Nädal Petsiga

30 11 2012

Pets tuli külla. Viimati nägin teda Melbourne’is enne Bundabergi farmi sõitmist aprillis. Ta reisib veidi ringi enne Eestisse tagasiminekut.

Pühapäeval saime Gold  Coastil kokku ja käisime rannas ujumas ja surfamas. Hea küll, pigem käisime lihtsalt vees sulistamas, kuna surfata keegi ei oska.

Esmaspäeval läksime aga Sunshine Coasti ja Noosasse. Esmalt üritasime surfata Sunshine Coastil. Meie püüdlustest hoolimata ei suutnud me kordagi laua peale kahe jalaga saada. Lained olid seal veidi suured ja natuke liiga sagedad.

Siin on ka nö dumping waves ehk siis lained, mis kannavad sind rannani ja siis viskavad su minema. Need on hästi lõbusad. Päris lahe on vaadata teisi, kes üritavad veest välja tulla ning siis jäävad paar meetrit enne liiva tolle dumping wave’i alla. Kõik käivad urna ja naeravad. Lõbus. Proovisime ära.

Peale surfilaksu liikusime Noosa randa ja ka Noosa rahvusparki. Sel korral nägime vees delfiine, raisid, kilpkonni. Pets tegi pilti. Kirjutasin kividega ka oma nime randa. Kui vesi pole neid kive liigutanud, siis võib mu hieroglüüfe seal näha ka täna.

Jalutasime rahvuspargis ja umbes 5-6 inimest tuli vastu ning ma märkasin, et umbes meetrine madu läheb üle tee. Miski ime kombel ei märkanud ükski vastutulijatest madu ja lihtsalt jalutasid maost üle. Sürr värk! Üritasin maoga ka pildile saada, kuid see ei tulnud väga välja kuna Petsi ultra-hüper-pika-distantsi-objektiiv ei mahutanud mind maoga kaadrisse. Kodus guugeldasime ja arvame, et tegu on pruunmaoga (Brown Snake), ehk siis maailma teisik kõige mürgisema maoga.

Tagasiteel pargist nägime teisi turiste taevasse vaatamas ja tuli välja, et nad silmasid hoopis koaalat puu otsas. See oli esimene koaala, keda vabas looduses näinud olen.

Teisipäeval mõtlesin, et võiks teha midagi huvitavat, näiteks kose all tiigis ujuda. Asukohaks valisime Cedar Creek Falls’i Mt Tamborine’i läheduses.

Vesi oli veidi jahe alguses, kuid pärast oli normaalne. Tegime paar vettehüpet, lasin limaste kivide peal liugu ja nautisime looduse ilu.

Kolmapäeval peale tööd läksime lihtsalt Gold Coastile surfama. Ilm oli väga pilvine ja lubati äikest. Sel korral pani ilmateade ka täppi, kuid vihmasaju tõttu ei jätnud me vees-sulistamis-surfiretke pooleli. Märjaks oli nagunii plaanis saada ja vees olime nii kaua kuniks vetelpäästjad inimesed välja kutsusid.

Neljapäeval käisime matkamas. Sõitsime Glass House Mountains’ite juurde ning üritasime vallutada Mount Tibrogargani mäe tippu. Esmalt uurisime infotahvlit, kus olid toodud kolme matkaraja marsruudid ja läbimiseks kuluvad ajad. Valisime raja nr 1 ning läbisime selle 1.5 tunni asemel 45 minutiga. Järeldasime, et oleme hardcore päkkerid ja mägironijad ning võtsime ette kolmanda kõige raskema raja. Too rada oli soovitatav vaid kogenud mägironijatele, lisaks informeerisid sildid meid ka sellest, et nii mõnigi inimene on tol rajal oma eluga hüvasti jätnud. Teerada oli üpris kivine. Järsu paarisajameetrise sinkavonkalise raja järel jõudsime kaljuni. Selle peale oli punase värviga märgitud trajektoor, mida mööda mäkke üles võis ronida.

Too mägi oli üsna vertikaalne. Arvan, et ronisime vaid 10 meetrit tollel järsul kaljul, kuniks mul junn nii jahedaks läks, et ma otsustasin mäkketõusu katkestada. Mäletan, et järsku muutus see mägi väga reaalseks – iga samm või kivi, millest kinni haarasin muutus eluliselt tähtsaks. Üks libisemine ja enda katkitegemine on garanteeritud. Adrenaliinilaks. Mõistan, miks inimesed seal ronivad.  Aga vaade sealt oli päris hea.

Üks kohalik rääkis, et too jupp, millest üles ronisime oligi kõige järsem ja jubedam, kuid sellest hoolimata ta ise meist kõrgemale ei roninud. Mäe all olime kõik kõvad mehed, kuid mäe peal oli veidi teine jutt. Pets oleks muidugi üles roninud, kui mina poleks pidurdanud (usun ma jah teda…). Videost näete seda hetke, mil ronisin kaljuni. Sealt edasi tuligi mägironijat mängida ning 10 meetrit kõrgemal katkestasime mäe vallutamise.

Peale mägironimist läksime Caloundrasse surfama. Üks sõbrants töölt soovitas toda kohta ja kiitis sealasuvat jäätise- ja smuutikohvikut. Tegime seal kiire smuutilaksu ja siis täis kõhuga randa. Tõesti ilus koht.

Parim surfirand, kus siiamaani olnud olen. Esmalt oli seal umbes 10-15 surfarit (lapsed), kes oskasid surfata ja teiseks olid lained normaalse suurusega. Lainet püüda oli lihtsam, kuna tuli vaid teistele järgneda. Oli tore.

Täna pidin Couchsurfingu kaudu ühte hiinlast võõrustama, kuid ta ei ilmunud kohale. Tuleb homme.

 

Järgmise korrani,

Salaseikleja





Murdvargad Sydneyst

21 11 2012

Jalutuskäik metsas

Viimased paar päeva on olnud väga sisukad. Üks päev oli mul nii igav ja mõtlesin, et külastan minu kodust kuue km kaugusel olevat Karawatha metsa. Mõeldud tehtud. Jalutasin seal umbes kaks tundi ringi ja mõtlesin, et läheks ehk suuremasse metsa järgmisel korral.

Külastasin Springbrooki

Päev hiljem seadsin suuna Springbrook National Parki. See asub sada km Brisbaneist lõuna poole. Sealne loodus oli väga ilus. Nägin paar koske, külastasin “vaateplatvorme” (lookouts) ja matkasin troopikas.

Mulle meeldis, et seal liikus väga vähe teisi inimesi ringi. Kolmapäev ikkagi. Paistab, et nädala sees ei käi keegi looduses. Tore oli kuulata kassilindu (catbird), metsa sahinaid ja kohinaid. Nägin palju väikseid sisalikke, ühte madu, paar kängurut, paar wallabit. Õnneks ei olnud ühtegi sääske. Kõik oli tipp-topp, mulle meeldis.

Metsa vahel sain ka kõne Aristocratist (IT ettevõte, kes spetsialiseerub kasiinoaparaatide mängude loomises). Olin kandideerinud mängude disaineri ametikohale. Kuna asusin keset mitte midagit, siis oli levi olematu ja seega ei saanud me teineteisest telefonis suurt midagi aru. Mõtlesin, et helistan neile järgmisel päeval tsivilisatsioonist tagasi.

Uus päev ning onu seletas telefonitorust, et nad soovivad mind töövestluspäevale kutsuda. Lisaks intervjuule olid plaanis ka muud kandidaadi sobivust hindavad tegevused. Detailidest veidi hiljem.

Mul oli väga hea meel, et sain jälle asjaliku ameti intervjuu. Nüüd pidin lahendama kaks logistikaprobleemi. Esmalt pidin saama Brisbaneist Sydneysse ja seejärel sealt ka tagasi. Otsustasin auto kasuks. Seega veidi üle 900 km sõitu üks ots.

Panin ka Gumtreesse kuulutuse, et otsin reisikaaslasi mõlemale otsale ja vastukaja oli oodatust parem. Kahe päevaga sain kaks inimest mõlemale tripile.

Brisbane -> Sydney

Pühapäeva hommikul kell seitse alustasin Brisbane’i kesklinnast oma reisi. Sealt korjasin Robini auto peale. Ta on pärit Hiinast ja vanust 28. Üks Brenda-nimeline neiu oli aga eelmisel õhtul canceldanud. Seega autos vaid mina ja Robin.

Nagu ikka… tutvusime, rääkisime kust tuleme, kuhu reisime, mida ülikoolis õppisime, miks Austraaliasse tulime jne. Peale esimest 300 kilomeetrit otsustasin Robini rooli panna, et veidi sõitmisest puhata.

Robin sõitis nagu naised ikka. 😀 Ta oskas enam-vähem manuaalkäigukasti opereerida. Oli seda riistapuud varem näinud. Sidur käis tal üle jõu, kolmandat käiku ei pannud ta vist mitte ühelgi korral sisse, korra üritas ka rallikäiku sisse panna, auto käivitamisel keeras süütelukus võtit ka siis, kui mootor juba töötas, mitmel korral suretas auto välja ja ühel korral jäi pidurdamisega väga hiljaks ning nibin-nabin suutis kokkupõrget eesoleva karavaniga vältida. Tema tugevusteks olid rooli otsehoidmine ja maanteel liiklemine. Õnneks oli maanteel liiklemist palju ja umbes 300 km sai ka temal läbitud. Kui sõiduoskused välja jätta, siis oli Robin väga hea kaasreisija. Sai naerda, õppisin Hiinast ühte koma teist. Näiteks siis, kui linnas elav perekond saab teise lapse, siis saab too pere väga suure trahvi (umbes$30K, ma seda numbrit kusagil üle ei kontrollinud ). Vaid rikkad jõuavad sellist pappi laste omamiseks tampida. Üldiselt oli Robin väga lõbus ja informatiivne.

Ülejäänud jupi sõidust tegin mina kuna linnas liiklemine käis Hiinale selgelt üle jõu. Sydneys läksid me teed lahku. Minu sihtkohaks oli Bondi Beach, kuna seal elab Caroline (sõbrants Bundabergi farmist).

Täiesti pekkis… Caroline elab vaid 200-300 meetrit  fantastilise ranna äärest.  Mul oli väga hea meel, et tema juures ööbida sain.

Ta elab seal korteris ühe oma sõbrannaga. Nad mõlemad töötavad moetööstuses – üks Pradas, teine Chanelis. Mis ma oskan öelda… šikid tibid.

Viimati nägin Caroline’i jaanipäeval ehk siis umbes viis kuud tagasi. Meil oli juttu nii palju, kuid aega nii vähe. Mõlemad pidime esmaspäeval asjalikud olema. Caroline alustas Chanelis töötamist (ta esimene tööpäev seal) ja mina pidin töövestlusel virks ja kraps olema. Kahju. Tuttavat  nägu oli tõesti hea jälle näha.

Töövestlus Aristocratis

Öösel suurt midagi magada ei saanud, kuna kortermajas oli kuulda naabreid läbi seina vestlemas ja kraaklemas. Viisakad riided selga, kogusin oma jama korterist kokku ja autosse. Ees seisis kolmekümne kilomeetrine reis töövestlusele.

Varusin veidi üle 1.5 tunni, et õigeaegselt kohale jõuda. Tipptund algas Sydneys varem, kui arvasin. Kell 7:10 olin liikluses ja autosid oli üsna palju. Ühes kohas näitas GPS, et pean paremale pöörama, kuid peale seda manöövrit selgus, et keerasin liiga vara ära. Tipptunnile kohaselt oli minu ees ja taga palju-palju autosid. Eniveis olin sunnitud tunnelisse sõitma, seal jätkus liiklus heal juhul 20 km tunnis ja üllatus-üllatus tunneli teises otsas oli jälle Bondi Beach. 😀 Umbes pool tundi sõitu ja olin nullpunktis tagasi. Olin närvis.

Suutsin veel kaks pisiviga teha, kuid jõudsin Aristocrati 10 minutit enne päevakava algust kohale. Nüüd leidsin uue probleemi. Auto tuli kuskil ka parkida. Midagi seal lähedal ei olnud ja seega parksin pool-illegaalselt oma auto ühe teise lühema auto taha ära. Õnneks oli parkimise tund seal vaid $4 ja trahvi ei saanud.

Päev ei alganud just kõige ladusamalt. Ärevus ja frustratsioon olid laes – suurepärane kombinatsioon töövestluseks.

Registratuurist juhatati mind teiste kandidaatide sekka ja veidi hiljem algas ettevõtte presentatsioon. Üks onu rääkis Aristocrati taustast, selle toodetest, mängude disainimisest jmt. Anti korralik sissejuhatus sellest, mis juhtub, kui keegi Aristocrati tööle võetakse.

Järgnes grupitöö. Kohapeal oli 12 kandidaati, kes jagati neljastesse tiimidesse. Ülesandeks oli disainida/ehitada kanamunale rakis või korv, mis kaitseks muna kahemeetrise kukkumise korral katkiminemisest. Lühidalt kanamunale tuleb mingi asi ümber ehitada, seejärel muna ja selle ümber olev konstruktsioon visatakse kahe meetri kõrguselt alla ja vaadeldakse, kas muna läheb katki või mitte. Ehitusmaterjalideks olid pabertaldrikud, kõrred, plastiktopsid, pliiatsid, kleeplint jmt, igal esemel oli kindel hind ja eelarveks oli $1000. Sel ülesandel oli mitu pointi. Esiteks on see rühmatöö hea jäälõhkuja (icebraker), mingil määral võimaldab hinnata inimeste grupitöö rolle ja tiimide loomingulisust.

Esmakordselt Aristocratis suutis iga meeskonna disain kahemeetrise kukkumistesti edukalt läbida. Munad terved, alustasin tutvuste tegemisega (networking session).

Kõik kandidaadid juhatati ruumist välja minikasiinosse, et seal mängudisaineritega vestelda, uurida ja puurida ametist. Samal ajal aga kutsuti ükshaaval ka inimesed rühmatööruumi tagasi, et seal üks ettekanne teha. Intervjuukutses paluti kandidaatidel kodus teha viieminutiline presentatsioon, mis räägiks kandidaadi isiksusest ja põhjustest, miks ta Aristocrati sobiks.

Arvan, et minu presentatsioon läks väga hästi kuna ma olin selleks ikka korralikult harjutanud. Täitsa ausalt, ma ei ole vist mitte ühegi teise intervjuu jaoks nii põhjalikult valmistanud kui seal Aristocratis. Ma lugesin firma kodulehelt enamuse infost läbi, harjutasin kodus tõenäosuse ülesannete lahendamist, lihvisin oma presentatsiooni, selle kehakeelt ja artikulatsiooni. Ainuüksi slaide tegin kuus tundi. Oma kõnet harjutasin 20-30 korda. Esmaspäeval nägin, et see vaev tasus end ka ära. Žürii smailis ja naeris mu presentatsiooni ajal ning mitte miski ei läinud seal sassi. Kõik läks ladusalt.

Peale presentatsiooni jätkasin networkimist ja seejärel saabus üks-ühele töövestluse aeg. Valetan. Üks-kolmele töövestluse voor. Kolm onu küsisid ja mina vastasin. Näiteks küsiti:

  • Millise kasiinomängu (Austraalias on selle mängu nimi pokie) teeksin mina, mille teemaks oleks rühmatöö kanamunad? Aga kui teemaks oleks finantsturud?
  • Minu huvi finantsturgude vastu ja miks ma soovin liikuda sealt mängumaailma? 😀
  • Mis mänge ma mängin? Huvi mängude vastu, kas ma ka playstationit mängin?
  • Miks ma Aristocratis töötada tahan?
  • Mis viisa mul on ja kaua see kehtiv on? Kui mu mälu ei peta siis see oli enam-vähem viimane küsimus, mis mulle esitati. Jäi mulje, et Working Holiday asi neile väga ei meeldinud kuigi tean, et väikese vassimisega (ametinimetus tuleks muuta multimeedia disaineriks) saavad nad mulle sponsorviisa organiseerida.

Vestlus kestis 15-20 minutit. Nii kaua, kui üks kandidaat intervjuul oli, said teised kandidaadid edasi networkida ja Aristocratis töötamisest rääkida.

Aristocratis veetsin veidi üle viie tunni. Päeva lõpus oli pea mängudest ja disainielementidest üsna paks. Kogu asjaga jäin muidu väga rahule.

Sydney -> Brisbane

Peale Aristocrati pidin ka Brisbane’i tagasi sõitma. Nagu ennist mainisin, olin leidnud ka kaks neiut, kes soovisid minuga autos kaasa liikuda, et kulusid jagada. Tegelikult oli soovijaid koguni viis, kuid  kes-ees-see-mees põhimõttel reserveerisid Rachel (Kanada) ja Anni (Saksamaa) omale koha minu väikeses Ford Festivas.

Pidin tüdrukud kell 2 peale võtma, kuid Aristocratis asjad veidi venisid ning pidin meie rendezvous tund aega edasi lükkama.

Sarnaselt eelneva päeva reisiga tutvusid kõik, vestlesid oma Austraalia plaanidest, räägiti Saksamaast, Kanadast, Eestist jmt. Anni oli 2 nädalat Austraalias olnud, Rachel aga vaid 3 päeva. Kumbki ei olnud elus kordagi vasakpoolses liikluses sõitnud. Rachel ei olnud kunagi ka manuaalkäigukasti opereerinud.

Peale kolmetunnist sõitu panin Anni rooli. Sõitmise sai ta väga kiiresti selgeks ja ei teinud mitte ühtegi jama, mida Robin. Vahepeal sõitis lubatust kiiremini, kuid muidu oli ta Robini täielik vastand. Tee peale jäid vaid väikesed linnad, kuhu jõudsime õhtusel ajal. Anni vajas linnades küll veidi juhendamist, kuid sai kõigega väga hästi hakkama. Mitte ühtegi ohtlikku olukorda ei tekkinud. Rachelit rooli ma ei pannud, kuna oli juba pime ja ma ei tahtnud pimedas teda koolitada.

Esialgne plaan oli trippida kaks päeva ja ühe öö veeta kuskil puhkealas telkides. Anni aga päästis päeva… nojah õigupidi öö. Ta rääkis, et kohtus Sydneys ühe naisega kusagil turul ja nad lihtsalt vestlesid ning viimane pakkus välja, et kui Annil on tarvis kunagi Coffs Harbouri juures crashida, siis võtku ühendust. (Coffs Harbour asub Sydneyst 500 km põhja poole ja jäi tee peale.) Neil pidi seal ruumi küllaga olema.

Egas midagi… Anni helistas tolle tädi abikaasale ja rääkis, et me sooviks tema juures ööbida. Suurt midagi onu, kel nimeks Richard, ei mõelnud, kui oli jaatava vastuse andnud ning meiega oma koordinaadid jaganud. Vot niimoodi sebitakse ööbimist Austraalias! Backpacker style, bitches! 😀

Richard elas Coffs Harbourist umbes 20 km eemal farmis. Sisuliselt oli seal puhketalu, mida ta inimestele välja üüris. Meie seda ei teadnud… Arvasime, et ta on lihtsalt mingi farmer kusagil metsa vahel.

Tee Richardi kodu juurde oli vägagi sinkavonkaline ja mingi hetk lõppes ka maantee ära ning algas kruusatee. Pidin kottpimedas leidma maja numbriga 802. Jõudsin vist majani 760 vmt ja siis lõppes tee ära – jõgi või tiik voolas üle tee ja ühtegi silda läheduses polnud. Arvasin, et keerasin kuskilt valesti ära, kuid ei – olin õiges kohas. Esmalt läksin jalgsi ja taskulambiga uurisin, kui sügav seal see vesi oli. Mõõtmistulemuseks umbes 20-30 sentimeetrit. Tagasi autosse, kiire arutelu, et kas risk on seda väärt ja seejärel tagurdasin autoga hoovõtuks.

Kuna ma olen nii proff autojuht, siis sain sealt probleemideta läbi ning umbes 200 meetrit hiljem leidsimegi postkasti numbriga 802. Ooooo.. kui rõõmsad kõik autos olid. 😀

Rõõmsalt private property sildist edasi ja leidsime ühe maja, millel olid ees vist kolm autot. Keegi oli kindlasti kodus, kuid ühtegi tuld majas ei põlenud olgugi, et Richard pidi meid ootama.Kaks väikest koera haukusid ja klähvisid meie pihta. Kõik see juhtus kesköö paiku. Võtsin oma taskulambi ja läksime tüdrukutega koputama ja inimesi äratama. Kümme minutit lärmi ja ei midagit. Tüdrukud läksid autosse tagasi, et Richardile helistada, kuid mina jäin sinna lärmi tegema.

Järsku läks majas tuli põlema ja üks väga unise näoga naine tuli ukse peale. Küsisin, et kas Richard elab siin, kuid ta ütles, et ei. Paar sekundit hiljem aga “Aaaa… Richard… over there!” ja viipas käega, kuhu ma minema pean. Vale maja. Tuli välja, et samal aadressil on mitu hoonet.

Umbes 300 meetrit edasi oli järgmine maja. Jällegi varustuseks taskulamp, Kanada ja Saksamaa läksin kolistama. Sama lugu: paar autot maja ette pargitud, ukse ees mitmed jalanõud, kuid ühtegi tuld majas ei põlenud. Mu taskulamp oli üpris powerful ja valgustasin läbi akende ja vaatasin tubades ringi, kuid ühtegi inimest ma sees ei näinud. Olime seal justkui murdvargad. Paar minutit kolistamist, kuid mitte ühtegi hingelist välja ei tulnud. Uksed muideks olid kõik kergelt paokil või avatud.

Mõtlesime, et äkki sõidaks veidi edasi ja ehk leiame veel mingid majad, kuid ei ühtigi. Tagasi. Tegime jälle lärmi, kuid tulutult. Richardile helistada ei saanud, kuna mitte kellegil ei olnud mobiilil levi. Damn you Vodafone!

Kaalusime uut plaani, et äkki lihtsalt lööme oma telgid selle maja ees murul püsti ja elame õndsat seljakotiränduri elu.

Ei… Õues oli külm ja too naine kah käega viipas, et Richard elab seal ning aadress oli õige. Liiga palju vaeva olime näinud, et telgis ööbida. Uuesti lärmi tegema. See maja oli kaheosaline. Vast võib öelda, et kahe maja vahel oli katusega terrass. Paar minutit mürgeldamist ja siis järsku läks ühes toas lamp põlema. Seekord tuli üks väga unine mees välja ning ütles, et Richard elab hoopis tolles kõrvalmajas. Vabandasime, et ta üles äratasime ja läksime kõrvalmaja juurde kolistama. Kuna see tehnika endiselt ei töötanud ja uks oli lahti, läksime lihtsalt majja sisse. Panime ise tuled põlema ja uudistasime ringi. Anni tundis ühelt fotolt Richardi naise ära. Umbes minut hiljem kostusid tagatoast kellegi sammud ja ilmuski välja Richard. Great success!

Richard oli üsna lahe vanamees. Tegemist sellise boheemlaslik-kunstiinimesega a’la täna tõmban triipu, et kunsti teha, maalida ja elu nautida. Ametiks oligi tal kunstnik/maaler. Vestlesime Richardiga, sõime võileibu ja kuulasime veidi Simon & Garfunkelit. Majas oli väga palju ruumi, ainuüksi köök oli sama suur kui Caroline’i korter Bondis. Richard näitas, kus me voodid asuvad. Tüdrukud magasid ühes toas ja mina teises. Kõik said normaalses voodis magada.

Hommikul lasi Richard üsna varakult jalga ning jättis meid omapead majja. Ütles vaid, et kui me soovime kauemaks jääda, siis oleks tal selle üle vaid hea meel. Kahjuks oli meil plaanis edasi liikuda.

Asjad kokku ja autosse. Anni panin jälle rooli ja sihtkohaks Byron Bay, NSW.

Autos ei olnud me enam nii jutukad kui päev varem, kuid jõudsime ilusti sihtkohta.  Loomulikult läksime randa.

Rachel ja mina käisime ujumas. Rachelil oli ka veekindel fotokas kaasas, millega tegime paar klõpsu lainetes. Peesitasime veidi rannas ja siis jalutasime Austraalia mandri kõige idapoolsemasse punkti.  Anni jäi aga randa vedelema.

Kui mina ja Rachel olime idapunktist tagasi tulnud rääkis Anni, et ta sai sõnumi ühelt oma sõbrantsilt, kes päev hiljem samuti Byron Baysse tuleb. Seega jätsime Anniga hüvasti.

Racheliga edasi Gold Coastile. Sinna jõudsime täpselt tipptunniks kohale. Jalutasime rannas ja tegime paar klõpsu. Logistika lihtsustamiseks otsustasime, et Rachel ööbib minu juures Brissis ühe öö ning seejärel liigub edasi.

Väga lahe tripp oli. Racheliga sai ka palju nalja… Eriti meeldis mulle, kui ta Kanada maaka aktsenti imiteeris. Sai korralikult naerda. Oli tore.

Enne Racheli lahkumist tegin oma koduaias ka paar pilti Racheliga. Lisaks ka oma roomie Benn’i ja tema tüdruksõbra Emily’ga.

Murdvaras,

Ivar

PS: Paar minutit enne selle postituse positamist sain kõne Aristocratist, kus teatati, et ma ei osutunud valituks. Vähemalt sain hea story, mida kunagi lastelastega jagada.





Uued tuuled?

5 11 2012

Täna käisin Brisbane’i südalinnas töövestlusel. Ei midagi erilist. Olin kandideerinud jälle ühele andmesisestamise töökohale, kuid seekord oli seal tarvis ka veidi andmebaasidega töötada. Nojah… Sammuke paremuse poole.

Vestlus leidis aset 24. korrusel uhkes klaasist hoones. Parkimine oli seal üsna krõbe – $50 tund. Minu arve tuli $46.92. Aia!

Läbirääkimised toimusid värbamisfirmaga, mitte reaalse tööandjaga. Margot oli tädil nimeks ja intervjuu kulges väga hästi. Eriti meeldis mulle see, kui Margot küsis mult, et kui ta leiaks mulle viisasponsori, kas ma siis tahaksin jääda Austraaliasse. Loota ju võib… Jäi mulje nagu ta siiralt soovis mind aidata.

Muidu on töökoht John Deere’i nimelises kohas. Olete ehk kuulnud? Niivõrd suur kala võiks CV’sse kuuluda küll! Lisaks on seal ka palju upside potentsiaali.

Margot rääkis, et saadab kliendile vaid kaks kandidaati. Seega mul on vaid üks konkurent. I like those odds. Wish me luck!





Noosa rannalaks

5 11 2012

Elutoas seisab mul juba mitu nädalat Emily surfilaud. Olen mitmel korral mõelnud, et võiks ju proovida ja sellega lainetes käia. Pühapäeval otsustasin selle triki ära teha.

Hommik oli pilves, kuid kahetunnise sõidu jooksul Noosasse tuli päike pilve tagant välja. Noosas tervitasid mind triathloni sportlased. Neid oli palju ja ka mõned tänavad olid kinni pandud. Ekslesin veidi ringi, kuid leidsin ranna ikkagi üles.

Oi, Noosa oli ilus. Väga. Tõeline paradiisirand.

Surfilaua tagumise otsa küljes on üks nöör, mille kinnitasin oma jala külge, et surfilaud ära ei kaoks. Seejärel vette.  Päev varem vaatasin youtube’ist paar õppevideot ja mõtlesin, et sain pihta küll. Vees selgus, et surfamine on palju keerulisem, kui ma arvasin.

Mul ei õnnestunud mitte ühelgi korral kahe jalaga surfilaual seista. Iga kord, kui proovisin, lendasin vette. Ligi kaks tundi frustratsiooni hiljem loobusin. Surfilaud  oli kõhu ära kraapinud, põlved lõin ära ja sain ka päikesepõletuse.

Füüsilised vigastused olid köömes emotsionaalse kahju kõrval. Ma ei olnud seal rannas ainuke surfientusiast. Kõige tegijam oli üks 8-10 aastane tüdruk, kes surfas nagu proff. She made it look so easy. Youtube õpetas, et isegi koerad oskavad surfata aga näed… minul välja ei tulnud.

Surfitund lõppenud kogusin oma meheväärikuse riismed kokku ja mõtlesin Noosas lihtsalt ringi vaadata. Otsustasin külastada Noosa rahvusparki. Tegu väga ilusa pargiga. Hea küll, pigem on tegu troopilise vihmametsaga oma metsikute kalkunite, palmide ja liaanidega. Jalutasin seal kaks tundi kuni päike loojus. Tõesti väga ilus koht. Mulle väga meeldis.

Pargis meenus üks Zenhabiti artikkel ootamisest, mis tegi selle retke veelgi erilisemaks. Äkki ma olengi juba “seal”?

Mõnusaid laineid ka Eestisse,

Tulevane surfikunn