Aed ja raamatukogu

30 01 2012

Cicero on öelnud: “Kui Sul on aed ja raamatukogu, siis on Sul kõik vajalik olemas.” (If you have a garden and a library, you have everything you need.)

 

Kui ma auto ostsin, siis sain ma sellega kaasa seitse raamatut. Neli neist on Austraalia kohta ja kolm on ilukirjandusest. Mina nimetan seda raamatute hunnikut autos oma raamatukoguks. Seega raamatukogu on mul olemas.

Lisaks sellele on mul nüüd ka aed. Ja oi, kui suur mu aed on. Seega on mul kõik eluks vajalik olemas. Jah, ajaratas jõudiski sinnamaani, mil ma farmis töötan. Esimesed 12 farmipäeva juba seljataga.

Esimesel farmipäeval pidin olema kell 5:30 BP bensiinijaamas. Sinna pidi mingi mees tulema, kellele tuli järgneda, et tööle minna.

Onu veidi hilines, kuid bensiinijaama ta ikkagi jõudis. Küsis, kas mina olen Ivar. Vastasin “jah”. Seejärel, kui ma üritasin temalt paluda, et ta üle 90km/h ei sõidaks, ei lasknud ta mul lauset lõpetadagi, kui juba ütles, et “No questions. Hurry! Quickly!” Ja siis sõitiski onu minema.

Mul jäi kast lahti. Üsna ootamatu vastus. Hüppasin kähku autosse ja järgnesin talle. Ei olnud aega isegi turvavööd peale panna ega midagi. Vaatasin, et kaks autot järgneb samuti sellele tüübile. Ju vist ka nemad lähevad esimest korda farmi.

Tüüp sõitis ikka rõõmsalt 110’ga ja ma jäin pikalt-pikalt maha, kuigi lasin bussi spidomeetri 100’ni. Buss tegi üsna jubedat häält sellisel kiirusel. Sellest hoolimata jäin maha. Mingi hetk kadusidki silmapiirilt punased tuled, mida jälitasin.

Siis mõtlesin, et jama lugu küll. Aga veidi aega hiljem nägin seda kolmest autorongi juba paremal pool teed kruusateel sõitmas. Keerasin neile järgi ja jõudsingi õigesse kohta.Üsna selgusetuks jäi mulle, miks tal nii kiire oli.

Niisiis töötan tomatifarmis. Kui Eestis kasvavad tomatid kasvuhoones, siis siin põllu peal avaras. Töö on kõike muud kui prestiižne. Paistab, et siin ei teeni kah eriti midagi. Makstakse koguse järgi. Ühe kasti eest $60. Kast ise on väga suur 1.5m*1.5m*1.2m. Päeva jooksul peaks kogenud korilane saama 2 kasti täis. Seega kuni $120 päevas. Üsna niru.

Esimesel päeval sadas vihma ja tööl sumpasin mudas. Sakkis sajaga. Korjasin pool kasti. Päev lõppes ära lõuna paiku kuna oli libe ja otsustati, et parem päev ära lõpetada enne, kui keegi end vigastab.Teisel päeval oli ilm ilus ning töötasin 15’ni. Sain ühe kasti korjatud.

Töö on füüsiliselt väga raske. Selg ja jalad on siiamaani kanged. Aga eks see füüsis paraneb ja ehk korjan kunagi ka kaks kasti. Väga tõenäoliseks ma seda ei pea. Hetkel kaalun tõsiselt mõnda muud tunnipalgaga farmitööd. Sedasi saaks nutsu rohkem.

Samas ei teeni farmitööga nagunii eriti. Praktiliselt igasugune muu töö tooks rohkem sisse. Farmipäevade pärast (pean neid 88 koguma, et viisale aasta juurde vorpida) kannatan siin mõne aja ära.

Koduks on mul praegu mu campervan. Kõik hostelid on küll täis, kuid karavani parkides on kohti küll. Seal saab ka üsna odavalt ära elada (uurisin hindu ning on veidi odavam kui hostelites). Karavani varianti ei tahaks kasutada enne, kui  esimest palka näen.

Praegu on see minu valik, et ma autos elan. Ma ei näe väga mõtet karavani pargis elamises, kui ma võin enam-vähem sama hästi enda autos elada. Lisaks saan autoga käia ka järvede ja jõgede ääres. Kui mingi aeg mu praegune elustiil üle viskab, siis kaalun karavani parki minemist.

Lisaks võiks ju ka lihtsalt elukogemuse pärast proovida, kui kaua ma sedasi “kodutuna” vastu pean. Võite kihlveod sõlmida. Minu raha on selle peal, et max 1 kuu. Hetkel on üheksateist päeva sedasi autos elatud ning hakkan juba harjuma. Ei olegi tarvis telekat vaadata ega netis surfata (taoline oli elu hostelis). Saab ka teisiti. Ainuke jama on mobiili ja läpaka laadimisega. Viimast saan vaid raamatukogus laadida ning sinna satun väga harva (peale tööd on vaid kahe tunnine auk, mil raamatukokku jõuda, kuid ma eelistan veeta seda aega ujumisega/enda värskendamisega).

Iga päev veedan veidi aega järve Waranga Basin ääres. Siin on rand, WC, istepingid, elektrigrillid jmt. Täitsa asjalik. Vaade on kah ilus. Ööbima pean veidi eemal, kuid sellest pole midagi. Farm on kah siit vaid 10 km kaugusel.

Kolmas farmipäev oli veidi huvitavam kui eelnevad. Korjasin 1.5 kasti, kuid põnevamaks läks asi siis, kui tutvusin ühe korilaste grupiga – Marissa (sakslane), Jerun (hollandlane), Oli (sakslane) ja vist Johan (prantslane).

Kuulates nende Austraalia stoorit, ei ole mul küll kohane hädaldada. Neil on väiksem auto, milles nad on neljakesi, nad on maganud lageda taeva all (telki polnud), neil on olnud täielik pankrot jne. Praegu ööbivad/elavad nad mingi farmeri õue peal. Õnneks on farmer lahe tüüp, kes nendele õlut ja söögivärki toob. Vastutasuks tuleb neil vahepeal lehmi lüpsta jmt teha.

Üsna tore seltskond oli. Tööd nad eriti ei viitsi teha, kuna palk on niivõrd kehv. Laulavad, räägivad juttu ja lihtsalt loobivad kildu. Üsna lõbusad. Hiljem käisime ka ujumas. Sai muljetada ja veidi sotsiaalne olla. 😀

Vist üheksas farmipäev oli kah huvitav. Tutvusin tööl ühe prantsuse neiu Marie’ga. Täitsa tore tüdruk. Peale tööd sõitin Marie ja Oli’ga mu järve äärde (seega eestlane, sakslane ja prantslane läksid randa…). Käisime ujumas ja hängisime niisama. Oli lõbus. Ujuma läksime muidugi kõikide riietega (põllumustus tuli ju maha pesta)… You know backpacker style.

Kümnendal tööpäeval sain ka palka – $455 eelmise nädala töö eest. Jeeeee cash flow..

Päev hiljem oli tööl väga lõbus. Enamuse ajast hängisin Oli’ga. Tüüp viskas kogu aeg kildu Hitleri stiilis ja ta saksa keel aitas kõvasti kaasa a’la “Arbeit macht frei!”, “Schneller, schneller”, “Ja vol Hitler” jne.

Parim kild oli see, kui ta meie ülemuse kohta rääkis. Ülemuse nimi on Buli (türklane). Oli oli üsna kehvas tujus, kuna oli liiga palav ning ta ei viitsinud enam töötada.  Ta küsis, et kas võib täna varem lõpetada. Buli ei lubanud. Oli seletas olukorda mulle sedasi:

Buli: Ich werde euch ins ein Arbeits Lager schicken.

Oli: Aber Buli, wir sind in ein Arbeits Lager.

Naersin üsna  pikalt selle kohta. Ja tegelt on Olil ka õigus. Siin on üsna koonduslaagri moodi. Palk on jama, töö on jube ja vabu päevi ei taheta väga anda. See-eest  on töölistel aeg-ajalt väga lõbus.

Parimat,

Farmitööline

Advertisements




Tomatilaks

20 01 2012

Hommikul ärkasin 7 paiku ja leidsin kohe ka kuulutuse Gumtrees. Otsiti töölisi tomatifarmi. Egas midagi. Oli küll vara, kuid Milduras ma niisama passida ei tahtnud. Hellasin farmionule ja ta ütles, et saan tööle küll. Pean vaid Mooroopna’sse (5 km Shepparton’ist) sõitma ja sealt uuesti helistama.

Kiire hommikusöök ja algas uuesti 450 km pikkune tee Shepparton’i suunas.

Džiisas, kui jube see tee oli. Hea küll, asfalt oli ikka peal, kuid üsna pikalt oli vaid üks rida, millel sõita sai. Kui auto vastu tuli, siis pidid mõlemad teepeenrale sõitma.

Vot ei tea, miks GPS mulle taolise marsruudi valis. Lisaks oli jama ka Kerong’is. Seal pidin keerama mingile Highway’le, kuid too oli suletud, kuna mingi üleujutus oli teed liiga palju kahjustanud. Tuli teha ümbersõit, mis tegi distantsi planeeritust pikemaks.

Tahtsin aeg-ajalt ikka pause teha, kuid ümbrus oli niivõrd mannetu ja mahajäetud, et otsustasin sõitmise kasuks. Mine tea, äkki peatud ja auto ei lähe enam käima…

Kui te arvate, et Austraalia on üks ilus paradiisioaas, kus on hästi palju rohelust, puid jne, siis siin piirkonnas on lood teised. Siin on väga kuiv. Igal pool on kollane hein ja veest on suur puudus ka linnades (näiteks olid mõnes kohas bensiinijaamades sildid, mis ütlesid, et sealt vett võtta ei saa suure põua tõttu).

Umbes 150 km enne Shepparton’i oli tee ääres üks järv. Jäin koheselt seisma ja suure hurraaga läksin vette ujuma. No nii palav oli sõites. Aken oli kogu aeg lahti, kuid sealt tuli kah sooja õhku sisse. Raske juhus.

Jõudsin Mooroopna’sse ja pidin sealt farmerile helistama. Ka temal oli mobiil välja lülitatud. Täielik deja vu. F* me sideways and call me Judy. Jälle tehti tillikas. Uskumatu. Mul ikka üldse ei vea.

Helistamist alustasin 14 paiku ning tegin seda iga 15-30 minuti tagant uuesti. Midagi targemat mul teha polnud. Õnnes, sain 17:30 löögile. Onu ütles, et saan ikka tööle ja pean homme hommikul 5.30 olema BP (British Petroleum) bensiinijaamas.

Nojah. Läks vist ikkagi õnneks. Seekord. Nüüd tekkis kohe ka uus probleem – majutus. Farmerionu lubas mind sellega aidata, kuid ta ei teinud seda. Seega elan siiamaani selles Ford’i imemasinas. Väga hull ei olegi. Tunne on nagu matkaksin teadmata pikalt.

Helistasin ka kõik Mooroopna ja Sheppareton’i hostelid läbi. Sama lugu, mis Griffith’iski. Kõik hostelid on hõivatud. Mitte ÜHESKI ei ole vaba kohta.

Helistasin ka kõik Gumtree korterikaaslaste kuulutused läbi, kuid ei midagit. Egas midagi. Jätkan veidi aega campervan’is elamist seniks kuni keegi mu toa otsimise kuulutusele vastab.

Päikest ja lund teile seal kaugel!





Auto paberimajandus

19 01 2012

Hommikul läksin suure hurraaga RTA’sse, et auto minu nimele vormistada. Üsna kiiresti saadeti sealt mind pikalt,kuna mul puudus paber, mis “tõendas”, et ma olen NSW resident. Olin täitsa mures.

Leidsin vahepeal ka töö Mildura’s s.t umbes 500 km eemal. Mingi viinamarjatöö ja pidin sinna täna kella 17 paiku jõudma, et farmerionuga kokku saada. Seega mul ei olnudki plaanis NSW’sse jääda ning vaevalt ma kusagilt selle dokumendi ka saan.

Läksin siis ühte hostelisse, mis seal lähedal asus. Esmalt küsisin, kas hostelis vabu tube on, kuid onu ütles, et neil ei ole mitte ühtegi tuba. Kolm järgmist kuud on täiesti välja bronnitud. Wow! Mina näen selles ärivõimalust. Üsna selge, et nõudlus hostelite jmt odava majutuse järgi on seal linnas suurem kui pakkumine.

Niisiis, vestlesin mõnda aega Brian’iga (too adminni onu… Tegelt oli ta ka koha omanik ja manedžer). Rääkisin, et ostsin Perth’ist auto ja sõitsin läbi savanni jne. Siis mainisin, et üritan autot NSW’s arvele võtta, kuid üks paber on puudu, mis tõendab, et ma olen NSW resident. Rääkisime veidi veel ja siis võttis Brian enda selja tagant vastava avalduse blanketi, lisasas sellele minu nime, tänase kuupäeva, Brian’i allkirja ning hosteli templi. Oligi paber näpu vahel :D. Great success! Brian oli lihtsalt nii lahe sell, et aitas mind hädast välja.

Sealt edasi läksin tagasi RTA’sse ja sain igasuguste probleemideta auto oma nimele vormistatud.

Küsisin ka juhilubade kohta. Kusagilt olin kuulnud, et Eesti load kehtivad vaid kolm kuud peale Austraaliasse sisenemist ning selle aja möödudes tuleb teha Austraalia juhiload. See jutt osutus valeks. Vähemalt NSW osariigis on nii, et mu juhiload on täiesti kehtivad kogu selle aja jooksul, mil load ka Eestis kehtivad (minu puhul siis veel 6 aastat). Kaasas peab olema vaid juhilubade tõlge. Katsun selle kusagilt saada, kui keegi politseionu sellest numbri teeb.

Nonii auto sain oma nimele. Viskasin taas pilgu Gumtree’sse ja nägin, et Elimbah’s s.t 1300 km kaugusel otsitakse banaanifarmi töölisi. Palk oli üsna korralik $20 tunnis, kuid kui telefonis onuga vestlesin, siis ta rääkis, et ma pean esmalt $500 maksma ja siis ta vormistab dokumendid, garanteerib töökoha, saadetakse lennujaama takso, korraldatakse majutus jne. Vaid 6 kohta oli veel jäänud 90’st. Saatsin onu pikalt, kuna minu teada on raha võtmine Austraalias töökoha vahendamise eest seadusevastane. Asi haises. Hetkel pole mul neid viiekaid kah nii palju, et neid paremale ja vasemale loopida.

