Vihma sajab, kõik ujub

27 02 2012

Nüüd elab mu autos juba kaks inimest. Ka Peeter on end siin sisse seadnud ja täna oli tal ka esimene tööpäev. Petsiga koos korjasime peaaegu 3 kasti tomateid. Tüüp oli ligi kolm korda parem korilane, kui mina oma esimesel tööpäeval. Algus on paljutõotav.

Päev oli veidi vihmane peale tööd. Sõime ja hiljem keerasime magama.

Hommikul oli taevas üsna pilvine ja läksime tööle. Töötasime vist pool tundi, kuni vihma sadama hakkas. Otsustasime tööpäeva ära lõpetada.

Läksime jälle järve äärde. Vihma kord sadas, siis sadu lõppes ja siis sadas edasi. Petsil oli igav ja ta parandas mu õnge ära. Sõitsime ühe niisutuskanali juurde, et sealt kala püüda. Kahjuks midagi kontsu otsa ei sattunud.  Ka vihma hakkas sadama.

Vaatasime autos filmi kuniks vihm hakkas niivõrd kõvasti vastu autot peksma, et läpaka kõlaritest midagi enam kuulda polnud. Õues oli kottpime.

Ma hakkasin muretsema, et kui sedasi edasi sajab, siis ujutab see kanal üle ja uputab mu superauto ära. Keerasin auto käima ja alustasin sõitu Dave’i poole (see farmer, kus Oli elab).

Vihma sadas nii kõvasti, et nähtavus oli heal juhul 5 meetrit. Kogu asfalttee oli vee all. Orienteerusin helkurite järgi, mis olid asfaldil. Pets istus autos taga ja tema jaoks oli nähtavus null. Ka tema oli mures. Ütles, et ma jääksin seisma ning pole mõtet edasi sõita, kuid ma ei tahtnud sel teel seisma jääda. Sõitsin edasi.

Ühes kohas keerasin vasakule ja teelt kadusid nüüd kõik helkurid. Tegemist oli asfaltteega, kus vaid üks auto mahub liiklema. Seal sõitsin tasakesti ja mõtlesin, et võibolla jään sealsamas asfaldil kinni, kuna mõnes kohas oli vesi ka muda tee peale uhanud. Õnneks kinni kusagil ei jäänud.

Viimane jupp oli mööda kruusateed, millel olid mõnusad poriloigud. Kui äikest lõi, siis oli kogu taevas valge (üsna ilus vaatepilt muideks). Lisaks olid ka kõik need poriloigud valged.

Dave’i juurde jõudsime elusalt ja tervelt. Ta oli Oliga juba mõned õlled teinud ja kutsus meid samuti külla. Õhtu läks üsna lõbusaks – mängisime kitarri, Dave laulis (vot see mees oskab laulda), Pets tegi Oliga suupilli soolot… käis üks suurem lällamine 😀

Advertisements




Türgi printsessid

24 02 2012

Buli (ülemus tomatifarmis) heaks töötab umbes 10 inimest pluss tema perekond. Ülemusel on viis õde, kellest kolm töötab ka siin farmis.Türgi printsessid on üsna head korilased ja me saame nendega hästi läbi (ka neil on hea meel, et me siin farmis nii kaua oleme vastu pidanud – enamik eurooplasi laseb siit esimese kahe-kolme päeva jooksul jalga).

Oli sebib ka ühte neist printsessidest. Vist eelmisel nädalal tegi Oli temast ühe pildi. Neiu isa aga nägi seda ja sellele järgnes väike skandaal, kus papa viis kõik oma tütred põllu pealt minema ja sõimas Olit… kujutate ette küll.

Hiljem tuli Buli ja rääkis, et me ei peaks selle pärast muretsema ,sest “siin on kõik sõbrad”. Mulle sedasi ei tundu. Paistab, et moslemitele ei meeldi eurooplased (vähemalt vanemale põlvkonnale).

Nonii story tuumani. Täna läksime linna, et seal printsessidega kokku saada – järve taga, pimedas, kus keegi ei käi :D. Mulle tundus see kõik väga koomiline aga mängisin kaasa. Sõitsime siis sinna. Tüdrukud olid üsna närvilised ja põdesid, et äkki keegi nende tuttavatest näeb neid meiega koos. Jumala pärast, et Buli ega nende isa sellest midagi teada ei saaks…

Algul ei osanud ma sellest midagi arvata, kuid veidi hiljem kui nägin, et tüdrukud praktiliselt värisesid, hakkas mul endal kah ebamugav – mine tea, äkki saan veel surma. Kujutasin juba ette, kuidas printsesside isa omale pommi ümber paneb ja meid Oliga tükkideks laseb. 😀 Happy thoughts…

Jalutasime veidi ja rääkisime (mõne aja pärast ununes paranoia) ning oli kena õhtu.  Kui tüdrukud lahkusid, siis küsisin Oli’lt, et kas see oli väärt potentsiaalselt surma saamist? Vaevalt.

Huvitav kuidas see printsesside saaga edasi areneb. Kui ma mingi aeg järsku kirjutamise lõpetan, siis võite spekuleerida, et mind enam elavate nimekirjas pole.

Ilusat Eesti Iseseisvumispäeva.





Eestikeelne SMS

22 02 2012

Oli jalutas tööle. Vähemalt nii rääkis ta mulle. Töötasime eraldi ja ei suhelnud. Üsna jama päev oli. Mulle ei meeldinud.

Peale tööd sõitsin jälle Waranga Basin’i järve äärde ja sain SMS’i. Sõnum oli eestikeelne ja saatjaks Peeter (klassivend). Helistasin tagasi ja tuligi välja, et Pets oli Austraaliasse tulnud. Oli siin juba peaaegu kaks nädalat olnud.

Vahetasime paar sõna. Selgus, et Pets tahab kah teha farmipäevi  – tal on kopp ees Melbourne’is passimisest. Pakkusin välja variandi, et ta tulgu siia, tehku paar päeva tomatifarmis tööd ja sealt vaatame edasi, mis saab.

Petsile see variant enam-vähem sobis. Lõpetasin kõne suur smail näos. 😀 Üsna mõnus üllatus. Paari päeva pärast veereb Pets Shepparton’i ja sealt seikleme edasi…





Viimane piisk karikasse

21 02 2012

Täna ajas Oli mul s*ta ikka korralikult keema. Hommikul magasin oma pool tundi sisse. Sellest ei olnud midagi, kuna eile sadas kõvasti vihma ja seetõttu alustati nagunii tööd hiljem (muidu oleks liiga märg olnud).
Niisiis läksin Oli’t auto peale korjama. Mõnda aega tagasi oli nii, et sõidan maja ette ning ta juba ootab mind. Tuli vaid Oli peale võtta ja sõit võis alata. Vahepeal muutusin ma veidi mugavamaks ja uus rutiin on selline, et nüüd sõin mina tema juures hommikusööki. (Meeldetuletuseks Oli elab ühe farmeri majas). Maja tuled olid kõik pimedad, astusin uksest sisse ning otse loomulikult põõnas Oli rahus oma voodis. Äratasin sakslase üles. Ta veidi puikles, kuid ajas ikkagi kargu alla. Hommikuste tegevuste kiirendamiseks tegin talle isegi kohvi, paar võileiba ja hommikuhelbed piimaga valmis – kõik asjad ette ja taha. Tüüp sõi ja torises ning iga tema liigutus oli justkui aegluubis (enamik hommikuid on sellised).
Sõtsime tööle ja hakkasime tomateid korjama. Tööl ta väga motiveeritud ei olnud (samas aeg-ajalt olen mina hommikuti see, kes aeglaselt töötab) ning kuidagi saime kaks kasti korjatud. Sõime lõunat minu autos – tegin kohvi, nuudleid, saia šokolaadivõiga. Nämm-nämm! Seejärel tagasi tööle.
Kolmas kast täitus üsna vaevaliselt – mu sakslasest kamraad oli tunduvalt aeglasem, kui mina. Seejärel, kui neljanda kasti ette võtsime, taastus Oli hommikune “kiirus”.
Tomateid korjates on meil mõlemil kõrvaklapid peas ja me kuulame muusikat. Tähelepanu saamiseks viskame me teineteist tomatitega. Tahtsin Oli’le midagi öelda (kahjuks ei mäleta, mis see oli) ning viskasin teda tomatiga. Selle peale viskas ta mind suurema tomatiga vastu. Kui ta kõrvaklapid ära võttis, siis ma ütlesin, et “Nothing, never mind!” :D. Talle see vist väga ei meeldinud ning ta viskas mind mädanenud tomatitega. Määris ikka korralikult pluusi peale ja naeris suure hurraaga. Selle peale sain ma ikka väga vihaseks. Mind ikka p*saga ei loobita. Ütlesin tüübile, et aitab, täna jalutab ta koju. Mina teda enam ei sõiduta (ahjaa ma ei olegi maininud, et bensiini jaoks ta mulle midagi ei maksa). Lõunat võib ta süüa päikese käes lageda taeva all muru peal. Minu autosse pole tal enam asja.
Sõitsin tomatipõllult südamerahus minema. Autos olid mõned  Oli asjad – need viisin ta koju farmeri majja. Enam ma Oli’ga koos ei tööta ja teda ei sõiduta. Muhahahahahahaaa. Ei teagi, kas reageerisin üle või mitte, kuid igal asjal on piir ning Oli ületas selle täna.

Egas midagi, mõnusat vastlapäeva!
Teie viha täis korilane.





Paranoia

17 02 2012

Sain vahepeal targemaks. Paistab, et ma ikkagi ei pea palka pangakontole saama. Austraalia immigratsiooniametit (või mis iganes nime see valitsuse organ kannab…) huvitab vaid see, et ma saan ühe allkirja, kus tööandja kinnitab, et ma töötasin farmis ning lisaks sellele on tarvis, et ma oma pangakaarti poes kasutaksin (sedasi on mul tõend olemas, et ma siin piirkonnas ikkagi viibisin). Nojah, paistab, et korjan tomateid veel mõnda aega.

Nüüd veidi mu Austraalia elust. Tavaliselt ärkan 5:30 paiku. Seejärel lähen võtan Oli auto peale ja sõidame tööle tomateid korjama. Korilase kohuseid täidame kella 6:30st 14-15ni.
Oli’ga koos lendab tööl aeg palju kiiremini. Hetkel on tunne, et võibolla ei peakski siit kuhugi kiirustama – sõbrad olemas, raha tiksub, viisapäevad saan tehtud. Samas tahaks ikka midagi muud ka teha.
Peale tööd lähen oma järve äärde ja ujun veidi (loe: pesen tomatid ja mulla enda pealt maha) ja seejärel söön, mängin kitarri, loen raamatuid. Vahel viin randa ka teisi korilasi, sel juhul lihtsalt hängin nendega. Nii ma oma farmipäevad olengi õhtusse veeretanud.
Olen näinud ka veidi Austraalia loodust. Ühel päeval nägin järve ääres madu. Oi ta oli suur ja kuri….OK tegelikult oli see vaid 20 cm pikkune maobeebi. Järgmisel päeval nägin kängurut ja seejärel ka kilpkonna. Kõiki loomi nägin oma järve vahetus läheduses. Kõikidest elukatest tegin ka videod, kuid tahaks need kokku monteerida enne, kui siia postitan (sellega läheb veidi aega. Sorry!).

Paar päeva tagasi märkas Oli, et mul on autos üks suur ämblik…noh nii umbes 10 cm. Tahtsin, et Oli ta ära killiks, kuid nii kaua kui me otsisime sobivat ämbliku-lapikuks-tegemise-riistapuud, otsutas ämblik ära põgeneda. Terve tolle päeva olime paranoilised, kui kärbes mõõda õlga jalutas või tuul kaela silitas. Oli veidi kõhe. Siiamaani pole ma seda ämblikut enam näinud. Ei teagi, kas see on hea või halb.

Mu progressist tööl kah. Sel nädalal ületasin ka kahe bin’i barjääri (mäletate neid kollaseid tomatikaste, need ongi bin’id). Seega teenin päevas $120 kätte, mis on üsna hea. Ehk jõuan ka Tony (austraallane) tasemele, kes teeb päevas 4-6 bin’i. Talle panin ma ka hüüdnimeks Godfather of Tomatoes, sest kui tema töötab, teeb ta tomatitele pakkumise, millest nad ei saa keelduda ning tomatit hüppavad ise ämbrisse. 😀

Ühest nõmedast päevast ka. Tegime kahekesi neli kasti (olime väga väsinud), kuid mingid tegelased lasid töölt jalga ning me pidime nende tegemata töö lõpetama. Meile see väga ei meeldinud. Lühidalt päev oli üsna niru, kuid peale tööd läks kõik palju paremaks. Sõitsin Tatura’sse, et autol paak täis panna. Tankimise ajal märkasin, et üks teine mees (roadtrain’i juht) pesi mul autol esiakna puhtaks. Täiesti lampi. Mul tegi see onu tuju väga rõõmsaks. Parim asi, mis minuga tol päeval juhtus. Huvitav, kas ka Eestis on selliseid inimesi, kes võhivõõrastel auto aknad puhtaks teevad?





Start Ye Bastard

3 02 2012

Eile õhtul sadas vihma. Waranga Basin’i järve ääres kedagi polnud ja terve järv oli minu. Kahju, et ilm nii jama oli. Keerasin varakult magama.

Hommikul tibutas vihma. Ärkasin viie paiku üles ja nagu ikka, väike hommikusöök, riidesse ja muud hommikused toimetused.

Läksin autot käivitama. Keerasin võtit, mootor käib ringi, kuid käima ei lähe. Jändasin sedasi oma 20 minutit. Vihma sadas edasi. Arvasin, et ju vist oli midagi märjaks saanud ja siis proovisin veel 10 minutit autot käivitada. Ei midagit.

Suhteliselt lootusetu tunne oli. Nägin end vaimusilmas möödasõitjaid peatamas ja palumas, et keegi mind käima tõmbaks. Kella poole kuue paiku on siin muidugi sada liiklejat. Otse loomulikult jäävad nad sellisel kellaajal seisma…

Kuid enne seda meeleheitlikku sammu vaatasin, mis värki ma autoga kaasa sain. Viskasin pilgu punasesse kasti, mis varem päevavalgust näinud polnud. Seal oli igasugu mutrivõtmeid, piduriklotse jmt pahna. Aga seal oli ka üks huvitav aerosool. Pakendil ilutses silt “Start Ye Bastard!”. 😀

Nojah… Mõtlesin, et mis siis ikka… Lugesin kasutusjuhendit ja seal oligi kirjas, et tarvis pihustada mootori õhuvoolikusse (air intake) ja seejärel võtit keerata.

Niisiis vaatasin veidi mootorit ja mõtlesin välja, kus see õhutoru olla võiks. Pihustasin seda värki torru, kuid auto ikka ei käivitunud. 10 minutit hiljem kordasin sama trikki ja seekord, kui võtit keerasin, tegi mootor paremat häält ja lõpuks läkski käima. Great success, “Start Ye Bastard” ei vea kunagi alt.

Useless’il oli lihtsalt veidi külm ja ta ei tahtnud vihmaga sõitma minna. Mhm… autol nimeks Useless. 😀

Hakkasin tööle sõitma, kuid veidi hiljem tuli mõte, et vihmaga vist ei peagi tööle minema. Saatsin Buli’le sõnumi (helistades vastas kõnepost), ning alles siis, kui tööle jõudsin sain vastuse, et täna hoopis vaba päev. Nice.

Kuna midagi ei olnud teha, siis läksin lihtsalt ümbrust kaema. Käisin Tatura nimelises linnas ja jalutasin kõik selle pargid läbi. Parkide atraktsioonid olid järgmised: kärbsed, linnud, jõgi, soo.

Järgmine päev läksin jälle rõõmsalt tööle. Auto käivitus probleemideta. Põllul oli üsna vähe autosid. Ka Oli jõudis sinna veidi peale mind. Vaatasime, et üsna märg on ikka ja väga sopas möllata ei tahaks. Lisaks ei olnud ka eriti inimesi. Otsustsime, et arvatavasti on ka täna vaba päev ja sõitsime linna (Shepparton’i). Käisime raamatukogus, mingis pargis ja lihtsalt lõime aega surnuks.

Arutasime ka oma olukorda. Tööl käib üks suur vassimine ja me ei ole siiamaani mingit lepingut saanud ja palka makstakse sulas. Asi tundub üsna jama. Otsustasime, et kui meile palka konto peale ei hakata maksma, siis lähme töölt ära.

Täna rääkisin sellest ka Buli’ga (Oli vist parandas kodus pead vmt, hommikul ta oma farmeri majast ei väljunud…) ja ütlesin, et olen siin vaid paar päeva veel, kui mulle palka kontole ei maksta. Buli lubas omakorda enda ülemusega rääkida. Tundub, et järgmine nädal hakkan juba uut töökohta otsima.

Põhjus, miks ma seda töölepingut ja pangakontole palka tahan saada, on see, et mul on tarvis tõendada, et töötasin 88 päeva kusagil farmis. Kui mul mingit lepingut ei ole ning pangakonto väljavõttest ei ole näha, et midagi oleks laekunud, siis on veidi keeruline tõestada, et siin töötasin. Seega kavalam oleks otsida uus koht, kus ei vassita ja asju aetakse normaalselt. Olen siin juba kaks nädalat töötanud. Tundub, et see on mahavisatud aeg.

Hetkel plaanin Queensland’i minna – seega kuhugi idakaldale. Võibolla Cairns’i. Eks see lähipäevil selgub.

Tänase päeva highlight oli aga see, et ostsin kitarri. 😀 Nüüd on tarvis vaid nimi talle välja mõelda.

Mõned pildid ka Waranga Basin’ist ja tomatifarmist:

Varsti töötu farmitööline!