Vahukommi väljakutse

24 09 2011

Täna käisin AIESEC’i Noorte Juhtimiskonverentsil. Kohale oli tulnud umbes 70 noort – eelkõige tudengid. Esinesid Erkki Raasuke, Mats Soomre, Martin Noorkõiv, Kaupo Noormaa ja Kaire Valge. Peaesinejaks oli Mark Young. Kindlasti teate kõiki eelnimetatud tegelasi :D. Üritusest saab rohkem lugeda AIESEC’i lehelt.

Konverentil räägiti juhtimisalastest teemadest. Esmalt sai sõna Erkki (Swedbank’i äss). Mainin ära mõned ta mõtted:

  1. Hea juht peab tundma fundamentaalset – sellist sisemist – huvi teise inimese vastu. Siinkohal soovitas ta rääkida teistega hobidest. Need annavad üsna hea ettekujutuse inimesest. Arvan, et pean ka ennast selles valdkonnas parandama.
  2. Samuti rõhutas Erkki põhimõtet, et inimesi tuleks hinnata nende tegude, mitte sõnade järgi. Lisaks, kui juht ikka midagi pidevalt teistele räägib (näiteks, et tööle tuleb tulla õigeks ajaks), siis peab ta ka ise seda põhimõtet järgima. “Tee ja teised tulevad järgi! Don’t preach!“.
  3. Veel üks pärl: “Average by definition is failure.

Üsna hea mulje jäi Erkkist.

Järgmisena said sõna Kaupo ja Kaire Victory Trainings’ist. See oli konverentsi üks lahedamaid osasid. Esmalt tehti väike sissejuhatus meeskonna loomisest jmt ning siis hakkasime ehitama.

Konverentsitajad jagati neljastesse gruppidesse. Igale grupile anti meeter kleeplinti, meeter niiti, 20 makaroni ja üks vahukomm. Eesmärgiks oli võimalikult kõrge torni ehitamine 18 minuti jooksul. Vahukomm pidi torni tipus olema.

Minu grupi torn kukkus ümber, kuna tahtsime liiga kõrge torni teha. Umbes minut peale seda, kui aeg läbi sai, tuli mul mõte, et lammutan torni veidi väiksemaks ja siis jääb ta püsti. Tegin küll veidi sohki, kuid siin see torn on:

Vaadake pilti lähemalt… See tõesti seisab ja vahukomm on tipus. I’m so proud I could cry. Võitis vist kellegi 40 cm kõrgune torn. Minu tiimi torn oli vähemalt 39 cm :D.

Veidi hiljem rääkis Martin visiooni loomisest. Pean tõdema, et tema esinemine meeldis mulle kõige rohkem. Üsna selline down to earth jutt: motiveeri kõiki, ära keskendu takistustele, küsi “parematelt”  inimestelt abi (s.t inimestelt, kes juba teevad seda, mida sa üritad), ei ole tarvis leiutada jalgratast (Apple ei leiutanud puutetundlikku ekraani) vaid tuleb midagi teha paremini kui teised. Tee plaan, kuid jää paindlikuks, kuna elu ei kipu plaanipäraselt minema.

Seejärel sai sõna Mats. Huvitav, mida ta vanemad küll mõtlesid, kui oma pojale sellise nime panid? Mats rääkis üsna elavalt erinevatest rollidest meeskonnas jmt. Üks ülesanne, mida ta lasi meil lahendada:

8.2.3.6.4.0.7.5.9.1. Miks on need  numbrid selles järjestuses? Leia seos.

Selle lahendamiseks jaguneti jällegi gruppidesse (ei tea küll milleks, see ju individuaalselt lahendatav). Grupis kah mingit diskussiooni ei toimunud. Eks ma vahtisin seda järjestust ja üritasin oma matemaatilise statistika kraadiga seda murda. Tundsin, kuidas sajad tuhanded ajurakud surevad selle vaimse pingutuse tagajärjel. Oli valus. Väga. Aga peale kahte minutit mõtlesin välja :D. Lahendust ma ei reeda, jätan selle avastamisrõõmu Teile.

Ürituse lõpus rääkis Mark Young oma elust ja teda enim inspireerinud kogemustest. Üks idee: “leadership is about making things happen which would otherwise not happen“. Mulle meeldis, et onu rääkis huvitavalt ja enda elust (ei refereerinud väga teiste mõtteid).

Jäin tänase päevaga rahule.





Koolitus, konverents ja miiting Rootsis

17 09 2011

Tööle võtsin teisipäeval  veidi rohkem kraami, kui tavaliselt. Pakkisin kaasa ka ülikonna, sokke, hambaharja jmt. Plaanis oli minna Rootsi. Seal ootas mind ees üks koolitus, konverents ja ärikohtumine.

Teisipäeva õhtul 21 paiku sõitsin ülemusega Tallinna, kus ööbisin Ülemiste hotellis ja hommikul liikusime edasi lennujaama. Lendasin Stockholm’i kolmeses grupis ja sealt edasi üksinda Malmö’sse (Lõuna-Rootsis). Sealt omakorda liikusin taksoga Lund’i (20 km Malmö’st).

15-20. minutilise taksosõidu peale kulus 499 SEK’i (€55). Nice! See-eest sain veidi naerda, kui andsin taksojuhile ühe märkmepaberi, millele olin kirjutanud aadressi, kuhu sõita. Taksojuht aga võttis selle lehe ja püüdis seda tükk aega dešifreerida. Tal oli see leht valepidi käes. Džiisas, kust sellised tulevad?

Hea küll, ei jäta teid pimedusse kobama ja vastan ära. Ikka Pakistanist. Onu oli täitsa pakk, mis pakk. Kuulas raadiost trummi põristamist ja rääkis telefonis pakistani (või hindi?) keeles. Arusaamatus lõppes sellega, et ma trükkisin ise taksojuhi GPS’i aadressi, kuhu mul tarvis jõuda.

Õige koha leidsime üles ja järgnes intensiivne koolitus. Sain uut infot, seejärel jõime kohvi, veel uut infot, tegime lõuna, õppisin/kuulasin/küsisin, jõime kohvi ja sedasi kella 18’ni välja.

Kui kord koolitus lõppes ja jõudsin hotelli, siis algas järgmine fiasko. Mina jõudsin ju varem kohale (lendasin), kuid mu ülemus ja co liikusid autoga. Nende käes oli aga broneerimisvoucher vmt. Mul oli vaid voucher’i number ja selgitasin mõnda aega, kes olen, kust tulen ja miks mul voucher’it ega midagi kaasas pole. Lõpuks ikkagi anti toavõti kätte ja sain kergemalt hingata.

Päev oli üsna väsitav: 2 hotelli, 2 lennukit, takso, koolitus, palju rootsi keelt (koolitajad ei viitsinud iga asja inglise keeles arutada, arutasid rootsi keeles ja siis jagasid tulemusi minuga inglise keeles), palju infot. Liiga palju. Mõtlesin, et mulle kuluks ära üks mõnus vann.

Mõeldud, tehtud. Lebotasin vannis, kuni sõrmedel tõmbus nahk mõnusalt kortsu ja vesi hakkas ka ära jahtuma. Seejärel tuli ka telefonikõne – ülejäänud seltskond oli kohale jõudnud. Võtsime lobby’s paar jooki ja jagasime päevamuljeid.

Uus päev. Neljapäev ja konverents. Sai kuulatud mitmeid ettekandeid, kohvitatud ja märkmeid tehtud. Peale konverentsi  läksime ühte fancy restorani.

Tegin ka toidust mõne pildi:

Vestlus läks õhtusöögi ajal algul veidi üle kivide ja kändude, kuid hiljem oli üsna huvitav ja pean tõdema, et lõbus. Ma arvan, et aitas ka šampanja, punane vein ja ka magus vein, mida pakuti magustoidu juurde :D.

Reede. Viimane päev Rootsis. Täna oli ärikohtumine, mille detailidest ei saa ma siinkohal kirjutada. Igal juhul oli see esmakordne taoline miiting mu elus ja see osutus tunduvalt lõbusamaks/paremaks, kui eelnevalt ettekujutasin.  Mulle meeldis. Miitingu järel sain ka veidi tagasisidet ülemuselt ja ka ühelt rootslaselt – nad jäid väga rahule ja tahavad, et ma “oma asja” edaspidi ka iseseisvalt ajama hakkaksin. Leppisime kokku, et nädala paari pärast, lähen tagasi Rootsi ja teen seda, mida ma teen :D. Mulle selline asjade kulg täitsa meeldib :D.

Peale miitingut tegime väikese šoppamise ühes Malmö kaubanduskeskuses ja seejärel põrutasime Kopenhaageni poole. Lund’ist on Kopenhaagenisse umbes 50 minutit autosõitu. Taani ja Rootsi vahel on üks sild, millele pääsemiseks tuleb tasuda “sillamaksu” vmt. See oli vist 299 DKK’d. Peale tasumist avanes tõkkepuu ja pääsesime silla peale liiklema. Nägin eemal vees ka tuulikuid. Peale paari kilomeetrit näitas silt, et oleme jõudnud Taani ja veidi hiljem muutus sild tunneliks. Tunneli teises otsas oli juba Kopenhaagen ja lennujaam.

Lennujaam oli nagu lennujaam ikka – üldiselt üks igav ja kallis koht, kus aega surnuks lüüa. Lennuk väljus mul väravast A7, 3. terminalist. Seal värava eesruumis oli üks WC, kus oli seinale kirjutatud “Lady Gaga was here. So fucking what?”. Kuna olen Lady Gaga fänn, tegin sellest ka pilti:

Samas, kas tegu oli päris Lady Gaga’ga või mingi suvalise tüübiga, kes oskab markerit käes hoida, ma arvatavasti kunagi teada ei saa 😦 Väga kurb, et mu Kopenhaagenis veedetud aja kõrghetk võib põhineda valel.

Lennukis sain aga ühe vägitükiga hakkama. Veidi aega peale õhkutõusmist pakuti reisijatele snäkke ja kohvi/teed. Mina suutsin pool tassi kuuma teed enda peale ümber ajada. Mõnus. Esmalt oli veidi piinlik, kuna üks kena neiu istus kõrval 😀 (eestlased on ikka ilusad inimesed :D). Olukorra tegi hullemaks see, et mul oli seljas ülikond (täna oli ärimiiting ikkagi). Kõrvalreisija pakkus mulle ka enda salvrätikut, kuid sellest jäi väheks. Õnneks oli stjuuard oma “lauaga” käeulatuses ja neiu haaras sealt omajagu salvrätikuid. Kui kriis kord lahendatud sai, süttis peatselt turvavöö kinnitamise tuli, mis andis märku, et kohe-kohe hakkame maanduma.

Hetkel olengi autos ja liigun ülemuse autos Tartu poole. Home sweet home…