Kolm saareriiki vol 1

4 12 2011

Reedel  ärkasin 4 paiku hommikul. Kiire dušilaks ja pakkima. Teadsin, et koju ei tule enam niipea kuna  õhtul minek lahkumispeole ja seejärel laupäeval Londonisse. Tartus oli plaan õe juures ööbida.

Oli ka viimane päev tööl. Selle tähistamiseks või siis kolleegide tänamiseks meeldivalt veedetud aja eest, pakkusin neile kommi, kooki, head ja paremat. Tuli teha ka üksjagu tööd, kuna pidin oma mantlipärijale saatma igasuguseid materjale, et ta end tööl paremini sisse seada saaks.

Tööpäev läbi, läks õhtu huvitavaks. Lahkumispidu sõpradega.  Üritasin õega ühendust saada, et tema juures ööbida, kuid jätsin selle viimase minuti peale (läks meelest, kuna tööl oli nii palju teha). Selgus, et tema juures ikkagi ööbida ei saa ja pean midagi muud välja mõtlema.

Thinkasin, et egas midagi… kuna plaan on nagunii hostelites mõnda aega elada, siis võiks juba Eestist alustada. Leidsin Tartus ühe kodumajutuse ettevõtte Terviseks Bed&Breakfast  (tegu ei ole hosteliga vaid on b&b, mis on ju täiesti erinev hostelist, eks?).  Ööbimiskoht asus Raekoja platsil. Super. Õe juurde oligi mõttetult pikk maa käia. Best €15.5 ever spent.

This slideshow requires JavaScript.

Pildil mu 6.5 kg kaaluv pagas ja Terviseks B&B “valvelaud”.

Kui olin oma majutusprobleemi lahendanud, läksin lahkmispeole/hüvastijätupeole, mis osutus vägagi õnnestunuks. Mulle väga meeldis. Päris palju sai vaieldud ja kildu visatud.

Peo lõppedes sammusin purjakil sõbra ja sõbrannaga kodude poole. See oli epic teekond. Kadi naeris kogu aeg, justkui eufoorias. Oli huvitav. Lisaks olid Erikul ja Kadil korralikud tasakaaluhäired… Enamus teekonda möödus komistades/komberdades, lauldes ja naerdes :D. Hea, et keegi meid ei näinud (kell oli ju 5 läbi), muidu oleks ju imelik. Niisiis oma majutuse sihtkohta jõudsin 2 minutit enne seitset  – ma ju rääkisin, see oli EPIC journey!

Magasin oma 4-5 tundi ja seejärel loksusin bussiga Tallinna lennujaama. Lend Tallinnast Stanstedi läks üllatavalt hästi. Tavaliselt on ikka nii, et lennu ajal käib üks suur sumin või müra, et ei kuule oma mõtteidki. Sel korral aga oli müratase täiesti talutav või isegi rahulik. Kui üldse millegi kallal norida, siis see oli väikelaste nutt, mis nüüd paremini kõrvu kostus (paistab, et heata pole halba).

Hetkel olen muideks bussis ja liigun Stanstedi lennujaamast Londonisse. Sõidan arvatavasti 1.5 tundi ja seejärel lähen metrooga Augusto juurde (cräshisin tema juures selle aasta veebruaris).

Veidi kummaline on praegu enesetunne. Viimati, kui Suurbritannias käisin, siis tundus kõik nii uus ja huvitav. Täiesti harjumatu oli liigelda “valel” pool teed. Hetkel olen aga täiesti emotsioonitu. Kõik juba läbi kogetud. Tean täpselt ka seda, kuidas metrooga liiklema peab ja mis metrooliine kasutada jne. Täitsa igav on kohati.

Lennu ajal mõtlesin, et nüüd peaksin närveerima hakkama vmt, kuna mu Austraalia plaan on ju täitumas ja muutumas reaalsuseks. Ei midagit. Olin rahu ise. Võibolla olen lihtsalt enesekindel, et leian seal tegevust. Lisaks on mul ka kahe kuu “elamisraha” olemas. Selle aja jooksul leian ikka elamise ja töö.

Nüüd olen Augusto juures. Jõudsin siia kohaliku aja järgi 21 paiku. Nädalavahetuseti tehakse Londoni metroos parandustöid ja seetõttu kulus mul kauem siia kohalejõudmiseks kui muidu. Pidin nelja erineva liiniga sõitma (kahe asemel). Tüütud ja nõmedad on need parandustööd.

Suurt midagi ei oskagi muljetada Augustoga. Ta veidi haige ja ma ise olen üsna väsinud… Eks homme tuleb parem päev.

Advertisements




Leedi Gaga ja muud koletised

26 11 2011

Neljapäeval peale tööd kutsuti mind ühele peole. Seda ei juhtu iga päev. Tundsin end erilisena. 😀

Enne pidu tuli paar tundi surnuks lüüa. Otsutasin minna kinno ja vaatasin Johnny English’it. Täitsa OK komöödia. Filmi vaatamise ajal meenus mulle see, et kui ma aasta alguses Londonis olin, siis tahtsin külastada iMax kino seal Waterloo rongijaama lähedal. Kuna laupäeval lendan Londonisse, siis võibolla jõuan teha kiire külastuse ka iMax’i.

Film vaadatud, suundusin peole. Märkasin enda ees kõndimas mingit kostüümis friiki, kes minuga samas suunas liikus. Ta isegi sisenes samasse hoonesse, kuhu minagi. Tuli välja, et mind kutsuti kostüümipeole :D. Teemaks siis superkangelased. Vot siis, raamatut ei tohi kaane järgi hinnata.

See oli esimene kord, kui kostüümipeole sattusin. Kohtasin seal Borat’it, Supermeest/naist, Lumivalgekest, Freddy Krueger’it, paar Zombit, kauboid, punamütsikest (kes oli pigem Xena moodi) ja minu lemmikuks osutus Lady Gaga (olen ju fänn). Ka Borat oli terve peo karakteris. Great success! Tantsuliigutused olid tal lahedad. 😀 Epic!

Rinda sain ma numbriks 13 (a’la leia veel keegi klubist üles, kellel samuti 13 rinnus ja saad baarist tasuta joogi). Kui mult küsiti, kes ma olen, siis vastasin, et olen Thirteen sarjast Dr. House.   Paistab, et keegi mu sarnasust Olivia Wilde’iga ei märganud 😦 ja seetõttu mu kostüüm feilis.

Oli huvitav õhtu – above expectations. Samas tekitas õhtu sellist väikest kahetsustunnet või kurbust, kuna järgmisel laupäeval lahkun ma kõigist oma superkangelastest.

Loodan, et te kõik jätkate kangelastegude tegemist ja et ükski kass ei jääks puu otsast päästmata,

Teie Thirteen





Zachary Scott

29 10 2011

Miks ma ennast nii kehvasti tunnen? Mulle endale tundub, et ma ei ole midagi valesti teinud. Samas hinges kripeldab. Löön justkui noa kellelegi selga.

Minu olukord on selline, et tööl koondatakse inimesi ja vähendatakse palkasid ettevõtte raske majandusolukorra tõttu.

Infokoosolek. Teavitus koondamistest ja palgalangustest tuli üsna ootamatult. Teavitati esmaspäeval ning juba selle nädala reedel tuli esimestel koondatutel lahkuda. Mind ei koondatud, kuid iga seitsmes nii õnnelik ei olnud.

Paar päeva peale infokoosolekut sain teada, et minul sooviti ajutiselt vähendada palka, kuniks ettevõte saab jalad alla. Kui olin sellest teada saanud, läksin koju ja mõtlesin üsna pikalt selle temaatika üle. Rääkisin oma olukorrast ka paari sõbraga.

Üks neist plaanib umbes kahe kuu pärast minna Austraaliasse. Mõtlesin, et ma võiks temaga kaasa minna. Mul on umbes seitse tuttavat, kes on Austraaliat väisanud, 3 nendest on siiamaani seal. Varasematest jutuajamistest nendega on alati tulnud välja, et nad kõik soovitavad down under’it.

Seega mul on valida. Kas töötan edasi väiksema palgaga, mis paari kuu pärarast võib kas tõusta oma endisele tasemele või veelgi väheneda või isegi täiesti ära kaduda. Teine variant on aga minna väga hea sõbraga Austraaliasse, reisida, veidi puhata soojas kliimas, parandada inglise keelt, seigelda, grillida känguru saba kõrbes, surfata ookeanivetes, jalutada valge liivaga rannal, kallistada koaalasid, poksida känguruga, hängida hipidega, tantsida bušmanidega džunglis, ehk leida ka asjalikku tööd (kuigi võin vabalt töötada ka primaarsektoris) jne. Ega ei teagi, mida ma seal Austraalias tegema hakkaks. Ehk siis: kas valida teadmatus Eestis või teadmatus Austraalias.

Langetasin otsuse Austraalia kasuks. Working Holiday viisat jagatakse vaid kuni 30. aastaseks saamiseni. Hiljem on keerulisem riiki pääseda. Hetkel puuduvad mul ka igasugused finantskohustused pankade ees ja ma pole rajanud ka perekonda, mis mind Eestis kinni hoiaks. Olen vaba kui lind. Ainult töökoht hoiab veidi kinni.

Miinuse poole pealt teeksin down under’is suure tõenäosusega lihtsamat tööd, mis mind karjäärialaselt väga edasi ei viiks. Eestis seevastu teen üsna asjalikku perspektiivikat tööd. Samas on Austraalias palju rohkem võimalusi kui Eestis, ainuüksi riigi suuruse pärast. Lisaks, kui ma ei proovi, siis ei saa ma kunagi teada, milleks ma teisel pool maakera võimeline olen. Olen oma otsuses kindel. Tean ka seda, et elu välismaal ei ole päris teavamanna – mäletan oma nelja kuud USAs SouthWestern’i müügimehena (kuigi ma tegelesin vaid 6-8 nädalat müügitööga, ülejäänud aja olin ehitusel abitööline).

Üks mu lemmikuid tsitaate on: “As you grow older, you’ll find the only things you regret are the things you didn’t do.” ~Zachary Scott

Seega – Australia, here I come! Tegin juba viisataotluse ära, nüüd tarvis kopsuröntgen teha ja seejärel lennupilet osta.

Tööl andsin ma oma ülemusele teada sellest, et ma ei ole palgalangusega nõus ning soovin lahkuda. Ülemus arutas seda ühe juhatuse liikmega ning jõuti üsna kiirelt selleni, et ikkagi ei langetata minu palka. Nad on minu tööga rahul ning ei soovi minust lahti saada.

See tegi asja minu jaoks keerulisemaks. Mul endal on ka kahju, et ma sealt ära lähen. Töö on hea, töötingimused korralikud ja palk on samuti hea.

Pannes ennast tööandja kingadesse, näen ma, et olen üsna isekas ja tänamatu. Tööandja on investeerinud minusse aega ja raha ning nüüd – ajal, mil ettevõttel veidi kehvemini läheb – jooksen ma lihtsalt minema kogu teadmistepagasiga. Arvan, et mul on süda õiges kohas, muidu ma ennast nii kehvasti ei tunneks.

Võtsin otsuse, mis on lühikeses ajahorisondis valus, kuid pikas perspektiivis potentsiaalselt väga tulus. Lisaks mul jookseb juba praegu suu vett, kui mõtlen grillitud känguru saba söömisest. 😀





Kui ma kunagi suureks saan…

14 10 2011

Maandusin umbes tund aega tagasi Tallinnas. Seljataga on kolmepäevane Rootsi välislähetus, mille raames tuli sõita 720 kilomeetrit Rootsi teedel .

Rootsi oli imeline. Teed on seal suurepärased ja lausa rõõm on sõita. Täitsa inimese tunne oli rooli taga. Lisaks nägin sõites ka loodust, kivirahnusid, põtru, roadkill’e jmt.  Seega pakutakse nii silmailu kui ka sõidumugavust. Isegi kütus on seal odavam, kui Eestis. Näiteks ostsin etanool E85’te ja selle liiter maksis 9.85 SEK’i, mis on umbes €1.10 eur’i. Eestis vist ei olegi kusagil E85’te müügil. Kuigi jah bensiiniliiter oli Rootsis umbes €1.5 (Eestis €1.26 vmt). Parkimine maksis Norrköping’us (200 kilomeetrit Stockholm’ist lõunasse) 10 SEK’i tund s.t umbes €1. Ka see oli normaalne.

See reis oli tõesti tööreis. Tekkis üks ootamatu probleem ja seetõttu olid kaks esimest päeva hommikust hilisööni tööga seotud. Ikka väga väsitav oli see. Kolmas päev möödus samuti töiselt, kuid ka rooli taga.

Eesti võttis mind ka sel korral kehvasti vastu. Ootasin Tallinna bussijaamas Tartu bussi ning läksin selleks Rändur’i kohvikusse. Seal aga oli üks purjus naine, kes räuskas ja karjus kõigi peale, kes talle ette juhtusid. Hiljem oksendas ta seal samas jne. Ikka väga ebameeldiv oli.

Kuna saabusin bussijaama kella 22ks vmt, siis ei saanud sealt enam bussipileteid osta (kassad olid kinni). Seega mõtlesin, et ostan bussi pealt. Sama mõtlesid oma 30-40 inimest. Täiesti uskumatu, milline tunglemine toimus bussi peale – reedene päev ja kõik tahavad Tartu sõita.

Ma arvan, et mida rohkem ma Rootsit külastan seda rohkem veendun, et seal on kõik justkui parem. Seega kui ma kunagi suureks saan, kolin ära Rootsi.





“Üksik” välislähetus

2 10 2011

Kolmapäeval ööbisin klassiõe juures Tallinnas. Huvitav, et ta üldse oli nõus mind majutama. Viimati nägin ma teda vist 10 kuud tagasi koolis. Mõtlesin, et parem oleks ju Tallinnast lennujaama minna, kui varahommikul bussiga Tartust pealinna loksuda. Sõbrants oli Facebook’is online ja kuna kaotada ei olnud midagi, siis küsisin. Ilma igasuguse lunimise ja kerjamiseta sain nõusoleku. I love it when a plan comes together. 😀

Lisaks majutusele vedas mul ka nii palju, et sain selle sama sõbrannaga Tartust Tallinna. Autos oli hea muljetada… Suured tänud Kädi! Hugs & kisses…

Reisiplaan: Tallinnast lendan Kopenhaagenisse ja sealt rongiga Lund’i (Lõuna-Rootsis). Varustus: sülearvuti, mobiil, vihik ja pastakas.

Esimene probleem, mis tuli lahendada, oli see, et kuidas ma saan Lennart Meri lennujaama kella 5:30ks. Otsustasin takso kasuks. Ärkasin 4 paiku üles ja helistasin taksofirmasse ning soovisin taksot kella 5ks maja ette. Lubati, et saab. Paistab, et Eestis need asjad ikka nii ei käi, et kui lubatakse, siis lubatu ka täidetakse.

Kell 5 ei olnud ühtegi taksot maja ees. Helistasin uuesti taksofirmasse kell 5:02. Ütlesin, et tahtsin taksot kella 5ks saada. Selle peale vastati, et “kell on juba 5:02” :D… on alles lambad seal tööl. Muidugi ma tean, et kell on juba 5 läbi! Selle pärast ma helistangi. Lubati saata uus takso, pidi 2 minuti jooksul kohale jõudma.

Ei jõudnud.

Mõtelsin, et aitab ootamisest. Lennuki pardalemineku ajani oli jäänud veidi alla tunni. Security’st on kah tarvis läbi käia, helistasin järgmisele taksofirmale. Vastu võttis sama inimene :D… Ta lubas uurida, et kuhu takso jääb. Eniveiz 5:15 oli takso olemas ja sain lennujaama. Lennujaama jõudes olin €5.88 võrra vaesem. All’s well that ends well.

Peale 1h 40 min lendu maandusin Kopenhaagenis. Nüüd oli tarvis leida rongijaam. Ekslesin veidi lennujaamas ringi ja küsisin paarilt inimeselt teed, kuniks leidsin koha üles. Rongijaam asub sama hoonekompleksi juures, kus lennujaamgi. Eks ma olen veidi blond ja ei leidnud seda kohe üles.

Ostsin automaadist rongipileti Lund’i. Pileti pealt ei lugenud ma välja platvormi, kust rong väljub. Seega läksin esimesse ettejuhtuvasse ja küsisin platvormil ühelt mehelt abi pileti dešifreerimisel.

Oi, kui abivalmiks mees osutus! Ta ei piirdunud lihtsalt sellega, et öelda, kas olen õiges kohas või mitte, vaid jalutas minuga tablooni ja seletas mulle selle lahti. Lisaks liikus ta minuga samas suunas. Seega läksime sama rongi peale.

Onu nimi oli Pierre. Prantsuse nimi, kuid tegu oli rootslasega. Rong oli palju mugavam kui lennuk. See oli nii vaikne ja rahulik. Lisaks oli palju ruumi jalgadele. Väga mugav! Soovitan.

Pierre’iga rääkisin elust/olust ja siis läks jututeema Eesti riigi peale. Mainisin, et meil on tööpuudusega ikka kehv seis ja madalad palgad ning negatiivne iive. Selle peale lausus ta, et ta ei mõista seost majandusolukorra ja lastesaamise vahel. Mul jäi sellest mõttest kast lahti. Pierre ise oli koristaja. Ta reisib iga päev Malmöst (Lõuna-Rootsi) Kopenhaagenisse, kus ta koristab lennujaamas. Töötab 20-25 tundi nädalas ja palka saab 24000 SEK’i kuus. Pole paha. Täitsa hämmingut tekitas mõte, et nö musta tööd tegev inimene ei muretse pere loomise majandusliku poole peale.

Lund’i rongijaamast väljudes alustasin taksootsinguid. Pea oli pilvedes ja pilk kaugusesse suunatud. Siis järsku koputas üks vanem mees mu õlale ja näitas näpuga mu jalge ette. Ma ei saanud algul pihta, mis ta tahtis, kuid siis nägin, et seal on mingi oksehunnik vmt ja ta hoiatas mind, et ma sinna sisse ei astuks. Eestis ei ole minuga kunagi midagi taolist juhtunud. Rootsi 1 Eesti 0.

Taksoga liikusin sihtkohta töökohustusi täitma. Ma jätan sujuvalt kogu selle töö asja vahele ja jõuan hetkeni, mil “tööpäev” läbi sai.

Eelmine kord, kui Rootsis käisin, siis rääkis ülemus, et üsna jama on käia välislähetustel üksinda:  käid võõrastes kohtades, kedagi ei tunne ja molutad niisama hotellides. Igav.

Nädal enne reisi mõtlesin, et püüan taolist olukorda vältida ning logisin taas couchsurfing.org veebilehel sisse ja saatsin kaks hosting’u kutset. Esimene keeldus kuna oli Lundist väljas, teine vastas jaatavalt. Great success!

Lund’i kesklinnas sain oma couchsurfing’u host’iga s.t Henrik’uga kokku. Ta mõtles, et võiks minna ühele couchsurfing’u üritusele sitari muusikat kuulama. Sitar on üks India päritolu keelpill (kitarri sarnane). Sai jälle räägitud elust/olust Henrik’uga ja seejärel liikusime Malmö linna.

Kohale oli tulnud umbes 15 inimest. Enamik olid rootslased ja seetõttu räägiti üsna palju rootsi keeles. Oli ka minusuguseid, kes inglise keelt purssisid. Sai siis lihtsalt chillitud, söödud head ja paremat, kuulatud muusikat. Mulle meeldis.

Paar pilti:

Proovisin ka ise sitariga mängida. Põhimõtteliselt on sellel 4 keelt, millest vaid ühel mängid meloodiat ja ülejäänuid on justkui niisama tore pöidlaga strumm’ida. Üsna võõras oli seda instrumenti käes hoida. Nina mängis ka paar lugu kitarril. Kaks videot:

Mõned tarkuseterad õhtust: “terviseks” kõlab väga “terrible sex” moodi, eestlaste bussijaam on “pussystation” 😀 ja muidugi ka “12 kuud”.

Tagasi sõitsime bussiga. Üsna imelik oli, et väikeses bussijaamas nii palju inimesi seisis. Lühidalt buss oli täiesti täis ja praktiliselt KÕIK olid noored s.t tudengid. Neid oli palju, nad kõik rääkisid ja neist õhkas energiat, rõõmu, excitement’i. Bussis  oli hetk, kui istusin maha ja lihtsalt kuulasin rootsi keelt. Ja ma justkui armusin ära. Rootslastesse ja rootsi keelde.

Ma vaatasin ringi, kuidas inimesed naeratasid kui rääkisid. Väga mõnus oli. Ka rootslased on ilusad inimesed 😀 Väga.

Reede. Kella 13’ni tegin tööd ja siis jälle taksoga Lund’i rongijaama. Teate, mis eristab Eesti taksojuhte Rootsi omadest? Professionaalsus ja teeninduse kvaliteet. Rootsis tehti mul uks lahti, mu arvutikott tõsteti minu eest sisse ja võeti pärast välja. Iga asi tehti ette ja taha ära. Lisaks sai tasuda ka kaardiga (vedas kuna mul ei olnud ju Rootsi kroone kaasas :D). Eestis, ei midagi sellist.

Kopenhaageni lennujaamas läks mul security’s kauem kui eelmine kord. Mul õnnestus saada “random check’i” osaliseks. Niisiis jope, selle taskud, rahakott,  ja muu, mis olin sinna kasti pannud, võeti kenasti lahti ja sorati läbi.

Umbes 2 tundi hiljem maandusin Tallinnas. Eestimaa ei võtnud mind väga hästi vastu. Kohe seletan lahti.

Tallinn-Tartu buss peatub nüüd ka lennujaamas (hiljutine muutus). Mõtlesin, et suurepärane, enam ei peagi bussijaama sõitma, et sealt Tartu pilet osta. Seega ootasin siis ligi pool tundi, lasin nr 2 bussil mööda minna (buss, mis lennujaamast linna viib) ja ootasin kuniks Tallinn-Tartu buss saabub.

Rõõm oli suur, kui lõpuks see buss ka saabus, kuid tuju läks nulli nii kui bussijuht piletit küsis. Ütlesin, et seda pole ja ta laiutas käsi, kuna ta ei saa mulle piletit müüa (oli välja müüdud). Lisaks ütles ta, et on lootusetu siit lennujaamast bussile pilet saada.

Ma ei viitsinud enam tegevusetult oodata. Otsustasin, et lähen jalgsi bussijaama ja ostan sealt pileti (tagantjärgi oleks ju takso võinud võtta…). Tee peal tegin kiire Ülemiste keskuse külastuse, et osta väike snäkk. Läksin siis Prismasse? (või MaksiMarketisse? või jumal teab, mis asi seal oli) ja võtsin poekäru, et saaksin sinna oma raskeks muutunud läpakakoti panna. Algul vaatasin, et käru liigub veidi kehvasti… ju vist mu koti raskuse tõttu… Veidi hiljem mõistsin, et üks ratas kärul ei käi ringi ja oli kogu aeg blokeeritud. Eesti pani mulle veelkord ära.

Peale Ülemistelaksu, läksin bussjaama. Seal tahtsin osta kella 19’se pileti. Öeldi, et välja müüdud. Järgmine variant kella 20’ne buss. Ostsin selle. Võite juba arvata, et ma ei olnud heas tujus.

Kas mul oli siis kehv “Eesti päev” või oli kõik Eestis juhtunu märk sellest, et pean siit kaduma… kuhugi mujale… Mul ei olnud hea meel, et kodumaale jõudsin. Aga tuju tõstab mul see, et juba 12. okt lähen taaskord Rootsi.





Vahukommi väljakutse

24 09 2011

Täna käisin AIESEC’i Noorte Juhtimiskonverentsil. Kohale oli tulnud umbes 70 noort – eelkõige tudengid. Esinesid Erkki Raasuke, Mats Soomre, Martin Noorkõiv, Kaupo Noormaa ja Kaire Valge. Peaesinejaks oli Mark Young. Kindlasti teate kõiki eelnimetatud tegelasi :D. Üritusest saab rohkem lugeda AIESEC’i lehelt.

Konverentil räägiti juhtimisalastest teemadest. Esmalt sai sõna Erkki (Swedbank’i äss). Mainin ära mõned ta mõtted:

  1. Hea juht peab tundma fundamentaalset – sellist sisemist – huvi teise inimese vastu. Siinkohal soovitas ta rääkida teistega hobidest. Need annavad üsna hea ettekujutuse inimesest. Arvan, et pean ka ennast selles valdkonnas parandama.
  2. Samuti rõhutas Erkki põhimõtet, et inimesi tuleks hinnata nende tegude, mitte sõnade järgi. Lisaks, kui juht ikka midagi pidevalt teistele räägib (näiteks, et tööle tuleb tulla õigeks ajaks), siis peab ta ka ise seda põhimõtet järgima. “Tee ja teised tulevad järgi! Don’t preach!“.
  3. Veel üks pärl: “Average by definition is failure.

Üsna hea mulje jäi Erkkist.

Järgmisena said sõna Kaupo ja Kaire Victory Trainings’ist. See oli konverentsi üks lahedamaid osasid. Esmalt tehti väike sissejuhatus meeskonna loomisest jmt ning siis hakkasime ehitama.

Konverentsitajad jagati neljastesse gruppidesse. Igale grupile anti meeter kleeplinti, meeter niiti, 20 makaroni ja üks vahukomm. Eesmärgiks oli võimalikult kõrge torni ehitamine 18 minuti jooksul. Vahukomm pidi torni tipus olema.

Minu grupi torn kukkus ümber, kuna tahtsime liiga kõrge torni teha. Umbes minut peale seda, kui aeg läbi sai, tuli mul mõte, et lammutan torni veidi väiksemaks ja siis jääb ta püsti. Tegin küll veidi sohki, kuid siin see torn on:

Vaadake pilti lähemalt… See tõesti seisab ja vahukomm on tipus. I’m so proud I could cry. Võitis vist kellegi 40 cm kõrgune torn. Minu tiimi torn oli vähemalt 39 cm :D.

Veidi hiljem rääkis Martin visiooni loomisest. Pean tõdema, et tema esinemine meeldis mulle kõige rohkem. Üsna selline down to earth jutt: motiveeri kõiki, ära keskendu takistustele, küsi “parematelt”  inimestelt abi (s.t inimestelt, kes juba teevad seda, mida sa üritad), ei ole tarvis leiutada jalgratast (Apple ei leiutanud puutetundlikku ekraani) vaid tuleb midagi teha paremini kui teised. Tee plaan, kuid jää paindlikuks, kuna elu ei kipu plaanipäraselt minema.

Seejärel sai sõna Mats. Huvitav, mida ta vanemad küll mõtlesid, kui oma pojale sellise nime panid? Mats rääkis üsna elavalt erinevatest rollidest meeskonnas jmt. Üks ülesanne, mida ta lasi meil lahendada:

8.2.3.6.4.0.7.5.9.1. Miks on need  numbrid selles järjestuses? Leia seos.

Selle lahendamiseks jaguneti jällegi gruppidesse (ei tea küll milleks, see ju individuaalselt lahendatav). Grupis kah mingit diskussiooni ei toimunud. Eks ma vahtisin seda järjestust ja üritasin oma matemaatilise statistika kraadiga seda murda. Tundsin, kuidas sajad tuhanded ajurakud surevad selle vaimse pingutuse tagajärjel. Oli valus. Väga. Aga peale kahte minutit mõtlesin välja :D. Lahendust ma ei reeda, jätan selle avastamisrõõmu Teile.

Ürituse lõpus rääkis Mark Young oma elust ja teda enim inspireerinud kogemustest. Üks idee: “leadership is about making things happen which would otherwise not happen“. Mulle meeldis, et onu rääkis huvitavalt ja enda elust (ei refereerinud väga teiste mõtteid).

Jäin tänase päevaga rahule.





Veidi plagiaati

31 08 2011

2010. aasta sügisel käisin ka LHV’s riskianalüütiku konkursil. Suurt midagi ma sellest vestlusest ei mäleta. Üldiselt läks hästi.
Tean vaid seda, et tol vestlusel oli personalijuht minu motivatsioonikirjast väga vaimustuses. Küsis isegi ekstra luba, et ta saaks seda kusagil teistele näidata (ta vist oli mingi õppejõud?).
Mulle meeldis, et talle meeldis. Ehk meeldib Teilegi:

Pildil võite muidugi märgata, et olen oma perekonnanime ära kustutanud ja mõned väljad mustaks teinud. Tegin seda igaks juhuks. Mine tea, mida mu kontaktandmetega teha võidakse… Internet on suur ja kuri.
Plagiaati tegin ja inspiratsiooni sain LHV Pensionifondi XL 2010. a. 31. oktoobri raportist.