Nädal Petsiga

30 11 2012

Pets tuli külla. Viimati nägin teda Melbourne’is enne Bundabergi farmi sõitmist aprillis. Ta reisib veidi ringi enne Eestisse tagasiminekut.

Pühapäeval saime Gold  Coastil kokku ja käisime rannas ujumas ja surfamas. Hea küll, pigem käisime lihtsalt vees sulistamas, kuna surfata keegi ei oska.

Esmaspäeval läksime aga Sunshine Coasti ja Noosasse. Esmalt üritasime surfata Sunshine Coastil. Meie püüdlustest hoolimata ei suutnud me kordagi laua peale kahe jalaga saada. Lained olid seal veidi suured ja natuke liiga sagedad.

Siin on ka nö dumping waves ehk siis lained, mis kannavad sind rannani ja siis viskavad su minema. Need on hästi lõbusad. Päris lahe on vaadata teisi, kes üritavad veest välja tulla ning siis jäävad paar meetrit enne liiva tolle dumping wave’i alla. Kõik käivad urna ja naeravad. Lõbus. Proovisime ära.

Peale surfilaksu liikusime Noosa randa ja ka Noosa rahvusparki. Sel korral nägime vees delfiine, raisid, kilpkonni. Pets tegi pilti. Kirjutasin kividega ka oma nime randa. Kui vesi pole neid kive liigutanud, siis võib mu hieroglüüfe seal näha ka täna.

Jalutasime rahvuspargis ja umbes 5-6 inimest tuli vastu ning ma märkasin, et umbes meetrine madu läheb üle tee. Miski ime kombel ei märkanud ükski vastutulijatest madu ja lihtsalt jalutasid maost üle. Sürr värk! Üritasin maoga ka pildile saada, kuid see ei tulnud väga välja kuna Petsi ultra-hüper-pika-distantsi-objektiiv ei mahutanud mind maoga kaadrisse. Kodus guugeldasime ja arvame, et tegu on pruunmaoga (Brown Snake), ehk siis maailma teisik kõige mürgisema maoga.

Tagasiteel pargist nägime teisi turiste taevasse vaatamas ja tuli välja, et nad silmasid hoopis koaalat puu otsas. See oli esimene koaala, keda vabas looduses näinud olen.

Teisipäeval mõtlesin, et võiks teha midagi huvitavat, näiteks kose all tiigis ujuda. Asukohaks valisime Cedar Creek Falls’i Mt Tamborine’i läheduses.

Vesi oli veidi jahe alguses, kuid pärast oli normaalne. Tegime paar vettehüpet, lasin limaste kivide peal liugu ja nautisime looduse ilu.

Kolmapäeval peale tööd läksime lihtsalt Gold Coastile surfama. Ilm oli väga pilvine ja lubati äikest. Sel korral pani ilmateade ka täppi, kuid vihmasaju tõttu ei jätnud me vees-sulistamis-surfiretke pooleli. Märjaks oli nagunii plaanis saada ja vees olime nii kaua kuniks vetelpäästjad inimesed välja kutsusid.

Neljapäeval käisime matkamas. Sõitsime Glass House Mountains’ite juurde ning üritasime vallutada Mount Tibrogargani mäe tippu. Esmalt uurisime infotahvlit, kus olid toodud kolme matkaraja marsruudid ja läbimiseks kuluvad ajad. Valisime raja nr 1 ning läbisime selle 1.5 tunni asemel 45 minutiga. Järeldasime, et oleme hardcore päkkerid ja mägironijad ning võtsime ette kolmanda kõige raskema raja. Too rada oli soovitatav vaid kogenud mägironijatele, lisaks informeerisid sildid meid ka sellest, et nii mõnigi inimene on tol rajal oma eluga hüvasti jätnud. Teerada oli üpris kivine. Järsu paarisajameetrise sinkavonkalise raja järel jõudsime kaljuni. Selle peale oli punase värviga märgitud trajektoor, mida mööda mäkke üles võis ronida.

Too mägi oli üsna vertikaalne. Arvan, et ronisime vaid 10 meetrit tollel järsul kaljul, kuniks mul junn nii jahedaks läks, et ma otsustasin mäkketõusu katkestada. Mäletan, et järsku muutus see mägi väga reaalseks – iga samm või kivi, millest kinni haarasin muutus eluliselt tähtsaks. Üks libisemine ja enda katkitegemine on garanteeritud. Adrenaliinilaks. Mõistan, miks inimesed seal ronivad.  Aga vaade sealt oli päris hea.

Üks kohalik rääkis, et too jupp, millest üles ronisime oligi kõige järsem ja jubedam, kuid sellest hoolimata ta ise meist kõrgemale ei roninud. Mäe all olime kõik kõvad mehed, kuid mäe peal oli veidi teine jutt. Pets oleks muidugi üles roninud, kui mina poleks pidurdanud (usun ma jah teda…). Videost näete seda hetke, mil ronisin kaljuni. Sealt edasi tuligi mägironijat mängida ning 10 meetrit kõrgemal katkestasime mäe vallutamise.

Peale mägironimist läksime Caloundrasse surfama. Üks sõbrants töölt soovitas toda kohta ja kiitis sealasuvat jäätise- ja smuutikohvikut. Tegime seal kiire smuutilaksu ja siis täis kõhuga randa. Tõesti ilus koht.

Parim surfirand, kus siiamaani olnud olen. Esmalt oli seal umbes 10-15 surfarit (lapsed), kes oskasid surfata ja teiseks olid lained normaalse suurusega. Lainet püüda oli lihtsam, kuna tuli vaid teistele järgneda. Oli tore.

Täna pidin Couchsurfingu kaudu ühte hiinlast võõrustama, kuid ta ei ilmunud kohale. Tuleb homme.

 

Järgmise korrani,

Salaseikleja


Toimingud

Information




%d bloggers like this: