Kolm saareriiki vol 2

5 12 2011

Augusto juures (Londonis) ärkasin rahulikult 11 paiku kohaliku aja järgi ja vaatasin Augustoga multikaid :D. Ta on anime fänn (Jaapani multikad). Liitusin kah temaga ja üsna huvitav/entertaining oli.
Mingi aeg kondas uksest sisse ka koristaja. Jätsin eelmises postituses mainimata, milline seapesa Augusto korter oli. Hea küll, hea küll – korteris oli lihtsalt väga palju kola pilla-palla laiali.
Eniveiz koristaja asus kohe nõusid, põrandaid, vannituba jne pesema. Samal ajal kui me multikaid vaatasime. Veidi naljakas. Kaks meest lesivad diivanil ja vahivad rahus multikaid, kui üks naine suurkoristust tegi. Kergelt s*tapea tunne oli kah kuna ma oleksin ju võinud teda aidata. Samas ta ju saab selle eest palka… võiksin ju samahästi igas asutuses koristajalt mopi võtta ja põrandad läikima lüüa. Seega otsustasin tšillida nagu kuninga kass ja rahus kohvi rüübata.
Augusto juurest lahkusin 13 paiku ja lihtsalt jalutasin mööda linna. Käisin ühest kohvikust teise ja ei teinud mitte midagi asjalikku. Lihtsalt ei viitsinud – kevadine Londonilaks oli veel liiga värskelt meeles. iMax kinno ei läinud kuna seal mängis mingi pingviinimultikas, mis mulle huvi ei pakkunud.
Õhtul sõitsin bussiga Gatwick’i lennujaama ja ootasin ka seal oma õndsad kaks tundi täis ja sain Kuala-Lumpur’i lennu peale.
Lennuk oli üsna mõnus. Service with a smile! Mulle meeldis. Lend kestis 12.5 tundi. Mõjus üsna väsitavalt.
Õnneks istus mu kõrvale väga ilus tüdruk – Jessica (Austraaliast). Kuna lend oli nii pikk, siis mingil ajal lülitati lennukis kõik valgustus välja ning inimesed üritasid magada. Muideks lennukites on veidi külm. Nii ta siis otsiski kassikombel sooja 😀 minu juurest. Mul ei olnud selle vastu ka midagi :D. Best 12.5 hours of my life spent in an airplane! Lühidalt: lennukis oli väga tore olla.
Kui ma Kuala-Lumpurisse maandusin olid tunnid juba alanud…
No ma ei tea kust kohast alustadagi. Kuala-Lumpur on ikka täielik peldik. Vähemalt lennujaam sakib sajaga.
Esmalt ronisime lennuki pealt maha ja siis ootas meid kõiki ees suur pudelikael. Kõikidel tuli uuesti läbida turvaväravad ja vaid kolm rida oli seal. Passisin tund aega järjekorras, kuniks löögile sain, ning siis öeldi, et kuna mu lennuni nii palju aega (üle 10 tunni), siis mind läbi ei lasta. Pean mujal ootama.
No davai. Läksin siis suurde ootesaali, mis on kah paras peldik. Kõik kohad on asiaate täis ja kui mingilt turvategelaselt küsisin, kas kusagilt ka süüa saab osta, siis selgus, et keegi peale minu siin lennujaamas inglise keelt ei räägi. Džiisas millisesse pommikauku sattunud olen.
Istepingid on kah pehmelt öeldes räsitud ja neid on vähe. Davai, praegu on 20:30 kohaliku kellaaja järgi, kuid pakun, et tipptunnil on siin miljon pilukat mööda põrandaid oma kolaga laiali.
Ainuke luksus, mille osaliseks sain, on tasuta wifi, mida vaid 3 tundi saab kasutada. Hea seegi. Olen “ülimalt” rahul. Nett on kõike muud kui kiire ja kaob sootuks äragi. Lisaks kui ma praegu ringi vaatan, siis olen siin ainuke inimene sülearvutiga ja mõni inimene vaatab mu sülerit pilguga, nagu näeks kullakangi. Või ei ole nad kunagi valget meest näinud? Džiisas! Üks asi on kindel – täna öösel ma ei maga.
Praegu meenus üks üsna pakiline probleem. Mul ei ole ikka veel mingit majutust Melbourne’s orgunnitud. Muidu jõuan sinna kesköö paiku kohale homme ning sel ajal on üsna jama ööbimiskohti otsima hakata.
Davai, kasutan oma ülejäänud netiaja ööbimise orgunnimiseks.
Olge mõnusad!
Ahjaa, siin ei ole midagi nii palav, kui arvasin. Aga Erik, see Tai mõte ei kõla mulle enam üldse nii ahvatlevalt, kui paar päeva tagasi.

Advertisements




Kolm saareriiki vol 1

4 12 2011

Reedel  ärkasin 4 paiku hommikul. Kiire dušilaks ja pakkima. Teadsin, et koju ei tule enam niipea kuna  õhtul minek lahkumispeole ja seejärel laupäeval Londonisse. Tartus oli plaan õe juures ööbida.

Oli ka viimane päev tööl. Selle tähistamiseks või siis kolleegide tänamiseks meeldivalt veedetud aja eest, pakkusin neile kommi, kooki, head ja paremat. Tuli teha ka üksjagu tööd, kuna pidin oma mantlipärijale saatma igasuguseid materjale, et ta end tööl paremini sisse seada saaks.

Tööpäev läbi, läks õhtu huvitavaks. Lahkumispidu sõpradega.  Üritasin õega ühendust saada, et tema juures ööbida, kuid jätsin selle viimase minuti peale (läks meelest, kuna tööl oli nii palju teha). Selgus, et tema juures ikkagi ööbida ei saa ja pean midagi muud välja mõtlema.

Thinkasin, et egas midagi… kuna plaan on nagunii hostelites mõnda aega elada, siis võiks juba Eestist alustada. Leidsin Tartus ühe kodumajutuse ettevõtte Terviseks Bed&Breakfast  (tegu ei ole hosteliga vaid on b&b, mis on ju täiesti erinev hostelist, eks?).  Ööbimiskoht asus Raekoja platsil. Super. Õe juurde oligi mõttetult pikk maa käia. Best €15.5 ever spent.

This slideshow requires JavaScript.

Pildil mu 6.5 kg kaaluv pagas ja Terviseks B&B “valvelaud”.

Kui olin oma majutusprobleemi lahendanud, läksin lahkmispeole/hüvastijätupeole, mis osutus vägagi õnnestunuks. Mulle väga meeldis. Päris palju sai vaieldud ja kildu visatud.

Peo lõppedes sammusin purjakil sõbra ja sõbrannaga kodude poole. See oli epic teekond. Kadi naeris kogu aeg, justkui eufoorias. Oli huvitav. Lisaks olid Erikul ja Kadil korralikud tasakaaluhäired… Enamus teekonda möödus komistades/komberdades, lauldes ja naerdes :D. Hea, et keegi meid ei näinud (kell oli ju 5 läbi), muidu oleks ju imelik. Niisiis oma majutuse sihtkohta jõudsin 2 minutit enne seitset  – ma ju rääkisin, see oli EPIC journey!

Magasin oma 4-5 tundi ja seejärel loksusin bussiga Tallinna lennujaama. Lend Tallinnast Stanstedi läks üllatavalt hästi. Tavaliselt on ikka nii, et lennu ajal käib üks suur sumin või müra, et ei kuule oma mõtteidki. Sel korral aga oli müratase täiesti talutav või isegi rahulik. Kui üldse millegi kallal norida, siis see oli väikelaste nutt, mis nüüd paremini kõrvu kostus (paistab, et heata pole halba).

Hetkel olen muideks bussis ja liigun Stanstedi lennujaamast Londonisse. Sõidan arvatavasti 1.5 tundi ja seejärel lähen metrooga Augusto juurde (cräshisin tema juures selle aasta veebruaris).

Veidi kummaline on praegu enesetunne. Viimati, kui Suurbritannias käisin, siis tundus kõik nii uus ja huvitav. Täiesti harjumatu oli liigelda “valel” pool teed. Hetkel olen aga täiesti emotsioonitu. Kõik juba läbi kogetud. Tean täpselt ka seda, kuidas metrooga liiklema peab ja mis metrooliine kasutada jne. Täitsa igav on kohati.

Lennu ajal mõtlesin, et nüüd peaksin närveerima hakkama vmt, kuna mu Austraalia plaan on ju täitumas ja muutumas reaalsuseks. Ei midagit. Olin rahu ise. Võibolla olen lihtsalt enesekindel, et leian seal tegevust. Lisaks on mul ka kahe kuu “elamisraha” olemas. Selle aja jooksul leian ikka elamise ja töö.

Nüüd olen Augusto juures. Jõudsin siia kohaliku aja järgi 21 paiku. Nädalavahetuseti tehakse Londoni metroos parandustöid ja seetõttu kulus mul kauem siia kohalejõudmiseks kui muidu. Pidin nelja erineva liiniga sõitma (kahe asemel). Tüütud ja nõmedad on need parandustööd.

Suurt midagi ei oskagi muljetada Augustoga. Ta veidi haige ja ma ise olen üsna väsinud… Eks homme tuleb parem päev.





Viimane päev Londonis

13 02 2011

Täna on mu viimane päev Inglismaal. Hurraaa… Vaatasin just ilm.ee’st järgi ja Eestis on -17 kraadi. Can’t wait to freeze!

Jean-Paul äratas mu hommikul üles, et hommikusööki süüa. Jällegi ühise laua taga, mis oli väga mõnus. Monika läks tööle ja mina veetsin päeva JP’ga hängides. JP’ga veetsin ma rohkem aega, kui Monikaga. 😀

Väga lahe tüüp. Ta on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist (LAV), briti ja LAV vanemad… Sain huvitavaid fakte LAV kohta teada. Näiteks rääkisime apartheidist, mis tema sõnul oli kommunismi vastand. Teisisõnu, kui kommunismi point oli see, et igaüks on võrdne, siis apartheidi ajal tundsid valged end erilistena või parematena. Lisaks sain teada, et LAV’s on 11 ametlikku riigikeelt.

Väga hea oli veeta viimased päevad Inglismaal tuttava juures. Monika ja Jean-Paul muutsid mu viimased päevad UK’s väga mõnusaks. You guys rock!

 

Niisiis võtsin rongi Waterloo suunas, et kell 1.15 jõuda bussijaama, sealt edasi Luton’i lennujaama. Reisi alustasin kell 23.00 Surbiton’ist. Waterloo’st planeerisin edasi minna metrooga tollesse bussijaama. Metrood lõpetavad sõitmise kesköö paiku. Võite nüüd kolm korda arvata, kas ma jõudsin metroo peale.

Muidugi jõudsin… C’mon olen juba kolm nädalat Londonis elanud. Kuigi jah vedas, kuna jõudsin viimase metroorongi peale ja jõudsin kenasti sihtkohta.

Hetkel kirjutangi bussist, mis liigub Luton’i lennujaama. Plaanis on veeta 4-5 tundi lennujaamas ja siis lennuki peale ja Eestisse.

Ahjaa, kena valentinipäeva!





Saved by Monika

12 02 2011

Hommikul ärkasin 9 paiku üles ja olin õnnelik, et veel elus. Pakkisin asjad. Sõin hommikust ja minema. Kiirelt ütlesin Janine’ile nägemist ja tänasin teda “külalislahkuse” eest. (Krt, miks on mul vaja alati nii viisakas olla…) Õnneks oli ka enesetunne palju parem kui eile.

Ekslesin linna peal, nägin palju kalleid autosid – 4-5 Bugatti’t, 3 Ferrarit ja lugematu hulk mersusid ja bemareid. Sattusin üsna kallisse kohta – King’s Street (Hyde Park’i lähedal).

Vahepeal sain teada, et Janine oli minult ka külmetuse saanud. Hahahhhahahaha. Revenge! Hahahahahha… I know I’m a terrible person. Hahahahahhaha..

Monika (klassiõe) juurde jõudsin õhtul 17 paiku. Kõik läks suurepäraselt.

Monika elab väga ilusas korteris (kõige ilusam kõigist eelnevatest kohtadest, kus ma ööbinud olen) . Ta elab seal koos oma boyfriend’iga  ja ta paistis väga happy olevat. Huvitav oli mõelda, et peale keskkooli ei ole ta üldse muutunud. Ta ütles sama ka minu kohta. Njaaa… people never change.

Elu seal korteris meenutas mulle veidi USAd. Mina, Monika ja Jean-Paul sõime õhtusööki ühise laua taga… It was lovely.

Tundsin end selles majas kui kuninga kass. Kõik oli tipp-topp ja kena. Ei olnud mingit kultuuride-erinevust (hea küll JP’ga veidi oli, kuid enamjaolt mitte). Väga turvaline ja mõnus koht, kus elada. Täielik vastand eilsele saagale. Enamuse õhtust lihtsalt rääkisime ja vaatasime telekat.

Jean-Paul, Monika ja mina





Punane vein ja psühhoterror

11 02 2011

Päev algas täiesti normaalselt. Hommikusöök hostelis oli täiesti viisakas – kaerahelbed piimaga ja võileivad. Pakuti ka kohvi ja teed. Ei olnud üldse vigagi.

Eile öösel leidsin aga uue host’i. Õigemini tema leidis minu (olin postitanud CouchSurfing foorumisse “Emergency couch request” soovi, et mul on kähku host’i tarvis ja Janine kutsus mind enda juurde “sofat surfama”.

Niisiis lugesin esmalt tema profiili läbi ja see tundus veidi kahtlane. Seal oli üsna selgelt kirjas, et see tädi (Janine) on suur veinisõber. Seda mitte heas mõttes, vaid alkohooliku mõttes. Samas nõustus ka üks varasem host mind host’ima (John), kuid ma mäletan, et tema korteris oli üsna külm ja siis ütlesin ära. Lisaks pakkus ka mu klassiõde kohta enda külalistetoas, kuid loobusin sellest, kuna olin juba Janine’ile jah öelnud.

Niisiis jõudsin kuskil 14 paiku Janine’i juurde ja ta tegi mulle kenasti ukse lahti, veiniklaas juba näpu vahel. Janine andis kiire ülevaate majast ja asus kõnesid tegema (töötama) ja ma vaatasin niikaua telekat.

Mingi aja pärast liitus ka Janine minuga ja sai koos telekat vaadatud ja ilmast jmt räägitud. Siis aga tuli mul üsna suur unekas (läksin hilja õhtul hostelis magama ning pidin vara ärkama, et hommikusööki näha) ja keerasin magama. Ta muidugi juhatas mind kenasti oma tuppa ja ütles, et maga kaua tahad.

Õhtul 19 paiku äratas Janine mind üles, et õhtusööki süüa. Selleks ajaks oli aga Janine kenasti veini pruukinud. Sõin ta söögi ära (kuigi  väga ei tahtnud, kuna näiteks ta vorstid, mis ta sügavkülmast välja võlus olid detsembri parim-enne tähtajaga). Nämm-nämm eksju.

Seejärel jätkas ta veini joomist ja muutus üsna ebameeldivaks. Muideks ma olin veidi haige kogu selle aja tema juures (külmetus). Ja nüüd algas psühhoterror. Purjus peaga rääkis ta kogu oma kurva eluloo mulle ja mainis, et ta vihkab eestlasi, kuna ta abikaasa pettis teda ühe Eesti rahvusest naisega. Ta mainis korduvalt, kuidas ta eestlasi vihkab ja vehkis samal ajal noaga, öeldes, et tahaks nad kõik maha nottida. Mis nägu teie teeksite, kui keegi midagi sellist teile ütleks?

Oli juba üsna kõhe, kuid arvasin, et ei ole hullu midagi, kuna “haukuv koer ei hammusta”. Kui ta tõesti tahaks mulle 1:0 teha, siis ta ei kuulutaks seda mulle.

Niisiis mingi aeg jäi ta vait ja vaatas edasi telekat. Kesköö paiku ütlesin ma, et tahaks sliipi panna, kuid tema vastas, et see on tema kodu ja, et tema tahab veel telekat vaadata. (Ma pidin elutoas magama, kus tal telekas.)  Tund aega varem oli ta aga mulle voodi üles-seadnud (väljatõmmatav diivan) ja öelnud, et kui magada tahan, siis pean vaid sellest märku andma.

Nonii, keerasin siis teki alla ja tema istus kõrval teisel diivanil ja vaatas telekat ning rüüpas endiselt veini (paistab, et tal oli seda kraami hulgi kokkuostetud). Nüüdseks oli ta juba väga purjus ja enam ei saanud ma suurt midagi ta jutust aru. Vahepeal tuli midagi stiilis, et vihkan eestlasi… bitch jne

Egas ikka ei julgenud küll niimoodi magama jääda, teades, et üks purjus inimene on sinu kõrval, kes eestlasi vihkab. Arvasin, et teeb mulle unepealt 1:0 ja nii ma siis passisin kella 3.00’ni öösel ärkvel.

Lõpuks läks Janine magama ja siis sain ka ise magama minna.

Vot selline põnev päev oli.

Homne päev peaks parem olema, kuna siis ööbin oma endise klassiõe juures. Can’t wait!





Hostelilaks

10 02 2011

Endiselt haige… näe, külmataat võib ka Inglismaal kimbutada. Aknast vaatas vastu ka stereotüüpne inglise ilm – sadas vihma, oli kohati udune ja rõve. Alles õhtul lõppes vihm ära.

Lahkusin Geoffrey juurest ja otsustasin hosteli kasuks. Sain päris odava diili £7.50 ühe öö eest (hostelworld.com). Otsustasin vaid ühe öö seal viibida, kuna vast leian kellegi teise (CouchSurfing’ust), kelle juures ööbida. Muideks siin on eri nädalapäevadel hostelites erinevat hinnad ja nädalavahetusel (s.t. reedene ja laupäevane öö) on ligi 2-3 korda kallimad, kui ülejäänud nädalapäevad.

Vahepeal oli aga tarvis mul lennuki pardakaart ja üks bussipilet välja printida. Käisin ühes internetikohvikus (neid on siin vähe), kuid kuna mul oli SD kaart, aga mitte USB mälupulk, siis ei saanud ma seal printida. Jah… Neil on siin üsna lahjad masinad “arvutipargis”.

Egas midagi. Otsustasin mujale minna. Mingi aja pärast leidsingi uue koha ning sain oma 2 lehte prinditud £1 eest, kuigi hinnakirjas oli ühe lehe maksumus 0.1 naela. Paistab, et siinmaal ei tea keegi midagi SD mälukaartidest ja seetõttu võetakse oma üüratu vaeva eest viiekordset hinda. Samas üsna mõttetu on ärrituda £1 naela pärast… Sain asjad tehtud ja üks mure vähem.

Käisin Covent Garden’i turul. See asub suhteliselt kesklinnas ja sealt saab igast träni kokku osta. Kuna lähenemas on valentinipäev, siis sai sealt just selle tähtpäevaga seotud kaupu osta. Lahe oli aga see, et seal samas oli ka Apple’i pood. See ei ole tavaline arvutipood… Tegu ju ikkagi Apple’iga. Pood oli üsna suur ja seal oli mitu lauda, kus sai Apple’i tooteid proovida ja kasutada. Enamus inimesi (noored) muidugi kasutasid seda, kui tasuta internetipunkti, ja muutsid oma facebook’i staatust vmt… (nende sekka kuulusin ka mina 😀 hahahahaa) Jah, kõike sai katsuda ja ära proovida. Rahvast oli üsna palju. Võtke õppust ülejäänud arvutipoed!

Õhtul läksin oma tagasihoidlikusse Torquay hostelisse. Midagi luksuslikku siin ei ole. £7 eest on raske mingit luksust nõuda, eksju? Kusjuures selle hinna sees on ka mingisugune hommikusöök 😀 Toas on 2 nari ja siia mahub 4 inimest magama. Minu kongikaaslaseks on Nicholas, kes elab siin hostelis juba 2 aastat.

Ahjaa. Täna olin džentelmen. Sõitsin metroos ja üks vanem naine istus mu kõrvale. Lugesin parajasti raamatut, kuid vaatasin korra üles ja seal oli üks vanem mees. Ilma mõtlemata, tõusin kohe püsti ja pakkusin istet. Too muidugi vehkis käega, et ei ole tarvis jne aga siis istus ikkagi maha. Aga põhjus miks ma sellest kirjutan on see, et sel hetkel, kui istet pakkusin, naeratas üks kena tüdruk hästi ilusalt mulle ja see oli lihtsalt nii naljakas… Ahh…the simple pleasures of life. She made my day! Jube mõelda, brittide viisakus hakkab mulle külge jääma.

Mina ja Nicholas:





Geoffrey the Player

9 02 2011

Eile kirjutasin, et Geoffrey on “naiste unistus”. Ojaa.. How right I was… Tegemist on tõelise player’iga. Tüüp žongleerib (date’ib) 5-6 tüdrukuga korraga ja tal on alati mitu “rauda tules”. Eile öösel rääkis ta igast pulli, mis ta naistega teinud on ja millistest olukordades on ta suutnud naisi ära sebida 😀 Väga lahe sell.

Üks tema trikke on järgmine: ütleme, et on minek kuhugi peole või pubisse. Kui näed mingit kena silmarõõmu, kes on mingis seltskonnas, siis tuleb kohe sinna minna ja suure hurraaga kõiki tervitada nagu vanu sõpru vmt… stiilis “you won’t believe what happened to me today. I did…..”. See, mida ütled väga tähtis ei olegi, peaasi, et tõstad inimeste tuju emotsionaalselt (spike the emotions) ja seejärel tuunid oma energia taset veidi madalamale. Seeläbi muutud “meelelahutajaks” ja rahvas saab aru, et oled lihtsalt lahe tüüp. Jepp… that’s how he does it. Eks ta šeeris ka teisi trikke, kuid neid vast ei tasu siinkohal mainida 😛 Niisiis… valentinipäeval jõuan kodumaale. Eestimaa naised be afraid… Be very afraid. 😛

Geoffrey mängib ka kitarri. Sain teada paar head lugu, mida võiks kitarril ära õppida. See oli huvitav, et ta on kitarrimängus umbes sama koba kui mina, kuid tema laulmine korvab selle puuduse. Pean vist edaspidi ka oma lõõritamist praktiseerima.

Käisin Brick Lane’il. Mitu host’i oli soovitanud seal ära käia. Tegemist oli tänavaga, kus mõlemal pool pidid olema “very lovely shops”. Minu arvates ei olnud seal midagi erilist. Tänav nagu iga teinegi. Kuna ilm oli ilus, siis ei tahtnud ma seal oma aega raisata ja võtsin ette tee Regent’s Park’i.

Ahjaa… Üks jama uudis kah  vahepeal. Mu host järgmiseks kaheks päevaks saatis  mu pikalt. Saatis vabandused ja värgid emailile aga ta ei saa mind host’ida. Normull. Mul on aga juba kopp ees uute “kodude” kerjamisest. Võtan ühendust kas mõne varasema host’iga või lähen hostelisse. Suhteliselt kama… mul viimased 4 päeva vaid jäänud enne, kui Eestisse tagasi tulen.

Mingi aja olin pargis, jalutasin ja tegin kiire šoppingu Zara poes ning “koju”. Mingi imelik külmetus on mul kah… Kogu aeg on tunne, et tahaks aevastada ja veidi uimane on olla. Arvan, et ülejäänud päeva olen lihtsalt Geoff’i pool ja mängin siin kitarri, surfan netis… No party for today, kuigi Geoff kutsus ühele “rockaraoke” üritusele, mis pidi väga fun olema 😦

Mina ja Geoffrey: