Noosa rannalaks

5 11 2012

Elutoas seisab mul juba mitu nädalat Emily surfilaud. Olen mitmel korral mõelnud, et võiks ju proovida ja sellega lainetes käia. Pühapäeval otsustasin selle triki ära teha.

Hommik oli pilves, kuid kahetunnise sõidu jooksul Noosasse tuli päike pilve tagant välja. Noosas tervitasid mind triathloni sportlased. Neid oli palju ja ka mõned tänavad olid kinni pandud. Ekslesin veidi ringi, kuid leidsin ranna ikkagi üles.

Oi, Noosa oli ilus. Väga. Tõeline paradiisirand.

Surfilaua tagumise otsa küljes on üks nöör, mille kinnitasin oma jala külge, et surfilaud ära ei kaoks. Seejärel vette.  Päev varem vaatasin youtube’ist paar õppevideot ja mõtlesin, et sain pihta küll. Vees selgus, et surfamine on palju keerulisem, kui ma arvasin.

Mul ei õnnestunud mitte ühelgi korral kahe jalaga surfilaual seista. Iga kord, kui proovisin, lendasin vette. Ligi kaks tundi frustratsiooni hiljem loobusin. Surfilaud  oli kõhu ära kraapinud, põlved lõin ära ja sain ka päikesepõletuse.

Füüsilised vigastused olid köömes emotsionaalse kahju kõrval. Ma ei olnud seal rannas ainuke surfientusiast. Kõige tegijam oli üks 8-10 aastane tüdruk, kes surfas nagu proff. She made it look so easy. Youtube õpetas, et isegi koerad oskavad surfata aga näed… minul välja ei tulnud.

Surfitund lõppenud kogusin oma meheväärikuse riismed kokku ja mõtlesin Noosas lihtsalt ringi vaadata. Otsustasin külastada Noosa rahvusparki. Tegu väga ilusa pargiga. Hea küll, pigem on tegu troopilise vihmametsaga oma metsikute kalkunite, palmide ja liaanidega. Jalutasin seal kaks tundi kuni päike loojus. Tõesti väga ilus koht. Mulle väga meeldis.

Pargis meenus üks Zenhabiti artikkel ootamisest, mis tegi selle retke veelgi erilisemaks. Äkki ma olengi juba “seal”?

Mõnusaid laineid ka Eestisse,

Tulevane surfikunn


Toimingud

Information




%d bloggers like this: