Murdvargad Sydneyst

21 11 2012

Jalutuskäik metsas

Viimased paar päeva on olnud väga sisukad. Üks päev oli mul nii igav ja mõtlesin, et külastan minu kodust kuue km kaugusel olevat Karawatha metsa. Mõeldud tehtud. Jalutasin seal umbes kaks tundi ringi ja mõtlesin, et läheks ehk suuremasse metsa järgmisel korral.

Külastasin Springbrooki

Päev hiljem seadsin suuna Springbrook National Parki. See asub sada km Brisbaneist lõuna poole. Sealne loodus oli väga ilus. Nägin paar koske, külastasin “vaateplatvorme” (lookouts) ja matkasin troopikas.

Mulle meeldis, et seal liikus väga vähe teisi inimesi ringi. Kolmapäev ikkagi. Paistab, et nädala sees ei käi keegi looduses. Tore oli kuulata kassilindu (catbird), metsa sahinaid ja kohinaid. Nägin palju väikseid sisalikke, ühte madu, paar kängurut, paar wallabit. Õnneks ei olnud ühtegi sääske. Kõik oli tipp-topp, mulle meeldis.

Metsa vahel sain ka kõne Aristocratist (IT ettevõte, kes spetsialiseerub kasiinoaparaatide mängude loomises). Olin kandideerinud mängude disaineri ametikohale. Kuna asusin keset mitte midagit, siis oli levi olematu ja seega ei saanud me teineteisest telefonis suurt midagi aru. Mõtlesin, et helistan neile järgmisel päeval tsivilisatsioonist tagasi.

Uus päev ning onu seletas telefonitorust, et nad soovivad mind töövestluspäevale kutsuda. Lisaks intervjuule olid plaanis ka muud kandidaadi sobivust hindavad tegevused. Detailidest veidi hiljem.

Mul oli väga hea meel, et sain jälle asjaliku ameti intervjuu. Nüüd pidin lahendama kaks logistikaprobleemi. Esmalt pidin saama Brisbaneist Sydneysse ja seejärel sealt ka tagasi. Otsustasin auto kasuks. Seega veidi üle 900 km sõitu üks ots.

Panin ka Gumtreesse kuulutuse, et otsin reisikaaslasi mõlemale otsale ja vastukaja oli oodatust parem. Kahe päevaga sain kaks inimest mõlemale tripile.

Brisbane -> Sydney

Pühapäeva hommikul kell seitse alustasin Brisbane’i kesklinnast oma reisi. Sealt korjasin Robini auto peale. Ta on pärit Hiinast ja vanust 28. Üks Brenda-nimeline neiu oli aga eelmisel õhtul canceldanud. Seega autos vaid mina ja Robin.

Nagu ikka… tutvusime, rääkisime kust tuleme, kuhu reisime, mida ülikoolis õppisime, miks Austraaliasse tulime jne. Peale esimest 300 kilomeetrit otsustasin Robini rooli panna, et veidi sõitmisest puhata.

Robin sõitis nagu naised ikka. 😀 Ta oskas enam-vähem manuaalkäigukasti opereerida. Oli seda riistapuud varem näinud. Sidur käis tal üle jõu, kolmandat käiku ei pannud ta vist mitte ühelgi korral sisse, korra üritas ka rallikäiku sisse panna, auto käivitamisel keeras süütelukus võtit ka siis, kui mootor juba töötas, mitmel korral suretas auto välja ja ühel korral jäi pidurdamisega väga hiljaks ning nibin-nabin suutis kokkupõrget eesoleva karavaniga vältida. Tema tugevusteks olid rooli otsehoidmine ja maanteel liiklemine. Õnneks oli maanteel liiklemist palju ja umbes 300 km sai ka temal läbitud. Kui sõiduoskused välja jätta, siis oli Robin väga hea kaasreisija. Sai naerda, õppisin Hiinast ühte koma teist. Näiteks siis, kui linnas elav perekond saab teise lapse, siis saab too pere väga suure trahvi (umbes$30K, ma seda numbrit kusagil üle ei kontrollinud ). Vaid rikkad jõuavad sellist pappi laste omamiseks tampida. Üldiselt oli Robin väga lõbus ja informatiivne.

Ülejäänud jupi sõidust tegin mina kuna linnas liiklemine käis Hiinale selgelt üle jõu. Sydneys läksid me teed lahku. Minu sihtkohaks oli Bondi Beach, kuna seal elab Caroline (sõbrants Bundabergi farmist).

Täiesti pekkis… Caroline elab vaid 200-300 meetrit  fantastilise ranna äärest.  Mul oli väga hea meel, et tema juures ööbida sain.

Ta elab seal korteris ühe oma sõbrannaga. Nad mõlemad töötavad moetööstuses – üks Pradas, teine Chanelis. Mis ma oskan öelda… šikid tibid.

Viimati nägin Caroline’i jaanipäeval ehk siis umbes viis kuud tagasi. Meil oli juttu nii palju, kuid aega nii vähe. Mõlemad pidime esmaspäeval asjalikud olema. Caroline alustas Chanelis töötamist (ta esimene tööpäev seal) ja mina pidin töövestlusel virks ja kraps olema. Kahju. Tuttavat  nägu oli tõesti hea jälle näha.

Töövestlus Aristocratis

Öösel suurt midagi magada ei saanud, kuna kortermajas oli kuulda naabreid läbi seina vestlemas ja kraaklemas. Viisakad riided selga, kogusin oma jama korterist kokku ja autosse. Ees seisis kolmekümne kilomeetrine reis töövestlusele.

Varusin veidi üle 1.5 tunni, et õigeaegselt kohale jõuda. Tipptund algas Sydneys varem, kui arvasin. Kell 7:10 olin liikluses ja autosid oli üsna palju. Ühes kohas näitas GPS, et pean paremale pöörama, kuid peale seda manöövrit selgus, et keerasin liiga vara ära. Tipptunnile kohaselt oli minu ees ja taga palju-palju autosid. Eniveis olin sunnitud tunnelisse sõitma, seal jätkus liiklus heal juhul 20 km tunnis ja üllatus-üllatus tunneli teises otsas oli jälle Bondi Beach. 😀 Umbes pool tundi sõitu ja olin nullpunktis tagasi. Olin närvis.

Suutsin veel kaks pisiviga teha, kuid jõudsin Aristocrati 10 minutit enne päevakava algust kohale. Nüüd leidsin uue probleemi. Auto tuli kuskil ka parkida. Midagi seal lähedal ei olnud ja seega parksin pool-illegaalselt oma auto ühe teise lühema auto taha ära. Õnneks oli parkimise tund seal vaid $4 ja trahvi ei saanud.

Päev ei alganud just kõige ladusamalt. Ärevus ja frustratsioon olid laes – suurepärane kombinatsioon töövestluseks.

Registratuurist juhatati mind teiste kandidaatide sekka ja veidi hiljem algas ettevõtte presentatsioon. Üks onu rääkis Aristocrati taustast, selle toodetest, mängude disainimisest jmt. Anti korralik sissejuhatus sellest, mis juhtub, kui keegi Aristocrati tööle võetakse.

Järgnes grupitöö. Kohapeal oli 12 kandidaati, kes jagati neljastesse tiimidesse. Ülesandeks oli disainida/ehitada kanamunale rakis või korv, mis kaitseks muna kahemeetrise kukkumise korral katkiminemisest. Lühidalt kanamunale tuleb mingi asi ümber ehitada, seejärel muna ja selle ümber olev konstruktsioon visatakse kahe meetri kõrguselt alla ja vaadeldakse, kas muna läheb katki või mitte. Ehitusmaterjalideks olid pabertaldrikud, kõrred, plastiktopsid, pliiatsid, kleeplint jmt, igal esemel oli kindel hind ja eelarveks oli $1000. Sel ülesandel oli mitu pointi. Esiteks on see rühmatöö hea jäälõhkuja (icebraker), mingil määral võimaldab hinnata inimeste grupitöö rolle ja tiimide loomingulisust.

Esmakordselt Aristocratis suutis iga meeskonna disain kahemeetrise kukkumistesti edukalt läbida. Munad terved, alustasin tutvuste tegemisega (networking session).

Kõik kandidaadid juhatati ruumist välja minikasiinosse, et seal mängudisaineritega vestelda, uurida ja puurida ametist. Samal ajal aga kutsuti ükshaaval ka inimesed rühmatööruumi tagasi, et seal üks ettekanne teha. Intervjuukutses paluti kandidaatidel kodus teha viieminutiline presentatsioon, mis räägiks kandidaadi isiksusest ja põhjustest, miks ta Aristocrati sobiks.

Arvan, et minu presentatsioon läks väga hästi kuna ma olin selleks ikka korralikult harjutanud. Täitsa ausalt, ma ei ole vist mitte ühegi teise intervjuu jaoks nii põhjalikult valmistanud kui seal Aristocratis. Ma lugesin firma kodulehelt enamuse infost läbi, harjutasin kodus tõenäosuse ülesannete lahendamist, lihvisin oma presentatsiooni, selle kehakeelt ja artikulatsiooni. Ainuüksi slaide tegin kuus tundi. Oma kõnet harjutasin 20-30 korda. Esmaspäeval nägin, et see vaev tasus end ka ära. Žürii smailis ja naeris mu presentatsiooni ajal ning mitte miski ei läinud seal sassi. Kõik läks ladusalt.

Peale presentatsiooni jätkasin networkimist ja seejärel saabus üks-ühele töövestluse aeg. Valetan. Üks-kolmele töövestluse voor. Kolm onu küsisid ja mina vastasin. Näiteks küsiti:

  • Millise kasiinomängu (Austraalias on selle mängu nimi pokie) teeksin mina, mille teemaks oleks rühmatöö kanamunad? Aga kui teemaks oleks finantsturud?
  • Minu huvi finantsturgude vastu ja miks ma soovin liikuda sealt mängumaailma? 😀
  • Mis mänge ma mängin? Huvi mängude vastu, kas ma ka playstationit mängin?
  • Miks ma Aristocratis töötada tahan?
  • Mis viisa mul on ja kaua see kehtiv on? Kui mu mälu ei peta siis see oli enam-vähem viimane küsimus, mis mulle esitati. Jäi mulje, et Working Holiday asi neile väga ei meeldinud kuigi tean, et väikese vassimisega (ametinimetus tuleks muuta multimeedia disaineriks) saavad nad mulle sponsorviisa organiseerida.

Vestlus kestis 15-20 minutit. Nii kaua, kui üks kandidaat intervjuul oli, said teised kandidaadid edasi networkida ja Aristocratis töötamisest rääkida.

Aristocratis veetsin veidi üle viie tunni. Päeva lõpus oli pea mängudest ja disainielementidest üsna paks. Kogu asjaga jäin muidu väga rahule.

Sydney -> Brisbane

Peale Aristocrati pidin ka Brisbane’i tagasi sõitma. Nagu ennist mainisin, olin leidnud ka kaks neiut, kes soovisid minuga autos kaasa liikuda, et kulusid jagada. Tegelikult oli soovijaid koguni viis, kuid  kes-ees-see-mees põhimõttel reserveerisid Rachel (Kanada) ja Anni (Saksamaa) omale koha minu väikeses Ford Festivas.

Pidin tüdrukud kell 2 peale võtma, kuid Aristocratis asjad veidi venisid ning pidin meie rendezvous tund aega edasi lükkama.

Sarnaselt eelneva päeva reisiga tutvusid kõik, vestlesid oma Austraalia plaanidest, räägiti Saksamaast, Kanadast, Eestist jmt. Anni oli 2 nädalat Austraalias olnud, Rachel aga vaid 3 päeva. Kumbki ei olnud elus kordagi vasakpoolses liikluses sõitnud. Rachel ei olnud kunagi ka manuaalkäigukasti opereerinud.

Peale kolmetunnist sõitu panin Anni rooli. Sõitmise sai ta väga kiiresti selgeks ja ei teinud mitte ühtegi jama, mida Robin. Vahepeal sõitis lubatust kiiremini, kuid muidu oli ta Robini täielik vastand. Tee peale jäid vaid väikesed linnad, kuhu jõudsime õhtusel ajal. Anni vajas linnades küll veidi juhendamist, kuid sai kõigega väga hästi hakkama. Mitte ühtegi ohtlikku olukorda ei tekkinud. Rachelit rooli ma ei pannud, kuna oli juba pime ja ma ei tahtnud pimedas teda koolitada.

Esialgne plaan oli trippida kaks päeva ja ühe öö veeta kuskil puhkealas telkides. Anni aga päästis päeva… nojah õigupidi öö. Ta rääkis, et kohtus Sydneys ühe naisega kusagil turul ja nad lihtsalt vestlesid ning viimane pakkus välja, et kui Annil on tarvis kunagi Coffs Harbouri juures crashida, siis võtku ühendust. (Coffs Harbour asub Sydneyst 500 km põhja poole ja jäi tee peale.) Neil pidi seal ruumi küllaga olema.

Egas midagi… Anni helistas tolle tädi abikaasale ja rääkis, et me sooviks tema juures ööbida. Suurt midagi onu, kel nimeks Richard, ei mõelnud, kui oli jaatava vastuse andnud ning meiega oma koordinaadid jaganud. Vot niimoodi sebitakse ööbimist Austraalias! Backpacker style, bitches! 😀

Richard elas Coffs Harbourist umbes 20 km eemal farmis. Sisuliselt oli seal puhketalu, mida ta inimestele välja üüris. Meie seda ei teadnud… Arvasime, et ta on lihtsalt mingi farmer kusagil metsa vahel.

Tee Richardi kodu juurde oli vägagi sinkavonkaline ja mingi hetk lõppes ka maantee ära ning algas kruusatee. Pidin kottpimedas leidma maja numbriga 802. Jõudsin vist majani 760 vmt ja siis lõppes tee ära – jõgi või tiik voolas üle tee ja ühtegi silda läheduses polnud. Arvasin, et keerasin kuskilt valesti ära, kuid ei – olin õiges kohas. Esmalt läksin jalgsi ja taskulambiga uurisin, kui sügav seal see vesi oli. Mõõtmistulemuseks umbes 20-30 sentimeetrit. Tagasi autosse, kiire arutelu, et kas risk on seda väärt ja seejärel tagurdasin autoga hoovõtuks.

Kuna ma olen nii proff autojuht, siis sain sealt probleemideta läbi ning umbes 200 meetrit hiljem leidsimegi postkasti numbriga 802. Ooooo.. kui rõõmsad kõik autos olid. 😀

Rõõmsalt private property sildist edasi ja leidsime ühe maja, millel olid ees vist kolm autot. Keegi oli kindlasti kodus, kuid ühtegi tuld majas ei põlenud olgugi, et Richard pidi meid ootama.Kaks väikest koera haukusid ja klähvisid meie pihta. Kõik see juhtus kesköö paiku. Võtsin oma taskulambi ja läksime tüdrukutega koputama ja inimesi äratama. Kümme minutit lärmi ja ei midagit. Tüdrukud läksid autosse tagasi, et Richardile helistada, kuid mina jäin sinna lärmi tegema.

Järsku läks majas tuli põlema ja üks väga unise näoga naine tuli ukse peale. Küsisin, et kas Richard elab siin, kuid ta ütles, et ei. Paar sekundit hiljem aga “Aaaa… Richard… over there!” ja viipas käega, kuhu ma minema pean. Vale maja. Tuli välja, et samal aadressil on mitu hoonet.

Umbes 300 meetrit edasi oli järgmine maja. Jällegi varustuseks taskulamp, Kanada ja Saksamaa läksin kolistama. Sama lugu: paar autot maja ette pargitud, ukse ees mitmed jalanõud, kuid ühtegi tuld majas ei põlenud. Mu taskulamp oli üpris powerful ja valgustasin läbi akende ja vaatasin tubades ringi, kuid ühtegi inimest ma sees ei näinud. Olime seal justkui murdvargad. Paar minutit kolistamist, kuid mitte ühtegi hingelist välja ei tulnud. Uksed muideks olid kõik kergelt paokil või avatud.

Mõtlesime, et äkki sõidaks veidi edasi ja ehk leiame veel mingid majad, kuid ei ühtigi. Tagasi. Tegime jälle lärmi, kuid tulutult. Richardile helistada ei saanud, kuna mitte kellegil ei olnud mobiilil levi. Damn you Vodafone!

Kaalusime uut plaani, et äkki lihtsalt lööme oma telgid selle maja ees murul püsti ja elame õndsat seljakotiränduri elu.

Ei… Õues oli külm ja too naine kah käega viipas, et Richard elab seal ning aadress oli õige. Liiga palju vaeva olime näinud, et telgis ööbida. Uuesti lärmi tegema. See maja oli kaheosaline. Vast võib öelda, et kahe maja vahel oli katusega terrass. Paar minutit mürgeldamist ja siis järsku läks ühes toas lamp põlema. Seekord tuli üks väga unine mees välja ning ütles, et Richard elab hoopis tolles kõrvalmajas. Vabandasime, et ta üles äratasime ja läksime kõrvalmaja juurde kolistama. Kuna see tehnika endiselt ei töötanud ja uks oli lahti, läksime lihtsalt majja sisse. Panime ise tuled põlema ja uudistasime ringi. Anni tundis ühelt fotolt Richardi naise ära. Umbes minut hiljem kostusid tagatoast kellegi sammud ja ilmuski välja Richard. Great success!

Richard oli üsna lahe vanamees. Tegemist sellise boheemlaslik-kunstiinimesega a’la täna tõmban triipu, et kunsti teha, maalida ja elu nautida. Ametiks oligi tal kunstnik/maaler. Vestlesime Richardiga, sõime võileibu ja kuulasime veidi Simon & Garfunkelit. Majas oli väga palju ruumi, ainuüksi köök oli sama suur kui Caroline’i korter Bondis. Richard näitas, kus me voodid asuvad. Tüdrukud magasid ühes toas ja mina teises. Kõik said normaalses voodis magada.

Hommikul lasi Richard üsna varakult jalga ning jättis meid omapead majja. Ütles vaid, et kui me soovime kauemaks jääda, siis oleks tal selle üle vaid hea meel. Kahjuks oli meil plaanis edasi liikuda.

Asjad kokku ja autosse. Anni panin jälle rooli ja sihtkohaks Byron Bay, NSW.

Autos ei olnud me enam nii jutukad kui päev varem, kuid jõudsime ilusti sihtkohta.  Loomulikult läksime randa.

Rachel ja mina käisime ujumas. Rachelil oli ka veekindel fotokas kaasas, millega tegime paar klõpsu lainetes. Peesitasime veidi rannas ja siis jalutasime Austraalia mandri kõige idapoolsemasse punkti.  Anni jäi aga randa vedelema.

Kui mina ja Rachel olime idapunktist tagasi tulnud rääkis Anni, et ta sai sõnumi ühelt oma sõbrantsilt, kes päev hiljem samuti Byron Baysse tuleb. Seega jätsime Anniga hüvasti.

Racheliga edasi Gold Coastile. Sinna jõudsime täpselt tipptunniks kohale. Jalutasime rannas ja tegime paar klõpsu. Logistika lihtsustamiseks otsustasime, et Rachel ööbib minu juures Brissis ühe öö ning seejärel liigub edasi.

Väga lahe tripp oli. Racheliga sai ka palju nalja… Eriti meeldis mulle, kui ta Kanada maaka aktsenti imiteeris. Sai korralikult naerda. Oli tore.

Enne Racheli lahkumist tegin oma koduaias ka paar pilti Racheliga. Lisaks ka oma roomie Benn’i ja tema tüdruksõbra Emily’ga.

Murdvaras,

Ivar

PS: Paar minutit enne selle postituse positamist sain kõne Aristocratist, kus teatati, et ma ei osutunud valituks. Vähemalt sain hea story, mida kunagi lastelastega jagada.

Advertisements




Uued tuuled?

5 11 2012

Täna käisin Brisbane’i südalinnas töövestlusel. Ei midagi erilist. Olin kandideerinud jälle ühele andmesisestamise töökohale, kuid seekord oli seal tarvis ka veidi andmebaasidega töötada. Nojah… Sammuke paremuse poole.

Vestlus leidis aset 24. korrusel uhkes klaasist hoones. Parkimine oli seal üsna krõbe – $50 tund. Minu arve tuli $46.92. Aia!

Läbirääkimised toimusid värbamisfirmaga, mitte reaalse tööandjaga. Margot oli tädil nimeks ja intervjuu kulges väga hästi. Eriti meeldis mulle see, kui Margot küsis mult, et kui ta leiaks mulle viisasponsori, kas ma siis tahaksin jääda Austraaliasse. Loota ju võib… Jäi mulje nagu ta siiralt soovis mind aidata.

Muidu on töökoht John Deere’i nimelises kohas. Olete ehk kuulnud? Niivõrd suur kala võiks CV’sse kuuluda küll! Lisaks on seal ka palju upside potentsiaali.

Margot rääkis, et saadab kliendile vaid kaks kandidaati. Seega mul on vaid üks konkurent. I like those odds. Wish me luck!





Töövestlus Parmalatis

11 10 2012

Kaks päeva tagasi käisin Parmalatis nõudluse planeerimise analüütiku töövestlusel. Parmalat toodab piimast kaupu (jogurteid, piima jmt).

Paar päeva enne vestlust juhtusin TED’i lehel nägema videot kehakeelest. Amy Cuddy rääkis sellest, kuidas kehakeel muudab inimese tuju, meeldivust, enesekindlust jne. Üks mõte, mida Amy jagas on see, et kui hoida pliiatsit hammaste vahel, siis liigutame me samu lihaseid mida naeratadeski. See aga teeb meid rõõmsamaks. Lihtne trikk, kuidas enda tuju tõsta.

Video keskne mõte oli powerpooside kasutamine. Kui kaks minutit enne mingit stressirohket olukorda (ntx töövestlus) hoida powerpoosi (tehes end hästi suureks a’la viskad kaks kätt õhku, rind ette ja lõug kerkelt kõrgemale nagu sportlased, kes võistluse võidavad), siis langeb kortisooli tase (stressihormoon) ja tõuseb testosterooni tase. See omakorda muudab inimese enesekindlamaks, julgemaks, rõõmsamaks ja “soojemaks”.

TED’i blogis mainis Cuddy ka small-talk’i tähtsust. See pidi aitama läbirääkimistel paremaid tulemusi saada.

Töövestlusest

Administraator palus mul enne vestluse algust fuajees istet võtta. Olin viiendal korrusel ja enam-vähem üksinda (adminn oli nurga taga). Närv oli suur. Üsna kummaline on see maailm. Ma põdesin lennukist hüppamist palju vähem kui seda töövestlust.

Nojah, istusin rõõmsalt nahkdiivanile ja ajasin kaks kätt laiali vasemale ja paremale ning tõstsin parema jala üle vasaku. Selline big-shot poos. Tuusasin  omaette umbes 10 minutit ning märkasin, et tõesti enesetunne läks palju paremaks ja tundsin end enesekindlamana.

Kõlas liftihääl ja sealt väljusid Mia ja Leigh (hääldus Lii). Jällegi Amy Cuddy materjalidest läksin suure hurraga nende poole ja olin see, kes esimesena käe tervituseks ulatas (iga liigutus oli etteplaneeritud 😀 ).

Vestlus algas… kas arvasite ära? Jap… Small-talk‘iga. Rääkisin, kust tulen ja mida Austraalias näinud olen. Sain teada, et Mia on Kanadast ja oskab prantsuse keelt. Mainisin, et minagi õpin prantsuse keelt jne… We clicked in an instant!

Sealt edasi läks ka kõik hästi. Mõned küsimused, mida mulle esitati:

  • Miks kandideerisid ja tahad siin töötada?
  • Mida oled elus saavutanud?
  • Oskad tuua näite sellest, kuidas pidid töötama inimesega, kellega väga hästi läbi ei saanud. Räägi kuidas olukorra lahendasid?
  • Lühiajalised plaanid? Vastasin, et saada tööle Parmalat’is 😀 Everybody laughed! Win! 😀
  • Pikaajalised plaanid?
  • Kuidas töötad surve all? Too näide.
  • Mida soovid, et ettevõte sulle pakuks?
  • Palgasoov? Pakkusin õhust 50-60K aastas.
  • Mida sa office‘isse tood ehk milline on sinu panus meeskonda?
  • Kuidas Sul tähtaegadest kinnipidamisega lood on?
  • Mõni põhjus, miks Sa ei peaks olema edukas selles ametis?

Laias laastus ei jäänud ühegi küsimusega hätta. Viisateema tõstatas Mia, kuid neile sobis see, et ma hetkel Working Holiday viisaga olen. Neid huvitas vaid see, kaua ma Austraalias hetkel viibida saan (14 kuud veel :D).

Homse päeva jooksul saan teada kas pääsen järgmisesse intervjuuvooru või mitte. Ootan põnevusega.

Mu eelmine töövestlus Freelancer’iga oli täielik katastroof, kuid seekord läks mul väga hästi. Väga hea kogemuse võrra sain rikkamaks. Kasutan edaspidigi powerpoose, small-talk’i ja muid kehakeele trikke. Soovitan teilegi.

Powerposeerija,

Ivar





Freelancer

27 09 2012

Kandideerisin statistiku/andmeanalüütiku ametikohale Freelancer.com’is. Täna leidis aset ka vastav tööintervjuu Skype’is.

Freelancer.com on veebileht, mis aitab inimestel palgata globaalselt inimesi erinevate projektide jaoks. Näiteks, kui kellegil on tarvis disainida logo, siis ta loob projekti freelancer’i lehel. Disainerid teevad pakkumisi vastava logo disainimiseks (a’la “teen ära hinnaga $250, nädala jooksul” vmt). Klient valib erinevate pakkujate vahel võitja ja too teebki töö ära.

Ettevõtte on üsna edukas. Neil on umbes neli miljonit freelancer’it (vabakutselist) kasutajateks ja realiseeritud üle kahe miljoni projekti. Veebileht kuulub maailma top 300 enim külastatava veebilehe sekka.

Intervjuust.

Onu (nimeks Diego) rääkis esmalt millega ettevõte tegutseb ja seejärel küsis paar küsimust. Näiteks: Miks Sa tahad Freelancer.com’is töötada?

Vastasin, et tahan olla osa millestki suurest. Soovin lahendada probleeme kasutades oma teadmisi ja seeläbi luua väärtust. Rääkisin, et olen huvitatud masinõppest, näiteks praegu võtan Coursera lehelt Stanfordi ülikooli kursust nimega Machine Learning. Ka magistritöös kasutasin masinõppe algoritme. Diegole meeldis see vastus kuna ta ütles, et temagi on sellest temaatikast vägagi huvitatud ja ka freelancer’is on algoritmide kasutamisel suur roll.

Hiljem rääkisin oma töökogemusest ja haridusest.

Seejärel läks vestlus analüütilisemaks. Diego palus mul rääkida kuidas ma arvutaksin flush’i (viis kaarti samast mastist) saamise tõenäosuse pokkeris.

Ma muidugi teadsin, et tuleb jagada soodsate võimaluste arv kõigi viie kaardi valimise kombinaatsioonide arvuga (ehk siis Excel’is =combin(13,5)*4/combin(52,5) =0.2%). Jäin hätta sõnavaraga. Ma  ei osanud öelda kombinatsioonid 52’st viie kaupa (tuleb öelda “choose 5 out of 52”). Nojah, see ei läinud väga hästi.

Seejärel küsis ta mis asi on “confusion matrix“. Skype’i kõne kvaliteet oli üsna halb, sageli läks osa Diego jutust kaduma. Palusin Diegol see termin kirjutada IM (instant messaging) dialoogilahtrisse. Aga seejärel tekkis mul probleem, et ma ei näinud kusagil seda IM lahtrit (nägin vaid hüüumärki IM logo peal, mis andis teada, et keegi kirjutas mulle midagi. Logol klikkimine ei teinud midagi). Viimati kasutasin ma Skype’i vist aasta tagasi. Eniveis, tehnilised probleemid. Jäin hätta ja Diego liikus järgmiste küsimuste juurde.

Tulid veidi loomingulisemad küsimused, millel puuduvad õiged ja valed vastused. Näiteks: kui mulle antakse tohutus koguses sotsiaalmeedia kasutajate andmeid (näiteks Facebook’i kasutajate info), siis mida ma nende andmetega teeksin. Hämasin seal midagi kasutajate aktiivsuse anlüüsist, reklaamibännerite efektiivsuse uurimisest, käitumismustrite otsimisest jne. Tegelt ega ma ei teagi. Üldiselt on ikka vastupidi – esmalt püstitad probleemi,  sõnastad hüpoteesid ja alles seejärel kogud andmeid, et väiteid tõestada või ümber lükata ja/või leida mingeid põhjuslikke seoseid. Keegi ei kogu andmeid andmete kogumise pärast.

Järgmine küsimus. Kui freelancer’i lehel tehakse 50 muudatust ja paraneb/halveneb mingisugune statistik (a’la Norra kasutajate arv suureneb hüppeliselt), siis kuidas ma leian need muudatused, mis selles enim rolli mängisid. Ma ei mäletagi, mida ma hämasin, kuid sisuliselt ei oskanud ma selle peale midagi vastata. Diego rääkis, et sellises olukorras aitab korrelatsioonimaatriksi kokkupanemine.

Siis saabus aga maagiline hetk ja mingi ime kombel tekkis IM dialoog Skype’is. Diego küsis, et kas ma tean, mis asi on overfitting (põhimõtteliselt andmetele ebareaalselt täpse mudeli sobitamine, mis töötab hästi treeningandmetel, kuid mitte uute andmete korral). Teadsin. Hurraa! Üks küsimus sai normaalselt vastatud!

Põhimõtteliselt läks kõik vaid allamäge ning lõpus särasin oma surnud kassi põrkega.

Nüüd anti sõna mulle ja sain ise kah paar asja küsitud. Pärisin firma tulevikuplaanide ja väljakutsete kohta. Veidi hiljem suutsin ka siinkohal feilida. Ütlesin, et mul ei ole permanentset residentsust Austraalias ja mul on tarvis leida viisasponsor ning uurisin, et kas nendel on viisasponsorlusega kogemusi. Diego ei teadnud sellest midagi. Tagantjärgi tarkus on aga see, et oleksin pidanud seda küsimust vältima. Nüüd nad arvavad, et minu palkamisega on mingi suur ja kallis paberimajandus vaja läbida. Ma ikka oskan endale hauda kaevata.

Seejärel saigi vestlus läbi.

Mida ma sellest kõigest õppisin?

  1. Tee ära kodutöö. Kogu mõned tõenäosuse ülesanded koos lahendustega ja tee asi endale selgeks. Oska seletada inglise keeles korrektse sõnavaraga.
  2. Õpi Skype’i kasutama.
  3. Häma vähem.
  4. Väldi viisateemat.

Egas midagi. Järgmine kord läheb paremini.





Sünnipäev Bargara’s ja töövestlus Brisbane’is

18 05 2012

Neil’i sünnipäev Bargara’s 13.05.2012

Täna tähistasime Neil’i 30. sünnipäeva Bargara’s QLD. Kohal olid mina ja viis kolleegi farmist ehk siis kolm eestlast, iirlanna, prantslanna ja inglane.

Tegime väikese BBQ ja siis randa. Rahvas ujus ja chillis niisama, tehti palju pilte, millest allpool šeerin vaid üksikuid (Piltidelt on näha kui pruun ma olen… Ise ma ei arvanudki, et asi nii hull on… Ainult käelabad on valged.).

Austraalia on selline koht, kus on igal pool lahedad inimesed. Lähed ühest kohast teise ja ikka sama kordub. Alguses on veidi jama, kuid tekivad sõbrad ning siis on jälle raske mujale edasi liikuda. Pidevalt käib üks sildade põletamine ja ehitamine. Davai, Facebook, email, Skype jmt on olemas ja saab netis suheldud, kuid see ei ole sama.

Farmipäevad on mul nüüd koos ja olen nüüd sellises olukorras, kus lähiajal arvatavasti liigun edasi uude kohta. Seekord kas Brisbane või Sydney. Homme on töövestlus Brisbane’is andmesisestaja ametikohale. Ei ole väga fäänsi amet, kuid see on samm õiges suunas s.t farmielust väljapoole.

Rannachill tehtud, sõidutasin kõik Useless’iga koju. Kui tüdrukud karavaniparki ära viisin, siis  mainis Emma, et tal on karavanis üks üleliigne kitarr. Itaallased, kes seal varem elasid, jätsid selle maha, kui kodumaale tagasi läksid.

Tahtsin kohe seda imepilli näha ning kümme minutit hiljem lahkusin sealt uue kitarriga, mille sain tasuta :D. Awesome! Sain ka ise kingituse Neil’i sünnipäeval :D. Great success! Kitarri nimeks sai Jane (Emma keskmise nime Jayne järgi).

Nüüd saan kahe kitarriga mängida. Koolitan kellegi oma sharehouse’is akorde mängima, siis saan samal ajal soolotada… Looking forward.

Töövestlus Brisbane’is 14.05.2012

Bundaberg’ist sõitsin Briss’i umbes 5 tundi. Vestlus oli veel ühe Uus-Meremaa neiuga (Casey). Ka tema oli samale ametikohale kandideerinud (vaja oli mitu inimest). Esmalt andis üks väga ilus neiu meile ülevaate tööagentuurist, kus olime, ja selle teenustest. Täitsime veidi pabereid, et agentuuril oleks meie oskustest ja töökogemusest parem ettekujutus.

Seejärel vestlesime ühe teise naisega, kes minule väga tähelepanu ei pööranud. Rohkem räägiti Casey’ga kuna tööle saamiseks tuli läbida trükkimistestid ning tema kiirus jäi alla soovitud 8000 KSPH (keystrokes per hour) taseme. Mina olin selle ületanud.

Tädi küsis minult vaid Austraalia töökogemuse kohta. Rääkisin, et töötasin vaid farmides ja korjasin tomateid, maguskartuleid, istutasin taimi ja rohisin jne. Midagi asjalikku ma ei teinud. Sealt edasi lõppesidki minule suunatud küsimused. Mu Eesti töökogemus teda absoluutselt ei huvitanud.

Jäi mulje nagu tädil oli väga ükskõik minust ja tahtis kiiresti asjaga ühele poole saada ning tagasi oma toimetamiste juurde minna. Reedeks lubati teada anda, kas saan töökoha või mitte. Ei olnud just kõige positiivsem kogemus.

Vestlus lõppes sellega, et tädi läks Casey’ga uuesti seda trükkimistesti tegema, et näha, kas ta ületab lävendi või mitte. Veidi ootamatult sai kõik läbi. Küsisin, et “kas nüüd on kõik?” Ja vastati, et “Sinuga küll jah.”

Nojah, sain vähemalt oma Austraalia esimesel “töövestlusel” käidud. Ka ülikonda sain siinpool maakera esimest korda kanda.

Päev peale vestlust nägin aga GumTree’s taas kuulutust täpselt samale ametikohale samade kontaktandmetega. Kuulutus postitati päeval, mil mul intervjuu oli. See nüüd küll minu kasuks ei räägi.

Suhteliselt alatu värk – mulle ei öelda isegi, et “tänan kandideerimast” ja juba otsitakse uut inimest.





Veidi plagiaati

31 08 2011

2010. aasta sügisel käisin ka LHV’s riskianalüütiku konkursil. Suurt midagi ma sellest vestlusest ei mäleta. Üldiselt läks hästi.
Tean vaid seda, et tol vestlusel oli personalijuht minu motivatsioonikirjast väga vaimustuses. Küsis isegi ekstra luba, et ta saaks seda kusagil teistele näidata (ta vist oli mingi õppejõud?).
Mulle meeldis, et talle meeldis. Ehk meeldib Teilegi:

Pildil võite muidugi märgata, et olen oma perekonnanime ära kustutanud ja mõned väljad mustaks teinud. Tegin seda igaks juhuks. Mine tea, mida mu kontaktandmetega teha võidakse… Internet on suur ja kuri.
Plagiaati tegin ja inspiratsiooni sain LHV Pensionifondi XL 2010. a. 31. oktoobri raportist.





Finantsanalüütiku vestlus Swedbank’is

29 08 2011

Veel üks vana töövestlus:
15. detsember 2010

Tulin just Swedi vestluselt. Väga hästi läks seal.
Enne vestlust pidin ma lahendama 3 finantsülesannet: üks neist oli väga kirves – pidin umbes 50’st erinevast kirjest nelja aasta bilansid ja kolme aasta kasumi- ja rahavoogude aruanded koostama. Teine ülesanne oli laenutagasimaksegraafiku koostamine (annuiteet, iisi… 5 minutiga sai tehtud) ja lõpuks pidin tegema paar slaidi Eesti pankade laenude ja hoiuste mahtude dünaamikast. Ülesandeid saadeti vaid 15 inimesele, kellest vaid 6 tegid neid enam-vähem hästi. Minu kodutööst olid intervjueerijad väga sillas. Personalijuht ja potentsiaalne tulevane otsene juht ütlesid, et ma olin ainuke, kes laenumahud õieti välja arvutas. Lisaks olid praktiliselt kõik suhtarvud mul õieti välja arvutatud. Success! Kuigi ise arvasin, et tegin palju vigu ja saatsin mingi jama neile, kuna ma ei ole aastaid ühtegi finantsülesannet lahendanud. Vahepeal isegi mõtlesin, et ei saada oma närust kodutööd äragi. Krt… alahindasin oma geniaalsust. 😀

Vestlus kohe algaski minu kodutöö kommentaaridest ja kuna see läks nii hästi, siis läks ülejäänud vestlus aina paremini. Arvan, et mul ei olegi ühtegi töövestlust nii hästi läinud kui tänane.
Aeg-ajalt viskasin paar pirni ja rääkisin USA seiklustest ja igasugustest eripärastest olukordadest minu kauplejaminevikus… Väga fun oli.

Ja töövestluse lõpus kasutasin väikest kavalust, mida USA raamatumüügi töö käigus õppisin. Lõpus sain ma võimaluse küsida neilt erinevaid küsimusi ja ma algul küsisin kuidagi hädaga midagi (punnitatult), kuid siis hakkas ka sisukamaid küsimusi tulema… Minu point oli see, et ma panen nad naerma enne vestluse lõppu, et neile jääks mällu minust hea mulje/emotsioon. Nii ma seal küsisin 4-5 küsimust kuni asi jõudis mingi naljaka olukorrani (kahjuks sisu ei mäleta), mille peale intervueerijad suure hurraaga naerma hakkasid. Seejärel lõpetasin kavalalt oma küsimustevooru ära, samal ajal kui kõigil suur smail näos. 😀

Ja ongi kõik, nüüd siis tagasi koju (sõidangi hetkel bussis Tartu) tõenäosusteooria II kontraks õppima.

 
Paar nädalat hiljem:
Ma ei osutunud valituks, hoolimata sellest, et vestlus hästi läks.