Tripi viimased päevad (6/6)

29 12 2012

Airlie Beach (21. dets)

Päev otsa peesitasime Airlie Beachi laguuni ääres. Mitte midagi muud tarka ei viitsinud teha. Ujusime basseinis ja võtsime päikest – puhkasime. Ilus koht, kus tervitada maailma lõppu.

Ööbisime Rockhamptoni lähedal mingis puhkealas.

Yeppoon, Emu Park, Bargara, Mon Repos (22. dets)

Kuna suurt midagi plaanis ei olnud, siis keerasime Rockhamptonis tourist drive nr 10 peale ja sõitsime Yeppooni ja Emu Parki. Nägime ookeanivaateid.

Edasi liikusime Bargarasse, kus hängisime rannas kuniks jõudis kätte õhtu. Bargarast umbes kümne kilomeetri kaugusel asub Mon Repos. Seal oli meil plaanis näha suuri kilpkonni.

Mon Repos on kuulus kilpkonnade pesitsuskoht (rookery). Show algas kell 19 kuna kilpkonnad tulevad vaid pimedas randa munema. Rahvast oli palju: pakun, et umbes 150 inimest.

Pimedas juhatati meid randa, kus ootas juba auku kaevav kilpkonn. Pikkuseks tal 101 cm.  Jälgisime, kuidas viimane liivas pesa kaevas ja seejärel esimesed 10 muna sinna munes. Alles seejärel võis kilpkonna valgustada ja ta ümber pilti teha. Sain niipalju targemaks, et need kilpkonnad munevad 5-6 korda “munemishooajal” ja korraga umbes 100-150 muna.

Neid mune lubati meil ka katsuda. Meenutasid ping-pongi palle, vajutasin mõlgi sisse ja see mõlk tuli kohe välja. 😀 Tuuri lõpus vaatasime, kuidas kilpkonn pesa liivaga kattis ja seejärel vette läks.

Edasi sõitsime pimedas Tin Can Bay suunas. Jälle ööbisime autos ja toitsime sääski.

Tin Can Bay delfiinide toitmine (23. dets)

Tin Can Bays saab toita delfiine. Nad ujuvad enam vähem randa ning siis ongi võimalik neile kala anda. Nägin nelja delfiini: 9 kuune beebi, ülejäänud olid 21, 25 ja 35 aastased. Delfiinid seal trikke ega midagi ei teinud – üks pistis aeg-ajalt nina veest välja, oligi kõik. Huvitav oli ikkagi nii lähedal delfiinidele olla ja neile kala närida anda. Meeldis!

Delfiinid söödetud põrutasime koju Brisbane’i. Soe dušš, Wifi, voodi, külmkapp, pesumasin – home sweet home!

Muideks Peeter finantseeris enamiku tripi kuludest. He’s my squeeze! Minu finantsolukord on varsti nii kusine, et ärge pange tähele, kui teile Somaalia piraatide stiilis ekirju saatma hakkan, kus teavitan, et mul tarvis miljonid riigist välja saata ja selleks tarvis teie pangakonto andmeid. 😀 Tänud Peeter ja Rachel. It was an amazing trip!





Cape Tribulation ja Atherton Tablelands (5/6)

27 12 2012

Cape Tribulation, Palm Cove, Goodbye Rachel (19. dets)

Liikusime rõõmsalt edasi Cape Tribulationi suunas, mis oli ühtlasi ka meie tripi kõige põhjapoolseimaks punktiks. Sinna saamiseks tuli praamiga ületada Daintree jõgi (selleks kulus vaid 5 minutit). Seejärel avanes uskumatult ilus sinkavonkaline tee. Tunne oli justkui sõidaks vihmametsa vahel. Väga lahe!

Kiirelt külastasime Cape Tribulationit. Käisime korra rannas ja seejärel nentisime pisarsilmil tõsiasja, et olimegi jõudnud tripi lõppu. Aega ei ole, et kaugemale edasi liikuda. Rachel tuli samal päeval kella 18ks Cairnsi lennujaama ära viia ning Pets on tarvis nelja päevaga (23. detsembriks) tagasi Brissi transportida.

Tagasiteel käisime viimast korda kolmekesi ujumas ja niisama vees lollitamas. Tegime viimase Hungry Jacksi söömingu ja jätsime Racheliga Cairnsi lennujaamas hüvasti.

Mina ja Pets külastasime veel Cairnsi esplanaadi ja seejärel Crystal Cascades veekoski. Ööbisime jälle seal hipide pargis, kus ma ühe hipi kitarril keele ära lõhkusin. Hipid pesitsesid endiselt seal samas. Peace! Make love, not war!

Atherton Tablelands (20. dets)

Päike ei säranud taevas enam nii eredalt kui varem, linnud laulsid nukramaid viisijuppe ja rohi ei olnud enam nii roheline – Rachelit enam polnud. Peeter oli hommikul väga tujust ära ja midagi teha ei viitsinud. Tunnen isegi Rachelist puudust nagu taimetoitlane lihast või Arnold Schwarzenegger helikopteritest. Rachel oli võrratu reisikaaslane ja ta tegi tripi palju huvitavamaks. Austraalia on väike koht ehk ristuvad me teed veel kunagi.

Liikusime Cairnsist läände mägedesse. Toda piirkonda nimetatakse vist Atherton Tablelandiks. Jällegi oli tee väga käänuline, kuid maastikuvaated olid suurepärased.

Külastasime Catherdral Figi – tegu ühe väga suure puuga. Kindlasti inspireeris see puu James Cameroni kui ta Avatari filmi kokku pani. Üritasime ka selle otsa ronida. Tegime ringi ümber Tinaroo järve (mööda Danbulla Forest Drive’i) ja vaatasime ära ka Curtain Fig’i (samuti suur puu). Nägime paar koske ja käisime Millaa Millaa kose all ujumas. Wet season ei ole veel alanud ja seetõttu sealt kosest suurt midagi vett alla ei langenudki. Aga kose all oli lahe ujuda ja üles vaadates sillerdas päike kõigi veepiiskade pealt. It was lovely!

Järgmiseks peatuseks koht nimega Innot Hot Springs. Seal pidid mingid soojaveekaevud olema. Jällegi oli kõik väga kuiv, kuid leidsime mingi soojavee-jõe-moodi asja ning tõesti vesi oli seal väga soe – vähemalt 70-80C. Midagi muud tarka seal teha polnudki, kui vaid käega sooja vett katsuda. Fail!

Päeva lõpetasime Paradise Waterhole’is ujumisega. See asub Paluma Range National Parkis. Vesi oli seal väga soe. Krokodillifarmist mäletasime, et krokodillidele meeldib soe vesi ja seega ei julgenud me tol õhtul seal väga ujuda. Hoiatavaid krokodillisilte küll polnud, kuid paranoia ja Lizard brain olid täies hoos.

Peale ujumist liikusime edasi Airlie Beachi suunas. Pimedas. Ühtegi normaalset telkimiskohta me ei leidnud ning seetõttu magasime autos Airlie Beachist veidi väljaspool. Mugavusest ei olnud haisugi, toitsime öö otsa sääski.





Mission Beach, Hartley’s Crocs (4/6)

26 12 2012

Mission Beach, Josephine Falls (17. dets)

Sõites Mission Beachi poole nägime Cassowary lindu, kuid pilti kahjuks ei jõudnud teha. Rannas võis ujuda vaid üksikutes kohtades. Vetelpäästjad olid võrguga tekitanud ristkülikukujulise ujumisala, mis takistas stingerite/jellyfishide ja haide sissepääsu.

Oiii! Vesi oli soe. Väga. Sealt ei tahtnudki välja tulla! Tegime vettehüppeid teineteise seljalt ja lihtsalt chillisime soojas vees.

Kõige soojem vesi oli kohe ranna ääres. Seal istusid lihtsalt maha ja peesitasid niisama. Jah, peesitasid. NIISAMA. Sest see oli NII mõnus! 😀

Muuseas ronisime/üritasime ronida ka palmipuu otsa, et sealt kookospähkleid korjata. Pets ja Rachel jõid ka rannas vedelevate kookoste piima. Mulle too värk väga ei maitsenud.

Peale randa läksime jälle kose alla ujuma. Sihtkohaks Josephine Falls. Vesi oli seal palju külmem kui Mission Beachil, kuid koht oli ilus.

Ööbisime mingis teeäärses pargis 25 km enne Cairnsi, kus tutvusime hipidega. Mängisin ka ühe hipi kitarriga ning lõhkusin ühe keele oma suurepäraste bendidega ära. Sorry mate! Muidu oli lõbus õhtu.

Hartley’s Crocodile Farm (18. dets)

Cairnsist põrutasime suure hurraaga läbi ja külastasime Hartley krokodillifarmi. Sissepääsu juures oli silt, kus pakuti private tour’i giidiga ja suure soolaveekrokodilli toitmist. Kassast küsisime, kas suure krokodilli toitmine on palju-palju vägevam kui mageveekrokodillide toitmine ja vastus oli, et “you will scream like a little girl when you do it”. Kassast lahkusin $125 vaesemana. Tavapilet oli seal vist $30.

Esmalt vaatasime Cassowaryde toitmist ja tegime pilte nagu korralikud turistid ikka. Seejärel sõitsime jõe peal laevas ja vaatlesime krokodille. Üsna lahe oli neid krokosid nii lähedalt näha.

Pets ja Rachel said magevee krokodille toita. Toki otsa seoti nööriga mingi kanakoib vmt ja siis üle aia saigi see neile antud. Lubati muidugi ka liha krokodilli lõugade eest ära tõmmata just sel hetkel, kui need seda haarama hakkasid. Päris mõnus lõugade-sulgumislaks kostus iga kord. Natuke paistis see õrritamisena, kuid talitajad rääkisid, et nii ongi hea kui krokodillid toidu kättesaamiseks veidi vaeva peavad nägema.

Tegime lõuna ja seejärel saabus minu kord särada. Jalutasime vastuvõttu ja kohtasime seal oma giidi. Algas private show. Giid viis meid ühe soolaveekrokodilli juurde ja rääkis igasugust infot nende kohta. Saime hästi palju küsida. Lahe oli see, kui mingid suvakad turistid meie lähedusse istusid, siis ajas giid nad minema lausudes “Excuse me, this is a private tour!”.  Ja ta tegi seda mitu korda. Vot nii tähtsad tegelased olime. 😀

Peale krokodilli loengut tegime tutvust Louiega. Sellel soolaveekrokodillil oli pool alumist lõuga puudu – ex-girlfriend oli ära hammustanud. Giid näitas ette, kuidas neid suuri krokosid toita ja seejärel  jalutasime Sully juurde.

Sully oli 700kg kaaluv soolaveekrokodill, keda võisin mina toita. See oli väga lahe! Söötmise ajal lõhkus krokodill ka veidi seda võret, mille tagant mina toitsin (vaadake videot). Noh… nii raske loom oli ja võre ei pidanud vastu! Scary stuff! Asja tegi huvitavamaks ka see, et giid kah võpatas seal paar korda, kui krokosid toitsime. Oli lahe! Väga!

Veidi hiljem käisime vaatasime madude show’d ja krokodillide attack show’d. Näiteks demonstreeriti death-roll’i. Oli huvitav!

Peale krokodillifarmi liikusime Mossmanni lähedusse karavaniparki, kus ka öö veetsime.

Video:

 

Sorry, sel korral sai vist liiga palju pilte!

Ivar the Crocodile Hunter





Whitsunday saared ja Magnetic Island (3/6)

25 12 2012

Whitsunday Islands, Townsville (15. dets)

Pakkisime karavanipargis varakult oma asjad kokku kuna kell 7:20 pidime olema sadamas, et katamaraanile peale saada.

Whitsunday saari on 74, nad asuvad Airlie Beachi lähedal. Seal asub fantastiline Whitehaven Beach ja Austraalia parimad snorgeldamis- ja sukeldumiskohad Suure Vallrahu (Great Barrier Reef) juures.

Seilasime rõõmsalt Hayman Islandile, kus käisime snorgeldamas. Minu jaoks oli see esimene snorgeldamiskogemus üldse. Vesi oli soe, ilm oli ilus, nägime värvilisi triibulisi kalu ja koralle. Rachel tegi oma veealuse kaameraga ka pilte. Üks mees viskas paadi pealt ka mingit sööta vette ja kui juhtusid seal lähedal olema siis oli mustmiljon kala sinu ümber 😀 Mõnus! 😀

Peale snorgeldamist käisime ka sukeldumas. Varustus selga ja vee alla. Oiiiiiii sukeldumine oli nii lahe. Vöö ümber pandi raskused, sest nendeta ei vajuks me põhja. Vee all avanes täiesti uus fantastiline maailm. Vahepeal kostus kraapimislaadset heli, kuid seda tegid kalad, kes koralle närisid :D. Nämm-nämm-nämm! Algul oli sukeldumine veidi segane, kuid kui aru saime, et peale välja hingamist vajub allapoole ja ülespoole saamiseks on tarvis vaid sisse hingata, oli juba lihtsam.

Leidsime üles ka Nemo. See on too oranž triibuline kala multikast Finding Nemo. Pets nägi ka mingit meetrist kala.

Muideks korallid olid üsna teravad, mina lõikasin endale sõrme ja tegin kaks  varvast katki. Rachel lõikas endale põlve, kui ta merepõhjas kobatses.

Peale sukeldumist liikusime järgmise saareni täpsemalt Langford Reefini. Seal pidi olema võimalik kilpkonni näha.

Seekord hüppasime otse katamaraanilt vette ja ujusime korallideni. Kohe nägime ka suuri kilpkonni vee all. Ma nägin vist 6-7 kilpkonna. Petsiga üritasime muidugi ka neist kinni võtta. Algul kobatsesime veidi, kuid siis sai Pets ikkagi ühest kinni ja tõi ta põhja pealt kõrgemale. See oli väga lahe.

Algul ma mõtlesin, et need kilpkonnad veavad sind edasi, kuid tegelikult olid nad lihtsalt väga laisad ja passisid liikumatult edasi. Seega pidime nad ise ülespoole tooma ja nendega ujuma. Tõin kaks tükki ka vee pinnale. See oli nii lõbus, kilpkonnad vist ise ei saanudki aru, miks nad kõrgemale liikusid.

Muidu olid kilpkonnad väga suured, umbes 60 cm horisontaalis. Neile ei meeldinud, kui nende pead paitada – pistsid kohe pea ja kõik jäsemed kilbi alla. Nojah, meil oli vees väga lõbus! 😀 Soovitan! Väga lahe asi, mille saan nüüd oma nimekirjast maha kriipsutada. Tegin ka video:

Miinuse poole pealt nii palju, et purjekas ei olnud hea variant saartele saamiseks. Parem on võtta mingi kiirem laev/paat, et jääks rohkem aega snorgeldamiseks/sukeldumiseks. Katamaraanid ja purjekad on väga aeglased, eriti veel siis kui tuult pole.

Peale Suure Korallrahu avastamist liikusime edasi Townsville’i. Seal majutas meid Troy – Couchsurfingu host, kelle Rachel oli leidnud. Troy oli päris lahe tüüp, tegi meile süüa ja rääksime veidi elust-olust enne magamaminekut.

Magnetic Island (16. dets)

Townsville’ist saab 20-minutilise praamisõiduga Magnetic Islandile. Autot me kaasa ei võtnud, kuna see pidi liiga kirves lõbu olema ja saarel pidi hea ühistransport olema.

Saarel rentisime snorgeldamisvarustuse ja läksime Arthur Baysse kuna  üks infovoldik väitis, et seal oli parim koht snorgeldamiseks.

Kahjuks osutus vesi liiga sogaseks ja suurt midagi me seal ei näinudki. Paar koralli ja vaid mõni üksik kalake õnnestus ära näha.  Mäletan, et naersime pikalt, kui sopases vees sulistasime ja mõistsime, et saime ikka täiega tünga. Esmalt rentsime snorgeldamisvarustuse, jalutasime suvekuumuses bussipeatusest umbes 2 km Arthur Bayni, seejärel ronisime eluga riskides kaljusest kohast  metsa vahelt ranna äärde (me ei leidnud teerada) – nägime tohutult palju vaeva, et randa jõuda. Ja kogu see vaev läks tühja. 😀 See oli selline ma-annan-alla-mul-ükskõik naer. 😀 Teate küll.

Kaldal tegime oma stinger-ülikondades ka paar totakat pilti. 😀

Väga vahet polnudki, plaanis oligi veeta üks laisk päev saarel. Olime nii väsinud, et ei viitsinud mitte midagi muud teha. Peale väikest snorgeldamist ja sliipi rannas läksime tagasi maismaale.

Kella 19 paiku olime mandril ja sõitsime Mission Beachi poole. Plaan oli jälle kuskil tee ääres leida mingi vaiksem koht ja seal ööbida. Õnneks leidsime ühe korraliku puhkeala, kus sai normaalselt telkida.





Seventeen Seventy -> Airlie Beach (2/6)

24 12 2012

Seventeen Seventy, Agnes Water, Capricorn Caves, Mackay (13. dets)

Elasime öö üle, pakkisime hommikul oma telgi kokku ja sõitsime linna nimega Seventeen Seventy. Olin seda juba varem kaks korda külastanud, kuid sel korral olin üsna pettunud. Vesi oli kõrgem kui paar kuud tagasi ja seetõttu seal suurt midagi rannast alles ei olnudki.

Jalutasime veidi ringi, tegime paar klõpsu Cooki ausamba juures (Cook maandus seal aastal 1770) ja käisime ühes rahvuspargis.

5-10 km kaugemal  Agnes Wateris käisime ujumas. Keegi väga vette minna algul ei tahtnud kuna kartsime jellyfishe (detsembrist vist märtsini on nende “hooaeg”). Kogusime veidi julgust ja käisime ikkagi lainetes ära. Seejärel tegime väikese Gangnam Style tantsu. 😀

Edasi liikusime veidi sisemaale, et külastada koopaid kohas nimega Capricorn Caves. Sissepääs ja giidiga tuur läks maksma $27 nägu. Nägime stalaktiite, stalakmiite, koopaid jmt. Sain teada, et kõndisime seal kogu aja nahkhiirte kuivanud/kivistunud väljaheidete peal. Seda oli hea teada, kuna olin paljajalu. 😀

Arvan, et koobaste kõrghetk oli see, kui meid viidi katedraali – nagu nimi juba reedab oli tegu koobaste osaga, mis meenutas katedraali. Seal oli üsna hea akustika, kõlbas isegi laulatustseremooniate läbiviimiseks. Giid lasi kõlaritest ühe muusikapala ja samal ajal mängiti veidi ka valgusega. Oli ilus.

Koopad nähtud liikusime edasi Mackaysse. Mu roomie Benn on sealt pärit ning seal oli meie majutajaks Benni ema Annette.

Enne Annette’i juurde jõudmist tahtsin käia ka alkopoest läbi, et veini kingituseks osta. Läksin ühte ostukeskusesse, kus tegin kaks ringi kõigele peale, kuid bottleshopi ei leidnud. Küsisin infoletist, kust ma saan veini osta, kuid too tädi rääkis väga imelikult ja alles kolmandal korral sain aru, et ta ütles “across the road”. Küsisin, et mis roadi ta silmas peab ja siis ta lehvitas käega midagi enda selja taha stiilis mine-juba-minema. Infotädist ei olnud abi, küsisin ühelt teiselt müügitädilt, kuid tema ei teadnud. Seejärel loobusin, olime niigi hiljaks jäämas.

Mul oli väga hea meel, kui Annette’i nägin. Kui mu blogi aktiivselt jälginud olete, siis teate, et paari kuu eest kolis Annette nädalaks meie juurde Brissi kuna Bennil oli mingi südame terviserike. Sõbrantse on alati hea näha.

Lisaks Annette’ile elasid seal majas veel ka John (Annette’i boyfriend või abikaasa) ja William (poeg). Williamil oli ka üks lahe koduloom – püüton Carla.

Annette oli valmistanud uhke õhtusöögi ja kogu ta pere oli meid oodanud. Sõime seal rõõmsalt ja rääkisime tripist jmt. Söök oli seal nii hea, et ma kühveldasin toitu näost sisse ka siis, kui teistel taldrikud juba ammu tühjad olid. Nom-nom-nom-nom!

Enamuse õhtust veetsime oma edasist trippi planeerides. Seejärel keerasime magama.

Finch Hatton Gorge, Araluen Falls, Airlie Beach (14. dets)

Annette’i juures oli nii hea ja mõnus, et sealt väga lahkuda ei tahtnudki. Rachel pakkis oma asju ikka üsna kaua ja minema saime sealt alles 11 paiku. Muideks reisimine on üsna väsitav, vahel tahaks lihtsalt end ühes kohas välja magada ja päev otsa mitte midagi teha. Aga aega on vähe ja teha on palju.

Käisime kose all ujumas. Koha nimeks Finch Hatton Gorge ja Araluen Falls Eungella rahvuspargis.

Kaljude pealt hüppasime paar korda vette ja ujusime kose all. Oligi kõik. Mingid kohalikud hüppasid seal ikka päris kõrgelt – vähemalt 2-3 korda kõrgemalt kui meie. Safety first ning meie neid matkima ei hakanud.

Edasi oli plaanis sõita Airlie Beachile, et seal järgmiseks päevaks broneerida päevatripp Whitsunday saartele. Kohapeal väga valida ei saanudki, kuna viiest valikust olid vaid kaks, mis ei olnud täis broneeritud. Valisime Illusionsi snorgeldamis- ja sukeldumispaketi.

Ööbisime karavanipargis.





Brisbane -> Seventeen Seventy (1/6)

23 12 2012

Caloundra, Kings Beach, Moffat Beach, Dicky Beach, Noosa (11. dets)

Toppisime kõik oma kodinad autosse  ja sõitsime Rachelit peale võtma. Temalgi oli suur seljakott, mis tuli kuidagi autosse mahutada. Veidi logistikat ning kõik mahtuski ära. Tripp võis alata.

Esimeseks peatuseks oli Caloundra, QLD. Sealne Kings Beach on põhirand ja ka sel korral oli seal palju rahvast (siinpool maakera algas just suvevaheaeg koolist). Lained olid seal üsna lahedad – neid oli palju ja nad olid suured. Väga hea koht bodyboardimiseks. Meil aga ei olnud autos ruumi ei surfilauale ega ühelegi bodyboardile. Seega hüppasime niisama lainetesse. 😀 I ❤ Queensland!

Rachelile õnn väga ei naeratanud. Ta sai esimese 10 minuti veessulistamise jooksul jellyfishilt (meduus?) kõrvetada. Midagi väga traumaatilist ei juhtunud, kuid kõrvetus ja punased laigud on seljal ja kõhul nähtavad. Jalutasime temaga vetelpäästjate juurde, kes vaid voolikust vett peale valasid ja mingit sprayd peale pihustasid. Mul muidu on naljakas, kui Rachel kurdab, et kõik sügeleb. 😀

See meenutab mulle seeda, kuidas nädal või kaks tagasi oli Bennil mingi allergiline reaktsioon. Ta sõi mingit lihatoitu ja duši ajal märkas, et üle keha on punased laigud, mis täiega sügelesid 😀 Ta tuli sealt rätik ümber välja ja paaniliselt sügas ennast. Oi, kuidas mina ja Emily naersime.  😀 Benn ägas oma piinades, kuid see oli ikka väga lõbus. 😀

Emily viis Benni haiglasse, kus talle anti mingit tabletti närida ning seejärel oli kõik jälle korras. Emily rääkis, et ta naermine jätkus ka autos ja haiglas.

OK, kuhu ma jäingi. Kings Beachil võtsime veidi päikest ja seejärel asusime järgmiste randade suunas – Moffat  Beach ja Dicky Beach. Seal oli väga vähe inimesi. Moffat Beachil jalutasime lihtsalt ringi ja kõndisime ühel kivist platool, kus vetikad ja muu taoline kasvas. Sealt kaugemale liikudes oli Dicky Beach, kus seisis rannas üks väga vana laevavrakk. Too oli kindlasti kapten Cooki laev. Raudpolt. Asjatasime seal niisama ja tegime pilte. Too laevavrakk oli väga roostes ja teravaid servi täis. Mõlemad tüdrukud suutsid endil põlved seal katki teha ja minagi astusin varbaga millegi terava otsa. Raudselt saime roostes laevalt skorbuudi ja sureme diabeeti. 😀 (PS: Ma piltidelt näen ise kah, et kondid paistavad… jube värk… ma ise ei teadnudki, et nii hull asi on)

Peale laevavraki photoshooti tohterdasime oma haavu ja sõitsime edasi Noosasse. Seal käisime Noosa National Parkis jalutamas. Mulle väga meeldib too park. Eriti siis, kui oled tagasiteel (track #2 peale track #4) ja metsa vahel ning kõik on seal hästi vaikne. Sel korral me koaalasid, pruunmadusid, raisid, delfiine ega muid loomi ei näinudki. Rahvast aga oli seal väga palju. Nagu ma ennist mainisin – koolivaheaeg oli alanud.

Peale parki sõitsime ühele  saarele, et seal Benni ja Emilyga kämpimiseks kokku saada. Saare nime ma ei teagi, kuid olime Noosa North Shore piirkonnas. Saarele saamiseks tuli praamiga umbes 3 minutit üle vee sõita ($6 üks ots autoga).

Ekslesime veidi saarel ringi, kuid leidsime Benni ikkagi üles. Nendega oli ka üks sõber kaasas – Sean. Telgid püsti, õlled välja ning kumba-ya!

Õppisin ka uue naistesebimistriki. Neile tuleb öelda, et neil on täiuslikult ebasümmeetrilised juuksed ja, et “it’s brilliant”. Nad kohe sulavad selle peale kuis või. Nägin oma silmaga, kuidas see töötab. 😀 Your hair is so asymmetric, baby! 😀 It’s brilliant, just brilliant!

Jagasime ka õuduslugusid drop-bear’idest. Tegu on Austraalia kõige hirmsamate loomadega, kelle rünnakust pole ükski inimene eluga pääsenud. Ühe Benni sõbraga juhtus nii, et kui ta matkamas käis, siis drop-bear hüppas taevast ta sõbra peale ja kiskus silma peast välja. Drop-bear sundis ohvrit teise silmaga pealt vaatama, kuidas see ta esimese silma ära sõi. Nom-nom-nom. Seejärel kiskus drop-bear ohvri oma suurte küünistega ribadeks. Watch out for those drop-bears!

Rainbow Beach, Bundaberg, Seventeen Seventy (12. dets)

Hommikul ärkasin vist 5:40 üles ja mõtlesin, et käin sörgin väheke rannas. Vaatasin veidi laineid ja siis nägin vasemal mägesid. Nägin ka ühte liivariba, mis kaugel mäe peal paistis. Egas midagi tund aega sörki/jalutamist ning jõudsin mäeni. Ronisin ka tippu, üsna hard-core oli sinna üles saamine. Võib vast öelda, et see oli liivaluide, mitte mägi, kuid mingid taimed seal ikkagi kasvasid.

Vaade sealt oli hea, kuid tuulise ilma tõttu lendas liiva silma, mis väga tore ei olnud. Mäest alla minna oli palju lihtsam. Tagasi sörkisin/jalutasin ma vist kauem kui tund.

Pakkisime asjad kokku ja alles 11 paiku saime saarelt minema. Mhm… keegi väga ei kiirustanud.

Sihtkohaks Rainbow Beach, QLD. Sõit Noosast kestis kaks tundi. Jällegi käisime rannas ja ronisime suure liivaluite peale nagu ma siin juba kirjutasin, kuid seekord koos Agni, Peetri ja Racheliga. Üritasime pappkarbist endile kelku teha ja mäest alla lasta, kuid sellest ei saanud väga asja. Möllasime niisama seal veidi ja seejärel käisime ujumas.

Sõidu ajal nägin suurt kängurut tee ääres hüppamas. Hõikasin ka teistele, kuid nad kängurut ei näinud. Lugesin siis sekundid kuniks känguruni jõudsime ning siis selgus, et tegu oli hoopis varesega. Hahaha…  Kõik naersid mu üle 😦 Mul roolis katus ikka sõidab. 😀

Nüüd edasi Bundabergi, kus jätsime Agniga hüvasti. Kõigil oli suur smail näos, kui temast lahti saime. 😀 Autosse tekkis rohkem ruumi ja arvan, et üldiselt ei olnud meil temaga just kõige parem klapp. Esialgne plaan oli jõuda Lake Monduran karavaniparki, et seal öö veeta, kuid tolle reception pandi 17:30 kinni. Seega sinna ei saanud ja otsustasime edasi liikuda Seventeen Seventy suunas, et kusagil tee peal mingi vaiksem koht telkimiseks leida.

Lühidalt, keerasime kuskilt kruusateele ära ja panime telgi püsti. Mingi aeg tuli ka üks onu meie juurde, et meid sealt ära ajada. Seletasin, et oleme lihtsalt väsinud ja tarvis kuskil end välja puhata. Seejärel lubas ta meil sinna jääda.

Kottpimedas telgi ülespanek oli suht jama, kuid taskulampide abiga tegime ära. Öö oli veidi jube igasuguste metsahäälte ja -sahinate tõttu. Vahepeal tundus, et keegi jalutas telgist mööda, kuid tegelikult olid need kängurud.

Professional kangaroo hunter,

Ivar





Murdvargad Sydneyst

21 11 2012

Jalutuskäik metsas

Viimased paar päeva on olnud väga sisukad. Üks päev oli mul nii igav ja mõtlesin, et külastan minu kodust kuue km kaugusel olevat Karawatha metsa. Mõeldud tehtud. Jalutasin seal umbes kaks tundi ringi ja mõtlesin, et läheks ehk suuremasse metsa järgmisel korral.

Külastasin Springbrooki

Päev hiljem seadsin suuna Springbrook National Parki. See asub sada km Brisbaneist lõuna poole. Sealne loodus oli väga ilus. Nägin paar koske, külastasin “vaateplatvorme” (lookouts) ja matkasin troopikas.

Mulle meeldis, et seal liikus väga vähe teisi inimesi ringi. Kolmapäev ikkagi. Paistab, et nädala sees ei käi keegi looduses. Tore oli kuulata kassilindu (catbird), metsa sahinaid ja kohinaid. Nägin palju väikseid sisalikke, ühte madu, paar kängurut, paar wallabit. Õnneks ei olnud ühtegi sääske. Kõik oli tipp-topp, mulle meeldis.

Metsa vahel sain ka kõne Aristocratist (IT ettevõte, kes spetsialiseerub kasiinoaparaatide mängude loomises). Olin kandideerinud mängude disaineri ametikohale. Kuna asusin keset mitte midagit, siis oli levi olematu ja seega ei saanud me teineteisest telefonis suurt midagi aru. Mõtlesin, et helistan neile järgmisel päeval tsivilisatsioonist tagasi.

Uus päev ning onu seletas telefonitorust, et nad soovivad mind töövestluspäevale kutsuda. Lisaks intervjuule olid plaanis ka muud kandidaadi sobivust hindavad tegevused. Detailidest veidi hiljem.

Mul oli väga hea meel, et sain jälle asjaliku ameti intervjuu. Nüüd pidin lahendama kaks logistikaprobleemi. Esmalt pidin saama Brisbaneist Sydneysse ja seejärel sealt ka tagasi. Otsustasin auto kasuks. Seega veidi üle 900 km sõitu üks ots.

Panin ka Gumtreesse kuulutuse, et otsin reisikaaslasi mõlemale otsale ja vastukaja oli oodatust parem. Kahe päevaga sain kaks inimest mõlemale tripile.

Brisbane -> Sydney

Pühapäeva hommikul kell seitse alustasin Brisbane’i kesklinnast oma reisi. Sealt korjasin Robini auto peale. Ta on pärit Hiinast ja vanust 28. Üks Brenda-nimeline neiu oli aga eelmisel õhtul canceldanud. Seega autos vaid mina ja Robin.

Nagu ikka… tutvusime, rääkisime kust tuleme, kuhu reisime, mida ülikoolis õppisime, miks Austraaliasse tulime jne. Peale esimest 300 kilomeetrit otsustasin Robini rooli panna, et veidi sõitmisest puhata.

Robin sõitis nagu naised ikka. 😀 Ta oskas enam-vähem manuaalkäigukasti opereerida. Oli seda riistapuud varem näinud. Sidur käis tal üle jõu, kolmandat käiku ei pannud ta vist mitte ühelgi korral sisse, korra üritas ka rallikäiku sisse panna, auto käivitamisel keeras süütelukus võtit ka siis, kui mootor juba töötas, mitmel korral suretas auto välja ja ühel korral jäi pidurdamisega väga hiljaks ning nibin-nabin suutis kokkupõrget eesoleva karavaniga vältida. Tema tugevusteks olid rooli otsehoidmine ja maanteel liiklemine. Õnneks oli maanteel liiklemist palju ja umbes 300 km sai ka temal läbitud. Kui sõiduoskused välja jätta, siis oli Robin väga hea kaasreisija. Sai naerda, õppisin Hiinast ühte koma teist. Näiteks siis, kui linnas elav perekond saab teise lapse, siis saab too pere väga suure trahvi (umbes$30K, ma seda numbrit kusagil üle ei kontrollinud ). Vaid rikkad jõuavad sellist pappi laste omamiseks tampida. Üldiselt oli Robin väga lõbus ja informatiivne.

Ülejäänud jupi sõidust tegin mina kuna linnas liiklemine käis Hiinale selgelt üle jõu. Sydneys läksid me teed lahku. Minu sihtkohaks oli Bondi Beach, kuna seal elab Caroline (sõbrants Bundabergi farmist).

Täiesti pekkis… Caroline elab vaid 200-300 meetrit  fantastilise ranna äärest.  Mul oli väga hea meel, et tema juures ööbida sain.

Ta elab seal korteris ühe oma sõbrannaga. Nad mõlemad töötavad moetööstuses – üks Pradas, teine Chanelis. Mis ma oskan öelda… šikid tibid.

Viimati nägin Caroline’i jaanipäeval ehk siis umbes viis kuud tagasi. Meil oli juttu nii palju, kuid aega nii vähe. Mõlemad pidime esmaspäeval asjalikud olema. Caroline alustas Chanelis töötamist (ta esimene tööpäev seal) ja mina pidin töövestlusel virks ja kraps olema. Kahju. Tuttavat  nägu oli tõesti hea jälle näha.

Töövestlus Aristocratis

Öösel suurt midagi magada ei saanud, kuna kortermajas oli kuulda naabreid läbi seina vestlemas ja kraaklemas. Viisakad riided selga, kogusin oma jama korterist kokku ja autosse. Ees seisis kolmekümne kilomeetrine reis töövestlusele.

Varusin veidi üle 1.5 tunni, et õigeaegselt kohale jõuda. Tipptund algas Sydneys varem, kui arvasin. Kell 7:10 olin liikluses ja autosid oli üsna palju. Ühes kohas näitas GPS, et pean paremale pöörama, kuid peale seda manöövrit selgus, et keerasin liiga vara ära. Tipptunnile kohaselt oli minu ees ja taga palju-palju autosid. Eniveis olin sunnitud tunnelisse sõitma, seal jätkus liiklus heal juhul 20 km tunnis ja üllatus-üllatus tunneli teises otsas oli jälle Bondi Beach. 😀 Umbes pool tundi sõitu ja olin nullpunktis tagasi. Olin närvis.

Suutsin veel kaks pisiviga teha, kuid jõudsin Aristocrati 10 minutit enne päevakava algust kohale. Nüüd leidsin uue probleemi. Auto tuli kuskil ka parkida. Midagi seal lähedal ei olnud ja seega parksin pool-illegaalselt oma auto ühe teise lühema auto taha ära. Õnneks oli parkimise tund seal vaid $4 ja trahvi ei saanud.

Päev ei alganud just kõige ladusamalt. Ärevus ja frustratsioon olid laes – suurepärane kombinatsioon töövestluseks.

Registratuurist juhatati mind teiste kandidaatide sekka ja veidi hiljem algas ettevõtte presentatsioon. Üks onu rääkis Aristocrati taustast, selle toodetest, mängude disainimisest jmt. Anti korralik sissejuhatus sellest, mis juhtub, kui keegi Aristocrati tööle võetakse.

Järgnes grupitöö. Kohapeal oli 12 kandidaati, kes jagati neljastesse tiimidesse. Ülesandeks oli disainida/ehitada kanamunale rakis või korv, mis kaitseks muna kahemeetrise kukkumise korral katkiminemisest. Lühidalt kanamunale tuleb mingi asi ümber ehitada, seejärel muna ja selle ümber olev konstruktsioon visatakse kahe meetri kõrguselt alla ja vaadeldakse, kas muna läheb katki või mitte. Ehitusmaterjalideks olid pabertaldrikud, kõrred, plastiktopsid, pliiatsid, kleeplint jmt, igal esemel oli kindel hind ja eelarveks oli $1000. Sel ülesandel oli mitu pointi. Esiteks on see rühmatöö hea jäälõhkuja (icebraker), mingil määral võimaldab hinnata inimeste grupitöö rolle ja tiimide loomingulisust.

Esmakordselt Aristocratis suutis iga meeskonna disain kahemeetrise kukkumistesti edukalt läbida. Munad terved, alustasin tutvuste tegemisega (networking session).

Kõik kandidaadid juhatati ruumist välja minikasiinosse, et seal mängudisaineritega vestelda, uurida ja puurida ametist. Samal ajal aga kutsuti ükshaaval ka inimesed rühmatööruumi tagasi, et seal üks ettekanne teha. Intervjuukutses paluti kandidaatidel kodus teha viieminutiline presentatsioon, mis räägiks kandidaadi isiksusest ja põhjustest, miks ta Aristocrati sobiks.

Arvan, et minu presentatsioon läks väga hästi kuna ma olin selleks ikka korralikult harjutanud. Täitsa ausalt, ma ei ole vist mitte ühegi teise intervjuu jaoks nii põhjalikult valmistanud kui seal Aristocratis. Ma lugesin firma kodulehelt enamuse infost läbi, harjutasin kodus tõenäosuse ülesannete lahendamist, lihvisin oma presentatsiooni, selle kehakeelt ja artikulatsiooni. Ainuüksi slaide tegin kuus tundi. Oma kõnet harjutasin 20-30 korda. Esmaspäeval nägin, et see vaev tasus end ka ära. Žürii smailis ja naeris mu presentatsiooni ajal ning mitte miski ei läinud seal sassi. Kõik läks ladusalt.

Peale presentatsiooni jätkasin networkimist ja seejärel saabus üks-ühele töövestluse aeg. Valetan. Üks-kolmele töövestluse voor. Kolm onu küsisid ja mina vastasin. Näiteks küsiti:

  • Millise kasiinomängu (Austraalias on selle mängu nimi pokie) teeksin mina, mille teemaks oleks rühmatöö kanamunad? Aga kui teemaks oleks finantsturud?
  • Minu huvi finantsturgude vastu ja miks ma soovin liikuda sealt mängumaailma? 😀
  • Mis mänge ma mängin? Huvi mängude vastu, kas ma ka playstationit mängin?
  • Miks ma Aristocratis töötada tahan?
  • Mis viisa mul on ja kaua see kehtiv on? Kui mu mälu ei peta siis see oli enam-vähem viimane küsimus, mis mulle esitati. Jäi mulje, et Working Holiday asi neile väga ei meeldinud kuigi tean, et väikese vassimisega (ametinimetus tuleks muuta multimeedia disaineriks) saavad nad mulle sponsorviisa organiseerida.

Vestlus kestis 15-20 minutit. Nii kaua, kui üks kandidaat intervjuul oli, said teised kandidaadid edasi networkida ja Aristocratis töötamisest rääkida.

Aristocratis veetsin veidi üle viie tunni. Päeva lõpus oli pea mängudest ja disainielementidest üsna paks. Kogu asjaga jäin muidu väga rahule.

Sydney -> Brisbane

Peale Aristocrati pidin ka Brisbane’i tagasi sõitma. Nagu ennist mainisin, olin leidnud ka kaks neiut, kes soovisid minuga autos kaasa liikuda, et kulusid jagada. Tegelikult oli soovijaid koguni viis, kuid  kes-ees-see-mees põhimõttel reserveerisid Rachel (Kanada) ja Anni (Saksamaa) omale koha minu väikeses Ford Festivas.

Pidin tüdrukud kell 2 peale võtma, kuid Aristocratis asjad veidi venisid ning pidin meie rendezvous tund aega edasi lükkama.

Sarnaselt eelneva päeva reisiga tutvusid kõik, vestlesid oma Austraalia plaanidest, räägiti Saksamaast, Kanadast, Eestist jmt. Anni oli 2 nädalat Austraalias olnud, Rachel aga vaid 3 päeva. Kumbki ei olnud elus kordagi vasakpoolses liikluses sõitnud. Rachel ei olnud kunagi ka manuaalkäigukasti opereerinud.

Peale kolmetunnist sõitu panin Anni rooli. Sõitmise sai ta väga kiiresti selgeks ja ei teinud mitte ühtegi jama, mida Robin. Vahepeal sõitis lubatust kiiremini, kuid muidu oli ta Robini täielik vastand. Tee peale jäid vaid väikesed linnad, kuhu jõudsime õhtusel ajal. Anni vajas linnades küll veidi juhendamist, kuid sai kõigega väga hästi hakkama. Mitte ühtegi ohtlikku olukorda ei tekkinud. Rachelit rooli ma ei pannud, kuna oli juba pime ja ma ei tahtnud pimedas teda koolitada.

Esialgne plaan oli trippida kaks päeva ja ühe öö veeta kuskil puhkealas telkides. Anni aga päästis päeva… nojah õigupidi öö. Ta rääkis, et kohtus Sydneys ühe naisega kusagil turul ja nad lihtsalt vestlesid ning viimane pakkus välja, et kui Annil on tarvis kunagi Coffs Harbouri juures crashida, siis võtku ühendust. (Coffs Harbour asub Sydneyst 500 km põhja poole ja jäi tee peale.) Neil pidi seal ruumi küllaga olema.

Egas midagi… Anni helistas tolle tädi abikaasale ja rääkis, et me sooviks tema juures ööbida. Suurt midagi onu, kel nimeks Richard, ei mõelnud, kui oli jaatava vastuse andnud ning meiega oma koordinaadid jaganud. Vot niimoodi sebitakse ööbimist Austraalias! Backpacker style, bitches! 😀

Richard elas Coffs Harbourist umbes 20 km eemal farmis. Sisuliselt oli seal puhketalu, mida ta inimestele välja üüris. Meie seda ei teadnud… Arvasime, et ta on lihtsalt mingi farmer kusagil metsa vahel.

Tee Richardi kodu juurde oli vägagi sinkavonkaline ja mingi hetk lõppes ka maantee ära ning algas kruusatee. Pidin kottpimedas leidma maja numbriga 802. Jõudsin vist majani 760 vmt ja siis lõppes tee ära – jõgi või tiik voolas üle tee ja ühtegi silda läheduses polnud. Arvasin, et keerasin kuskilt valesti ära, kuid ei – olin õiges kohas. Esmalt läksin jalgsi ja taskulambiga uurisin, kui sügav seal see vesi oli. Mõõtmistulemuseks umbes 20-30 sentimeetrit. Tagasi autosse, kiire arutelu, et kas risk on seda väärt ja seejärel tagurdasin autoga hoovõtuks.

Kuna ma olen nii proff autojuht, siis sain sealt probleemideta läbi ning umbes 200 meetrit hiljem leidsimegi postkasti numbriga 802. Ooooo.. kui rõõmsad kõik autos olid. 😀

Rõõmsalt private property sildist edasi ja leidsime ühe maja, millel olid ees vist kolm autot. Keegi oli kindlasti kodus, kuid ühtegi tuld majas ei põlenud olgugi, et Richard pidi meid ootama.Kaks väikest koera haukusid ja klähvisid meie pihta. Kõik see juhtus kesköö paiku. Võtsin oma taskulambi ja läksime tüdrukutega koputama ja inimesi äratama. Kümme minutit lärmi ja ei midagit. Tüdrukud läksid autosse tagasi, et Richardile helistada, kuid mina jäin sinna lärmi tegema.

Järsku läks majas tuli põlema ja üks väga unise näoga naine tuli ukse peale. Küsisin, et kas Richard elab siin, kuid ta ütles, et ei. Paar sekundit hiljem aga “Aaaa… Richard… over there!” ja viipas käega, kuhu ma minema pean. Vale maja. Tuli välja, et samal aadressil on mitu hoonet.

Umbes 300 meetrit edasi oli järgmine maja. Jällegi varustuseks taskulamp, Kanada ja Saksamaa läksin kolistama. Sama lugu: paar autot maja ette pargitud, ukse ees mitmed jalanõud, kuid ühtegi tuld majas ei põlenud. Mu taskulamp oli üpris powerful ja valgustasin läbi akende ja vaatasin tubades ringi, kuid ühtegi inimest ma sees ei näinud. Olime seal justkui murdvargad. Paar minutit kolistamist, kuid mitte ühtegi hingelist välja ei tulnud. Uksed muideks olid kõik kergelt paokil või avatud.

Mõtlesime, et äkki sõidaks veidi edasi ja ehk leiame veel mingid majad, kuid ei ühtigi. Tagasi. Tegime jälle lärmi, kuid tulutult. Richardile helistada ei saanud, kuna mitte kellegil ei olnud mobiilil levi. Damn you Vodafone!

Kaalusime uut plaani, et äkki lihtsalt lööme oma telgid selle maja ees murul püsti ja elame õndsat seljakotiränduri elu.

Ei… Õues oli külm ja too naine kah käega viipas, et Richard elab seal ning aadress oli õige. Liiga palju vaeva olime näinud, et telgis ööbida. Uuesti lärmi tegema. See maja oli kaheosaline. Vast võib öelda, et kahe maja vahel oli katusega terrass. Paar minutit mürgeldamist ja siis järsku läks ühes toas lamp põlema. Seekord tuli üks väga unine mees välja ning ütles, et Richard elab hoopis tolles kõrvalmajas. Vabandasime, et ta üles äratasime ja läksime kõrvalmaja juurde kolistama. Kuna see tehnika endiselt ei töötanud ja uks oli lahti, läksime lihtsalt majja sisse. Panime ise tuled põlema ja uudistasime ringi. Anni tundis ühelt fotolt Richardi naise ära. Umbes minut hiljem kostusid tagatoast kellegi sammud ja ilmuski välja Richard. Great success!

Richard oli üsna lahe vanamees. Tegemist sellise boheemlaslik-kunstiinimesega a’la täna tõmban triipu, et kunsti teha, maalida ja elu nautida. Ametiks oligi tal kunstnik/maaler. Vestlesime Richardiga, sõime võileibu ja kuulasime veidi Simon & Garfunkelit. Majas oli väga palju ruumi, ainuüksi köök oli sama suur kui Caroline’i korter Bondis. Richard näitas, kus me voodid asuvad. Tüdrukud magasid ühes toas ja mina teises. Kõik said normaalses voodis magada.

Hommikul lasi Richard üsna varakult jalga ning jättis meid omapead majja. Ütles vaid, et kui me soovime kauemaks jääda, siis oleks tal selle üle vaid hea meel. Kahjuks oli meil plaanis edasi liikuda.

Asjad kokku ja autosse. Anni panin jälle rooli ja sihtkohaks Byron Bay, NSW.

Autos ei olnud me enam nii jutukad kui päev varem, kuid jõudsime ilusti sihtkohta.  Loomulikult läksime randa.

Rachel ja mina käisime ujumas. Rachelil oli ka veekindel fotokas kaasas, millega tegime paar klõpsu lainetes. Peesitasime veidi rannas ja siis jalutasime Austraalia mandri kõige idapoolsemasse punkti.  Anni jäi aga randa vedelema.

Kui mina ja Rachel olime idapunktist tagasi tulnud rääkis Anni, et ta sai sõnumi ühelt oma sõbrantsilt, kes päev hiljem samuti Byron Baysse tuleb. Seega jätsime Anniga hüvasti.

Racheliga edasi Gold Coastile. Sinna jõudsime täpselt tipptunniks kohale. Jalutasime rannas ja tegime paar klõpsu. Logistika lihtsustamiseks otsustasime, et Rachel ööbib minu juures Brissis ühe öö ning seejärel liigub edasi.

Väga lahe tripp oli. Racheliga sai ka palju nalja… Eriti meeldis mulle, kui ta Kanada maaka aktsenti imiteeris. Sai korralikult naerda. Oli tore.

Enne Racheli lahkumist tegin oma koduaias ka paar pilti Racheliga. Lisaks ka oma roomie Benn’i ja tema tüdruksõbra Emily’ga.

Murdvaras,

Ivar

PS: Paar minutit enne selle postituse positamist sain kõne Aristocratist, kus teatati, et ma ei osutunud valituks. Vähemalt sain hea story, mida kunagi lastelastega jagada.