Elueliksiir

20 09 2012

Paar päeva tagasi sõitsin tööle mööda Pacific Motorway’d ja nägin elektroonilisi infotahvleid. Nendel oli kirjas: “Blood stocks low. Please donate blood. Call 13 14 95”

Sama juttu räägiti aeg-ajalt ka raadiost ning siis otsustasin, et teen selle triki ära. Lisamotivatsiooniks oli ka see, et mu bucket listis oli see 70. kohal. Egas midagi, broneerisin Punases Ristis aja ja täna käisingi seal.

Kohapeal anti kätte ankeet, kus küsiti igasugust infot mu tervise, külastatud välisriikide ja “riskitegevuste” kohta. Seejärel järgnes intervjuu, nagu oleks töövestlusele läinud😀. Eniveis intervjueerijaks oli üks kena neiu, kes mõõtis ära mu pikkuse, kaalu, vererõhu, raua sisalduse veres ja seejärel küsis paar täpsustavat küsimust mu ankeedi kohta. I passed with flying colors!😀

Nüüd saabus hetk veritsemiseks. Mind juhatati toolile (umbes selline nagu hambaarsti juures), mis reguleeris end istumisasendist lamamisasendisse. Täitsa mugav, pean endale kah kunagi sellise muretsema.

30 õndsat sekundit hiljem tuli arstitädi Ann oma arstivärkidega (verekott, “verevoolik”, mõned plaastrid ja sidemed). Nõel lükati rõõmsalt käevarde ja nägin kuidas elueliksiir voolas mu kehast välja. Arvan,et sekund peale nõela sisestamist tekkis üks väga kummaline tunne. Ei oskagi seda kirjeldada, väga hea see tunne ei olnud. Ann teadis, et ma annetan verd esmakordselt ja märkas mu ebamugavust ning hakkas minuga rääkima. Tead küll seda trikki, et viid patsiendi mõtted mujale ja siis hakkab tal parem. It worked like a charm. Thanks Ann! Ebamugavus läks üle ja siis sai Ann minna järgmiste inimestega toimetama.

Umbes 5-10 minutit hiljem oli 470mL verd kogutud. Selle aja jooksul vaatasin ruumis ringi ja ühes nurgas olid nö “hardcore” vereannetajad. Mina olin complete noob. Level 0. Nood tüübid  seal aga annetasid vereplasmat, mis kestab umbes 45 minutit. Nad raudselt mõtlesid, et ma annan otsad seal toolis😀.  Up yours, I survived!😀

Nonii, sai sööma/jooma mindud ja end veidi kogutud. Sain teada, et üks vereannetus aitab päästa kolme inimese elu (vot ei mahu mulle pähe see, kuidas nii väikesest verekogusest kolmele inimesele jagub; arstid raudselt lahjendavad seda kraami, et promill lahjem oleks.). Enjoy, patsiendid, keda ma mitte kunagi ei kohta.

Kõige kummalisem on kogu selle asja juures see, et kui ma koju jõudsin, siis ma olin kergelt pilves või ekstaasis. Tuju oli lihtsalt hea. Positiivse psühholoogia teadlased on ka järeldanud, et annetamine teeb inimesi õnnelikemaks. Paistab, et see tõde kehtib ka elueliksiiri šeerimise korral.

Järgmise korrani,

Level 0 veredoonor


Toimingud

Information




%d bloggers like this: