Tulevane staar

30 07 2012

Sain hommikul kõne ühest teisest tööagentuurist. Olen nii palju kandideerinud, et ma isegi ei teadnud, mis ametikohale ma kandideerisin.

Onu telefonis kutsus töövestlusele. Ülikond selga ja läksin siis rõõmsalt kohale. Täitsin hulga pabereid. Kulus veidi alla kahe tunni, kuid sain kõik tehtud. Kui mu mineviku tööandjatega on agentuur vestlenud, siis saan tööga algust teha.

Ametiks on laotööline Brisbane’i sadamas. Pean igasuguseid aluseid ja kaupu konteineritest maha võtma ja transportima lattu õige koha peale. Plussideks on see, et töötunde on palju (päevas 10 tundi) viis päeva nädalas või ka rohkem (võib teha ületunde, mille eest makstakse rohkem). Vähemalt nii mulle räägiti. Palgast ei räägitud täna sõnagi, kuid arvan, et see jääb $22/h ümbrusesse. Eks, kui tööle asun, siis saan teada.

 

Eelmisel nädalal kandideerisin ka ühele ametile Gumtree kuulutuse kaudu. Seal otsiti “extra” inimesi filmivõtetele (näiteks taustanäitlejad, kes rääkima ei pea võtetel). Kuna mingit töökogemust ei nõutud, siis mõtlesin, et kandideerin, kaotada pole midagi. Lisaks oleks lahe Austraalis “filmikarjääri” teha. 😀

Täna võeti siis ka tollest reklaami-näitlemis-filmi-modellinduse agentuurist minuga ühendust ja räägiti asjast lähemalt. Kohale ei pidanud minema, mu CV neid ei huvitanud. Pidin neile saatma endast pildi ja oma kontaktandmed. Seejärel tuli veidi hiljem kõne, kus öeldi, et “we like your look” ja registreerimisprotsess võis jätkuda.

Esmalt öeldi, et pean neile $198 maksma, et professionaalsel photo shoot’il osaleda. See on vajalik selleks, et agentuur saaks mind klientidele paremini “müüa”. Googeldasin veidi ja uurisin firma tausta ning asi tundus legaalne. Kandsin raha üle. Fotoseanss leiab aset alles 18. augustil Gold Coast’il (70 km lõunasse minu kodust), kuid ka enne seda saab agentuur mulle tööd sebida. Nüüd on mul umbes 20 päeva aega selleks, et välja mõelda igasugu ekstravagatseid poose ja grimasse. 😀

Hiljem määrisin veidi pabereid, skänneerisin ja saatsin agentuurile. Palk pidi sõltuma rollist. Näiteks niisama mõttetud taustanäitlejad saavad $20-$25 tunnis, kuid kui oled hot blondiin, kes ka rääkida oskab, siis võid mingi toote reklaamiga teenida kuni $8500 päevas. Ahjaa, agentuur võtab ka 10-20% mu palgast endale, kui nad mulle tööd sebivad.

Nüüd ootan agentuuri kõnet ja oma suurt võimalust teleekraanil särada. Varsti võite Cosmopolitani ja Kroonika artiklitest lugeda mu skandaalsest elust Hollywoodis .

 

Tulevane mõttetu staartaustanäitleja,

Ivar

Advertisements




Austraalia superkangelased

24 07 2012

Nonii nonii, karvutud ja suletud. Siit ta tuleb. Selles postituses saate tuttavaks kõigi Austraalia superkangelastega, kes hoolitsevad selle eest, et Austraalia oleks vähemalt sama vägev kui täna igavesest ajast igavesti.

PS: Videosid vaadake ikka fullscreen’is.

Nautige!

Nr 1. Austraalia sportlased

Austraalia sportlased on kõik väga kaunid ja nad võidavad kõik võistlused ilma trenni tegemata. Minu lemmik Austraalia sportlane on tõkkejooksja Michelle Jenneke.

Nr 2. Jõuluvana vend

Kõik kurikaelad värisevad ainuüksi mõttest Austraalia kõige tegijamast superkangelasest. See ei ole Supermees ega Wonderwoman ega ämblikmees. See mees on palju kõvemast puust kui kõik eelnevad kokku. Ta nimeks on Outback Jesus!

Põhjapool ekvaatorit on väga palju räägitud tema vennast Jõuluvanast, kes käib punase kotiga ringi ja jagab kingitusi. Outback Jeesus aga külvab terrorit ja hävingut kurjategijate plaanides ja kavatsustes kasutades musta kotti.

Nr 3. Superkerr

Järgmine superkangelane on supermodell Miranda Kerr… Armu või ära kui ilus ta on…  Tema supervõimeks on see, et ta võlub (nii mehed kui naised, ta ei diskrimineeri) kõik inimesed ära  ning siis ei tee nad enam pätti. 😀

Nr 4. Krokodill Dundee

Sündinud koopas, elanud outback’is ja ei lahku kodust kunagi ilma üüratu noata – Krokodill Dundee

Nr 5. Men At Work

Need tegelased on võimelised laulma ühte lugu, mis paneb kõik inimesed Austraaliasse armuma. Hoiatus! Kaks nädalat peale video vaatamist leiavad neli inimest viiest end Austraalias elamas.





Auto registreerimine QLD’s

23 07 2012

Mu sisetunne oli õige. Auto registreerimine minu nimele osutus keerulisemaks kui arvasin.

Sõitsin TMR’i (Transport and Main Roads) ehk siis transpordiametisse, et auto oma nimele kirjutada. Kaasas olid:

  1. Pass
  2. Commonwealth’i pangakaart
  3. Commonwealth netipangast prinditud konto väljavõte tõestamaks auto garaaži aadressi Queensland’i osariigis
  4. Safety Certificate (paber, mis ütleb, et auto on tehniliselt korras)
  5. auto ostu-müügi leping (Vehicle Registration Transfer Application).
  6. Certificate of Registration (paber, mis ütleb mis kuupäevani võin numbrimärkidega sõita)

Klienditeenindaja ütles, et esmalt on mulle vaja teha konto TMR’i arvutisüsteemis, muidu ei saa autot minu nimele kirjutada. Pidin end kliendiks registreerima. Selleks anti kätte üks vorm, mille täitmiseks oli tarvis kolme dokumenti: A  kategooria dokument, B kategooria dokument, kolmas kas A või B kategooria dokument.

A kategooriasse kuuluvad igasugused Austraalia sünnitunnistused, Austraalia kodakondsust tõestavad dokumendid, pass, Austraalia juhiload jne. B kategooriasse aga Austraalia pankade deebet- ja krediitkaardid, Medicare card (Eesti mõttes Haigekassa kaart), tulirelvaluba jmt.

Mul oli olemas kaks dokumenti kolmest. Onu ütles, et kõige lihtsam on kui ma teeksin ühes teises pangas endale uue pangakaardi.

Pakkisin oma asjad kokku ja läksin Bank of Queensland’i, et avada konto. Sealt öeldi, et nad ei saa kontot avada kuna neil on tarvis mingi dokument, mis tõestaks mu viisa staatust (passis mul Austraalia viisa kleepekat polnud). Läksin järgmisesse panka – Westpac. Sealt öeldi, et nad ei saa mulle kontot avada kuna olen Austraalias juba üle 6 nädala olnud ning nendelgi on tarvis saada too kolmas isikut tõendav dokument.  Öeldi, et võibolla saan teha endale kaardi Qld Card 18+. Uurisin kodus järgi ja tuli välja, et ka tolle kaardi taotlemiseks on tarvis kolmandat isikut tõendavat dokumenti.

Netist vaatasin läbi kõik A ja B kategooria dokumendid ja tuli välja, et mul on üsna keeruline üks neist dokumentidest saada. Näiteks oleksin võinud Austraalia juhiload teha (selleks kuluks umbes kuu aega; kuid milleks, kuna mu juhiload on Austraalias täiesti kehtivad), Medicare card’i saamiseks peaksin ma olema alaline resident või taotlema alalist residentsust, tulirelvaluba ma taotleda ei tahtnud (arvan, et see ei ole ka väga odav lõbu).

Ühtegi head varianti polnud. Seega helistasin TMR’i infotelefonile ja rääkisin, et mul ei ole võimalik saada kolmandat lisadokumenti. Sealt päriti esmalt üle, kas olen kõik variandid üle vaatanud ja seejärel öeldi, et pean uuesti TMR’i kohale minema ja rääkima, et ma ei saa neile kolmandat dokumenti näidata ning nad peavad kahega leppima.

Läksin jälle TMR’i, kurtsin oma loo neile ära. Teller ütles, et kui süsteem laseb kahe dokumendiga isikut regada, siis on hästi, vastasel juhul mõtleb ta midagi välja. Ei lasknud. Peale väikest arutelu telleriga jõudsime selleni, et lisasime ühe fiktiivse pangakaardi. Hiljem ütles ta, et mu Eesti SEB pangakaart oleks sobinud (kuigi esimene teller, kellega rääkisin, väitis vastupidist), kahjuks ei olnud mul seda kaarti kaasas.

Peale fiktiivse kaardi andmete sisestamist läks kõik libedalt ja saingi auto oma nimele. All’s well that ends well.

Staarpaberimajandaja Ivar





New Ride

22 07 2012

Valetasin. Küpsise bisnes väga kaua ei kestnud. Tegin seal vaid 2 vahetust ning oligi kõik. Esimesel päeval tegin tainast ja teisel päeval liigutasin aluseid pakkimisest lattu ja vastupidi. Sel nädalal aga ei töötanud seal tehases üldse.

Ühe päeva töötasin Eagle Eye Racecource’il ja panin seal telke püsti enne mingit hobuste võidusõidu üritust.

Kaks päeva töötasin uues kohas andmesisestajana. Jama oli see, et töötunnid olid väga kehvad s.t 4 hommikul kuni 12 lõunani. See-eest oli töö väga lihtne. Esimesel päeval pidin dokumente skänneerimiseks ettevalmistama. Põhimõtteliselt võtsin sadadest dokumentidest klambreid välja. Mitu tundi järjest. Seejärel sai ka arvuti taga andmeid rõõmsalt sisestada.

Klambreid välja võttes tuli küll naeratus näole mõeldes, et ma reisisin teisele poole maakera, et paberitest väikeseid metalltükikesi eemaldada. Nojah, can’t complain, it pays the bills. Uuel nädalal vast sebib tööagentuur mulle veel midagi.

Olen üsna happy, et ma neid tööotsi ikka saan. Vastasel juhul peaksin oma säästude kallale minema ja ega seda kapitali kauaks ei jätkuks. Muidu otsin endiselt rõõmsalt püsivamat tööd, kuid seni tulutult.

Immigratsiooniametist sain reedel emaili, kus nad tahtsid, et ma saadaksin neile dokumendid, mis tõestaksid, et ma farmis töötasin. Saatsin neile skänneeritud vormi 1263 ja oma pangakonto väljavõtted (sealt on võimalik välja lugeda, et ma ka reaalselt neis maapiirkondades viibisin). Arvan, et järgmisel nädalal saan teada, kas tuleb viisa või mitte.

Sel nädalal müüsin ka Useless’i maha. Sain $1000, mis on üsna hea kuna auto kere oli üsna roostes, rooliloks suur, vedrustus tahtis vahetamist ja tossu tuli ka rohkem välja, kui oleks tarvis. Siit sealt kuulsin, et auto remont oleks läinud kuskil $1000-$2000 maksma pluss rego (numbrimärkide kehtivus). Seega oleks pidanud suurusjärgus kolm kilo autosse matma, et tollega edasi liigelda. Selle raha eest saab juba normaalse auto osta.

Auto maha müüdud, tuli uus asemele osta. Benn (roommate) oli nädalaks MacKay’sse (Brisbane’ist 1000 km põhja poole) läinud vanematele külla ja ta lubas oma autot kasutada. Gumtree’st leidsin 1997 aasta Ford Festiva, millel oli rego järgmise aasta mai kuuni ja kehtiv Safety Certificate (paber, mis ütleb, et auto on tehniliselt korras). Probleem oli see, et auto asus 90 km minu kodust põhja pool.

Veidi planeerimist ja sebisin Emma (sõbrants, kellega Bundabergi farrmis töötasin) endaga kaasa tulema. Benn’i autoga sõitsime Mount Mee’sse, kus uus auto meid ootas.

Sõit Mount Mee’sse oli üsna huvitav. Sealkandis on väga ilus loodus – mäed, sinkavonkalised ja järsud (18%) üles-alla teed. Ilusaid vaateid oli palju. Veidi eksisime Mount Mee’s ära, kuid leidsime õige koha lõpuks ikkagi üles.

Perekond, kellelt auto ostsin, oli üsna suur. Mina lugesin kokku 7 last, kuid Emma oli pereemalt kuulnud, et tegelt on neil kümme last. Neist kolm olid veel väga väikesed. Tüdrukuid oli kaheksa ja poisse kaks. Tõeline farmipere.

Suurt midagi ei oskanud ma seal auto juures inspekteerida. Auto läks võtmest käima ja proovisõidu käigus õhku ei lendanud. Ostsin ära. Läks maksma $2000.

Tagasiteel sõitis Emma Benn’i autoga ees ja mina oma uues Ford’is järel. Ainuke probleem, mida märkasin, oli see, et autol hakkas rool kergelt vibreerima, kui üle 100 km/h sõita.

Homme üritan auto oma nimele ka ametlikult registreerida. Miski ütleb mulle, et sellega tuleb ka mingi jama.





Ma teen küpsiseid

11 07 2012

Eile hommikul läbisin tööagentuuris koolituse, et saaksin töötada oma uues ametis. Olen nüüdsest lihttööline küpsisetehases (karjäär missugune!!!). Koolituse käigus tutvusin igasuguste tervise- ja ohutusealaste dokumentidega ja sellega, kuidas ohuolukordades (ntx tulekahju) tegutsema peab. Kogu lõbu kestis 1.5 tundi ja oli äärmiselt igav.

Koolituse käigus sain teada, et mulle pakuti üsna jama diili. Põhimõtteliselt ei tea ma kunagi ette, mil mul tööpäev on. Kui tehases on tarvis rohkem tööjõudu, siis helistatakse sealt tööagentuuri ja sealt mulle, et kinnitada, kas saan tööle minna või mitte. Tööd on nädalas vaid mõnel päeval. Nojah, parem ikka kui tühja passida.

Peale koolitust sõitsin rõõmsalt koju ja kell 16:10 helistati agentuurist ja küsiti, et miks ma kell 16 tööl pole. Algul ei saanud ma aru, et mis värk on ja ütlesin, et “jah, ma kinnitan, et võin kell 16:00 tööga algust teha” (kõne vastuvõtu hetkel ei teadnud ma kellaaega). Veidi oli hämamist ja segadust telefonis kuniks agentuurionu sai aru, et minuga ei ole varem keegi töö alustamisest rääkinud. Ma ei teadnud isegi aadressi, kuhu tööle minna. Onu lubas tagasi helistada ja paari minuti pärast olin teel uut ametit sissepühitsema.

Tehases anti mulle kiire ülevaade sellest, kus mis asub ja seejärel tutvusin ülemusega, kellel nimeks Jo. Ka tema näitas mulle veidi tehast ja seejärel pandi mind tööle.

Enamuse päevast tegin küpsisetainast. Üks tüüp oli suure segumasina ees ja “retsepti” järgides panime masinasse suhkrut, jahu, vett, šokolaaditükikesi jmt.  Igat sisendit tuli päris palju sinna toppida. Näiteks jahu läks ligi 200kg ja suhkrut umbes 60kg. Peale igat koostisaine lisamist panime masina segama ja seejärel võis järgmise koostisaine lisada. Kui taignasegu valmis, siis tuli see ühte suurde vaati toppida ja seejärel viia vaat järgmise masina ette, kus üks tõstmismehhanism kallas taigna “taignapressi”. Taignapressist tuli välja umbes 6mm paksune taignakiht, mis liikus tootmisliinil edasi. Hiljem pressiti taignast küpsisekujud välja ja seejärel läks kraam ahju.

Töö oli üsna lihtne ja veidi huvitavam kui mu eelmine andmesisestamise kogemus. Häiris ainult see, et masinad olid lärmakad. Õnneks anti kõrvatropid,  mis ma lükkasin nii sügavale kõrva, et vaid enda hingamist kuulsin.

Kui mu taignavalmistamise ajad läbi said, pidin neid taignavaate pesema. Anti kätte üks voolik, mille otsas “veepüstol” ja pritsumehe töö võis alata. Samas kõrval oli ka survepesur, millega oleks saanud vaadid kiiremini pestud. Kahjuks ei lubatud mul seda kasutada, kuna mind ei ole vastavalt koolitatud. Nii ma siis töötasin üsna ebaefektiivselt ja raiskasin väga suures koguses kuuma vett.

Muideks, seal veega möllates tulevad igasugu imelikud mõtted pähe. Näiteks, kui üks tüüp mööda kõndis, mõtlesin, et võiks ta kuuma veega üle lasta. Imelik, eks? Samasugused mõtted tulevad pähe, kui politseinik mind rajalt maha võtab kusagil. Tekib kohe mõte, et võiks talt mütsi tuuri panna ja jooksu pista. Või hoopis saua mendilt ära võtta. 😀 Saua! I’m a wannabe adrenaline junkie?

OK. Tagasi maa peale. Töö ei vastanud küll märja unenäo standarditele, kuid käis küll. Positiivne on ka see, et siin makstakse rohkem, kui andmesisestaja ametikohal. Lahe, kuidas Austraalias tõuseb mu palk iga kahe kuu tagant. Kui seda trendi jätkan, siis olen varsti miljonär. Huvitav, kas sellise tekstiga kõlbab klubisse naisi lantima minna? Wish me luck!

Täpset palganumbrit ma ei teagi, kuid agentuuris öeldi, et päevavahetuse palk on $20.50 tunnis (päevavahetusi 8:00-16:00 mul ilmselt ei tule), õhtune vahetus (16:00-24:00) peaks olema 15% rohkem ehk umbes $23.58. Öövahetuse eest makstakse päevavahetusest 30% rohkem s.t umbes $26.65. Igalt poolt maksud maha kah.

Järgmise korrani,

Staarkokk Ivar





Iidne traditsioon

9 07 2012

Tööst

Töötasin viimased kaks nädalat endiselt andmesisestajana ning reedel oli viimane tööpäev. Kogu selle aja otsisin ka uut tööotsa, kuid tulutult. Täna aga sain tööagentuurilt sõnumi, et neil tarvis mingeid lihttöölisi kuhugi tehasesse. Kuna mul ei ole hetkel tööotsi jalaga segada (täitsa masendav, kui raske on normaalset tööotsa siin riigis leida), siis otsustasin, et võin ju proovida. Homme lähen ja saan täpsemalt teada, mida see endast kujutab.

Pokkeriõhtu

Nädal tagasi korraldas üks eestlane – Madis – pokkeriõhtu, kuhu kogunes umbes 15 pokkerisõpra. Mihkel oli ka Briss’i tulnud Bundaberg’i farmist. Läksime koos kaardiõnne proovima.

Mängisime rõõmsalt $10 maha ja olime muidu sotsiaalsed (minu jaoks on sotsiaalne ainuüksi juba see, et ma end kohale vean…).  Minu jaoks lõppes õhtu sisuliselt siis ära, kui pokkerimängus viiendaks jäin. Ah seda kaotuse kibestumist… Lisaks oli seal ka veidi võõras olla.

Madise sünnipäev

Nädal hiljem läksin samasse kohta, kuid seekord Madise sünnipäeva tähistama. Tegelikult ma olin kahevahel, kas lähen sinna või mitte kuniks Madis kirjutas Facebook’is, et tal oleks tarvis jääd ja dipikastet sinna. Otsustasin, et aitan ta hädast välja ja läksingi.

Madise juures kohtasin uusi inimesi, kuid ka pokkeriõhtust olid tuttavad näod esindatud. Peaaegu kõik olid eestlased. Mõni austraallane oli kah ära eksinud.

Õhtu kroon oli see, mil vanu igipõliseid 13. sajandi talupoja-aegseid arhailiseid Eesti traditsioone järgides tõsteti Madis “24 korda toolil üles”. Kuna enamus ajast chilliti väljas basseini ümbruses, siis ei tahtnud Madis väga toolile istuda kuna ta põdes, et ta basseini visatakse. Eks ta hirm oli ka põhjendatud kuna vesi seal oli üsna külm ja sünnipäevalised ei olnud kõige kainemad.

Anywho, ühel naiivsel nõrkusehetkel istus Madis toolile ja juba esimese ülestõstmise pealt visati tüüp basseini. 😀 Priceless!

Teise aasta viisa

Alusasin ka teise aasta working holiday viisa taotlemist kuna mulle tundub, et tööandjad on rohkem nõus mind palkama, kui teavad, et saan Austraalias olla 2013. aasta detsembrini. Viisalõiv läks maksma $270 ja seejärel peale avalduse esitamist pidin läbima kopsuröntgeni (vorm 160EH) ja terviseläbivaatuse (vorm 26EH).

Reedel käisingi Medibank Healt Solutions’i kliinikus paberimajandamas. Registratuurist küsis tädi, et kas ma olen kindel, et pean ka terviseläbivaatuse tegema kuna 99% juhtudest ei ole seda teise aasta WHV jaoks tarvis. Lisaks ei ole ma kunagi ühtegi surmahaigust põdenud ning seetõttu ei ole vaja ka vastavat kontrolli. Otsustasin, et teen vaid röntgeni ja sain $274 visiiditasu (sisaldas röntgenit ja terviseläbivaatust) tagasi ning maksin vaid $104 kopsuröntgeni eest.

Nüüd ootan kuniks keegi immigratsiooniametist saadab mulle emaili, et sain teise aasta viisa või nõuab tervisekontrolli või mingeid muid dokumente. Vaatab, mis saab.