Päev varem olin aga leidnud ühe viinamarjafarmi töö. Neil on seal vaja kedagi, kes nende puudega tegeleks. Palgaks $15 tunnis ja majutus €150 nädalas. Üsna kehv diil, kuid paremat mul ei olnud. Ütlesin, et olen täna kohal kella 17 paiku. Onule sobis. Piirkonnaks oli Mildura s.t ligi 500 km kaugusel. Kuna muid variante polnud, siis panin GPS’i Mildura poole navigeerima ja tegin  Griffith’ist minekut.

Griffith’isse jõudsin 17:30 ning üritasin farmerile – nimeks tal John – helistada. Kutsus kutsus, kuid vastu ei võeta. Arvasin, et ei ole hullu midagi. Tegin oma šoppingu tuuri Milduras (ostsin toidukraami) ja üritasin uuesti John’i kätte saada. Eniveiz jätkasin talle helistamist kuni kella 22ni, kuid ikka ei võtnud John kordagi vastu. Sõnumitele kah ei vastanud ega midagi.

Sain ta vihjele pihta. Ju vist oli ta kellegi teise juba tööle võtnud. Olin üsna kehvas tujus. Sõitsin asjata 500 km. Keerasin magama ja lootsin, et hommikul leian Gumtree’st mõne uue töökuulutuse.





Roadtrip Perth-Melbourne

18 01 2012

Teisipäev, 10. jaanuar. Päev enne trippi.

Saime (mina ja Olav) austerlastega kokku. Nad lõpetasid oma roadtripi ja jõudsid Perth’i. Saime nendega kokku Meelise (mehaanik, Keiju bf) töö juures. Meelis viskas kriitilise pilgu autole, kummidele ja mootorile peale ning küsis  üsna kahtleva näoga minult, et kas see auto sõitis NSW’st (New South Wales) Perth’i?

Ma vastasin, et “nii nad väidavad”, kuigi mul ei olnud õrna aimugi, kas see ka nii oli. Ma lihtsalt tahtsin bussi ära osta ja ei soovinud kuulda halbu uudiseid bussi kohta. Seepeale ütles Meelis, et “ju siis viib sinna tagasi kah”. 😀 Mulle sobis see vastus. $50 sai ka alla kaubeldud ja lõplikuks hinnaks kujunes $1500 – tõeline bargain tehing.

Auto paberimajandusega on sellised lood, et kuna auto on NSW’s arvel, siis tuleb mul füüsiliselt auto ostu/müügi dokumendid (Certificate of Registration ja Application for Transfer of Registration) mingisse NSW RTA (Roads & Traffic Authority) office’isse viia 14 päeva jooksul peale auto ostmist. Valisin sellise linna nagu Griffith oma sihtkohaks, kuhu need dokumendid viin. Peamiselt seetõttu, et seal piirkonnas (Riverina) algab veebruari alguses farmitööde hooaeg. Tahaks ikkagi farmipäevad praegu  ära teha.

Certificate of Registration’ile panin enda aadressiks ühe suvalise Griffith’is asuva hosteli aadressi. (Mõtlesin, et kaval oleks sinna panna ikkagi NSW aadress, mitte Keiju oma WA’s (Western Australia).)

Olav ise ei tahtnud tagasi “koju” s.t Keiju juurde sõita, kuna ta ei tahtnud “seda peavalu” taluda. Mis siis ikka. Läksin sanga ja veeresin GPS’i abiga koju. See oli mu elu esimene sõit vasakul pool teed. Ei tekkinud ühtegi ohtlikku olukorda (vedas). Olen nii tubli. Vähemalt saan nüüd veel ühe asja oma salakirjast maha kriipsutada.

1-2 tundi enne bussi ostmist sain aga sõnumi neilt sakslastelt, kes meiega roadtrip’ile kaasa pidid tulema. Sõnumist selgus, et nad on juba SA’s (South Australia) ja nad lahkusid mingi muu transpordiga juba 4 päeva tagasi. Tõprad!

Egas midagi, helistasin kõik ülejäänud kontaktid läbi, kes kah soovisid meie reisikaaslasteks hakata, kuid tulutult. Otsustasime kahekesi sõita. Pakkisime asjad, planeerisime veidi sõitu ja magama.

Sel ööl ei saanud ma üldse magada. Sääsed sõid eriti valusalt. Siin ei ole küll palju sääski, aga kui nad hammustavad, siis sügeleb ikka korralikult. Tükk aega nihelesin ja siis otsustasin, et lähen hoopis bussi magama. Nii tegingi. (Bussi on magamiskoht sisse ehitatud.) Nii tegingi. Jõle hea oli. Mitte ühtegi sääske.

 

Kolmapäev, 11. jaanuar. Roadtrip algab.

Kodust lahkusime 8.30 paiku kuna tarvis oli ka linnas käia ja osta tripile söögikraami ja mootoriõli. Varem ei saanud startida kuna poed avatakse alles 9st.

Kui kogu kraam oli ostetud ja paak täis tangitud pluss 30L reservi võetud, sisestasime GPS’i aadressiks Norseman WA ja hakkasime sõitma. Plaan oli läbida esimese päevaga 726 km s.t Perth-Norseman.

Kui esimesed 35 km said läbitud, märkasime esimest “pisiviga” autol. Austerlased seda viga meile ei maininud. Juhtus nii, et Perth’ist väljudes tuleb üks madala tõusuga mägi. Sõitsin rahulikult mäest üles, kuid vaatasin, et auto jääb järjest aeglasemaks ja aeglasemaks. Lisasin gaasi, kuid ei ühtigi. Auto jätkas kiiruse vähendamist. Panin ka neljanda käigu sisse, kuid ka sellest polnud tolku. Auto ei võtnud pöördeid üles.

Olin üsna mures. Peatusin ühes bussijaama teelõigus ja  asusime autot inspekteerima. Kumki meist ei tea autode mootorite parandamisest suurt midagi, seetõttu võite ette kujutada küll, missuguste nägudega me seda autot seal vaatasime.

Olav käis välja mõtte, et äkki on auto lihtsalt vana ja seetõttu ta ei jõuagi mäest üles minna. Kui mägi otsa saab, siis peaks auto jälle normaalselt liikuma hakkama. Kuna paremaid ideid polnud, siis istusime jälle autosse ja edasi 20-40 km/h mäkke :D.

Olavi teooria osutus õigeks. Täpselt nii oligi. Buss (tegu on autobussiga) on kaotanud mõned hobujõud oma 21 aasta jooksul. Mäed käivad talle üle jõu.

Autoga veeresin ma 80-85 km/h kuna austerlased ütlesid, et tegu on vana autoga ja ei ole mõistlik talle väga vatti anda. Seega võite ette kujutada, kui paljud autod minust möödasõitu tegid.

Umbes 200 km Perth’ist pidime seisma jääma. Mingi rekka oli tee pealt välja sõitnud ja liiklus oli mõlemas suunas peatatud. Kohal olid mendid, mingid kraanad jmt. Passisime veidi (30-40 minutit) ja siis sai sealt edasi liikuma hakata.

Sõitsin paar tundi edasi ning tasapisi hiilis juba õhtu ligi. Paremalt aknast nägin punast päikeseloojangut. Üsna mõnus vaade – savann punases kumas.

Läks pimedaks ja hakkas vihma sadama. Norseman’i oli veel üle 200 km. Järgnev sõit oli üsna närviline. Austraalias ei soovitata öösiti sõita, kuna igasugu loomad – eriti kängurud – hüppavad tee peale ette. Vihmaga oli ka nähtavus väga halb kuna bussi tuled on ajast ja arust ning kojamehed käisid enam-vähem niisama edasi-tagasi :D. Nähtavus oli olematu, eriti veel siis, kui keegi vastassuunast tuli. Üsna jube oli liigelda. Nii ma sõitsingi 60’ga tükk aega pimedas vihmas kuniks jõudsime ühe roadhouse’ini (sealt saab kütust osta, süüa, tube rentida, niisama puhata), mille juurde auto parkisin. Hirmu lisas muidugi ka see, et buss võis ju iga hetk õhku lennata :D, ta ju nii vana. Seda stsenaariumi kartsin kõige rohkem.

See roadhouse oli Norseman’ist üle 100 km kaugusel. Olime graafikust maas. Üsna nõme, kuna ma olin rooli taga ligi 11 tundi. Kiire söök ja magama.

Ahjaa nägin palju savanniloodust ja asfaldit. 😀 Tee ääres midagi väga huvitavat ei olnud ka. Pilte tegime Westonia’s. Piltidel olen aluspesus… Ärge pange tähele, autos oli palav (õhukonditsioneer ei töötanud).

 

Neljapäev 12. jaanuar. Eyre Highway.

Hommikul ärkasin üles ja ülahuul oli paistes. Kuidas see juhtus, ei tea. Võibolla küttis Olav mulle öösel molli või oli tegu hoopis putukahammustusega. Olav süüd omaks ei võtnud. Fakt on aga see, et ülahuul oli paistes. Võibolla paistab see ka mõnelt pildilt välja.

Egas midagi. Hommikused toimetused tehtud ja istusin taas rooli. Tänane eesmärk oli jõuda Border Village’ni. Tegu on väikese asulaga Western Australia ja Southern Australia osariikide piiril.

Ilm oli päev otsa pilves. Kohe rõõm oli sõita, ei pidanudki alukate peal rooli keerama. Muidu olin roolis 11-12 tundi :D. Mhm.. Ma ei ole normaalne.

Tripi highlight oli see, kui läbisime Austraalia kõige pikema sirge teelõigu s.t 142 km lihtsalt sirget teed. Mitte ühtegi kurvi. Oli põnev. Väga.

Tunnen juba puudust dušist ja internetist. Tore oleks, kui saaks ka läpakat kusagil laadida…

Kõige kallim kütus oli Madura’s s.t $1.91 liiter. Perth’is oli aga $1.34. Kõrbes/savannis keevitatakse ikka korralikult hinnale juurde. Samas egas seal on reisijad sunnitud sellise hinnaga ostma. Mujalt ju ei saa.

Panin tähele, et mu Vodafone mobiililevi oli igal pool null. Mingi ime läbi tulid emailid mul selle roadhouse’i juures alla… Kahjuks keegi mulle midagi põnevat ei kirjutanud.

Nägin ühte kängurut hüppamas ja kahte raisakotkast. Päris suured kotkad, sellised meetrised monstrumid. Ülejäänud loomad, keda nägin, olid pannkoogiks asfaldil sõidetud. Mingid varesed  ja rongad nokkisid neid aeg-ajalt. Üsna kole vaatepilt. Siiamaani ei ole ma ühtegi looma alla ajanud.

Mingi aeg liikusime ka ühest ajavööndist teise. Pidime kellasid 45 minutit ette keerama. Üsna imelik – 45 minutit. Aga nii see oli. Tõsi jutt.

Mulle muidu savann meeldib. Paistab selline rahulik ja puutumatu.

Täna jõudsime kenasti ka Border Village’ni. Enne piiri tuleb kõik puuviljad kas ära süüa või ära visata kuna Southern Australia’sse ei tohi puuvilju ega köögivilju sisse vedada. Kardetakse puuviljakärbest (fruitfly). Trahvid on väga suured. Kusagilt sildilt mäletan, et vist $20,000 võib sellise sigaduse eest trahvi saada. Pead selle numbri täpsuse asjus anda ei julge.

Piir ise oli aga naljanumber. Isegi seisma ei pidanud jääma. Keegi midagi ei küsinud, keegi meid ei peatanud, midagi ei kontrollitud. Sealt sõitsime üsna jahmunud nägudega edasi.

Border Village on muideks ookeani ääres. Esialgne plaan oli seal ujuma minna. Ma kujutasin ette, et seal on ilus paradiisirand, kuid see osutus hoopis pankrannikuks. Tegime seal ka paar pilti. Vaade oli väga ilus. Ujuda kahjuks ei saanud.

Enne magamaminekut oli huul mul endiselt paistes. See tekitas veidi muret, kuna Eyre Highway on üks väga halb koht haigeks jäämiseks või katki minemiseks. See on selleks liiga maha jäetud koht.

 

13 ja reede

Sõitmist alustasin kell 6 Perth’i aja järgi. Sõitmise lõpetasin 23.30. Olin roolis ligi 18 tundi. Läbitud marsruut oli Border Village – kolkakülad tanklatega ntx Penong – Port Augusta West – Adelaide – Murray Bridge.

Põrutasime Port Augustan’i ja sinna jõudes olime rõõmsad, kuna kõige ohtlikum jupp meie roadtripist oli möödas. Eyre Highway oli seljataga. Enam ei pidanud põdema bussi katkiminemise pärast.

Oli vist 18, kui Port Augustasse jõudsime. Mõtlesin, et võiks ikka Adelaide’ni sõita, sinna vaid 300 km. Nii tegimegi. Adelaide’i sõites loojus ilusti päike ja sai rahus pimedas sõita. Rahus seetõttu, et tolle teelõigu peal oli liikleijaid palju. Seega ei pidanud väga känguruid põdema.

Adelaide’is tekkis autoga sama probleem, mis Perth’iski. Liikusime mingist madala tõusuga mäest üles ning auto hakkas lihtsalt aeglustama. Ma läksin väga närvi selle peale. Olin vihane bussi, Olavi ja kogu maailma peale. Lühidalt katus sõitis… Olin roolis juba üle 15 tunni.

Kütust oli kah paagis vähe ja asusime tanklat otsima. Olavi GPS’is oli kahjuks vana kaart ja GPS juhatas meid tanklasse, mida olemas polnud. Oiiii!!! Ma olin halvas tujus. Sõimasin GPS’i ja Olavit. 13 ja reede ikka sakkis.

Liikusime Adelaide’st edasi ja sõit lõppes Murray Bridge’s, kus kõik tanklad olid suletud. Jälle olin pissed off. Siis lihtsalt otsustasin, et sõidan kuhugi vaiksemasse tänavasse ja keeran magama. Homme hommikul tangin.

Ligi 18 tundi roolikeeramist, enamik sellest oli normaalne, kuid reisi lõpp rikkus päeva täiesti ära.

Magama minnes kõrvad undasid üsna piikalt bussi lärmi tõttu. Aga jällegi buss katki ei läinud ja tõi meid kohale.

 

Laupäev 14. jaanuar. Tere ja nägemist Melbourne.

Tänase päeva sihtkoht oli Melbourne. Tee peal, kusagil kolkakülas, võttis ment mu rajalt maha. Pidin puhuma ja oma load neile ette näitama. Kõik oli korras ja mingeid probleeme ei olnud.

Olav oli autos väga vaikne. :D. Ta vist ei julgenud peale eilset midagi öelda :D. Mulle sobis. Ma ei tahtnudki temaga eriti rääkida.

Panin Olavi Melbourne’is maha ja võtsin suuna Griffith’i suunas. Mul oli sinna vaja minna selleks, et vormistada auto oma nimele.

Kuidagi kurb oli autos ilma Olavita. Tekkis selline üksildane tunne. Enne vähemalt oli keegi kõrval, kellega igast jamast end läbi suruda, kuid nüüd oli see “puhver” kadunud.

Nojah. See-eest liikus buss nüüd palju paremini edasi. Mäkke minnes lausa kogus kiirust, mitte ei kaotanud. Oltsi lisakilod ei meeldinud bussile eriti.

Ma ööbisin kuskil 200 km Melbsist põhja pool. Taevas oli miljon tähte ning mitte ühtegi tähtkuju ma ära ei tundnud. Siinpool maailma vist suurt vankrit ei näe, või mis?

 

Pühapäev 15. jaanuar. Griffith.

Täna jõudsin Griffith’isse ja plaan oli siin chillida esmaspäevani, mil RTA lahti tehakse, et seal auto minu nimele vormistada.

Ainuke jama oli see, et pidin kolm korda oma asukohta Griffith’is vahetama. Autoga öösseks parkimist leida oli jama.  Kord tuli mingi onu ja ütles, et “sa ei tohi siia jääda”, nii palju siis austraallaste lahkusest. Seejärel, kui olin päris linna ääres ühe sidrunifarmi kõrval, tuli ka sinna üks onu, kes soovitas mulle hoopis ühte teist kohta. Võtsin ta hüva nõu kuulda ja lõplikuks asukohaks sai tema pakutud park Griffith’is. Üsna hea koht oli – jõe ääres ja puha.

Muideks ma ei ole siiamaani kusagil pesemas saanud käia. Võite juba ette kujutada, kuidas ma stinkan. Näen juba teie krimpsus ninasid. Tegelt väga hull ei olegi. Päris taarakoll veel ei ole. Võibolla paari päeva pärast saan taarakollidega mõõtu võtta. 😀 Wish me luck!

Ja saigi roadtrip tehtud. Väga huvitav ei olnudki. Jama oli see, et pidevalt käis üks põdemine bussi pärast. Lisaks igasugu muud jamad. Ka konditsioneer võinuks autos töötada. Nojah sain vähemalt mingi 40 tundi rooli keeratud :D. Varsti katsun ka rekkamehe tööd leida. Mul paistab olevat selleks annet.

 

Teie Tulevane Rekkajuht,

Ivar





Kaks templit

8 01 2012

Draama draama draama. Olen oma 10 päeva vist Keiju juures. Ütleme nii, et vahepeal on siin üsna volatiilne õhkkond olnud.
Ega minagi puhas poiss ole. Üsna palju vaidlesin Olaviga roadtripi asjus. Teistel majaelanikel viskas ka kopa ette, et me iga päev vaidleme… Hetke seis on see, et roadtrip ikka tuleb. Ma leidsin kaks sakslast reisikaaslasteks. Tripp tuleb umbes 2 nädalane. Stardime järgmise nädala keskel.
Ka teistel on siin igasugused omad mured. Lühidalt: there’s trouble in paradise. Detailid viin endaga hauda. Sorry.
Hetkel on aga vaikus peale tormi. Kell on 16 läbi ja nüüd on kõik ärkvel. Eile tähistasime Kai sünnipäeva. Rita, kui loed seda, siis Kai oli Su klassiõde :D.
Lisaks sellele on maailm veel nii väike, et siin samas majas elab veel üks inimene Tarkonist -Mairot.
Kai sünna highlight oli vist see, kui Olav Jaanusega sprotid pooleks tegi. Happy times happy times…
Chillisime õhtul ja mingi hetk tuli meil geniaalne idee minna kluppi. See kõlas suurepärase mõttena. Panime viisakamad riided selga ja autosse. Läksime viiekesi linna. Tagasi tulime neljakesi (draama draama).
Pubisse (puppi???) sissepääs oli üsna huvitav. Enne sisenemist peavad kõik inimesed korra kaamerasse vaatama, tehakse pilt ja seejärel, kui oled piisavalt korralik, pääsed sisse. Üsna lahe minu arvates. Safety first.
Mina sain kaks templit. Üks triiksärgi peale (naiss, turvaonu naiss) ja teine käe peale ka. Eniveiz olime viiekesi hanereas, kuid turvamees ütles, et üks noormees meie seast oli liiga purjus. Seega keerasime otsa ringi ja läksime teise kohta. Uues kohas ei olnud meil probleeme sisse saamisega.
Nagu ikka mängis pubis vali muusika, inimesi oli palju. Oli täitsa tore arvestades seda, et ma seitsmelt neiult korvi sain :(. Minu jaoks lõppes pubilaks turvameeste eskordiga tänava peale. Tähendab, mind ei visatud välja, kuid pubi hakati kinni panema ja tuli lahkuda. Õnneks olin ma vist viimane meie seltskonnast, kes pubist väljus.
Kaks inimest läksid tülli ja üks neist jalutas oma 14 km koju. Hahahaa.
Autos aga pidin ma oma super Samsung’i telefoniga meid GPS’iga koju juhatama. Otse loomulikult sisestasin ma vale koduaadressi. Nii me kuhugi lennujaama lähedusse jõudsimegi :D… 30 km kodust. Õnneks oskas Keiju sealt koju navigeerida. All’s well that ends well, right mates?
Ilmast ka. Külm on. +25 kraadi ja mul on pikad riided seljas. Jube.
Muidu on üsna tore Keiju juures olla. Hetkel paistab, et kõik asjad liiguvad ülesmäge. Cheers gals and lads.





Handshake

1 01 2012

Uue aasta võtsime vastu Perth’is. Oleme endiselt Keiju juures. Kokku oli siin 8 eestlast (olid ka mõned külalised).

Pidu nagu ikka: laud oli Keiju hõrgutistest lookas, külmkapp head kraami täis. Good times, good times.

Vaatasin, mis pildid fotokas olid. Arvan, et maailm oleks parem koht, kui ma neid lõbusaid pilte internetiavarustes ei näitaks. Sorry mates.

Täna hommikul koostasin nimekirja kõikidest hostelitest Perth’is.Peale lõunat läksime (mina ja Olav) linna, et kaeda kuulutuste stende. Kui ma Melbsis olin, siis oli stendidel üsna palju kuulutusi, kus otsiti reisikaaslasi roadtrippidele. Lootsime sarnaseid kuulutusi ka Perth’i hostelites näha.

Niisiis jõudsime esimese hostelini, kus lugesime kuulutusi. Mitte ühtegi kuulutust ei olnud reisikaaslaste otsimise kohta. Kõik müüsid autosid. Peale kahte minutit jalutas üks tüüp meie juurde ja hakkas enda auto müümise kuulutust seinale kinnitama.

Vaatasime, kuidas ta oma kuulutuse seinale kinnitas ja nägime üsna head diili. $1600 capervan kogu varustusega (telk, madrats, CD-makk, gaasipliit, tekid, padjad, “jahutuskast” jne).  Registreeritud New South Wales’is (osariigis, kus näiteks Sydney asub).Täpselt see, mida meil roadtripiks vaja on kuna me sõidamegi itta. Lisaks oli ka ülevaatus (rego) tehtud augusti kuuni. Jackpot!

Olav küsis sada küsimust austerlase (austrialane???) käest auto kohta. Ainuke miinus oli see, et autot tuleb 10. jaanuarini oodata, kuna sellega tehakse trip Perth’ist põhja poole.

Diil kõlas väga atraktiivselt ja käisin välja idee, et viskaks ikka pilgu autole peale. Nii tegimegi.

Nende seltskond läks veel täna selle autoga tripitama. Seega arvan, et võib üsna kindel olla, et vastu pükse ei saa. Lisaks tundusid nad ka päris lahedad tegelased olevat. Vist oli kaks austerlast ja üks Prantsuse neiu. Minu jaoks oli ostuotsus tehtud. Eks ma kaldun inimesi usaldama ja panustan sellele ka, et inimesed ei lähe ju katkise autoga tripitama. Oltsil läks minuga sama punkti jõudmiseks veel aega.

Paarsada küsimust hiljem (Olavile ikka meeldib küsida) ütles austerlane, et “today we can shake hands and make the deal in about ten days”. Mul oli väga suur heameel, kui Olavil küsimused otsa said ja ta lõpuks selle meheteo ka ära tegi (handshake’ist on ka ülevalpool pilt).

Niisiis, üsna edukas päev oli. Esimesest hostelist, kus käisime, leidsime täpselt sellise auto nagu meil tarvis on. Austerlane ise rääkis ka seda, et see oli esimene koht, kuhu ta kuulutuse üles pani. Tänane päev läheb küll kategooriasse “Only in Australia.”

Nüüd on meil 9-10 päeva aega otsida 1-2 reisikaaslast, planeerida veidi eelarvet ja tripi marsruuti.

Peale autosaagat vaatasime lihtsalt Perth’is ringi. Kõndisime ühte parki ja nägin seal ära oma esimesed aborigeenid. See oli täiesti jube vaatepilt. Nad lällasid muru peal, laulsid mingeid laule ja naersid valjuhäälselt. Ümberringi olid katkised ja tühjad õllepudelid. Aborigeenid nägid väga agressiivsed välja. Äärmiselt ebamugav ja ebaturvaline oli sealt pargist läbi kõndida. Ma ei julgenud neist pilti kah teha. Mulle veel ei mahu pähe, kuidas selline vaatepilt saab võimalik olla sellises rikkas riigis nagu Austraalia. Ikka üsna jube oli.

Veidi eemal nägime ka mõnda kängurud ja tegime paar pilti.

PS: Head uut aastat kallid lugejad. 2012. aastal olge julgemad ja tehke asju, mida te kunagi muidu ei teeks. Elage nagu maailm lõpeks. Oot-oot.. 2012 tulebki maailma lõpp ju. Aega on veel kuupäevani 12.12.12, kuid selge on see, et Maiade kalender ei valeta. Valmistuge Viimseks Päevaks: silitage karvast seina  (vaadage “Get Him to the Greek” filmi), sööge üks Vegemite’i võileib, tehke amatöörfilme, kirjutage ja joonistage.

Head uut!

Ivar