Kaks äärmust

29 04 2012

Eelmisel nädalavahetusel käisin kohas nimega Seventeen Seventy. Tegu siis kohaga, kus kapten Cook aastal 1770 maabus. Väga ilus koht.

Nägin ka meetri pikkust sisalikku teed ületamas. Pilti ei jõudnud teha kuna sisalik jooksis ära, kui ma lähemale liikusin.

Viis kilomeetrit kaugemal on koht nimega Agnes Water, kus käisin ka ujumas. Oli üks väga väga mõnus päev.

Teine äärmus oli aga eilne tööpäev.

Eile sadas vihma öö otsa ning ka hommikul jätkus vihmasadu. Mina olin arvestanud, et tuleb vaba päev kuna eelmises farmis vihmaga tööd ei tehtud. Siin aga käivad asjad teisiti. Hommikul kella 6 paiku oli auto kenasti kohal ja kõik pidid tööle minema.

Sõites farmi suunas mõtlesin ma vaid ühest – täna tuleb üks väga jube tööpäev.   Lootsin, et hakkab rahet vmt tulema ja tööd ei pea tegema. Uurisime ka autojuhilt, et kas vihmaga tulevad lühemad tööpäevad vmt. Vastuseks saime, et peame arvestama täispika tööpäevaga ning kui tulebki lühem päev, siis on see meile mõnusaks üllatuseks. Olime muidugi ekstaasis.

Esimeseks ülesandeks oli tomatitaimede istutamine kubjaste valvsa pilgu all (tomatitaimed on ju nii-nii kallid). Vihma muidugi sadas ja põld oli väga porine. Mina töötasin paljajalu. Aeg-ajalt vajusin põlvesügavuseni muda sisse. Oli tore. Seljavalu trotsides ja kubjaste juhiseid järgides (tee sõrmedega suurem auk, tee väiksem auk, tee sügavam auk, tee madalam auk, pane rohkem mulda peale jne) möödusid järgmised 3.5 tundi üsna vaevaliselt. Õnneks lakkas vihmasadu peale esimest tundi. Taimed istutatud, oli enesetunne kõike muud kui positiivne.

Järgmine tööülesanne oli rohimine. Jällegi muda sees, tuule käes. Oli külm ja väga nõme. Jäime ellu.

Seejärel korjasime maguskartuleid (see oli päeva kõige vähem mudane osa) ja lõpetasime taas rohimisega. Oli vägev!

Poleks arvanudki, et tomatikorjamise kõrval on veel hullemaid töid olemas. Mu eelmine farm oli tunduvalt parem, kui see farm siin.

Tööpäeva lõpus olid kõik väga rõõmsad, kuna enam ei pidanud sopa sees orjama. Sai ka jalad-käed puhtaks pestud ja paar kildugi visatud. Mul on endalgi raske aru saada, miks me nii rõõmsad olime… Müstika!

Olen 14 päeva siin juba töötanud ja veel on 11 päeva jäänud, et saaksin 88 farmipäeva kokku. Kui nüüd küsida, et kas ma kiirustan siit ära, siis on vastuseks ei. Töö on küll kontimurdev ja vähetasustatud, kuid seltskond korvab need miinused üles (kunagi lugesin kusagilt, et inimese õnnelikuks olemises mängivad palju suuremat rolli head inimsuhed, kui näiteks majanduslik heaolu). Iirlased on lahedad, need uued eestlased (Mihkel ja Priit) on ka normaalsed ja ka kodu on mõnus. Siin võib edas tiksuda küll.

Mõnusat nädalavahetust,

Farmiori


Toimingud

Information

2 responses

1 05 2012
Katrina Mäeorg

Uuhh, jutt on hea, aga pildid on veel paremad. Selle kohta saab öelda ainult ühte asja – nice, me love it😀

2 05 2012
salaseiklused

😀 Tänud!




%d bloggers like this: