnas. Huvitav, et ta üldse oli nõus mind majutama. Viimati nägin ma teda vist 10 kuud tagasi koolis. Mõtlesin, et parem oleks ju Tallinnast lennujaama minna, kui varahommikul bussiga Tartust pealinna loksuda. Sõbrants oli Facebook’is online ja kuna kaotada ei olnud midagi, siis küsisin. Ilma igasuguse lunimise ja kerjamiseta sain nõusoleku. I love it when a plan comes together. 😀

Lisaks majutusele vedas mul ka nii palju, et sain selle sama sõbrannaga Tartust Tallinna. Autos oli hea muljetada… Suured tänud Kädi! Hugs & kisses…

Reisiplaan: Tallinnast lendan Kopenhaagenisse ja sealt rongiga Lund’i (Lõuna-Rootsis). Varustus: sülearvuti, mobiil, vihik ja pastakas.

Esimene probleem, mis tuli lahendada, oli see, et kuidas ma saan Lennart Meri lennujaama kella 5:30ks. Otsustasin takso kasuks. Ärkasin 4 paiku üles ja helistasin taksofirmasse ning soovisin taksot kella 5ks maja ette. Lubati, et saab. Paistab, et Eestis need asjad ikka nii ei käi, et kui lubatakse, siis lubatu ka täidetakse.

Kell 5 ei olnud ühtegi taksot maja ees. Helistasin uuesti taksofirmasse kell 5:02. Ütlesin, et tahtsin taksot kella 5ks saada. Selle peale vastati, et “kell on juba 5:02” :D… on alles lambad seal tööl. Muidugi ma tean, et kell on juba 5 läbi! Selle pärast ma helistangi. Lubati saata uus takso, pidi 2 minuti jooksul kohale jõudma.

Ei jõudnud.

Mõtelsin, et aitab ootamisest. Lennuki pardalemineku ajani oli jäänud veidi alla tunni. Security’st on kah tarvis läbi käia, helistasin järgmisele taksofirmale. Vastu võttis sama inimene :D… Ta lubas uurida, et kuhu takso jääb. Eniveiz 5:15 oli takso olemas ja sain lennujaama. Lennujaama jõudes olin €5.88 võrra vaesem. All’s well that ends well.

Peale 1h 40 min lendu maandusin Kopenhaagenis. Nüüd oli tarvis leida rongijaam. Ekslesin veidi lennujaamas ringi ja küsisin paarilt inimeselt teed, kuniks leidsin koha üles. Rongijaam asub sama hoonekompleksi juures, kus lennujaamgi. Eks ma olen veidi blond ja ei leidnud seda kohe üles.

Ostsin automaadist rongipileti Lund’i. Pileti pealt ei lugenud ma välja platvormi, kust rong väljub. Seega läksin esimesse ettejuhtuvasse ja küsisin platvormil ühelt mehelt abi pileti dešifreerimisel.

Oi, kui abivalmiks mees osutus! Ta ei piirdunud lihtsalt sellega, et öelda, kas olen õiges kohas või mitte, vaid jalutas minuga tablooni ja seletas mulle selle lahti. Lisaks liikus ta minuga samas suunas. Seega läksime sama rongi peale.

Onu nimi oli Pierre. Prantsuse nimi, kuid tegu oli rootslasega. Rong oli palju mugavam kui lennuk. See oli nii vaikne ja rahulik. Lisaks oli palju ruumi jalgadele. Väga mugav! Soovitan.

Pierre’iga rääkisin elust/olust ja siis läks jututeema Eesti riigi peale. Mainisin, et meil on tööpuudusega ikka kehv seis ja madalad palgad ning negatiivne iive. Selle peale lausus ta, et ta ei mõista seost majandusolukorra ja lastesaamise vahel. Mul jäi sellest mõttest kast lahti. Pierre ise oli koristaja. Ta reisib iga päev Malmöst (Lõuna-Rootsi) Kopenhaagenisse, kus ta koristab lennujaamas. Töötab 20-25 tundi nädalas ja palka saab 24000 SEK’i kuus. Pole paha. Täitsa hämmingut tekitas mõte, et nö musta tööd tegev inimene ei muretse pere loomise majandusliku poole peale.

Lund’i rongijaamast väljudes alustasin taksootsinguid. Pea oli pilvedes ja pilk kaugusesse suunatud. Siis järsku koputas üks vanem mees mu õlale ja näitas näpuga mu jalge ette. Ma ei saanud algul pihta, mis ta tahtis, kuid siis nägin, et seal on mingi oksehunnik vmt ja ta hoiatas mind, et ma sinna sisse ei astuks. Eestis ei ole minuga kunagi midagi taolist juhtunud. Rootsi 1 Eesti 0.

Taksoga liikusin sihtkohta töökohustusi täitma. Ma jätan sujuvalt kogu selle töö asja vahele ja jõuan hetkeni, mil “tööpäev” läbi sai.

Eelmine kord, kui Rootsis käisin, siis rääkis ülemus, et üsna jama on käia välislähetustel üksinda:  käid võõrastes kohtades, kedagi ei tunne ja molutad niisama hotellides. Igav.

Nädal enne reisi mõtlesin, et püüan taolist olukorda vältida ning logisin taas couchsurfing.org veebilehel sisse ja saatsin kaks hosting’u kutset. Esimene keeldus kuna oli Lundist väljas, teine vastas jaatavalt. Great success!

Lund’i kesklinnas sain oma couchsurfing’u host’iga s.t Henrik’uga kokku. Ta mõtles, et võiks minna ühele couchsurfing’u üritusele sitari muusikat kuulama. Sitar on üks India päritolu keelpill (kitarri sarnane). Sai jälle räägitud elust/olust Henrik’uga ja seejärel liikusime Malmö linna.

Kohale oli tulnud umbes 15 inimest. Enamik olid rootslased ja seetõttu räägiti üsna palju rootsi keeles. Oli ka minusuguseid, kes inglise keelt purssisid. Sai siis lihtsalt chillitud, söödud head ja paremat, kuulatud muusikat. Mulle meeldis.

Paar pilti:

Proovisin ka ise sitariga mängida. Põhimõtteliselt on sellel 4 keelt, millest vaid ühel mängid meloodiat ja ülejäänuid on justkui niisama tore pöidlaga strumm’ida. Üsna võõras oli seda instrumenti käes hoida. Nina mängis ka paar lugu kitarril. Kaks videot:

Mõned tarkuseterad õhtust: “terviseks” kõlab väga “terrible sex” moodi, eestlaste bussijaam on “pussystation” 😀 ja muidugi ka “12 kuud”.

Tagasi sõitsime bussiga. Üsna imelik oli, et väikeses bussijaamas nii palju inimesi seisis. Lühidalt buss oli täiesti täis ja praktiliselt KÕIK olid noored s.t tudengid. Neid oli palju, nad kõik rääkisid ja neist õhkas energiat, rõõmu, excitement’i. Bussis  oli hetk, kui istusin maha ja lihtsalt kuulasin rootsi keelt. Ja ma justkui armusin ära. Rootslastesse ja rootsi keelde.

Ma vaatasin ringi, kuidas inimesed naeratasid kui rääkisid. Väga mõnus oli. Ka rootslased on ilusad inimesed 😀 Väga.

Reede. Kella 13’ni tegin tööd ja siis jälle taksoga Lund’i rongijaama. Teate, mis eristab Eesti taksojuhte Rootsi omadest? Professionaalsus ja teeninduse kvaliteet. Rootsis tehti mul uks lahti, mu arvutikott tõsteti minu eest sisse ja võeti pärast välja. Iga asi tehti ette ja taha ära. Lisaks sai tasuda ka kaardiga (vedas kuna mul ei olnud ju Rootsi kroone kaasas :D). Eestis, ei midagi sellist.

Kopenhaageni lennujaamas läks mul security’s kauem kui eelmine kord. Mul õnnestus saada “random check’i” osaliseks. Niisiis jope, selle taskud, rahakott,  ja muu, mis olin sinna kasti pannud, võeti kenasti lahti ja sorati läbi.

Umbes 2 tundi hiljem maandusin Tallinnas. Eestimaa ei võtnud mind väga hästi vastu. Kohe seletan lahti.

Tallinn-Tartu buss peatub nüüd ka lennujaamas (hiljutine muutus). Mõtlesin, et suurepärane, enam ei peagi bussijaama sõitma, et sealt Tartu pilet osta. Seega ootasin siis ligi pool tundi, lasin nr 2 bussil mööda minna (buss, mis lennujaamast linna viib) ja ootasin kuniks Tallinn-Tartu buss saabub.

Rõõm oli suur, kui lõpuks see buss ka saabus, kuid tuju läks nulli nii kui bussijuht piletit küsis. Ütlesin, et seda pole ja ta laiutas käsi, kuna ta ei saa mulle piletit müüa (oli välja müüdud). Lisaks ütles ta, et on lootusetu siit lennujaamast bussile pilet saada.

Ma ei viitsinud enam tegevusetult oodata. Otsustasin, et lähen jalgsi bussijaama ja ostan sealt pileti (tagantjärgi oleks ju takso võinud võtta…). Tee peal tegin kiire Ülemiste keskuse külastuse, et osta väike snäkk. Läksin siis Prismasse? (või MaksiMarketisse? või jumal teab, mis asi seal oli) ja võtsin poekäru, et saaksin sinna oma raskeks muutunud läpakakoti panna. Algul vaatasin, et käru liigub veidi kehvasti… ju vist mu koti raskuse tõttu… Veidi hiljem mõistsin, et üks ratas kärul ei käi ringi ja oli kogu aeg blokeeritud. Eesti pani mulle veelkord ära.

Peale Ülemistelaksu, läksin bussjaama. Seal tahtsin osta kella 19’se pileti. Öeldi, et välja müüdud. Järgmine variant kella 20’ne buss. Ostsin selle. Võite juba arvata, et ma ei olnud heas tujus.

Kas mul oli siis kehv “Eesti päev” või oli kõik Eestis juhtunu märk sellest, et pean siit kaduma… kuhugi mujale… Mul ei olnud hea meel, et kodumaale jõudsin. Aga tuju tõstab mul see, et juba 12. okt lähen taaskord Rootsi.





Koolitus, konverents ja miiting Rootsis

17 09 2011

Tööle võtsin teisipäeval  veidi rohkem kraami, kui tavaliselt. Pakkisin kaasa ka ülikonna, sokke, hambaharja jmt. Plaanis oli minna Rootsi. Seal ootas mind ees üks koolitus, konverents ja ärikohtumine.

Teisipäeva õhtul 21 paiku sõitsin ülemusega Tallinna, kus ööbisin Ülemiste hotellis ja hommikul liikusime edasi lennujaama. Lendasin Stockholm’i kolmeses grupis ja sealt edasi üksinda Malmö’sse (Lõuna-Rootsis). Sealt omakorda liikusin taksoga Lund’i (20 km Malmö’st).

15-20. minutilise taksosõidu peale kulus 499 SEK’i (€55). Nice! See-eest sain veidi naerda, kui andsin taksojuhile ühe märkmepaberi, millele olin kirjutanud aadressi, kuhu sõita. Taksojuht aga võttis selle lehe ja püüdis seda tükk aega dešifreerida. Tal oli see leht valepidi käes. Džiisas, kust sellised tulevad?

Hea küll, ei jäta teid pimedusse kobama ja vastan ära. Ikka Pakistanist. Onu oli täitsa pakk, mis pakk. Kuulas raadiost trummi põristamist ja rääkis telefonis pakistani (või hindi?) keeles. Arusaamatus lõppes sellega, et ma trükkisin ise taksojuhi GPS’i aadressi, kuhu mul tarvis jõuda.

Õige koha leidsime üles ja järgnes intensiivne koolitus. Sain uut infot, seejärel jõime kohvi, veel uut infot, tegime lõuna, õppisin/kuulasin/küsisin, jõime kohvi ja sedasi kella 18’ni välja.

Kui kord koolitus lõppes ja jõudsin hotelli, siis algas järgmine fiasko. Mina jõudsin ju varem kohale (lendasin), kuid mu ülemus ja co liikusid autoga. Nende käes oli aga broneerimisvoucher vmt. Mul oli vaid voucher’i number ja selgitasin mõnda aega, kes olen, kust tulen ja miks mul voucher’it ega midagi kaasas pole. Lõpuks ikkagi anti toavõti kätte ja sain kergemalt hingata.

Päev oli üsna väsitav: 2 hotelli, 2 lennukit, takso, koolitus, palju rootsi keelt (koolitajad ei viitsinud iga asja inglise keeles arutada, arutasid rootsi keeles ja siis jagasid tulemusi minuga inglise keeles), palju infot. Liiga palju. Mõtlesin, et mulle kuluks ära üks mõnus vann.

Mõeldud, tehtud. Lebotasin vannis, kuni sõrmedel tõmbus nahk mõnusalt kortsu ja vesi hakkas ka ära jahtuma. Seejärel tuli ka telefonikõne – ülejäänud seltskond oli kohale jõudnud. Võtsime lobby’s paar jooki ja jagasime päevamuljeid.

Uus päev. Neljapäev ja konverents. Sai kuulatud mitmeid ettekandeid, kohvitatud ja märkmeid tehtud. Peale konverentsi  läksime ühte fancy restorani.

Tegin ka toidust mõne pildi:

Vestlus läks õhtusöögi ajal algul veidi üle kivide ja kändude, kuid hiljem oli üsna huvitav ja pean tõdema, et lõbus. Ma arvan, et aitas ka šampanja, punane vein ja ka magus vein, mida pakuti magustoidu juurde :D.

Reede. Viimane päev Rootsis. Täna oli ärikohtumine, mille detailidest ei saa ma siinkohal kirjutada. Igal juhul oli see esmakordne taoline miiting mu elus ja see osutus tunduvalt lõbusamaks/paremaks, kui eelnevalt ettekujutasin.  Mulle meeldis. Miitingu järel sain ka veidi tagasisidet ülemuselt ja ka ühelt rootslaselt – nad jäid väga rahule ja tahavad, et ma “oma asja” edaspidi ka iseseisvalt ajama hakkaksin. Leppisime kokku, et nädala paari pärast, lähen tagasi Rootsi ja teen seda, mida ma teen :D. Mulle selline asjade kulg täitsa meeldib :D.

Peale miitingut tegime väikese šoppamise ühes Malmö kaubanduskeskuses ja seejärel põrutasime Kopenhaageni poole. Lund’ist on Kopenhaagenisse umbes 50 minutit autosõitu. Taani ja Rootsi vahel on üks sild, millele pääsemiseks tuleb tasuda “sillamaksu” vmt. See oli vist 299 DKK’d. Peale tasumist avanes tõkkepuu ja pääsesime silla peale liiklema. Nägin eemal vees ka tuulikuid. Peale paari kilomeetrit näitas silt, et oleme jõudnud Taani ja veidi hiljem muutus sild tunneliks. Tunneli teises otsas oli juba Kopenhaagen ja lennujaam.

Lennujaam oli nagu lennujaam ikka – üldiselt üks igav ja kallis koht, kus aega surnuks lüüa. Lennuk väljus mul väravast A7, 3. terminalist. Seal värava eesruumis oli üks WC, kus oli seinale kirjutatud “Lady Gaga was here. So fucking what?”. Kuna olen Lady Gaga fänn, tegin sellest ka pilti:

Samas, kas tegu oli päris Lady Gaga’ga või mingi suvalise tüübiga, kes oskab markerit käes hoida, ma arvatavasti kunagi teada ei saa 😦 Väga kurb, et mu Kopenhaagenis veedetud aja kõrghetk võib põhineda valel.

Lennukis sain aga ühe vägitükiga hakkama. Veidi aega peale õhkutõusmist pakuti reisijatele snäkke ja kohvi/teed. Mina suutsin pool tassi kuuma teed enda peale ümber ajada. Mõnus. Esmalt oli veidi piinlik, kuna üks kena neiu istus kõrval 😀 (eestlased on ikka ilusad inimesed :D). Olukorra tegi hullemaks see, et mul oli seljas ülikond (täna oli ärimiiting ikkagi). Kõrvalreisija pakkus mulle ka enda salvrätikut, kuid sellest jäi väheks. Õnneks oli stjuuard oma “lauaga” käeulatuses ja neiu haaras sealt omajagu salvrätikuid. Kui kriis kord lahendatud sai, süttis peatselt turvavöö kinnitamise tuli, mis andis märku, et kohe-kohe hakkame maanduma.

Hetkel olengi autos ja liigun ülemuse autos Tartu poole. Home sweet home…