Kirves tass kohvi

11 02 2013

Ammu-ammu nägin filmi “The Bucket List” (ma isegi mäletan, et Maarja-Liis postitas selle filmi treileri Facebook’i ja seejärel vaatasin filmi ära)  ja sealt saingi mõtte lisada Kopi Luwak oma nimekirja.

Möödus paar aastat, kus ma iga jumala päev mõtisklesin selle kohvi maitse üle. Äkki on vürtsikas, ehk tugeva lõhnaga, võibolla maitseb väga imelikult… Need aastad möödusid raskelt.

Kopi Luwak on maailma kõige haruldasem ja kallim kohvi. Seda valmistatakse väga eriskummalisel meetodil. Esmalt söövad possumi- või kassilaadsed loomad (Asian Palm Civet) kohviube. Seejärel läbivad oad nende seedetrakti, kuid kohviube nad ei seedi. Seega väljuvad oad koos ülejäänud väljaheidetega. Ekskrement pestakse ja sellest eraldatakse kohvioad. Need röstitakse ja voila: Kopi Luwak ongi valmis. Siinkohal peaks väljendi “sitast saia tegema” vahetama “sitast kohvi tegemise” vastu.

Ostsin vaid 100g seda kohvi ning maksis $55. Seega ühe kilo eest peaks välja käima paarsada dollarit. Siin Austraalias maksaks kohvikus ainuüksi üks tass $50. Haruldane kraam.

Jahvatasin kodus blenderiga kohvioad ära ja tegin ühe mõnusa tassi endale ja Dario’le (sakslasest couchsurfar). Kohvi maitse ja lõhn olid joogil täitsa olemas ja alla läks ka väga hästi. Samas midagi väga eksootilist ei olnud.

Kohvigurmaan,

Ivar

Kopi Luwak





Väikesed asjad elus

9 02 2013

Seisin järjekorras ja ootasin kannatlikult kuniks eesolev neiu lõpetab oma vestluse instruktoriga. Samal ajal vaatasin äraeksinu kombel ruumis veidi ringi. Mõned inimesed lamasid selili maas, riidelapp silmadel ja ootasid.

Lõpuks sai brünetil jutt otsa ja sain löögile. Seletasin, et olen siin esimest korda, selg on vahel veidi valus ja tahtsin ka midagi uut proovida. Dan vastas, et “väga hea, mine võta endale matt, padi, rihm jmt”.

Jätsin oma sandaalid ruumi nurka koos telefoni ja autovõtmetega. Seejärel valisin varustuse ja hõivasin oma territooriumi ruumi keskel ühe keskealise õllekõhuga mehe ja ühe cougar’i vahel.

Ootasin ja rõõmsalt jälgisin, kuidas ruum täitus inimestega. Oli noort liha (enamus), vanemat liha ja mulla-maitse-juba-suus eksemplare :D. Iga mehe kohta oli 3-4 vastassoo isendit. Tore oli, et üks väga atraktiivne neiu parkis end minu ette. 😀 Oh! The joys of the little things in life…

Dan pöördus meie poole ja algaski mu esimene jooga õppetund. Alustasime hingamise ja oma “meeleseisundi jälgimisega”. Seejärel hakkasime endid venitama üks poos teise järel. Sai venitatud lihaseid, mille olemasolust ma varem ei teadnudki.

Olin higine ja ei suutnud uskuda, et ma nii kehvas “joogavormis” olen. Mõnda poosi ei suutnud ma hoida nii kaua kui teised – väsisisid kas käed või jalad. Üks poos – planking – oli enam-vähem võimatu. Planking tähendab, et teed keha hästi sirgeks, sarnaselt kätekõverduste tegemisega. 10 sekundit tuli hoida kõrget planking poosi, seejärel hoida 10 sekundit pool planking poosi ja seejärel hästi maadligi planking poosi. Enamus, kui mitte kõik inimesed, maandusid matil suutmata neid poose piisavalt kaua hoida.

Harjutuse point oligi see, et tunnetada seda alla-andmise sensatsiooni. Elus on ka vahel nii, et liiga palju on vaja ära teha ja kõik asjad on aina kuhjunud, kuniks ei jää muud üle kui alistuda  (surrender). Mitte keegi ei suuda päev otsa plank’ida.

Joogatund lõppes sarnaselt selle algusega. Tunnetasime oma meeleolusid-mõtteid ja oma keha ning küsisime endilt, kuidas meil läheb. Mina igal juhul tundsin end paremini.

Mõnus hommik. Mulle meeldis. Järgmine nädal uuesti!

Tulevane joogaguru,

Ivar