Whitsunday saared ja Magnetic Island (3/6)

25 12 2012

Whitsunday Islands, Townsville (15. dets)

Pakkisime karavanipargis varakult oma asjad kokku kuna kell 7:20 pidime olema sadamas, et katamaraanile peale saada.

Whitsunday saari on 74, nad asuvad Airlie Beachi lähedal. Seal asub fantastiline Whitehaven Beach ja Austraalia parimad snorgeldamis- ja sukeldumiskohad Suure Vallrahu (Great Barrier Reef) juures.

Seilasime rõõmsalt Hayman Islandile, kus käisime snorgeldamas. Minu jaoks oli see esimene snorgeldamiskogemus üldse. Vesi oli soe, ilm oli ilus, nägime värvilisi triibulisi kalu ja koralle. Rachel tegi oma veealuse kaameraga ka pilte. Üks mees viskas paadi pealt ka mingit sööta vette ja kui juhtusid seal lähedal olema siis oli mustmiljon kala sinu ümber 😀 Mõnus! 😀

Peale snorgeldamist käisime ka sukeldumas. Varustus selga ja vee alla. Oiiiiiii sukeldumine oli nii lahe. Vöö ümber pandi raskused, sest nendeta ei vajuks me põhja. Vee all avanes täiesti uus fantastiline maailm. Vahepeal kostus kraapimislaadset heli, kuid seda tegid kalad, kes koralle närisid :D. Nämm-nämm-nämm! Algul oli sukeldumine veidi segane, kuid kui aru saime, et peale välja hingamist vajub allapoole ja ülespoole saamiseks on tarvis vaid sisse hingata, oli juba lihtsam.

Leidsime üles ka Nemo. See on too oranž triibuline kala multikast Finding Nemo. Pets nägi ka mingit meetrist kala.

Muideks korallid olid üsna teravad, mina lõikasin endale sõrme ja tegin kaks  varvast katki. Rachel lõikas endale põlve, kui ta merepõhjas kobatses.

Peale sukeldumist liikusime järgmise saareni täpsemalt Langford Reefini. Seal pidi olema võimalik kilpkonni näha.

Seekord hüppasime otse katamaraanilt vette ja ujusime korallideni. Kohe nägime ka suuri kilpkonni vee all. Ma nägin vist 6-7 kilpkonna. Petsiga üritasime muidugi ka neist kinni võtta. Algul kobatsesime veidi, kuid siis sai Pets ikkagi ühest kinni ja tõi ta põhja pealt kõrgemale. See oli väga lahe.

Algul ma mõtlesin, et need kilpkonnad veavad sind edasi, kuid tegelikult olid nad lihtsalt väga laisad ja passisid liikumatult edasi. Seega pidime nad ise ülespoole tooma ja nendega ujuma. Tõin kaks tükki ka vee pinnale. See oli nii lõbus, kilpkonnad vist ise ei saanudki aru, miks nad kõrgemale liikusid.

Muidu olid kilpkonnad väga suured, umbes 60 cm horisontaalis. Neile ei meeldinud, kui nende pead paitada – pistsid kohe pea ja kõik jäsemed kilbi alla. Nojah, meil oli vees väga lõbus! 😀 Soovitan! Väga lahe asi, mille saan nüüd oma nimekirjast maha kriipsutada. Tegin ka video:

Miinuse poole pealt nii palju, et purjekas ei olnud hea variant saartele saamiseks. Parem on võtta mingi kiirem laev/paat, et jääks rohkem aega snorgeldamiseks/sukeldumiseks. Katamaraanid ja purjekad on väga aeglased, eriti veel siis kui tuult pole.

Peale Suure Korallrahu avastamist liikusime edasi Townsville’i. Seal majutas meid Troy – Couchsurfingu host, kelle Rachel oli leidnud. Troy oli päris lahe tüüp, tegi meile süüa ja rääksime veidi elust-olust enne magamaminekut.

Magnetic Island (16. dets)

Townsville’ist saab 20-minutilise praamisõiduga Magnetic Islandile. Autot me kaasa ei võtnud, kuna see pidi liiga kirves lõbu olema ja saarel pidi hea ühistransport olema.

Saarel rentisime snorgeldamisvarustuse ja läksime Arthur Baysse kuna  üks infovoldik väitis, et seal oli parim koht snorgeldamiseks.

Kahjuks osutus vesi liiga sogaseks ja suurt midagi me seal ei näinudki. Paar koralli ja vaid mõni üksik kalake õnnestus ära näha.  Mäletan, et naersime pikalt, kui sopases vees sulistasime ja mõistsime, et saime ikka täiega tünga. Esmalt rentsime snorgeldamisvarustuse, jalutasime suvekuumuses bussipeatusest umbes 2 km Arthur Bayni, seejärel ronisime eluga riskides kaljusest kohast  metsa vahelt ranna äärde (me ei leidnud teerada) – nägime tohutult palju vaeva, et randa jõuda. Ja kogu see vaev läks tühja. 😀 See oli selline ma-annan-alla-mul-ükskõik naer. 😀 Teate küll.

Kaldal tegime oma stinger-ülikondades ka paar totakat pilti. 😀

Väga vahet polnudki, plaanis oligi veeta üks laisk päev saarel. Olime nii väsinud, et ei viitsinud mitte midagi muud teha. Peale väikest snorgeldamist ja sliipi rannas läksime tagasi maismaale.

Kella 19 paiku olime mandril ja sõitsime Mission Beachi poole. Plaan oli jälle kuskil tee ääres leida mingi vaiksem koht ja seal ööbida. Õnneks leidsime ühe korraliku puhkeala, kus sai normaalselt telkida.

Advertisements




Langevarjuhüpe

30 09 2012




Pilvede kohal

29 09 2012

Esmaspäev. 5 päeva veel jäänud. Eile ei tulnud mul undki ainuüksi sellest mõttest, mis mul plaanis. Mul on raske uskuda, mis olukorda ma end pannud olen.

Kui kuulen juba seda mootorimürinat, hakkab süda kiiremini lööma. Ärevus. Adrenaliin. Hirm. Aga raha on makstud ja kõik on kinnitatud. It’s going to happen!

Salamisi soovin aga, et leian mingi ettekäände seda mitte teha. See kõik tundub ebareaalne, loomuvastane ja vale. Mida ma küll mõtlesin?

Kolmapäev.  3 päeva veel. Täna räägin täpselt vastupidist juttu kui varem. Ma ei jõua laupäeva ära oodata. It’s going to be AWESOME!

Laupäev. Lõpuks ometi jõudis kätte laupäev. Hommikul olin vana rahu ise. Õues oli veidi pilvine, kuid arvasin, et pole hullu. Valmistusin juba autosse istuma ja Redcliffe’i (ranna ääres) suunas sõitma, kuid sain SMS’i mobiilile: “Due to bad weather, we are currently on a weather hold. Our safety officer will be making a call at 11.30AM…”.  Mõtlesin, et vahet pole kuna nagunii tahtsin ligi tund aega varem kohale minna, kindluse mõttes. Ootasin kuniks 11:30 kätte jõudis ja ei midagit. 11:45 saadeti aga uus sõnum: “Hi, this is Jump the Beach Brisbane. The wind has died for now, so we are going to give it a go. See you at 12.30…”.

Kuna pidin tunniga läbima umbes 60 km siis panin kähku jalatsid jalga ning autosse. Korraga oli mul kiire.

Jump the Beach Brisbane office’is anti kätte kaks ankeeti, mis tulid ära täita. Esimene ankeet oli selleks, et ma kinnitaks, et ei mina ega keegi teine ei kaeba neid kohtu, kui ma end kas katki teen või surma saan. Teine ankeet oli mingisugune langevarjuhüppe koolituspaber.

Lisaks minule olid ruumis 4 iirlast ja kaks korealast. Õhkkond oli täitsa rahulik.

Tuli instruktor ja kinnitas rakised kõigile külge ja näitas kuidas hüppe alguse ajal keha hoida, rääkis millal võib käed laiali sirutada ja kuidas maanduda. Easy-peasy!

Läksime bussi peale ja sõitsime lennujaama. Seal panid tandem-master’id endile langevarjud selga ja seejärel liikusid kõik rõõmsalt lennukisse.

Enne hüpet pidi lennuk jõudma 14,000 jala kõrgusele. See võttis ikka üsna kaua aega, umbes 20 minutit.

Umbes 5 minutit enne hüpet kinnitas tandem-master Cookie end  minu külge ja panin prillid ette. Viimased läksid kohe uduseks. Cookie ütles, et languse ajal kaob udu ära. Märkasin, et mu peopesad on üsna higised.

Süttis roheline tuli ja lennuki uks tehti lahti. Enne mind hüppas üks iirlane ja siis oli minu kord. Maa peal arvasin, et ukseavamise hetk on kõige jubedam: adrenaliin möllab ja süda taob, kuid ei. See ei olnud üldse nii hull kui arvasin. Kõik juhtus nii kiiresti.

Suurt midagi mõelda ei jõudnudki, kuna ma istusin otse ukse all. Enne ukse avamist rääkis Cookie, et lihtsalt lükka jalad sirgelt uksest välja ja ürita neid lennuki alla panna.

Uks oli vaevalt 20 sekundit lahti olnud, kui ma end väljaspool lennukit  leidsin. Esimene asi, mida tundsin oli see, kuidas tuul vuhises hästi kiiresti minust mööda. Vabalangus oli täiesti fantastiline! Hõljusin pilvede kohal ja nautisin iga sekundit. Wow! See oli nii hea kogemus.

Vabalangus kestis alla minuti ja selle ajal jälgisin, kuidas kaameramees mu ümber tiirutas ja pilte tegi. It was amazing!

Mõne aja pärast avas Cookie langevarju ja siis liuglesime mõnusalt allapoole. Sain ka paar “kurvi” langevarjuga teha (Cookie andis rihmad korra minu kätte).  See oli nii hea.

Peale maandumist olin ma ikka väga väga heas tujus. Ma ei ole vist kunagi nii rõõmus olnud. Ükski varasem kogemus ei olnud nii kõva kui langevarjuhüpe.

Nonii… Langevarjuhüppe saan nüüd oma nimekirjast maha kriipsutada. Fantastiline kogemus! Soovitan.

Pilte:





Elueliksiir

20 09 2012

Paar päeva tagasi sõitsin tööle mööda Pacific Motorway’d ja nägin elektroonilisi infotahvleid. Nendel oli kirjas: “Blood stocks low. Please donate blood. Call 13 14 95”

Sama juttu räägiti aeg-ajalt ka raadiost ning siis otsustasin, et teen selle triki ära. Lisamotivatsiooniks oli ka see, et mu bucket listis oli see 70. kohal. Egas midagi, broneerisin Punases Ristis aja ja täna käisingi seal.

Kohapeal anti kätte ankeet, kus küsiti igasugust infot mu tervise, külastatud välisriikide ja “riskitegevuste” kohta. Seejärel järgnes intervjuu, nagu oleks töövestlusele läinud :D. Eniveis intervjueerijaks oli üks kena neiu, kes mõõtis ära mu pikkuse, kaalu, vererõhu, raua sisalduse veres ja seejärel küsis paar täpsustavat küsimust mu ankeedi kohta. I passed with flying colors! 😀

Nüüd saabus hetk veritsemiseks. Mind juhatati toolile (umbes selline nagu hambaarsti juures), mis reguleeris end istumisasendist lamamisasendisse. Täitsa mugav, pean endale kah kunagi sellise muretsema.

30 õndsat sekundit hiljem tuli arstitädi Ann oma arstivärkidega (verekott, “verevoolik”, mõned plaastrid ja sidemed). Nõel lükati rõõmsalt käevarde ja nägin kuidas elueliksiir voolas mu kehast välja. Arvan,et sekund peale nõela sisestamist tekkis üks väga kummaline tunne. Ei oskagi seda kirjeldada, väga hea see tunne ei olnud. Ann teadis, et ma annetan verd esmakordselt ja märkas mu ebamugavust ning hakkas minuga rääkima. Tead küll seda trikki, et viid patsiendi mõtted mujale ja siis hakkab tal parem. It worked like a charm. Thanks Ann! Ebamugavus läks üle ja siis sai Ann minna järgmiste inimestega toimetama.

Umbes 5-10 minutit hiljem oli 470mL verd kogutud. Selle aja jooksul vaatasin ruumis ringi ja ühes nurgas olid nö “hardcore” vereannetajad. Mina olin complete noob. Level 0. Nood tüübid  seal aga annetasid vereplasmat, mis kestab umbes 45 minutit. Nad raudselt mõtlesid, et ma annan otsad seal toolis :D.  Up yours, I survived! 😀

Nonii, sai sööma/jooma mindud ja end veidi kogutud. Sain teada, et üks vereannetus aitab päästa kolme inimese elu (vot ei mahu mulle pähe see, kuidas nii väikesest verekogusest kolmele inimesele jagub; arstid raudselt lahjendavad seda kraami, et promill lahjem oleks.). Enjoy, patsiendid, keda ma mitte kunagi ei kohta.

Kõige kummalisem on kogu selle asja juures see, et kui ma koju jõudsin, siis ma olin kergelt pilves või ekstaasis. Tuju oli lihtsalt hea. Positiivse psühholoogia teadlased on ka järeldanud, et annetamine teeb inimesi õnnelikemaks. Paistab, et see tõde kehtib ka elueliksiiri šeerimise korral.

Järgmise korrani,

Level 0 veredoonor





Koaalakalli

15 09 2012

Täna oli üks väga väga lahe päev. Tuli tõeline Austraalia tunne peale. Külastasin kohta nimega Lone Pine Koala Sanctuary ehk siis koaalade kaitseala.

Esimesteks tervitajateks olid suured valged kakaduud.  Seejärel nägin puude otsas koaalasid. Kell oli umbes 10 hommikul, kuid nad veel magasid.

Liikusin edasi ja nägin ära vombati, kes meenutas karvast siga. Nägin minihobuseid.

Seejärel liikusin lambashow’d vaatama, kus lambakoerad karjatasid lambaid punktist A punkti B. Ka üks lammas pügati kõigi ees ära. Too pügatav lammas tundus üsna uimane olevat, sest ta väga ei liigutanud… võibolla ongi lambad väga tuimad. Siis sai ka seda lambavilla katsuda. Mää-mää…

Tegin ka oma esimesed pildid kängurudest. See ala, kus kängurud elasid oli üks suur miiniväli :D, pidin jälgima, kuhu astun. Enamik känguruid lihtsalt chillisid varjus ja üritasid magada. Samas alas tolknes ka paar emu.

Päeva kõrghetk oli see, kui sai koaalat kallistada. Pidin seisma liikumatult (nagu puu) ja seejärel pandi Wisely (koaala nimi) mu kätele. See oli üks ütlemata lahe tunne. Soovitan! Koaalad on tõesti väga nummid. 😀 Nüüd saan ka “Minu sada” nimekirjast koaalakalli maha kriipsutada. Great success!

Paar sisalikku hiljem suundusin linnushow’d vaatama. See osutus palju vägevamaks kui esialgu arvasin. Kaks tädi näitasid erinevaid kulle ja kotkaid ning lennutasid neid rahva vahel ühelt käevarrelt teisele. Very entertaining!

Tegin pilti püütoniga (Olive Python) ja soolaveekrokodillibeebiga, kellel nimeks Douglas. Krokodill oli vaid ühe aasta vanune, täiskasvanuna võib ta üle 5 meetri pikkuseks kasvada. Selle eluka menüüsse kuulub ka inimene.

Läbi võrgu tegin pilti ka mageveekrokodillist, kes küll inimesi ei söö, kuid nägi üsna kuri välja.

Ühes pimedas akvaariumis elas ka nokkloom (head pilti ei saanud, kuna ruum oli pime).

Nägin ka tasmaania kuradit, kuid hinge ma talle ära ei müünud. Pilti teha ei õnnestunud. Põhimõtteliselt nägi ta välja nagu üks suur näljane rott. Mul õnnestus näha, kuidas ta üht lihakäntsakat näris. Nämm-nämm!

Järgmise korrani,

Koaalakallimees





Suur monster

14 06 2012

Koostasin nimekirja sajast asjast, mida ma elus teha tahan. Olen tasapisi asunud ka sealt tegevusi maha kriipsutama (eelmises postituses kirjutasin zorbingust).

Ma ei ole väga suur kinotaja ja ehk seetõttu polegi ma kordagi jõudnud ühtegi 3D filmi vaadata. Mõte sellest on olnud ajukäärude vahel mu Londoni saaga päevadest saati. Seega olen pea poolteist aastat molutanud ja tegudeni pole jõudnud.

Esmaspäeval oli siin Austraalias riigipüha – Inglismaa kuninganna sünnipäev. Töölt oli vaba päev ja otsustasin, et on aeg see 65. kohal positsioneeruv bucket list’i element ette võtta.

Kuna mulle on alati superkangelaste filmid meeldinud, siis valisin “ohvriks” filmi “The Avengers”. 3D seansi pileti sain hinnaga $19.

Vaatasin filmi ära. Meeldis.

Kogu ettevõtmise juures ei olnud üldse nii tähtis see filmivaatamine, vaid see, mis järgnes filmile. Peale seansi lõppu oli mul suur loll smail näos. 😀 Tuju oli hea. Listist asjade mahakriipsutamisel on omad võlud. I felt great!

65. Vaata 3D filmi

Need, kes pikemalt mu blogi lugenud, teavad, et ma fännan Lady Gaga’t. Hea küll sõna “fännan” ei ole vist kõige tabavam, kuna ma ei oska ühtegi Gaga lugu peast laulda. Lisaks ei käi ma väga friikides riietes ringi. Agas saate aru küll.

Gaga lood meeldivad mulle. Palju power’it. Lahe, kuidas Lady Gaga on jõudnud nii kaugele jäädes iseendaks (paljude arvates imelikuks). Ta on tõesti väga gaga. Arvan, et meis kõigis on peidus väike monster, kes salamisi (mulle meeldib sõna “salamisi” !!! :D) soovib end valla päästa, kuid mingil põhjusel ei saa seda tihti teha. Tasakesti läheb juba offtopic’uks. Sorry! Asja juurde.

Kaks nädalat tagasi, kui ma veel Izabella juures elasin (esimene sharehouse Briss’is), ostsin ma pileti Lady Gaga kontserdile. Pidin umbes 10 kalendripäeva ootama kuniks pilet postkasti jõudis.

Eile käisingi ta kontserdil. Alguses tundus veidi kummaline seista järjekorras, kus ümberringi olid väikesed monsterid ja Gaga’d (teismelised Gagastiilis). Hiljem hakkasin neid kadestama, et ma ise midagi kreisit ei teinud. Ma paistsin oma tavalisusega massi seast välja. Feil! Kostüümid olid pealtvaatajatel vägevad. Tundsin end jällegi maailma kehvima fännina (loodan, et mu worst-fan-ever needus kunagi ka oma lõpu leiab).

Kuna olin ligi tund aega varem kohale tulnud, siis pääsesin lavale väga lähedale, ainult üks inimkiht lahutas mind piirdest, turvameestest ja Lady Gaga’st.

Kontsert ise oli vägev. Täiesti teine teema on esinejat live’is näha kui kodus arvutist kuulates. Rahvas s.t enamjaolt teismelised tüdrukud ümberringi olid pöördes ja lihtsalt gagad. Pidin noortele klassi näitama ja olin ka üks suur gaga 😀 Eks ma kargasin ja röökisin ja jorisesin laulu (paari rida refräänidest ma ikka teadsin 😀 WIN!!! :D) ja hüppasin ja vehkisn kätega… Anywho tagantjärgi tundub väga koomiline aga nii see oli. Lady Gaga oli fantastiline!

$195 kahetunnise esinemise eest. Väärt igat senti. Nagu ikka vahetas Lady Gaga show jooksul sada korda riideid ja tegi “imelikke” asju. Näiteks ta laulis mootorratta kostüümis, sünnitas uue inimrassi jmt.

Kõige rohkem meeldis mulle see, kuidas Lady Gaga publikuga suhtles. Mitu korda tänas kõiki oma fänne, et nad olemas on. Lisaks jagas ta ka paar monoloogi oma elust ja sellest, kuidas tema elu koolis oli (vihjeks, noorena ei olnud lihte olla gaga). Jutt läks südamesse. Olen nüüd veel suurem fänn kui varem. Väga lahe õhtu oli.

25. Lady Gaga kontsert

Pilte mul pole, kuid üks video ühest tema kõnest:

Mulle meeldib, kuidas üks tüüp karjus selles videos “Fuck ‘em” ja see, kuidas Lady Gaga kogu aeg ütles fännidele “And I love you too”. Ma ❤ Gaga!

Hair: 





Omas mullis

9 06 2012

Tööst

Varem kirjutasin, et töötan teadlikult aeglaselt. Nädal aega olin “aeglaselt” töötanud kuniks eile tuli team leader mu juurde jutule. Ütles, et “me siin mõõtsime kiirust ja kirjavigu…”, ma mõtlesin, et nüüd saan kinga vmt.  Aga seejärel ütles onu, et neil on kombeks nö õlale patsutada neile töölistele, kes väga head tööd teevad. Mu suureks üllatuseks olin ma veelgi kiirem kui varem ja teen vaid 0.56% vigu.

Arvan, et ma unustan end tööl ära ja siis läheb meelest, et pidin aeglaselt trükkima. Igal juhul nad juhtusid mõõtma ajaperioodi, mil ma sattusin olema üliproduktiivne.  😀 Pärast oli enesetunne päris hea… Olen nii tubli! 😀

Minu sada

Kaks kuud tagasi, kui ma veel Melbourne’is elasin, andis Stefanie mulle ühe raamatu. Pealkirjaks oli “100 Things: What’s On Your List?“, autoriks Sebastian Terry. Steffi ütles, et talle raamat meeldis ja peaks ka mulle kärama.

Selle asemel, et terve elu töötada, maksta pangalaenu ja vaadata, kuidas elu vaikselt s’ust mööda veereb, otsustas Seb, et elus on muudki olulist. Ta koostas nimekirja sajast asjast, mida ta soovib teha. Näiteks langevarjuhüpe, Las Vegases võhivõõraga abiellumine, maailmarekordi püstitamine, tänava-artistina “töötamine”  jmt. Raamat ongi sellest, kuidas ta kõike seda ellu viis.

Olen raamatust vaimustuses.  Seb inspireeris mindki oma elu üle järgi mõtlema. Küsisin, et mida ma oma elus teha tahaksin. Pidin tõdema, et ei olegi endalt seda kunagi varem pärinud.  Olen üritanud koostada oma nimekirja, kuid peale kahte nädalat ei ole ma ikka veel suutnud sadat asja kirja panna. Hetkel on listis vaid 85 tegevust. Kui sada kokku saan, siis jagan nimekirja ka siin blogis.

30. Zorbing

Täna otsustasin, et võiksin oma nimekirja kallale asuda. 30. kohal on mu listis zorbing. Olen mõelnud, et päris lahe oleks palli sees mäest alla veereda. Guugeldasin veidi ja leidsin 40 km Brisbane’ist Gold Coast’i poole koha, kus sai zorbing’ut harrastada. Egas midagi, broneerisin pileti ja $55 vaesemana alustasin sõitmist, et esimene asi nimekirjast maha tõmmata.

Sõit oli veidi närviline kuna Pacific Motorway oli paksult autosid täis (huvitav, miks kõik nädalavahetusel Gold Coast’i sõidavad?). 40 minutit hiljem olin koha kenasti üles leidnud.

Rahvast oli vähe ja sain kohe löögile. Jalutasin rahulikult mäe otsa, kuhu toodi ka mu “pall”. Hüppasin mulli sisse, kinnitasin end riidest tooli külge ja siis lükati mind mäest alla. Järgnes 30-40 sekundit põrkamist, veeremist, pea-alaspidi olemist ja mu naerupurskeid. 😀

Minu arust oli üsna tore. Kahju, et sõit vaid nii lühikest aega kestis.

30. Zorbing

SalaSeikleja