Veidi plagiaati

31 08 2011

2010. aasta sügisel käisin ka LHV’s riskianalüütiku konkursil. Suurt midagi ma sellest vestlusest ei mäleta. Üldiselt läks hästi.
Tean vaid seda, et tol vestlusel oli personalijuht minu motivatsioonikirjast väga vaimustuses. Küsis isegi ekstra luba, et ta saaks seda kusagil teistele näidata (ta vist oli mingi õppejõud?).
Mulle meeldis, et talle meeldis. Ehk meeldib Teilegi:

Pildil võite muidugi märgata, et olen oma perekonnanime ära kustutanud ja mõned väljad mustaks teinud. Tegin seda igaks juhuks. Mine tea, mida mu kontaktandmetega teha võidakse… Internet on suur ja kuri.
Plagiaati tegin ja inspiratsiooni sain LHV Pensionifondi XL 2010. a. 31. oktoobri raportist.





Finantsanalüütiku vestlus Swedbank’is

29 08 2011

Veel üks vana töövestlus:
15. detsember 2010

Tulin just Swedi vestluselt. Väga hästi läks seal.
Enne vestlust pidin ma lahendama 3 finantsülesannet: üks neist oli väga kirves – pidin umbes 50’st erinevast kirjest nelja aasta bilansid ja kolme aasta kasumi- ja rahavoogude aruanded koostama. Teine ülesanne oli laenutagasimaksegraafiku koostamine (annuiteet, iisi… 5 minutiga sai tehtud) ja lõpuks pidin tegema paar slaidi Eesti pankade laenude ja hoiuste mahtude dünaamikast. Ülesandeid saadeti vaid 15 inimesele, kellest vaid 6 tegid neid enam-vähem hästi. Minu kodutööst olid intervjueerijad väga sillas. Personalijuht ja potentsiaalne tulevane otsene juht ütlesid, et ma olin ainuke, kes laenumahud õieti välja arvutas. Lisaks olid praktiliselt kõik suhtarvud mul õieti välja arvutatud. Success! Kuigi ise arvasin, et tegin palju vigu ja saatsin mingi jama neile, kuna ma ei ole aastaid ühtegi finantsülesannet lahendanud. Vahepeal isegi mõtlesin, et ei saada oma närust kodutööd äragi. Krt… alahindasin oma geniaalsust. 😀

Vestlus kohe algaski minu kodutöö kommentaaridest ja kuna see läks nii hästi, siis läks ülejäänud vestlus aina paremini. Arvan, et mul ei olegi ühtegi töövestlust nii hästi läinud kui tänane.
Aeg-ajalt viskasin paar pirni ja rääkisin USA seiklustest ja igasugustest eripärastest olukordadest minu kauplejaminevikus… Väga fun oli.

Ja töövestluse lõpus kasutasin väikest kavalust, mida USA raamatumüügi töö käigus õppisin. Lõpus sain ma võimaluse küsida neilt erinevaid küsimusi ja ma algul küsisin kuidagi hädaga midagi (punnitatult), kuid siis hakkas ka sisukamaid küsimusi tulema… Minu point oli see, et ma panen nad naerma enne vestluse lõppu, et neile jääks mällu minust hea mulje/emotsioon. Nii ma seal küsisin 4-5 küsimust kuni asi jõudis mingi naljaka olukorrani (kahjuks sisu ei mäleta), mille peale intervueerijad suure hurraaga naerma hakkasid. Seejärel lõpetasin kavalalt oma küsimustevooru ära, samal ajal kui kõigil suur smail näos. 😀

Ja ongi kõik, nüüd siis tagasi koju (sõidangi hetkel bussis Tartu) tõenäosusteooria II kontraks õppima.

 
Paar nädalat hiljem:
Ma ei osutunud valituks, hoolimata sellest, et vestlus hästi läks.





Maakleri töövestlus

28 08 2011

Enne, kui ma blogima hakkasin, jagasin ma oma töövestluste muljeid valitud inimestega emaili teel. Nüüd, kus ma viskasin pilgu blogi külastatavuse statistika peale, tundub, et töövestlustest meeldib inimestele lugeda. Seega lähipäevadel soran veidi oma vanades kirjades ja šeerin kama.

 

Maakleri vestlusest jaanuaris:

PS: Maakler ei ole vaid see mees/naine, kes kinnisvara vahendab.

6. jaanuar 2011:

Homme tuleb mul töövestlus Admiral Markets’is. Kandideerisin sinna maakleriks (aktsiate, optsioonide, fx, cfd, futuuride jmt maaklerlus) ja täna helistati ning kutsuti vestlusele.

Naljakas oli see, et onu, kes helistas, rääkis vene keeles  Arvatavasti on ka töövestlus venekeelne… polegi venekeelsel töövestlusel kordagi käinud. Vene keel on kah selline “keskmine” aga eks saab homme lõbus olema.

Veidi jama on see, et maaklerluse töö ei tundu mulle väga prestiižne ja ma ei näe end sellega pikalt tegutsemas. Tundub müügitööna… Samas, kui ei proovi, siis ei saa teada, kas sobib või mitte. Lisaks saab ka venekeelse töövestluse kogemuse. Võib kasuks tulla.

 
7. jaanuar 2011:

Enne vestlust hakkasin juba pabistama, et jeerum…. kuhu ma kandideerinud olen.

Vahepeal tegin oma kodutöö ja uurisin firma tausta. Neil on 13 töölist ja 5 juhatuse liiget. Müügitulu oli 24 milli ja kasum sellest 21 milli. Pole paha. Esialgu arvasin ma nii.. siis lugesin nende poolaasta aruannet edasi. Sealt selgus, et keskmine brutopalk on töölistel €742 (11600kr) kuus. See on kõvasti madalam, kui ma oleksin pakkunud.

Väga suur on see ahnus seal juhatuses. Töölised teevad tööd ja firma müüb 24 milli eest teenuseid, millest töölised saavad palgaks 1.2 milli ja juhatus/omanikering saab endale 21 milli… Mulle tundub, et ma ei tahaks sellises keskkonnas töötada.

Aga PEALE vestlust arvan ma täpselt vastupidi. Palka pakuti €1000 ja peale katseaega lubati suurendada 25%. Tundub, et enam väga ei koonerdata. Õnneks jääb palk samasse suurusjärku, kui eelmisel töökohal. Kuidagi imelik oleks olnud “odavama” palga peale kukkuda.

Vestlus oli überiizi. 100% venekeelne ja kestis heal juhul 15 minutit. Tööst sain kiire ettekujutuse (töö on väga lihtne) kuna eelnev kokkupuude finantsturgudega on mul olemas ja jagan matsu. Kõik asjad, mida onu mulle näitas olid mulle tuttavad ning ma olen täiesti kindel, et saaksin selle tööga hakkama.

No ikka nii lihtne on see maakleri amet….

Enivei lubas nädala jooksul teada anda… neil kiiresti inimest vaja.
 

Paar nädalat hiljem:

Ma ei osutunud valituks.





Vahune majakas

27 08 2011

Üleeile sain kõne klassiõelt, kes kutsus mind osa võtma Ülenurme noortepeost  Vahupidu – reedene biit 3. Kuna reedene õhtu oli mul planeerimata, siis nõustusin ja vedasin end kohale.

Ma täpselt ei teagi, kes selle ürituse korraldas, kuid arvatavasti oli see Tartu Noortevolikogu vmt. Kohapeal oli noori palju. Väga palju. Noored siin kontekstis tähendab teismelisi. Veidi sai niisama ringi vaadatud ja siis lähenes Veronika? … vist oli see ta nimi ja ta käis välja mõtte, et näitab meile (mulle ja Krissile) kohalikku noortetuba. Pidu oligi veel lapsekingades ning jalutasime ringkäigule.

Üsna hea mulje jäi sellest ruumist. Ilus mööbel, põrand, ruum.  Seal pakuti süüa/juua. Huvitav oli see, et sinna olid kutsutud mitmed noortevolikogude või noortekeskuste esindajad ning nad kõik said mingit nänni (teate küll selliseid üritusi – hõigatakse nimi, inimene läheb kohale, naeratab, saab oma noosi ja jalutab tagasi, vahepeal teised plaksutavad). Mul oli seal veidi imelik, kuna olin ju võõras ja praktilliselt kedagi seal ei tundnud 😀 . Loodan, et teistele jäi mulje, et tulin vaid koogi pärast 😀 Hea küll, hea küll… sai muidugi ka inimestega seal tutvutud. Oli kena.

Mõne aja pärast liikusime välja ning seal esines mitu tantsutruppi ning seejärel Traffic. Ka vaht ei puudunud peolt. Rõngu noored mulle väga meeldisid ja ma loivasin Krissi juurest minema nende sekka. Olen desertöör. Kriss nagunii kohtas kahte sõbantsi…

Tantsupõrandal tundsin end justkui majakana – olin pikem kui enamik inimesi. Ma ei sulandunud väga massi 😀 (loomulikult oli kohapeal ka minuvanuseid, kuid vähe). Aga see oli vaid algusevärk, kui kord sealt vahu alt sai paar korda läbi käidud, siis olin juba kui kala vees. Üsna pull oli seal… kuskil 2.5 meetri kõrguselt tuleb vahtu alla ja noored kõik “tõmblevad” seal all, et vahuseks saada. Lühidalt pidin end sinna inimeste vahele pressima, veidi jõuga tõukima jne. Rahvas oli kõik libe sellest vahust ja väga šeff oli seal end sellest inimvahukogumist läbi pressida. 😀 Soovitan!

Kokkuvõttes jäin üritusega väga rahule. Muusika oli super, noored rõõmsad ja pidu kõva 😀

Väike video:

PS: Mul käsi veidi väriseb 😀






Idee, mis päästab maailma

22 08 2011

Paar päeva tagasi postitas üks mu sõbranna, keda ma vaevu tunnen, FaceBook’i ühe video. Jep…  FaceBook on mul täis selliseid sõbrantse. Tegemist on ühe Argentiina õllefirmaga, mis tuli lagedale üsna originaalse vastusega väga raskele ja tähtsale inimkonda koormavale küsimusele. Aegade algusest on inimesed juurelnud selle küsimuse üle. Legend räägib, et ka vanad roomlased filosofeerisid selle üle, kuid ka Sorakles ega Aristoteles ei olnud piisavalt nutikad, et head vastust leida.

Teadusrevolutsiooni ajal, 20. sajandi alguses, tärkasid küll mitmed helged pead eesotsas Einstein’i ja Curie’ga, kuid lõplikku läbimurret selles küsimuses ei saavutatud.

Kuid siis jõudis ootamatult kätte 21. sajand ja nagu välk selgest taevast paistis lootusekiir Lõuna-Ameerikast. Argentiinas istusid kord õlletehases mehed maha,  tõenäoliselt väike sakk juba sees ning arutasid seda küsimust. Küsimus oli järgmine: mida öelda oma naisele, kui tahad õhtul sõpradega baari minna õlut jooma? Üsna vastik on ju iga kord midagi uut välja mõelda ja seda näägutamist lihtsalt ei jõua ära kannatada, kui naine saab teada, kuhu tegelikult lähed. Aga siin allpool on nende argentiinlaste vastus:

Siin see on:

Päris lahe!

Korgi paned kogumiskasti ja iga korgi eest tehakse minut aega ühiskondlikult kasulikku tööd. Kõik võidavad.

Arvasin, et ka Eestis võiks midagi taolist vaja minna. Seega mõtlesin, et saadan selle video lingi Saku “kõrgematele” peadele. Mõeldud, tehtud. Saatsin juhatuse esimehele e-kirja ning sain vastuse järgmiseks päevaks:  “Hi Ivar, I like it a  lot. Great idea!”

Nüüd jääb vaid üle oodata ja loota, et pall läks veerema ja kunagi saab ka Eestimaal see tähtis küsimus lõpliku lahenduse.

PS: Alkohol kahjustab tervist ja ma ei soovita seda mitte kellegil tarbida.