Kirves tass kohvi

11 02 2013

Ammu-ammu nägin filmi “The Bucket List” (ma isegi mäletan, et Maarja-Liis postitas selle filmi treileri Facebook’i ja seejärel vaatasin filmi ära)  ja sealt saingi mõtte lisada Kopi Luwak oma nimekirja.

Möödus paar aastat, kus ma iga jumala päev mõtisklesin selle kohvi maitse üle. Äkki on vürtsikas, ehk tugeva lõhnaga, võibolla maitseb väga imelikult… Need aastad möödusid raskelt.

Kopi Luwak on maailma kõige haruldasem ja kallim kohvi. Seda valmistatakse väga eriskummalisel meetodil. Esmalt söövad possumi- või kassilaadsed loomad (Asian Palm Civet) kohviube. Seejärel läbivad oad nende seedetrakti, kuid kohviube nad ei seedi. Seega väljuvad oad koos ülejäänud väljaheidetega. Ekskrement pestakse ja sellest eraldatakse kohvioad. Need röstitakse ja voila: Kopi Luwak ongi valmis. Siinkohal peaks väljendi “sitast saia tegema” vahetama “sitast kohvi tegemise” vastu.

Ostsin vaid 100g seda kohvi ning maksis $55. Seega ühe kilo eest peaks välja käima paarsada dollarit. Siin Austraalias maksaks kohvikus ainuüksi üks tass $50. Haruldane kraam.

Jahvatasin kodus blenderiga kohvioad ära ja tegin ühe mõnusa tassi endale ja Dario’le (sakslasest couchsurfar). Kohvi maitse ja lõhn olid joogil täitsa olemas ja alla läks ka väga hästi. Samas midagi väga eksootilist ei olnud.

Kohvigurmaan,

Ivar

Kopi Luwak





Väikesed asjad elus

9 02 2013

Seisin järjekorras ja ootasin kannatlikult kuniks eesolev neiu lõpetab oma vestluse instruktoriga. Samal ajal vaatasin äraeksinu kombel ruumis veidi ringi. Mõned inimesed lamasid selili maas, riidelapp silmadel ja ootasid.

Lõpuks sai brünetil jutt otsa ja sain löögile. Seletasin, et olen siin esimest korda, selg on vahel veidi valus ja tahtsin ka midagi uut proovida. Dan vastas, et “väga hea, mine võta endale matt, padi, rihm jmt”.

Jätsin oma sandaalid ruumi nurka koos telefoni ja autovõtmetega. Seejärel valisin varustuse ja hõivasin oma territooriumi ruumi keskel ühe keskealise õllekõhuga mehe ja ühe cougar’i vahel.

Ootasin ja rõõmsalt jälgisin, kuidas ruum täitus inimestega. Oli noort liha (enamus), vanemat liha ja mulla-maitse-juba-suus eksemplare😀. Iga mehe kohta oli 3-4 vastassoo isendit. Tore oli, et üks väga atraktiivne neiu parkis end minu ette.😀 Oh! The joys of the little things in life…

Dan pöördus meie poole ja algaski mu esimene jooga õppetund. Alustasime hingamise ja oma “meeleseisundi jälgimisega”. Seejärel hakkasime endid venitama üks poos teise järel. Sai venitatud lihaseid, mille olemasolust ma varem ei teadnudki.

Olin higine ja ei suutnud uskuda, et ma nii kehvas “joogavormis” olen. Mõnda poosi ei suutnud ma hoida nii kaua kui teised – väsisisid kas käed või jalad. Üks poos – planking – oli enam-vähem võimatu. Planking tähendab, et teed keha hästi sirgeks, sarnaselt kätekõverduste tegemisega. 10 sekundit tuli hoida kõrget planking poosi, seejärel hoida 10 sekundit pool planking poosi ja seejärel hästi maadligi planking poosi. Enamus, kui mitte kõik inimesed, maandusid matil suutmata neid poose piisavalt kaua hoida.

Harjutuse point oligi see, et tunnetada seda alla-andmise sensatsiooni. Elus on ka vahel nii, et liiga palju on vaja ära teha ja kõik asjad on aina kuhjunud, kuniks ei jää muud üle kui alistuda  (surrender). Mitte keegi ei suuda päev otsa plank’ida.

Joogatund lõppes sarnaselt selle algusega. Tunnetasime oma meeleolusid-mõtteid ja oma keha ning küsisime endilt, kuidas meil läheb. Mina igal juhul tundsin end paremini.

Mõnus hommik. Mulle meeldis. Järgmine nädal uuesti!

Tulevane joogaguru,

Ivar





Uudistes: vihma sajab, kõik ujub

29 01 2013

Vahepeal olen mitmeid couchsurfareid majutanud. Näiteks olid siin kaks ameeriklast, üks Kanada neiu, kaks sakslast, üks Suur Britannia neiu. Ka praegu elab üks 19-aastane sakslane minu juures. Ta on siin juba üle nädala olnud ja aktiivselt tööd otsinud, et saaks edasi liikuda.

Käisin ka ühes IT-ettevõttes töövestlusel, mis läks väga hästi. Tüüp tahtis mind juba palgata, kuid küsis, et mis viisa mul on. Working Holiday talle ei meeldinud ja sponsoreerida nad ei soovinud. Olin üsna vihane kuna mu CV’s on selgelt kirjas, mis viisa mul on. Peale vestlust tulin koju ja hakkasin juba lennupileteid vaatama, et kuhugi Euroopasse tagasi tulla, kus mind viisastaatus konkurentsist välja ei viska.

Austraalia päev (26. jaan) möödus kodus passides kuna vihma aina sadas ja sadas. Jah, wet season on alanud. Jube lugu.

Üsna hull seis on Bundabergis, kus ma farmis orjasin. Seal on rekordilised üleujutused. Põhja pool Burnetti jõge (vast ka mujal) evakueeriti helikopteritega inimesi katustelt. Inimesi küll hoiatati, kuid enamik ignoreeris seda, kõik mõtlesid “no worries mate, vesi ei jõua minu majani” ja sedasi lõpetasidki katustel. Ka mõned väikesed tornaadod möllasid sealkandis.

Video Bundabergist (1:16 näete WoolWorthsi, kus ma varem šoppasin):

Ka Brisbane’i lähistel on mitmed linnaosad vee all (pakun, et kuni 20-30 cm). Väiksematel tänavatel oli palju lehti, oksi ja muud rämpsu. Mõni puu oli kah ümber vajunud. Linn kuulutas välja “emergency” olukorra, kuid paistab, et minust läks sel korral kogu vesi mööda.

Täna hommikul sõitsin ka rõõmsalt tööle. Elekter oli mõnes kohas ära ja valgusfoorid olid pimedad (huvitav, kas vasakpoolses liikluses pean ma paremalt tulijale teed andma???). Töö juures on kaks hoonet, millest vaid ühes oli vool olemas. Tassisime seal laudu ja toole edasi-tagasi, seejärel sai veidi tööd tehtud. Olin seal 4 tundi ja siis koju.

Viskasin pilgu ka Brisbane’i jõe peale ning väga hull asi polnudki. Vesi oli küll tõusnud ja jõgi stinkas korralikult… ei teagi..justkui mädanevate lehtede või puidu vmt moodi.

Uudistekanalitel on sama-loo-sündroom – nad jahuvad vaid vihmast ja üleujutustest. Mul on aga sellest kõigest juba kopp ees. Pole tarvis sama juttu iga minuti tagant korrata.

Üldse on uudiste vaatamine üsna depressiivne tegevus. Seal näidatakse üldjuhul skandaale, looduskatastroofe, kuritegusid, sõdu, mõrvu ja muid jubedusi. Seepärast üritangi uudiseid vältida. Milleks on mul tarvis teada, kui jube see maailm seal väljas on? Ma pigem loen midagi selle kohta, mis seal maailmas head on, näiteks 1000awesomethings blogi.

Naiivitar Ivar

PS: Irooniline on muidugi see, et ma ise kirjutasin postituse, mis on sisuliselt uudis looduskatastroofist. Sorry!





Tripi viimased päevad (6/6)

29 12 2012

Airlie Beach (21. dets)

Päev otsa peesitasime Airlie Beachi laguuni ääres. Mitte midagi muud tarka ei viitsinud teha. Ujusime basseinis ja võtsime päikest – puhkasime. Ilus koht, kus tervitada maailma lõppu.

Ööbisime Rockhamptoni lähedal mingis puhkealas.

Yeppoon, Emu Park, Bargara, Mon Repos (22. dets)

Kuna suurt midagi plaanis ei olnud, siis keerasime Rockhamptonis tourist drive nr 10 peale ja sõitsime Yeppooni ja Emu Parki. Nägime ookeanivaateid.

Edasi liikusime Bargarasse, kus hängisime rannas kuniks jõudis kätte õhtu. Bargarast umbes kümne kilomeetri kaugusel asub Mon Repos. Seal oli meil plaanis näha suuri kilpkonni.

Mon Repos on kuulus kilpkonnade pesitsuskoht (rookery). Show algas kell 19 kuna kilpkonnad tulevad vaid pimedas randa munema. Rahvast oli palju: pakun, et umbes 150 inimest.

Pimedas juhatati meid randa, kus ootas juba auku kaevav kilpkonn. Pikkuseks tal 101 cm.  Jälgisime, kuidas viimane liivas pesa kaevas ja seejärel esimesed 10 muna sinna munes. Alles seejärel võis kilpkonna valgustada ja ta ümber pilti teha. Sain niipalju targemaks, et need kilpkonnad munevad 5-6 korda “munemishooajal” ja korraga umbes 100-150 muna.

Neid mune lubati meil ka katsuda. Meenutasid ping-pongi palle, vajutasin mõlgi sisse ja see mõlk tuli kohe välja.😀 Tuuri lõpus vaatasime, kuidas kilpkonn pesa liivaga kattis ja seejärel vette läks.

Edasi sõitsime pimedas Tin Can Bay suunas. Jälle ööbisime autos ja toitsime sääski.

Tin Can Bay delfiinide toitmine (23. dets)

Tin Can Bays saab toita delfiine. Nad ujuvad enam vähem randa ning siis ongi võimalik neile kala anda. Nägin nelja delfiini: 9 kuune beebi, ülejäänud olid 21, 25 ja 35 aastased. Delfiinid seal trikke ega midagi ei teinud – üks pistis aeg-ajalt nina veest välja, oligi kõik. Huvitav oli ikkagi nii lähedal delfiinidele olla ja neile kala närida anda. Meeldis!

Delfiinid söödetud põrutasime koju Brisbane’i. Soe dušš, Wifi, voodi, külmkapp, pesumasin – home sweet home!

Muideks Peeter finantseeris enamiku tripi kuludest. He’s my squeeze! Minu finantsolukord on varsti nii kusine, et ärge pange tähele, kui teile Somaalia piraatide stiilis ekirju saatma hakkan, kus teavitan, et mul tarvis miljonid riigist välja saata ja selleks tarvis teie pangakonto andmeid.😀 Tänud Peeter ja Rachel. It was an amazing trip!





Cape Tribulation ja Atherton Tablelands (5/6)

27 12 2012

Cape Tribulation, Palm Cove, Goodbye Rachel (19. dets)

Liikusime rõõmsalt edasi Cape Tribulationi suunas, mis oli ühtlasi ka meie tripi kõige põhjapoolseimaks punktiks. Sinna saamiseks tuli praamiga ületada Daintree jõgi (selleks kulus vaid 5 minutit). Seejärel avanes uskumatult ilus sinkavonkaline tee. Tunne oli justkui sõidaks vihmametsa vahel. Väga lahe!

Kiirelt külastasime Cape Tribulationit. Käisime korra rannas ja seejärel nentisime pisarsilmil tõsiasja, et olimegi jõudnud tripi lõppu. Aega ei ole, et kaugemale edasi liikuda. Rachel tuli samal päeval kella 18ks Cairnsi lennujaama ära viia ning Pets on tarvis nelja päevaga (23. detsembriks) tagasi Brissi transportida.

Tagasiteel käisime viimast korda kolmekesi ujumas ja niisama vees lollitamas. Tegime viimase Hungry Jacksi söömingu ja jätsime Racheliga Cairnsi lennujaamas hüvasti.

Mina ja Pets külastasime veel Cairnsi esplanaadi ja seejärel Crystal Cascades veekoski. Ööbisime jälle seal hipide pargis, kus ma ühe hipi kitarril keele ära lõhkusin. Hipid pesitsesid endiselt seal samas. Peace! Make love, not war!

Atherton Tablelands (20. dets)

Päike ei säranud taevas enam nii eredalt kui varem, linnud laulsid nukramaid viisijuppe ja rohi ei olnud enam nii roheline – Rachelit enam polnud. Peeter oli hommikul väga tujust ära ja midagi teha ei viitsinud. Tunnen isegi Rachelist puudust nagu taimetoitlane lihast või Arnold Schwarzenegger helikopteritest. Rachel oli võrratu reisikaaslane ja ta tegi tripi palju huvitavamaks. Austraalia on väike koht ehk ristuvad me teed veel kunagi.

Liikusime Cairnsist läände mägedesse. Toda piirkonda nimetatakse vist Atherton Tablelandiks. Jällegi oli tee väga käänuline, kuid maastikuvaated olid suurepärased.

Külastasime Catherdral Figi – tegu ühe väga suure puuga. Kindlasti inspireeris see puu James Cameroni kui ta Avatari filmi kokku pani. Üritasime ka selle otsa ronida. Tegime ringi ümber Tinaroo järve (mööda Danbulla Forest Drive’i) ja vaatasime ära ka Curtain Fig’i (samuti suur puu). Nägime paar koske ja käisime Millaa Millaa kose all ujumas. Wet season ei ole veel alanud ja seetõttu sealt kosest suurt midagi vett alla ei langenudki. Aga kose all oli lahe ujuda ja üles vaadates sillerdas päike kõigi veepiiskade pealt. It was lovely!

Järgmiseks peatuseks koht nimega Innot Hot Springs. Seal pidid mingid soojaveekaevud olema. Jällegi oli kõik väga kuiv, kuid leidsime mingi soojavee-jõe-moodi asja ning tõesti vesi oli seal väga soe – vähemalt 70-80C. Midagi muud tarka seal teha polnudki, kui vaid käega sooja vett katsuda. Fail!

Päeva lõpetasime Paradise Waterhole’is ujumisega. See asub Paluma Range National Parkis. Vesi oli seal väga soe. Krokodillifarmist mäletasime, et krokodillidele meeldib soe vesi ja seega ei julgenud me tol õhtul seal väga ujuda. Hoiatavaid krokodillisilte küll polnud, kuid paranoia ja Lizard brain olid täies hoos.

Peale ujumist liikusime edasi Airlie Beachi suunas. Pimedas. Ühtegi normaalset telkimiskohta me ei leidnud ning seetõttu magasime autos Airlie Beachist veidi väljaspool. Mugavusest ei olnud haisugi, toitsime öö otsa sääski.





Mission Beach, Hartley’s Crocs (4/6)

26 12 2012

Mission Beach, Josephine Falls (17. dets)

Sõites Mission Beachi poole nägime Cassowary lindu, kuid pilti kahjuks ei jõudnud teha. Rannas võis ujuda vaid üksikutes kohtades. Vetelpäästjad olid võrguga tekitanud ristkülikukujulise ujumisala, mis takistas stingerite/jellyfishide ja haide sissepääsu.

Oiii! Vesi oli soe. Väga. Sealt ei tahtnudki välja tulla! Tegime vettehüppeid teineteise seljalt ja lihtsalt chillisime soojas vees.

Kõige soojem vesi oli kohe ranna ääres. Seal istusid lihtsalt maha ja peesitasid niisama. Jah, peesitasid. NIISAMA. Sest see oli NII mõnus!😀

Muuseas ronisime/üritasime ronida ka palmipuu otsa, et sealt kookospähkleid korjata. Pets ja Rachel jõid ka rannas vedelevate kookoste piima. Mulle too värk väga ei maitsenud.

Peale randa läksime jälle kose alla ujuma. Sihtkohaks Josephine Falls. Vesi oli seal palju külmem kui Mission Beachil, kuid koht oli ilus.

Ööbisime mingis teeäärses pargis 25 km enne Cairnsi, kus tutvusime hipidega. Mängisin ka ühe hipi kitarriga ning lõhkusin ühe keele oma suurepäraste bendidega ära. Sorry mate! Muidu oli lõbus õhtu.

Hartley’s Crocodile Farm (18. dets)

Cairnsist põrutasime suure hurraaga läbi ja külastasime Hartley krokodillifarmi. Sissepääsu juures oli silt, kus pakuti private tour’i giidiga ja suure soolaveekrokodilli toitmist. Kassast küsisime, kas suure krokodilli toitmine on palju-palju vägevam kui mageveekrokodillide toitmine ja vastus oli, et “you will scream like a little girl when you do it”. Kassast lahkusin $125 vaesemana. Tavapilet oli seal vist $30.

Esmalt vaatasime Cassowaryde toitmist ja tegime pilte nagu korralikud turistid ikka. Seejärel sõitsime jõe peal laevas ja vaatlesime krokodille. Üsna lahe oli neid krokosid nii lähedalt näha.

Pets ja Rachel said magevee krokodille toita. Toki otsa seoti nööriga mingi kanakoib vmt ja siis üle aia saigi see neile antud. Lubati muidugi ka liha krokodilli lõugade eest ära tõmmata just sel hetkel, kui need seda haarama hakkasid. Päris mõnus lõugade-sulgumislaks kostus iga kord. Natuke paistis see õrritamisena, kuid talitajad rääkisid, et nii ongi hea kui krokodillid toidu kättesaamiseks veidi vaeva peavad nägema.

Tegime lõuna ja seejärel saabus minu kord särada. Jalutasime vastuvõttu ja kohtasime seal oma giidi. Algas private show. Giid viis meid ühe soolaveekrokodilli juurde ja rääkis igasugust infot nende kohta. Saime hästi palju küsida. Lahe oli see, kui mingid suvakad turistid meie lähedusse istusid, siis ajas giid nad minema lausudes “Excuse me, this is a private tour!”.  Ja ta tegi seda mitu korda. Vot nii tähtsad tegelased olime.😀

Peale krokodilli loengut tegime tutvust Louiega. Sellel soolaveekrokodillil oli pool alumist lõuga puudu – ex-girlfriend oli ära hammustanud. Giid näitas ette, kuidas neid suuri krokosid toita ja seejärel  jalutasime Sully juurde.

Sully oli 700kg kaaluv soolaveekrokodill, keda võisin mina toita. See oli väga lahe! Söötmise ajal lõhkus krokodill ka veidi seda võret, mille tagant mina toitsin (vaadake videot). Noh… nii raske loom oli ja võre ei pidanud vastu! Scary stuff! Asja tegi huvitavamaks ka see, et giid kah võpatas seal paar korda, kui krokosid toitsime. Oli lahe! Väga!

Veidi hiljem käisime vaatasime madude show’d ja krokodillide attack show’d. Näiteks demonstreeriti death-roll’i. Oli huvitav!

Peale krokodillifarmi liikusime Mossmanni lähedusse karavaniparki, kus ka öö veetsime.

Video:

 

Sorry, sel korral sai vist liiga palju pilte!

Ivar the Crocodile Hunter





Whitsunday saared ja Magnetic Island (3/6)

25 12 2012

Whitsunday Islands, Townsville (15. dets)

Pakkisime karavanipargis varakult oma asjad kokku kuna kell 7:20 pidime olema sadamas, et katamaraanile peale saada.

Whitsunday saari on 74, nad asuvad Airlie Beachi lähedal. Seal asub fantastiline Whitehaven Beach ja Austraalia parimad snorgeldamis- ja sukeldumiskohad Suure Vallrahu (Great Barrier Reef) juures.

Seilasime rõõmsalt Hayman Islandile, kus käisime snorgeldamas. Minu jaoks oli see esimene snorgeldamiskogemus üldse. Vesi oli soe, ilm oli ilus, nägime värvilisi triibulisi kalu ja koralle. Rachel tegi oma veealuse kaameraga ka pilte. Üks mees viskas paadi pealt ka mingit sööta vette ja kui juhtusid seal lähedal olema siis oli mustmiljon kala sinu ümber😀 Mõnus!😀

Peale snorgeldamist käisime ka sukeldumas. Varustus selga ja vee alla. Oiiiiiii sukeldumine oli nii lahe. Vöö ümber pandi raskused, sest nendeta ei vajuks me põhja. Vee all avanes täiesti uus fantastiline maailm. Vahepeal kostus kraapimislaadset heli, kuid seda tegid kalad, kes koralle närisid😀. Nämm-nämm-nämm! Algul oli sukeldumine veidi segane, kuid kui aru saime, et peale välja hingamist vajub allapoole ja ülespoole saamiseks on tarvis vaid sisse hingata, oli juba lihtsam.

Leidsime üles ka Nemo. See on too oranž triibuline kala multikast Finding Nemo. Pets nägi ka mingit meetrist kala.

Muideks korallid olid üsna teravad, mina lõikasin endale sõrme ja tegin kaks  varvast katki. Rachel lõikas endale põlve, kui ta merepõhjas kobatses.

Peale sukeldumist liikusime järgmise saareni täpsemalt Langford Reefini. Seal pidi olema võimalik kilpkonni näha.

Seekord hüppasime otse katamaraanilt vette ja ujusime korallideni. Kohe nägime ka suuri kilpkonni vee all. Ma nägin vist 6-7 kilpkonna. Petsiga üritasime muidugi ka neist kinni võtta. Algul kobatsesime veidi, kuid siis sai Pets ikkagi ühest kinni ja tõi ta põhja pealt kõrgemale. See oli väga lahe.

Algul ma mõtlesin, et need kilpkonnad veavad sind edasi, kuid tegelikult olid nad lihtsalt väga laisad ja passisid liikumatult edasi. Seega pidime nad ise ülespoole tooma ja nendega ujuma. Tõin kaks tükki ka vee pinnale. See oli nii lõbus, kilpkonnad vist ise ei saanudki aru, miks nad kõrgemale liikusid.

Muidu olid kilpkonnad väga suured, umbes 60 cm horisontaalis. Neile ei meeldinud, kui nende pead paitada – pistsid kohe pea ja kõik jäsemed kilbi alla. Nojah, meil oli vees väga lõbus!😀 Soovitan! Väga lahe asi, mille saan nüüd oma nimekirjast maha kriipsutada. Tegin ka video:

Miinuse poole pealt nii palju, et purjekas ei olnud hea variant saartele saamiseks. Parem on võtta mingi kiirem laev/paat, et jääks rohkem aega snorgeldamiseks/sukeldumiseks. Katamaraanid ja purjekad on väga aeglased, eriti veel siis kui tuult pole.

Peale Suure Korallrahu avastamist liikusime edasi Townsville’i. Seal majutas meid Troy – Couchsurfingu host, kelle Rachel oli leidnud. Troy oli päris lahe tüüp, tegi meile süüa ja rääksime veidi elust-olust enne magamaminekut.

Magnetic Island (16. dets)

Townsville’ist saab 20-minutilise praamisõiduga Magnetic Islandile. Autot me kaasa ei võtnud, kuna see pidi liiga kirves lõbu olema ja saarel pidi hea ühistransport olema.

Saarel rentisime snorgeldamisvarustuse ja läksime Arthur Baysse kuna  üks infovoldik väitis, et seal oli parim koht snorgeldamiseks.

Kahjuks osutus vesi liiga sogaseks ja suurt midagi me seal ei näinudki. Paar koralli ja vaid mõni üksik kalake õnnestus ära näha.  Mäletan, et naersime pikalt, kui sopases vees sulistasime ja mõistsime, et saime ikka täiega tünga. Esmalt rentsime snorgeldamisvarustuse, jalutasime suvekuumuses bussipeatusest umbes 2 km Arthur Bayni, seejärel ronisime eluga riskides kaljusest kohast  metsa vahelt ranna äärde (me ei leidnud teerada) – nägime tohutult palju vaeva, et randa jõuda. Ja kogu see vaev läks tühja.😀 See oli selline ma-annan-alla-mul-ükskõik naer.😀 Teate küll.

Kaldal tegime oma stinger-ülikondades ka paar totakat pilti.😀

Väga vahet polnudki, plaanis oligi veeta üks laisk päev saarel. Olime nii väsinud, et ei viitsinud mitte midagi muud teha. Peale väikest snorgeldamist ja sliipi rannas läksime tagasi maismaale.

Kella 19 paiku olime mandril ja sõitsime Mission Beachi poole. Plaan oli jälle kuskil tee ääres leida mingi vaiksem koht ja seal ööbida. Õnneks leidsime ühe korraliku puhkeala, kus sai normaalselt telkida.