Enne minekut

11 12 2012

Viimati rääkisin, et plaanisin majutada ühte Couchsurfarit. Nii tegingi: majutasin 2 päeva rõõmsalt Allenit Taiwanist, tegime ka väikese grilli väljas.

Kuna ma olen juba teist kuud taimetoitlane (jah, karnivoorid, liha söömine on väga paha paha), siis valmistasin veggie-burgereid. Teistele tegin ka mõne päris burgsi mahlaste rasvaste lihakotlettidega, mis veresooned kohe ära lupjavad ja soodustavad igasugu terviseprobleemide tekkimist. Kõhud maitsvat manti täis tangitud, rüüpasime õlut ja siidrit ning hängisime võrkkiiges. Suutsin ka oma käe karvad grillimise käigus ära põletada.

Peale Alleni lahkumist käisime Bribie saarel Petsiga. Sai ujuda, randades ringi jalutada, pargis tegime “trenni”. Seal oli üks “trenažöör”, kus ma tasakaalu tagamiseks sõin kartulikrõpsu ja samal ajal tegin kardiot. Eight-pack here I come! Nägime ka krabisid, kes kivide vahel end peitsid. Krabid olid aga nii rõvedad, et me ei julgenud ühtegi neist kinni püüda, kuigi proovisime.

Käisime ka Petsiga  paar korda Kullarannikul surfamist harjutamas. Pets sai isegi paariks sekundiks jalgadega laua peale.

Paar päeva tagasi nägin Eestlased Austraalias Facebooki grupis, et üks eesti tüdruk otsib paariks päevaks Brissis peavarju. Pakkusin ühte tuba talle oma villas ja kuna ta liikus Kullarannikult, siis sõidutasin ta isegi sealt enda juurde kohale. Oh jah, olen nii lahke ja suuremeelne. Neiul nimeks Agni (tagurpidi Inga).

Pühapäeval käisime kogu majarahvaga kriketit vaatamas Gabba staadionil. Mäng kestis veidi üle kolme tunni ja ükski eestlastest ei jaganud matsu. Tund aega peale mängu algust liitusid meiega ka Benn ja Emily, kes andsid meile kriketi kiirkursuse. Väga põnev see mäng ei olnud. Aga muidu olime tublid austraalia kultuurinautijad kuna pidasime ikkagi terve mängu vastu. Peale kriketit liikusime Benni sõpradega Brissi kesklinna ja tegime seal väikese pubilaksu.

Kriketipäeval sebis Agni endale ka küüti põhjapoole, et leida sealpool tööd ja/või oma vennaga kokku saada. Talle tuli igasugu pakkumisi ja variante. Pets aga ostis oma lennupiletid Eestisse.

Nende piletitega oli kah selline jama. Baltic Tours tegi mingi pakkumise, mille Pets ära broneeris. Seejärel pidi ta piletid ära ostma järgmiseks päevaks enne kella viite õhtul. Rahaülekanded Austraaliast võivad veidi rohkem aega võtta ning siis pabistas Pets, et ei saagi need piletit ostetud. Päev hiljem aga sai emaili, et nad said ikkagi raha kätte ning talle saadeti ka piletid. Paar tundi hiljem aga saadeti uus email, kus kerjati €15 lisaks, kuna laekus veidi vähem pappi, kui neil tarvis. Jälle ähvardati, et kui suured summad s.t €15 järgmiseks päevaks kell viis õhtul kohal ei ole, siis piletid tühistatakse. Egas midagi, veidi jamamist ja siis saime Agni abiga tolle makse tehtud (tal oli eesti pangakontol nutsu). Piletid nüüd Petsil olemas ja 24. detsembril lahkub ta Austraaliast.

Tulles tagasi Agni rideshare’i otsingute juurde… Kuna Petsil nüüd kindel minek, Agnil tarvis liikuda ja minul suurt midagi tööd siin pole, siis otsustasime minna roadtripile Cairnsi (põhja Austraalias, Brisbane’ist umbes 1600 km) ja tagasi.  Agni tripib vaid Bundabergini (hellhole, kus ma farmis orjasin). Kui te mäletate Rachelit, kellega Sydneyst Brissi trippisin, siis ka tema liitub meie tripiga Cairnsi.

Järgmisel korral siis tripist,

Kriketientusiast

Advertisements




“Üksik” välislähetus

2 10 2011

Kolmapäeval ööbisin klassiõe juures Tallinnas. Huvitav, et ta üldse oli nõus mind majutama. Viimati nägin ma teda vist 10 kuud tagasi koolis. Mõtlesin, et parem oleks ju Tallinnast lennujaama minna, kui varahommikul bussiga Tartust pealinna loksuda. Sõbrants oli Facebook’is online ja kuna kaotada ei olnud midagi, siis küsisin. Ilma igasuguse lunimise ja kerjamiseta sain nõusoleku. I love it when a plan comes together. 😀

Lisaks majutusele vedas mul ka nii palju, et sain selle sama sõbrannaga Tartust Tallinna. Autos oli hea muljetada… Suured tänud Kädi! Hugs & kisses…

Reisiplaan: Tallinnast lendan Kopenhaagenisse ja sealt rongiga Lund’i (Lõuna-Rootsis). Varustus: sülearvuti, mobiil, vihik ja pastakas.

Esimene probleem, mis tuli lahendada, oli see, et kuidas ma saan Lennart Meri lennujaama kella 5:30ks. Otsustasin takso kasuks. Ärkasin 4 paiku üles ja helistasin taksofirmasse ning soovisin taksot kella 5ks maja ette. Lubati, et saab. Paistab, et Eestis need asjad ikka nii ei käi, et kui lubatakse, siis lubatu ka täidetakse.

Kell 5 ei olnud ühtegi taksot maja ees. Helistasin uuesti taksofirmasse kell 5:02. Ütlesin, et tahtsin taksot kella 5ks saada. Selle peale vastati, et “kell on juba 5:02” :D… on alles lambad seal tööl. Muidugi ma tean, et kell on juba 5 läbi! Selle pärast ma helistangi. Lubati saata uus takso, pidi 2 minuti jooksul kohale jõudma.

Ei jõudnud.

Mõtelsin, et aitab ootamisest. Lennuki pardalemineku ajani oli jäänud veidi alla tunni. Security’st on kah tarvis läbi käia, helistasin järgmisele taksofirmale. Vastu võttis sama inimene :D… Ta lubas uurida, et kuhu takso jääb. Eniveiz 5:15 oli takso olemas ja sain lennujaama. Lennujaama jõudes olin €5.88 võrra vaesem. All’s well that ends well.

Peale 1h 40 min lendu maandusin Kopenhaagenis. Nüüd oli tarvis leida rongijaam. Ekslesin veidi lennujaamas ringi ja küsisin paarilt inimeselt teed, kuniks leidsin koha üles. Rongijaam asub sama hoonekompleksi juures, kus lennujaamgi. Eks ma olen veidi blond ja ei leidnud seda kohe üles.

Ostsin automaadist rongipileti Lund’i. Pileti pealt ei lugenud ma välja platvormi, kust rong väljub. Seega läksin esimesse ettejuhtuvasse ja küsisin platvormil ühelt mehelt abi pileti dešifreerimisel.

Oi, kui abivalmiks mees osutus! Ta ei piirdunud lihtsalt sellega, et öelda, kas olen õiges kohas või mitte, vaid jalutas minuga tablooni ja seletas mulle selle lahti. Lisaks liikus ta minuga samas suunas. Seega läksime sama rongi peale.

Onu nimi oli Pierre. Prantsuse nimi, kuid tegu oli rootslasega. Rong oli palju mugavam kui lennuk. See oli nii vaikne ja rahulik. Lisaks oli palju ruumi jalgadele. Väga mugav! Soovitan.

Pierre’iga rääkisin elust/olust ja siis läks jututeema Eesti riigi peale. Mainisin, et meil on tööpuudusega ikka kehv seis ja madalad palgad ning negatiivne iive. Selle peale lausus ta, et ta ei mõista seost majandusolukorra ja lastesaamise vahel. Mul jäi sellest mõttest kast lahti. Pierre ise oli koristaja. Ta reisib iga päev Malmöst (Lõuna-Rootsi) Kopenhaagenisse, kus ta koristab lennujaamas. Töötab 20-25 tundi nädalas ja palka saab 24000 SEK’i kuus. Pole paha. Täitsa hämmingut tekitas mõte, et nö musta tööd tegev inimene ei muretse pere loomise majandusliku poole peale.

Lund’i rongijaamast väljudes alustasin taksootsinguid. Pea oli pilvedes ja pilk kaugusesse suunatud. Siis järsku koputas üks vanem mees mu õlale ja näitas näpuga mu jalge ette. Ma ei saanud algul pihta, mis ta tahtis, kuid siis nägin, et seal on mingi oksehunnik vmt ja ta hoiatas mind, et ma sinna sisse ei astuks. Eestis ei ole minuga kunagi midagi taolist juhtunud. Rootsi 1 Eesti 0.

Taksoga liikusin sihtkohta töökohustusi täitma. Ma jätan sujuvalt kogu selle töö asja vahele ja jõuan hetkeni, mil “tööpäev” läbi sai.

Eelmine kord, kui Rootsis käisin, siis rääkis ülemus, et üsna jama on käia välislähetustel üksinda:  käid võõrastes kohtades, kedagi ei tunne ja molutad niisama hotellides. Igav.

Nädal enne reisi mõtlesin, et püüan taolist olukorda vältida ning logisin taas couchsurfing.org veebilehel sisse ja saatsin kaks hosting’u kutset. Esimene keeldus kuna oli Lundist väljas, teine vastas jaatavalt. Great success!

Lund’i kesklinnas sain oma couchsurfing’u host’iga s.t Henrik’uga kokku. Ta mõtles, et võiks minna ühele couchsurfing’u üritusele sitari muusikat kuulama. Sitar on üks India päritolu keelpill (kitarri sarnane). Sai jälle räägitud elust/olust Henrik’uga ja seejärel liikusime Malmö linna.

Kohale oli tulnud umbes 15 inimest. Enamik olid rootslased ja seetõttu räägiti üsna palju rootsi keeles. Oli ka minusuguseid, kes inglise keelt purssisid. Sai siis lihtsalt chillitud, söödud head ja paremat, kuulatud muusikat. Mulle meeldis.

Paar pilti:

Proovisin ka ise sitariga mängida. Põhimõtteliselt on sellel 4 keelt, millest vaid ühel mängid meloodiat ja ülejäänuid on justkui niisama tore pöidlaga strumm’ida. Üsna võõras oli seda instrumenti käes hoida. Nina mängis ka paar lugu kitarril. Kaks videot:

Mõned tarkuseterad õhtust: “terviseks” kõlab väga “terrible sex” moodi, eestlaste bussijaam on “pussystation” 😀 ja muidugi ka “12 kuud”.

Tagasi sõitsime bussiga. Üsna imelik oli, et väikeses bussijaamas nii palju inimesi seisis. Lühidalt buss oli täiesti täis ja praktiliselt KÕIK olid noored s.t tudengid. Neid oli palju, nad kõik rääkisid ja neist õhkas energiat, rõõmu, excitement’i. Bussis  oli hetk, kui istusin maha ja lihtsalt kuulasin rootsi keelt. Ja ma justkui armusin ära. Rootslastesse ja rootsi keelde.

Ma vaatasin ringi, kuidas inimesed naeratasid kui rääkisid. Väga mõnus oli. Ka rootslased on ilusad inimesed 😀 Väga.

Reede. Kella 13’ni tegin tööd ja siis jälle taksoga Lund’i rongijaama. Teate, mis eristab Eesti taksojuhte Rootsi omadest? Professionaalsus ja teeninduse kvaliteet. Rootsis tehti mul uks lahti, mu arvutikott tõsteti minu eest sisse ja võeti pärast välja. Iga asi tehti ette ja taha ära. Lisaks sai tasuda ka kaardiga (vedas kuna mul ei olnud ju Rootsi kroone kaasas :D). Eestis, ei midagi sellist.

Kopenhaageni lennujaamas läks mul security’s kauem kui eelmine kord. Mul õnnestus saada “random check’i” osaliseks. Niisiis jope, selle taskud, rahakott,  ja muu, mis olin sinna kasti pannud, võeti kenasti lahti ja sorati läbi.

Umbes 2 tundi hiljem maandusin Tallinnas. Eestimaa ei võtnud mind väga hästi vastu. Kohe seletan lahti.

Tallinn-Tartu buss peatub nüüd ka lennujaamas (hiljutine muutus). Mõtlesin, et suurepärane, enam ei peagi bussijaama sõitma, et sealt Tartu pilet osta. Seega ootasin siis ligi pool tundi, lasin nr 2 bussil mööda minna (buss, mis lennujaamast linna viib) ja ootasin kuniks Tallinn-Tartu buss saabub.

Rõõm oli suur, kui lõpuks see buss ka saabus, kuid tuju läks nulli nii kui bussijuht piletit küsis. Ütlesin, et seda pole ja ta laiutas käsi, kuna ta ei saa mulle piletit müüa (oli välja müüdud). Lisaks ütles ta, et on lootusetu siit lennujaamast bussile pilet saada.

Ma ei viitsinud enam tegevusetult oodata. Otsustasin, et lähen jalgsi bussijaama ja ostan sealt pileti (tagantjärgi oleks ju takso võinud võtta…). Tee peal tegin kiire Ülemiste keskuse külastuse, et osta väike snäkk. Läksin siis Prismasse? (või MaksiMarketisse? või jumal teab, mis asi seal oli) ja võtsin poekäru, et saaksin sinna oma raskeks muutunud läpakakoti panna. Algul vaatasin, et käru liigub veidi kehvasti… ju vist mu koti raskuse tõttu… Veidi hiljem mõistsin, et üks ratas kärul ei käi ringi ja oli kogu aeg blokeeritud. Eesti pani mulle veelkord ära.

Peale Ülemistelaksu, läksin bussjaama. Seal tahtsin osta kella 19’se pileti. Öeldi, et välja müüdud. Järgmine variant kella 20’ne buss. Ostsin selle. Võite juba arvata, et ma ei olnud heas tujus.

Kas mul oli siis kehv “Eesti päev” või oli kõik Eestis juhtunu märk sellest, et pean siit kaduma… kuhugi mujale… Mul ei olnud hea meel, et kodumaale jõudsin. Aga tuju tõstab mul see, et juba 12. okt lähen taaskord Rootsi.





Punane vein ja psühhoterror

11 02 2011

Päev algas täiesti normaalselt. Hommikusöök hostelis oli täiesti viisakas – kaerahelbed piimaga ja võileivad. Pakuti ka kohvi ja teed. Ei olnud üldse vigagi.

Eile öösel leidsin aga uue host’i. Õigemini tema leidis minu (olin postitanud CouchSurfing foorumisse “Emergency couch request” soovi, et mul on kähku host’i tarvis ja Janine kutsus mind enda juurde “sofat surfama”.

