Mission Beach, Hartley’s Crocs (4/6)

26 12 2012

Mission Beach, Josephine Falls (17. dets)

Sõites Mission Beachi poole nägime Cassowary lindu, kuid pilti kahjuks ei jõudnud teha. Rannas võis ujuda vaid üksikutes kohtades. Vetelpäästjad olid võrguga tekitanud ristkülikukujulise ujumisala, mis takistas stingerite/jellyfishide ja haide sissepääsu.

Oiii! Vesi oli soe. Väga. Sealt ei tahtnudki välja tulla! Tegime vettehüppeid teineteise seljalt ja lihtsalt chillisime soojas vees.

Kõige soojem vesi oli kohe ranna ääres. Seal istusid lihtsalt maha ja peesitasid niisama. Jah, peesitasid. NIISAMA. Sest see oli NII mõnus!😀

Muuseas ronisime/üritasime ronida ka palmipuu otsa, et sealt kookospähkleid korjata. Pets ja Rachel jõid ka rannas vedelevate kookoste piima. Mulle too värk väga ei maitsenud.

Peale randa läksime jälle kose alla ujuma. Sihtkohaks Josephine Falls. Vesi oli seal palju külmem kui Mission Beachil, kuid koht oli ilus.

Ööbisime mingis teeäärses pargis 25 km enne Cairnsi, kus tutvusime hipidega. Mängisin ka ühe hipi kitarriga ning lõhkusin ühe keele oma suurepäraste bendidega ära. Sorry mate! Muidu oli lõbus õhtu.

Hartley’s Crocodile Farm (18. dets)

Cairnsist põrutasime suure hurraaga läbi ja külastasime Hartley krokodillifarmi. Sissepääsu juures oli silt, kus pakuti private tour’i giidiga ja suure soolaveekrokodilli toitmist. Kassast küsisime, kas suure krokodilli toitmine on palju-palju vägevam kui mageveekrokodillide toitmine ja vastus oli, et “you will scream like a little girl when you do it”. Kassast lahkusin $125 vaesemana. Tavapilet oli seal vist $30.

Esmalt vaatasime Cassowaryde toitmist ja tegime pilte nagu korralikud turistid ikka. Seejärel sõitsime jõe peal laevas ja vaatlesime krokodille. Üsna lahe oli neid krokosid nii lähedalt näha.

Pets ja Rachel said magevee krokodille toita. Toki otsa seoti nööriga mingi kanakoib vmt ja siis üle aia saigi see neile antud. Lubati muidugi ka liha krokodilli lõugade eest ära tõmmata just sel hetkel, kui need seda haarama hakkasid. Päris mõnus lõugade-sulgumislaks kostus iga kord. Natuke paistis see õrritamisena, kuid talitajad rääkisid, et nii ongi hea kui krokodillid toidu kättesaamiseks veidi vaeva peavad nägema.

Tegime lõuna ja seejärel saabus minu kord särada. Jalutasime vastuvõttu ja kohtasime seal oma giidi. Algas private show. Giid viis meid ühe soolaveekrokodilli juurde ja rääkis igasugust infot nende kohta. Saime hästi palju küsida. Lahe oli see, kui mingid suvakad turistid meie lähedusse istusid, siis ajas giid nad minema lausudes “Excuse me, this is a private tour!”.  Ja ta tegi seda mitu korda. Vot nii tähtsad tegelased olime.😀

Peale krokodilli loengut tegime tutvust Louiega. Sellel soolaveekrokodillil oli pool alumist lõuga puudu – ex-girlfriend oli ära hammustanud. Giid näitas ette, kuidas neid suuri krokosid toita ja seejärel  jalutasime Sully juurde.

Sully oli 700kg kaaluv soolaveekrokodill, keda võisin mina toita. See oli väga lahe! Söötmise ajal lõhkus krokodill ka veidi seda võret, mille tagant mina toitsin (vaadake videot). Noh… nii raske loom oli ja võre ei pidanud vastu! Scary stuff! Asja tegi huvitavamaks ka see, et giid kah võpatas seal paar korda, kui krokosid toitsime. Oli lahe! Väga!

Veidi hiljem käisime vaatasime madude show’d ja krokodillide attack show’d. Näiteks demonstreeriti death-roll’i. Oli huvitav!

Peale krokodillifarmi liikusime Mossmanni lähedusse karavaniparki, kus ka öö veetsime.

Video:

 

Sorry, sel korral sai vist liiga palju pilte!

Ivar the Crocodile Hunter


Toimingud

Information




%d bloggers like this: