Pilvede kohal

29 09 2012

Esmaspäev. 5 päeva veel jäänud. Eile ei tulnud mul undki ainuüksi sellest mõttest, mis mul plaanis. Mul on raske uskuda, mis olukorda ma end pannud olen.

Kui kuulen juba seda mootorimürinat, hakkab süda kiiremini lööma. Ärevus. Adrenaliin. Hirm. Aga raha on makstud ja kõik on kinnitatud. It’s going to happen!

Salamisi soovin aga, et leian mingi ettekäände seda mitte teha. See kõik tundub ebareaalne, loomuvastane ja vale. Mida ma küll mõtlesin?

Kolmapäev.  3 päeva veel. Täna räägin täpselt vastupidist juttu kui varem. Ma ei jõua laupäeva ära oodata. It’s going to be AWESOME!

Laupäev. Lõpuks ometi jõudis kätte laupäev. Hommikul olin vana rahu ise. Õues oli veidi pilvine, kuid arvasin, et pole hullu. Valmistusin juba autosse istuma ja Redcliffe’i (ranna ääres) suunas sõitma, kuid sain SMS’i mobiilile: “Due to bad weather, we are currently on a weather hold. Our safety officer will be making a call at 11.30AM…”.  Mõtlesin, et vahet pole kuna nagunii tahtsin ligi tund aega varem kohale minna, kindluse mõttes. Ootasin kuniks 11:30 kätte jõudis ja ei midagit. 11:45 saadeti aga uus sõnum: “Hi, this is Jump the Beach Brisbane. The wind has died for now, so we are going to give it a go. See you at 12.30…”.

Kuna pidin tunniga läbima umbes 60 km siis panin kähku jalatsid jalga ning autosse. Korraga oli mul kiire.

Jump the Beach Brisbane office’is anti kätte kaks ankeeti, mis tulid ära täita. Esimene ankeet oli selleks, et ma kinnitaks, et ei mina ega keegi teine ei kaeba neid kohtu, kui ma end kas katki teen või surma saan. Teine ankeet oli mingisugune langevarjuhüppe koolituspaber.

Lisaks minule olid ruumis 4 iirlast ja kaks korealast. Õhkkond oli täitsa rahulik.

Tuli instruktor ja kinnitas rakised kõigile külge ja näitas kuidas hüppe alguse ajal keha hoida, rääkis millal võib käed laiali sirutada ja kuidas maanduda. Easy-peasy!

Läksime bussi peale ja sõitsime lennujaama. Seal panid tandem-master’id endile langevarjud selga ja seejärel liikusid kõik rõõmsalt lennukisse.

Enne hüpet pidi lennuk jõudma 14,000 jala kõrgusele. See võttis ikka üsna kaua aega, umbes 20 minutit.

Umbes 5 minutit enne hüpet kinnitas tandem-master Cookie end  minu külge ja panin prillid ette. Viimased läksid kohe uduseks. Cookie ütles, et languse ajal kaob udu ära. Märkasin, et mu peopesad on üsna higised.

Süttis roheline tuli ja lennuki uks tehti lahti. Enne mind hüppas üks iirlane ja siis oli minu kord. Maa peal arvasin, et ukseavamise hetk on kõige jubedam: adrenaliin möllab ja süda taob, kuid ei. See ei olnud üldse nii hull kui arvasin. Kõik juhtus nii kiiresti.

Suurt midagi mõelda ei jõudnudki, kuna ma istusin otse ukse all. Enne ukse avamist rääkis Cookie, et lihtsalt lükka jalad sirgelt uksest välja ja ürita neid lennuki alla panna.

Uks oli vaevalt 20 sekundit lahti olnud, kui ma end väljaspool lennukit  leidsin. Esimene asi, mida tundsin oli see, kuidas tuul vuhises hästi kiiresti minust mööda. Vabalangus oli täiesti fantastiline! Hõljusin pilvede kohal ja nautisin iga sekundit. Wow! See oli nii hea kogemus.

Vabalangus kestis alla minuti ja selle ajal jälgisin, kuidas kaameramees mu ümber tiirutas ja pilte tegi. It was amazing!

Mõne aja pärast avas Cookie langevarju ja siis liuglesime mõnusalt allapoole. Sain ka paar “kurvi” langevarjuga teha (Cookie andis rihmad korra minu kätte).  See oli nii hea.

Peale maandumist olin ma ikka väga väga heas tujus. Ma ei ole vist kunagi nii rõõmus olnud. Ükski varasem kogemus ei olnud nii kõva kui langevarjuhüpe.

Nonii… Langevarjuhüppe saan nüüd oma nimekirjast maha kriipsutada. Fantastiline kogemus! Soovitan.

Pilte:


Toimingud

Information

One response

29 09 2012
Katrina Mäeorg

Ülimalt lahe. Pildid on eriti mõnusad😀




%d bloggers like this: