Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi…

25 06 2012

Nonii nonii nädalavahetusel oli jaanipäev. Loodan, et teil seal Eestis ja ka mujal maailmas oli vähemalt sama tore nädalavahetus kui minul.

Reedel ei olnud mul mingeid plaane jaanipäevaks tehtud. Kaalusin varianti, et lähen Brisbane’i lähistele kohaliku Eesti Seltsi jaanipäeva tähistama. See mõte mulle väga ei meeldinud, kuna ma ei tunne ühtegi teist eestlast siin linnas ja ma ei tahtnud üksi end kohale vedada. Samas paremat nagu teha polnud ka.

Mingil müstilisel põhjusel olin neljapäeval saatnud ühele Bundabergi farmineiule (Caroline) kirja uurimaks, kuidas tal seal läheb. Sain teada, et peale minu lahkumist on seal vaid allamäge kõik läinud. Inimesed teenivad vähem raha (näiteks viimased paar nädalat vaid $200 nädalas) ja töö on kui koonduslaagris. Ma muidugi vastasin, et Briss on palju-palju parem ja siin on tore ja hea.

Reedel sain Carolin’ilt kirja, kust tuli välja, et ta sai kinga 😀 Hahahahaha… See oli nii naljakas. Mitte selle pärast, et ta vallandatai vaid seetõttu, et ma olin üritanud teda motiveerida a’la “sul vaid kuu aega veel jäänud seda farmielu… See möödub kähku… You can do it!”. Ja mu motivatsioonikõne järgsel päeval ta vallandati :D. Siit võib vaid üht järeldada. Caroline oli niivõrd motiveeritud, et ta töötas nii hästi, et teised olid temaga võrreldes väga kehvad farmiorjad. Viimaste mässu ärahoidmiseks otsustas aga juhtkond prantslase vallandada, et taastada harmooniline töökeskkond  ja optimaalne töörutiin.

Agas jah. Caroline pidi juba samal päeval farmist lahkuma ja Briss’i jõudis ta laupäeva hommikul kella 6 paiku.

Mul oli küll väga hea meel, et ta kinga sai. See on seal väga jube farm. Igalpool mujal on kindlasti parem. Õnneks leidis ta ka juba uue koha ja esmaspäeval relokeerubki ta uude farmi.

Lisaks Caroline’ile olid Brisbane’is ka kaks iirlast, kes samuti farmist tulid. Seega oli mul valida, kas hängida võõrade tuimade eestlastega kusagil metsavahel ja närida kõrbenud liha ning mängida murumänge või hängida maailma kõige lahedamate eksfarmiorjadega? Loodan, et olete suutelised sellele küsimusele vastuse leidma mu järgmistest ridadest.

Laupäeval läksime kõik rõõmsalt ühte iiri pubisse kesklinnas. Arvasin, et autoga on hea mõte minna, kuid tuli välja, et kohale jõudsin küll 15 minutiga, kuid parkimiskohta otsisin ligi 30 minutit. Fail!

Pubis vaatas rahvas Iirimaa VS Uus-Meremaa rugby mängu. Meie seltskond aga chillis õlle ja prae (praegu mõtlesn pool päeva, kuidas “steak” eesti keeles on) kõrval ja jagas muljeid. Juttu jätkus. (Ning  kõigile spordihuvilistele: rugby’s said iirlased haledalt lutti skooriga 0 VS 60 vmt. )

Peale esimest pubi läksime järgmisesse. Seal chillisime õllede ja fancy kokteilidega ja seejärel digimuutusime tantsulõvideks. It was a wonderful day.

Järgmine päev saime ka kokku. Seekord väga palju aega ei olnud. Väike pubilaks ja seejärel käisime kinos. Pärast tegime kalli-kalli ja lehvasime teineteisele aidaa.

Advertisements




Suur monster

14 06 2012

Koostasin nimekirja sajast asjast, mida ma elus teha tahan. Olen tasapisi asunud ka sealt tegevusi maha kriipsutama (eelmises postituses kirjutasin zorbingust).

Ma ei ole väga suur kinotaja ja ehk seetõttu polegi ma kordagi jõudnud ühtegi 3D filmi vaadata. Mõte sellest on olnud ajukäärude vahel mu Londoni saaga päevadest saati. Seega olen pea poolteist aastat molutanud ja tegudeni pole jõudnud.

Esmaspäeval oli siin Austraalias riigipüha – Inglismaa kuninganna sünnipäev. Töölt oli vaba päev ja otsustasin, et on aeg see 65. kohal positsioneeruv bucket list’i element ette võtta.

Kuna mulle on alati superkangelaste filmid meeldinud, siis valisin “ohvriks” filmi “The Avengers”. 3D seansi pileti sain hinnaga $19.

Vaatasin filmi ära. Meeldis.

Kogu ettevõtmise juures ei olnud üldse nii tähtis see filmivaatamine, vaid see, mis järgnes filmile. Peale seansi lõppu oli mul suur loll smail näos. 😀 Tuju oli hea. Listist asjade mahakriipsutamisel on omad võlud. I felt great!

65. Vaata 3D filmi

Need, kes pikemalt mu blogi lugenud, teavad, et ma fännan Lady Gaga’t. Hea küll sõna “fännan” ei ole vist kõige tabavam, kuna ma ei oska ühtegi Gaga lugu peast laulda. Lisaks ei käi ma väga friikides riietes ringi. Agas saate aru küll.

Gaga lood meeldivad mulle. Palju power’it. Lahe, kuidas Lady Gaga on jõudnud nii kaugele jäädes iseendaks (paljude arvates imelikuks). Ta on tõesti väga gaga. Arvan, et meis kõigis on peidus väike monster, kes salamisi (mulle meeldib sõna “salamisi” !!! :D) soovib end valla päästa, kuid mingil põhjusel ei saa seda tihti teha. Tasakesti läheb juba offtopic’uks. Sorry! Asja juurde.

Kaks nädalat tagasi, kui ma veel Izabella juures elasin (esimene sharehouse Briss’is), ostsin ma pileti Lady Gaga kontserdile. Pidin umbes 10 kalendripäeva ootama kuniks pilet postkasti jõudis.

Eile käisingi ta kontserdil. Alguses tundus veidi kummaline seista järjekorras, kus ümberringi olid väikesed monsterid ja Gaga’d (teismelised Gagastiilis). Hiljem hakkasin neid kadestama, et ma ise midagi kreisit ei teinud. Ma paistsin oma tavalisusega massi seast välja. Feil! Kostüümid olid pealtvaatajatel vägevad. Tundsin end jällegi maailma kehvima fännina (loodan, et mu worst-fan-ever needus kunagi ka oma lõpu leiab).

Kuna olin ligi tund aega varem kohale tulnud, siis pääsesin lavale väga lähedale, ainult üks inimkiht lahutas mind piirdest, turvameestest ja Lady Gaga’st.

Kontsert ise oli vägev. Täiesti teine teema on esinejat live’is näha kui kodus arvutist kuulates. Rahvas s.t enamjaolt teismelised tüdrukud ümberringi olid pöördes ja lihtsalt gagad. Pidin noortele klassi näitama ja olin ka üks suur gaga 😀 Eks ma kargasin ja röökisin ja jorisesin laulu (paari rida refräänidest ma ikka teadsin 😀 WIN!!! :D) ja hüppasin ja vehkisn kätega… Anywho tagantjärgi tundub väga koomiline aga nii see oli. Lady Gaga oli fantastiline!

$195 kahetunnise esinemise eest. Väärt igat senti. Nagu ikka vahetas Lady Gaga show jooksul sada korda riideid ja tegi “imelikke” asju. Näiteks ta laulis mootorratta kostüümis, sünnitas uue inimrassi jmt.

Kõige rohkem meeldis mulle see, kuidas Lady Gaga publikuga suhtles. Mitu korda tänas kõiki oma fänne, et nad olemas on. Lisaks jagas ta ka paar monoloogi oma elust ja sellest, kuidas tema elu koolis oli (vihjeks, noorena ei olnud lihte olla gaga). Jutt läks südamesse. Olen nüüd veel suurem fänn kui varem. Väga lahe õhtu oli.

25. Lady Gaga kontsert

Pilte mul pole, kuid üks video ühest tema kõnest:

Mulle meeldib, kuidas üks tüüp karjus selles videos “Fuck ’em” ja see, kuidas Lady Gaga kogu aeg ütles fännidele “And I love you too”. Ma ❤ Gaga!

Hair: 





Omas mullis

9 06 2012

Tööst

Varem kirjutasin, et töötan teadlikult aeglaselt. Nädal aega olin “aeglaselt” töötanud kuniks eile tuli team leader mu juurde jutule. Ütles, et “me siin mõõtsime kiirust ja kirjavigu…”, ma mõtlesin, et nüüd saan kinga vmt.  Aga seejärel ütles onu, et neil on kombeks nö õlale patsutada neile töölistele, kes väga head tööd teevad. Mu suureks üllatuseks olin ma veelgi kiirem kui varem ja teen vaid 0.56% vigu.

Arvan, et ma unustan end tööl ära ja siis läheb meelest, et pidin aeglaselt trükkima. Igal juhul nad juhtusid mõõtma ajaperioodi, mil ma sattusin olema üliproduktiivne.  😀 Pärast oli enesetunne päris hea… Olen nii tubli! 😀

Minu sada

Kaks kuud tagasi, kui ma veel Melbourne’is elasin, andis Stefanie mulle ühe raamatu. Pealkirjaks oli “100 Things: What’s On Your List?“, autoriks Sebastian Terry. Steffi ütles, et talle raamat meeldis ja peaks ka mulle kärama.

Selle asemel, et terve elu töötada, maksta pangalaenu ja vaadata, kuidas elu vaikselt s’ust mööda veereb, otsustas Seb, et elus on muudki olulist. Ta koostas nimekirja sajast asjast, mida ta soovib teha. Näiteks langevarjuhüpe, Las Vegases võhivõõraga abiellumine, maailmarekordi püstitamine, tänava-artistina “töötamine”  jmt. Raamat ongi sellest, kuidas ta kõike seda ellu viis.

Olen raamatust vaimustuses.  Seb inspireeris mindki oma elu üle järgi mõtlema. Küsisin, et mida ma oma elus teha tahaksin. Pidin tõdema, et ei olegi endalt seda kunagi varem pärinud.  Olen üritanud koostada oma nimekirja, kuid peale kahte nädalat ei ole ma ikka veel suutnud sadat asja kirja panna. Hetkel on listis vaid 85 tegevust. Kui sada kokku saan, siis jagan nimekirja ka siin blogis.

30. Zorbing

Täna otsustasin, et võiksin oma nimekirja kallale asuda. 30. kohal on mu listis zorbing. Olen mõelnud, et päris lahe oleks palli sees mäest alla veereda. Guugeldasin veidi ja leidsin 40 km Brisbane’ist Gold Coast’i poole koha, kus sai zorbing’ut harrastada. Egas midagi, broneerisin pileti ja $55 vaesemana alustasin sõitmist, et esimene asi nimekirjast maha tõmmata.

Sõit oli veidi närviline kuna Pacific Motorway oli paksult autosid täis (huvitav, miks kõik nädalavahetusel Gold Coast’i sõidavad?). 40 minutit hiljem olin koha kenasti üles leidnud.

Rahvast oli vähe ja sain kohe löögile. Jalutasin rahulikult mäe otsa, kuhu toodi ka mu “pall”. Hüppasin mulli sisse, kinnitasin end riidest tooli külge ja siis lükati mind mäest alla. Järgnes 30-40 sekundit põrkamist, veeremist, pea-alaspidi olemist ja mu naerupurskeid. 😀

Minu arust oli üsna tore. Kahju, et sõit vaid nii lühikest aega kestis.

30. Zorbing

SalaSeikleja





Brisbane Lions vs West Coast Eagles

3 06 2012

Täna käisin Benn’iga esimest korda Australian Rules jalgpalli vaatamas. Kodulinna meeskond Brisbane Lions mängis läänekaldalt tulnud West Coast Eagles’iga. Mängiti Gabba staadiumil (The Gabba) ja kohal oli üle 15,000 pealtvaataja.

Ma olen täielik spordivõhik ning ma ei teadnud absoluutselt mitte midagi aussie rules football’ist. Benn on aga suur Brisbane Lions’ite fänn ja seletas mulle mängu lahti. Seletamist oli palju. Põhimõtteliselt meenutab mäng USA jalgpalli, kuid mängijatel pole kaitsevarustust. Mängu eesmärk on lüüa pall jalaga nelja posti vahele. Kui pall jääb kahe keskmise posti vahele, saab meeskond 6 punkti, kui äärmistesse vahedesse, siis vaid ühe punkti. Vastasmeeskonna ülesanne on teisi takistada, kuid nö rajalt maha võtta võib vaid seda mängijat, kellel pall parajasti käes on. Nojah… Eks seda peab nägema, et ettekujutus tekiks.

Mängu vaadates tundsin end kui maailma kõige kehvem spordifänn. Ma ei saanud algul midagi aru, miks ümberringi inimesid mängule kaasa elasid. Või, et miks nad rõõmustasid, kui keegi palli kinni püüdis, kuid postide vahele ei viinud vmt… Kõik  tundus üsna kaootiline. Hiljem hakkasin juba taipama.

Benn andis mulle ühe “lehviku” ja ütles, et kui Brisbane Lions punkti saab, siis tuleb sellega lehvitada… See oli esimene asi, mille mängu käigus selgeks sain :D. Mängu poolajal tegime ka paar pilti. Sealt näete ka mu suurt lolli smaili. 😀

Ahjaa mäng osutus palju põnevamaks kui arvasime. Brisbane Lions’ile raha panustades oleks olnud võimalik raha viiekordistada. Seega favoriit oli West Coast Eagles. Mäng oli väga tasavägine ja sõna otseses mõttes tehti võiduvärav viimase minuti jooksul. Mängu viimased minutid olid väga lahedad. Rahvas läks pöördesse, inimesed elasid kaasa, karjusid, hõikasid, röökisid, trampisid jalgadega… Väga lahe oli.

Ma ise ka leidsin end ühel hetkel  lõvidele kaasa elamas. Arvan, et see tõigi lõvidele tänase võidu 😀 Oh jah, mida nad küll ilma minuta teeksid….

It was an awesome day!





Uus uus algus

2 06 2012

Kolisin. Jälle.

Eile hommikul ütles Izabella (eelmise sharehouse’i omanik), et tolle maja ülalpidamine on liiga kulukas ja “tagastab” maja pangale. Nädala-paari pärast kolib ta ise majast kogu oma kraamiga välja.

Pidin otsima uue koha. Õnneks oli ühel tüübil, kelle maja ma varem juba külastasin, tuba endiselt tühi. Samal hommikul saatsin talle paar sõnumit ja juba järgmisel päeval (s.t täna) kolisingi sinna. Päris lahe kui kiiresti asjad Down Under’is muutuvad.

 

Andmesisestaja tööst

Lisaks minule sisestab andmeid veel umbes 60-70 inimest, kõik samas ruumis. Töö on meeltnürindavalt igav (mõtlesin uue sõna välja?), kuid eelistan seda iga kell farmitööle.

Kahel päeval mõõdeti ka meie kiirust ning tuli välja, et ma töötan 2.5 korda kiiremini, kui kingasaamiskiirusetase (jälle uus sõna?). Paar päeva hiljem sain aru, et ei ole mõtet seal väga rabeleda kuna kiiremini töötades palk ei muutu. Seega olen seal täiesti teadlikult laisk ja töötan rahulikult. Järgi mõeldes on see ehk isegi kasulik. Kui kõiki andmeid ei jõuta sisestada, siis projekt venib võibolla nädala võrra ja siis saan selle võrra rohkem palka 😀

Hetkel on social life täielik null, kuigi olen peaaegu kaks nädalat Briss’is elanud. Eks see hostelite vahetamine ja kodu otsimine on olnud veidi nõme, kuid nüüd on vähemalt kodu olemas. Aeg-ajalt tunnen Bundabergi farmiorjadest puudust. Seal oli palju huvitavam. Nojah, eks siin läheb kah paremaks.

Homme, kui väga vihma ei saja, lähen Benn’iga Australian Rules jalgpalli vaatama. Ahjaa, Benn on kaasüüriline, kelle vanaema on maja omanik. Elame näeme, kuidas ma end siin sisse sean…