Niisiis lugesin esmalt tema profiili läbi ja see tundus veidi kahtlane. Seal oli üsna selgelt kirjas, et see tädi (Janine) on suur veinisõber. Seda mitte heas mõttes, vaid alkohooliku mõttes. Samas nõustus ka üks varasem host mind host’ima (John), kuid ma mäletan, et tema korteris oli üsna külm ja siis ütlesin ära. Lisaks pakkus ka mu klassiõde kohta enda külalistetoas, kuid loobusin sellest, kuna olin juba Janine’ile jah öelnud.

Niisiis jõudsin kuskil 14 paiku Janine’i juurde ja ta tegi mulle kenasti ukse lahti, veiniklaas juba näpu vahel. Janine andis kiire ülevaate majast ja asus kõnesid tegema (töötama) ja ma vaatasin niikaua telekat.

Mingi aja pärast liitus ka Janine minuga ja sai koos telekat vaadatud ja ilmast jmt räägitud. Siis aga tuli mul üsna suur unekas (läksin hilja õhtul hostelis magama ning pidin vara ärkama, et hommikusööki näha) ja keerasin magama. Ta muidugi juhatas mind kenasti oma tuppa ja ütles, et maga kaua tahad.

Õhtul 19 paiku äratas Janine mind üles, et õhtusööki süüa. Selleks ajaks oli aga Janine kenasti veini pruukinud. Sõin ta söögi ära (kuigi  väga ei tahtnud, kuna näiteks ta vorstid, mis ta sügavkülmast välja võlus olid detsembri parim-enne tähtajaga). Nämm-nämm eksju.

Seejärel jätkas ta veini joomist ja muutus üsna ebameeldivaks. Muideks ma olin veidi haige kogu selle aja tema juures (külmetus). Ja nüüd algas psühhoterror. Purjus peaga rääkis ta kogu oma kurva eluloo mulle ja mainis, et ta vihkab eestlasi, kuna ta abikaasa pettis teda ühe Eesti rahvusest naisega. Ta mainis korduvalt, kuidas ta eestlasi vihkab ja vehkis samal ajal noaga, öeldes, et tahaks nad kõik maha nottida. Mis nägu teie teeksite, kui keegi midagi sellist teile ütleks?

Oli juba üsna kõhe, kuid arvasin, et ei ole hullu midagi, kuna “haukuv koer ei hammusta”. Kui ta tõesti tahaks mulle 1:0 teha, siis ta ei kuulutaks seda mulle.

Niisiis mingi aeg jäi ta vait ja vaatas edasi telekat. Kesköö paiku ütlesin ma, et tahaks sliipi panna, kuid tema vastas, et see on tema kodu ja, et tema tahab veel telekat vaadata. (Ma pidin elutoas magama, kus tal telekas.)  Tund aega varem oli ta aga mulle voodi üles-seadnud (väljatõmmatav diivan) ja öelnud, et kui magada tahan, siis pean vaid sellest märku andma.

Nonii, keerasin siis teki alla ja tema istus kõrval teisel diivanil ja vaatas telekat ning rüüpas endiselt veini (paistab, et tal oli seda kraami hulgi kokkuostetud). Nüüdseks oli ta juba väga purjus ja enam ei saanud ma suurt midagi ta jutust aru. Vahepeal tuli midagi stiilis, et vihkan eestlasi… bitch jne

Egas ikka ei julgenud küll niimoodi magama jääda, teades, et üks purjus inimene on sinu kõrval, kes eestlasi vihkab. Arvasin, et teeb mulle unepealt 1:0 ja nii ma siis passisin kella 3.00’ni öösel ärkvel.

Lõpuks läks Janine magama ja siis sain ka ise magama minna.

Vot selline põnev päev oli.

Homne päev peaks parem olema, kuna siis ööbin oma endise klassiõe juures. Can’t wait!





Geoffrey the Player

9 02 2011

Eile kirjutasin, et Geoffrey on “naiste unistus”. Ojaa.. How right I was… Tegemist on tõelise player’iga. Tüüp žongleerib (date’ib) 5-6 tüdrukuga korraga ja tal on alati mitu “rauda tules”. Eile öösel rääkis ta igast pulli, mis ta naistega teinud on ja millistest olukordades on ta suutnud naisi ära sebida 😀 Väga lahe sell.

Üks tema trikke on järgmine: ütleme, et on minek kuhugi peole või pubisse. Kui näed mingit kena silmarõõmu, kes on mingis seltskonnas, siis tuleb kohe sinna minna ja suure hurraaga kõiki tervitada nagu vanu sõpru vmt… stiilis “you won’t believe what happened to me today. I did…..”. See, mida ütled väga tähtis ei olegi, peaasi, et tõstad inimeste tuju emotsionaalselt (spike the emotions) ja seejärel tuunid oma energia taset veidi madalamale. Seeläbi muutud “meelelahutajaks” ja rahvas saab aru, et oled lihtsalt lahe tüüp. Jepp… that’s how he does it. Eks ta šeeris ka teisi trikke, kuid neid vast ei tasu siinkohal mainida 😛 Niisiis… valentinipäeval jõuan kodumaale. Eestimaa naised be afraid… Be very afraid. 😛

Geoffrey mängib ka kitarri. Sain teada paar head lugu, mida võiks kitarril ära õppida. See oli huvitav, et ta on kitarrimängus umbes sama koba kui mina, kuid tema laulmine korvab selle puuduse. Pean vist edaspidi ka oma lõõritamist praktiseerima.

Käisin Brick Lane’il. Mitu host’i oli soovitanud seal ära käia. Tegemist oli tänavaga, kus mõlemal pool pidid olema “very lovely shops”. Minu arvates ei olnud seal midagi erilist. Tänav nagu iga teinegi. Kuna ilm oli ilus, siis ei tahtnud ma seal oma aega raisata ja võtsin ette tee Regent’s Park’i.

Ahjaa… Üks jama uudis kah  vahepeal. Mu host järgmiseks kaheks päevaks saatis  mu pikalt. Saatis vabandused ja värgid emailile aga ta ei saa mind host’ida. Normull. Mul on aga juba kopp ees uute “kodude” kerjamisest. Võtan ühendust kas mõne varasema host’iga või lähen hostelisse. Suhteliselt kama… mul viimased 4 päeva vaid jäänud enne, kui Eestisse tagasi tulen.

Mingi aja olin pargis, jalutasin ja tegin kiire šoppingu Zara poes ning “koju”. Mingi imelik külmetus on mul kah… Kogu aeg on tunne, et tahaks aevastada ja veidi uimane on olla. Arvan, et ülejäänud päeva olen lihtsalt Geoff’i pool ja mängin siin kitarri, surfan netis… No party for today, kuigi Geoff kutsus ühele “rockaraoke” üritusele, mis pidi väga fun olema 😦

Mina ja Geoffrey:





Päike Londonis… kas ma näen und?

8 02 2011

Täna ärkasin üles ja avastasin, et aknast paistab päike. Ilm oli soe. Pilved olid kadunud. Hurraaaaaa…

Aga päev läks paremaks, kui oma mobiili nägin. Sealt vaatas vastu SMS Leon’ilt. Mu klaviatuur oli kohale jõudnud. Great success…

Plaanis oli minna kuhugi tasuta lõunat sööma, kuid ma ei tahtnud niivõrd hea ilmaga kusagil siseruumis olla. Otsustasin tagasi Westminster Abbey piirkonda minna. Tegin pilte taaskord Big Ben’ist, Houses of Parliament’ist ja seejärel läksin tagasi sinna parki, millest varem rääkisin – Kensington Park ja Hyde Park ja St. James’s Park (kõik pargid on enam-vähem ühendatud). Väga mõnus oli seal jalutada. Mulle meeldis.

Tegin ringi ümber Serpentine’i “järve”, käisin printsess Diana purskkaevu juures ja seejärel tagasi Kelvin’i juurde.

Hetkel olen rongis ja kirjutan oma uue klaviatuuriga, mille sain just Leon’i juurest kätte. Liigun nüüd edasi järgmise host’i – Geoffrey – juurde.

Hetkel jäi mul rong seisma, kuna Leicester’i väljakul läks keegi jobu raudteele kõndima. Ootan nüüd põnevusega rongis, kuniks nad selle tüübi kätte saavad.

Väga kaua ei pidanudki ootama. Vaid 5-10 minutit.

 

Geoffrey’ga sain kuskil 10 minutit kokkulepitust hiljem kokku. Kähku tema  ühikasse, asjad nurka ja kohe edasi ühele CouchSurfing’u miitingule/peole. Sai jälle uute nägudega tutvutud ja seejärel tagasi ühikasse ja magama.

Geoff mängib kitarri ja oskab ka laulda (neidude unelm), õpib laste taastusravi (midagi taolist) ja on väga sillas Ameerika jalgpallist. Sai ka hiljuti kuhugi tiimi liikmeks ja on väga excited selle üle. Ta on pooleldi britt, pooleldi ameeriklane. Väga lahe tüüp.

Pilte:





National Gallery

7 02 2011

Täna käisin National Gallery’s. Tegu on kunstimuuseumiga. Asukohaks on Trafalgari väljak.

Enne muuseumisse minekut ostsin uued patareid fotokasse ja lisaks mingi joogi (Vimto vmt). Too jook osutus aga suhkruveeks vmt (mingi saast karastusjook). Ma ei ole elu sees niivõrd magusat jooki joonud. Peale paari lonksu viskasin joogi minema… Lihtsalt ei saanud sellist saasta juua.

National Gallery’s pilti teha ei võinud. Seega on mul üsna vähe pildimaterjali. Muuseum oli OK. Enamus maale seal mulle ei meeldinud. Näiteks oli seal kujutatud igasugu kristliku sisuga maale, kus kujutati piinlevaid inimesi või inimeste hukkamist jne. Mõnda pilti oli lihtsalt rõve vaadata. Näiteks oli üks onu kuskil toki külge kinni seotud ning tal oli kõhupiirkonnas haav ning mingi tolgus arvas, et on lahe, kui sinna oma sõrmed sisse topiks… Väga rõve vaatepilt.

Palju huvitavamaks ja nauditavamaks läks asi aga siis, kui jõudsin maastikumaalideni: mäed, lilled, tuuleveskid, lossid jmt. Nägin ära Renoir, Monet, Manet, Turner’i, Chiavalli, Claude, Vincent van Gogh, Rousseau ja paljude teiste tegelaste maale. Kuna olen kunstivõhik, siis tundsin ära vaid van Gogh maalid – “Päevalilled” ja “Tool”.

Mul on tunne, et enamik maale ei olnud originaalid, kuna mitte miski ei kaitsnud neid. Nad olid lihtsalt seinale riputatud ja ära raamitud. Mulle tundus, et isegi klaasi ei olnud maalide ees. Igaüks oleks võinud vabalt pildid ära rikkuda. Mõnel pildil oli ikka klaas ees ka. Kuna mulle tundus, et pilte väga ei kaitsta, siis arvan, et need pildid olid kõik koopiad.

Peale muuseumi liikusin tagasi Kelvin’i juurde, sõin risottot ja sealt liikusin edasi Sara juurde (üks mu eelmistest host’idest). Sara host’ib hetkel ühte Hispaania neiut ja kutsus mu enda juurde kampa. Tutvusin Esther’iga (Hispaania neiu) ja läksime kolmekesi edasi pubisse.

Naljakas oli see, et Sara lõi end üles, et minna 2-3ks tunniks pubisse. Esther’il oli aga kama. Midagi erilist ei juhtunudki, lihtsalt sai räägitud ja muljetatud Londonist ja Hispaaniast jmt. Seejärel koju ja magama.

Paar pilti:





Jänese aasta vastuvõtmine Trafalgari väljakul

6 02 2011

Leon’i juurest lahkusin kuskil lõuna paiku ja võtsin ette teekonna järgmise ajutise elamise suunas. Seekord on tegu Kelvin’i nimelise Malaisia noormehega, kes eelmisel sügisel alustas juuraõpinguid. Ööbin tema juures ühikas voodi peal :D, kuna Hiinas on kombeks, et külalisi tuleb hästi kohelda. Seega tema magab põrandal magamiskotis aga mina rahulikult voodis. Üritasin teda küll ümber veenda, kuid sellest ei tulnud midagi välja.

Kelvin’i juurde jõudsin üsna vara – kella 13 paiku. Ma olin planeerinud tema juurde jõuda kella 14ks. Nädalavahetustel (täna on pühapäev) on eri metroolõikudel ehitustööd (engineering works) ja seetõttu mõned liinid ei tööta, seega olingi planeerinud väikese ajavaru, kuid nagu ikka, osutus see ebavajalikuks. Kelvin aga võttis mu suure hurraaga varem vastu.

Väike small-talk, panin oma asjad tema tuppa ja läksin Trafalgar’i väljaku poole. Seal toimus täna Hiina uue aasta vastuvõtmise kontsert/pidustused. Rahvast oli meeletult, too pilt, mis tegin tipptunnil Bank’i metroojaamast, ei ole midagi tänase kõrval.

Kontsert kestis kella 18ni… seega pidin seal üle kolme tunni seisma ja meelelahutust nautima. Huvitav on see, et minus on eestlane üles ärkanud. Varem olin ikka paras külmavares, kuid viimasel ajal on just teised need, kes külma kurdavad, mitte mina. Vist oli siin ka see teguriks, et ümberringi moodustasid inimesed tuulevarju vmt… PS ilm oli vähemalt 10-12 kraadi plussi ja veidi tuuline.

Kontserdist kah: üsna hea ettekujutuse annavad pildid, mis on allpool lisatud. Väga head etendused olid, arvestades seda, et olen täielik võhik Hiina kultuuri suhtes. Mäletan, et alguses oli seda vaatemängu seal laval veidi kummaline ja ebamugav jälgida, kuna see tundus nii võõras… resistance möllas (nagu Seth Godin’i raamatus “Linchpin”), kuid mingist hetkest alates murdsin resistance’ist läbi (tegin väikese breakout’i nagu aktsiatel vahel kombeks :P). Tollest murdepunktist alates hakkas mulle too uue aasta programm meeldima.

Programmis olid esindatud hiinakeelsed laulud, klassikalistel Hiina pillidel mängiti instrumentaalpalasid, palju oli tantsimist, akrobaatikat ja ka mustkunstnik oli sinna ära eksinud. Veidi kommertslik maik oli küljes ka. Näiteks mängiti suurtel teleritel reklaami ja aeg-ajalt tänati ürituse sponsoreid – eelkõige Paramount Pictures’it, kes tuli välja multikaga Kung-Fu Panda 2. See pandakaru käis ka laval paar korda.

Kella 17 paiku läks pimedaks ja siis algas huvitavam lavashow igasuguste valgusefektidega jne. Olin ka vahepeal omale teed rajanud laval lähemale (minu tehnika – “elbowing in”). Etendus lõppes mõnusa ilutulestiku ja valgusshow’ga. Visake siis kindlasti pilk piltidele peale.

Trafalgar’i laks lõppes 18 paiku ära ja ma mõtlesin, et lähen tollesse Helise pakutud pubisse “The Church”. Liikusingi sinnapoole metrooga, kuid loksudes rongi peal jäin peaaegu magama, ja siis otsustasin, et olen liiga väsinud, et pubisse minna. Seega keerasin otsa ringi ja “koju”.

Soovin siis taaskord kõigile ilusat jänese aastat,

Ivar

Pilte tänasest: