Langevarjuhüpe

30 09 2012




Pilvede kohal

29 09 2012

Esmaspäev. 5 päeva veel jäänud. Eile ei tulnud mul undki ainuüksi sellest mõttest, mis mul plaanis. Mul on raske uskuda, mis olukorda ma end pannud olen.

Kui kuulen juba seda mootorimürinat, hakkab süda kiiremini lööma. Ärevus. Adrenaliin. Hirm. Aga raha on makstud ja kõik on kinnitatud. It’s going to happen!

Salamisi soovin aga, et leian mingi ettekäände seda mitte teha. See kõik tundub ebareaalne, loomuvastane ja vale. Mida ma küll mõtlesin?

Kolmapäev.  3 päeva veel. Täna räägin täpselt vastupidist juttu kui varem. Ma ei jõua laupäeva ära oodata. It’s going to be AWESOME!

Laupäev. Lõpuks ometi jõudis kätte laupäev. Hommikul olin vana rahu ise. Õues oli veidi pilvine, kuid arvasin, et pole hullu. Valmistusin juba autosse istuma ja Redcliffe’i (ranna ääres) suunas sõitma, kuid sain SMS’i mobiilile: “Due to bad weather, we are currently on a weather hold. Our safety officer will be making a call at 11.30AM…”.  Mõtlesin, et vahet pole kuna nagunii tahtsin ligi tund aega varem kohale minna, kindluse mõttes. Ootasin kuniks 11:30 kätte jõudis ja ei midagit. 11:45 saadeti aga uus sõnum: “Hi, this is Jump the Beach Brisbane. The wind has died for now, so we are going to give it a go. See you at 12.30…”.

Kuna pidin tunniga läbima umbes 60 km siis panin kähku jalatsid jalga ning autosse. Korraga oli mul kiire.

Jump the Beach Brisbane office’is anti kätte kaks ankeeti, mis tulid ära täita. Esimene ankeet oli selleks, et ma kinnitaks, et ei mina ega keegi teine ei kaeba neid kohtu, kui ma end kas katki teen või surma saan. Teine ankeet oli mingisugune langevarjuhüppe koolituspaber.

Lisaks minule olid ruumis 4 iirlast ja kaks korealast. Õhkkond oli täitsa rahulik.

Tuli instruktor ja kinnitas rakised kõigile külge ja näitas kuidas hüppe alguse ajal keha hoida, rääkis millal võib käed laiali sirutada ja kuidas maanduda. Easy-peasy!

Läksime bussi peale ja sõitsime lennujaama. Seal panid tandem-master’id endile langevarjud selga ja seejärel liikusid kõik rõõmsalt lennukisse.

Enne hüpet pidi lennuk jõudma 14,000 jala kõrgusele. See võttis ikka üsna kaua aega, umbes 20 minutit.

Umbes 5 minutit enne hüpet kinnitas tandem-master Cookie end  minu külge ja panin prillid ette. Viimased läksid kohe uduseks. Cookie ütles, et languse ajal kaob udu ära. Märkasin, et mu peopesad on üsna higised.

Süttis roheline tuli ja lennuki uks tehti lahti. Enne mind hüppas üks iirlane ja siis oli minu kord. Maa peal arvasin, et ukseavamise hetk on kõige jubedam: adrenaliin möllab ja süda taob, kuid ei. See ei olnud üldse nii hull kui arvasin. Kõik juhtus nii kiiresti.

Suurt midagi mõelda ei jõudnudki, kuna ma istusin otse ukse all. Enne ukse avamist rääkis Cookie, et lihtsalt lükka jalad sirgelt uksest välja ja ürita neid lennuki alla panna.

Uks oli vaevalt 20 sekundit lahti olnud, kui ma end väljaspool lennukit  leidsin. Esimene asi, mida tundsin oli see, kuidas tuul vuhises hästi kiiresti minust mööda. Vabalangus oli täiesti fantastiline! Hõljusin pilvede kohal ja nautisin iga sekundit. Wow! See oli nii hea kogemus.

Vabalangus kestis alla minuti ja selle ajal jälgisin, kuidas kaameramees mu ümber tiirutas ja pilte tegi. It was amazing!

Mõne aja pärast avas Cookie langevarju ja siis liuglesime mõnusalt allapoole. Sain ka paar “kurvi” langevarjuga teha (Cookie andis rihmad korra minu kätte).  See oli nii hea.

Peale maandumist olin ma ikka väga väga heas tujus. Ma ei ole vist kunagi nii rõõmus olnud. Ükski varasem kogemus ei olnud nii kõva kui langevarjuhüpe.

Nonii… Langevarjuhüppe saan nüüd oma nimekirjast maha kriipsutada. Fantastiline kogemus! Soovitan.

Pilte:





Freelancer

27 09 2012

Kandideerisin statistiku/andmeanalüütiku ametikohale Freelancer.com’is. Täna leidis aset ka vastav tööintervjuu Skype’is.

Freelancer.com on veebileht, mis aitab inimestel palgata globaalselt inimesi erinevate projektide jaoks. Näiteks, kui kellegil on tarvis disainida logo, siis ta loob projekti freelancer’i lehel. Disainerid teevad pakkumisi vastava logo disainimiseks (a’la “teen ära hinnaga $250, nädala jooksul” vmt). Klient valib erinevate pakkujate vahel võitja ja too teebki töö ära.

Ettevõtte on üsna edukas. Neil on umbes neli miljonit freelancer’it (vabakutselist) kasutajateks ja realiseeritud üle kahe miljoni projekti. Veebileht kuulub maailma top 300 enim külastatava veebilehe sekka.

Intervjuust.

Onu (nimeks Diego) rääkis esmalt millega ettevõte tegutseb ja seejärel küsis paar küsimust. Näiteks: Miks Sa tahad Freelancer.com’is töötada?

Vastasin, et tahan olla osa millestki suurest. Soovin lahendada probleeme kasutades oma teadmisi ja seeläbi luua väärtust. Rääkisin, et olen huvitatud masinõppest, näiteks praegu võtan Coursera lehelt Stanfordi ülikooli kursust nimega Machine Learning. Ka magistritöös kasutasin masinõppe algoritme. Diegole meeldis see vastus kuna ta ütles, et temagi on sellest temaatikast vägagi huvitatud ja ka freelancer’is on algoritmide kasutamisel suur roll.

Hiljem rääkisin oma töökogemusest ja haridusest.

Seejärel läks vestlus analüütilisemaks. Diego palus mul rääkida kuidas ma arvutaksin flush’i (viis kaarti samast mastist) saamise tõenäosuse pokkeris.

Ma muidugi teadsin, et tuleb jagada soodsate võimaluste arv kõigi viie kaardi valimise kombinaatsioonide arvuga (ehk siis Excel’is =combin(13,5)*4/combin(52,5) =0.2%). Jäin hätta sõnavaraga. Ma  ei osanud öelda kombinatsioonid 52’st viie kaupa (tuleb öelda “choose 5 out of 52”). Nojah, see ei läinud väga hästi.

Seejärel küsis ta mis asi on “confusion matrix“. Skype’i kõne kvaliteet oli üsna halb, sageli läks osa Diego jutust kaduma. Palusin Diegol see termin kirjutada IM (instant messaging) dialoogilahtrisse. Aga seejärel tekkis mul probleem, et ma ei näinud kusagil seda IM lahtrit (nägin vaid hüüumärki IM logo peal, mis andis teada, et keegi kirjutas mulle midagi. Logol klikkimine ei teinud midagi). Viimati kasutasin ma Skype’i vist aasta tagasi. Eniveis, tehnilised probleemid. Jäin hätta ja Diego liikus järgmiste küsimuste juurde.

Tulid veidi loomingulisemad küsimused, millel puuduvad õiged ja valed vastused. Näiteks: kui mulle antakse tohutus koguses sotsiaalmeedia kasutajate andmeid (näiteks Facebook’i kasutajate info), siis mida ma nende andmetega teeksin. Hämasin seal midagi kasutajate aktiivsuse anlüüsist, reklaamibännerite efektiivsuse uurimisest, käitumismustrite otsimisest jne. Tegelt ega ma ei teagi. Üldiselt on ikka vastupidi – esmalt püstitad probleemi,  sõnastad hüpoteesid ja alles seejärel kogud andmeid, et väiteid tõestada või ümber lükata ja/või leida mingeid põhjuslikke seoseid. Keegi ei kogu andmeid andmete kogumise pärast.

Järgmine küsimus. Kui freelancer’i lehel tehakse 50 muudatust ja paraneb/halveneb mingisugune statistik (a’la Norra kasutajate arv suureneb hüppeliselt), siis kuidas ma leian need muudatused, mis selles enim rolli mängisid. Ma ei mäletagi, mida ma hämasin, kuid sisuliselt ei oskanud ma selle peale midagi vastata. Diego rääkis, et sellises olukorras aitab korrelatsioonimaatriksi kokkupanemine.

Siis saabus aga maagiline hetk ja mingi ime kombel tekkis IM dialoog Skype’is. Diego küsis, et kas ma tean, mis asi on overfitting (põhimõtteliselt andmetele ebareaalselt täpse mudeli sobitamine, mis töötab hästi treeningandmetel, kuid mitte uute andmete korral). Teadsin. Hurraa! Üks küsimus sai normaalselt vastatud!

Põhimõtteliselt läks kõik vaid allamäge ning lõpus särasin oma surnud kassi põrkega.

Nüüd anti sõna mulle ja sain ise kah paar asja küsitud. Pärisin firma tulevikuplaanide ja väljakutsete kohta. Veidi hiljem suutsin ka siinkohal feilida. Ütlesin, et mul ei ole permanentset residentsust Austraalias ja mul on tarvis leida viisasponsor ning uurisin, et kas nendel on viisasponsorlusega kogemusi. Diego ei teadnud sellest midagi. Tagantjärgi tarkus on aga see, et oleksin pidanud seda küsimust vältima. Nüüd nad arvavad, et minu palkamisega on mingi suur ja kallis paberimajandus vaja läbida. Ma ikka oskan endale hauda kaevata.

Seejärel saigi vestlus läbi.

Mida ma sellest kõigest õppisin?

  1. Tee ära kodutöö. Kogu mõned tõenäosuse ülesanded koos lahendustega ja tee asi endale selgeks. Oska seletada inglise keeles korrektse sõnavaraga.
  2. Õpi Skype’i kasutama.
  3. Häma vähem.
  4. Väldi viisateemat.

Egas midagi. Järgmine kord läheb paremini.





Elueliksiir

20 09 2012

Paar päeva tagasi sõitsin tööle mööda Pacific Motorway’d ja nägin elektroonilisi infotahvleid. Nendel oli kirjas: “Blood stocks low. Please donate blood. Call 13 14 95”

Sama juttu räägiti aeg-ajalt ka raadiost ning siis otsustasin, et teen selle triki ära. Lisamotivatsiooniks oli ka see, et mu bucket listis oli see 70. kohal. Egas midagi, broneerisin Punases Ristis aja ja täna käisingi seal.

Kohapeal anti kätte ankeet, kus küsiti igasugust infot mu tervise, külastatud välisriikide ja “riskitegevuste” kohta. Seejärel järgnes intervjuu, nagu oleks töövestlusele läinud :D. Eniveis intervjueerijaks oli üks kena neiu, kes mõõtis ära mu pikkuse, kaalu, vererõhu, raua sisalduse veres ja seejärel küsis paar täpsustavat küsimust mu ankeedi kohta. I passed with flying colors! 😀

Nüüd saabus hetk veritsemiseks. Mind juhatati toolile (umbes selline nagu hambaarsti juures), mis reguleeris end istumisasendist lamamisasendisse. Täitsa mugav, pean endale kah kunagi sellise muretsema.

30 õndsat sekundit hiljem tuli arstitädi Ann oma arstivärkidega (verekott, “verevoolik”, mõned plaastrid ja sidemed). Nõel lükati rõõmsalt käevarde ja nägin kuidas elueliksiir voolas mu kehast välja. Arvan,et sekund peale nõela sisestamist tekkis üks väga kummaline tunne. Ei oskagi seda kirjeldada, väga hea see tunne ei olnud. Ann teadis, et ma annetan verd esmakordselt ja märkas mu ebamugavust ning hakkas minuga rääkima. Tead küll seda trikki, et viid patsiendi mõtted mujale ja siis hakkab tal parem. It worked like a charm. Thanks Ann! Ebamugavus läks üle ja siis sai Ann minna järgmiste inimestega toimetama.

Umbes 5-10 minutit hiljem oli 470mL verd kogutud. Selle aja jooksul vaatasin ruumis ringi ja ühes nurgas olid nö “hardcore” vereannetajad. Mina olin complete noob. Level 0. Nood tüübid  seal aga annetasid vereplasmat, mis kestab umbes 45 minutit. Nad raudselt mõtlesid, et ma annan otsad seal toolis :D.  Up yours, I survived! 😀

Nonii, sai sööma/jooma mindud ja end veidi kogutud. Sain teada, et üks vereannetus aitab päästa kolme inimese elu (vot ei mahu mulle pähe see, kuidas nii väikesest verekogusest kolmele inimesele jagub; arstid raudselt lahjendavad seda kraami, et promill lahjem oleks.). Enjoy, patsiendid, keda ma mitte kunagi ei kohta.

Kõige kummalisem on kogu selle asja juures see, et kui ma koju jõudsin, siis ma olin kergelt pilves või ekstaasis. Tuju oli lihtsalt hea. Positiivse psühholoogia teadlased on ka järeldanud, et annetamine teeb inimesi õnnelikemaks. Paistab, et see tõde kehtib ka elueliksiiri šeerimise korral.

Järgmise korrani,

Level 0 veredoonor





Koaalakalli

15 09 2012

Täna oli üks väga väga lahe päev. Tuli tõeline Austraalia tunne peale. Külastasin kohta nimega Lone Pine Koala Sanctuary ehk siis koaalade kaitseala.

Esimesteks tervitajateks olid suured valged kakaduud.  Seejärel nägin puude otsas koaalasid. Kell oli umbes 10 hommikul, kuid nad veel magasid.

Liikusin edasi ja nägin ära vombati, kes meenutas karvast siga. Nägin minihobuseid.

Seejärel liikusin lambashow’d vaatama, kus lambakoerad karjatasid lambaid punktist A punkti B. Ka üks lammas pügati kõigi ees ära. Too pügatav lammas tundus üsna uimane olevat, sest ta väga ei liigutanud… võibolla ongi lambad väga tuimad. Siis sai ka seda lambavilla katsuda. Mää-mää…

Tegin ka oma esimesed pildid kängurudest. See ala, kus kängurud elasid oli üks suur miiniväli :D, pidin jälgima, kuhu astun. Enamik känguruid lihtsalt chillisid varjus ja üritasid magada. Samas alas tolknes ka paar emu.

Päeva kõrghetk oli see, kui sai koaalat kallistada. Pidin seisma liikumatult (nagu puu) ja seejärel pandi Wisely (koaala nimi) mu kätele. See oli üks ütlemata lahe tunne. Soovitan! Koaalad on tõesti väga nummid. 😀 Nüüd saan ka “Minu sada” nimekirjast koaalakalli maha kriipsutada. Great success!

Paar sisalikku hiljem suundusin linnushow’d vaatama. See osutus palju vägevamaks kui esialgu arvasin. Kaks tädi näitasid erinevaid kulle ja kotkaid ning lennutasid neid rahva vahel ühelt käevarrelt teisele. Very entertaining!

Tegin pilti püütoniga (Olive Python) ja soolaveekrokodillibeebiga, kellel nimeks Douglas. Krokodill oli vaid ühe aasta vanune, täiskasvanuna võib ta üle 5 meetri pikkuseks kasvada. Selle eluka menüüsse kuulub ka inimene.

Läbi võrgu tegin pilti ka mageveekrokodillist, kes küll inimesi ei söö, kuid nägi üsna kuri välja.

Ühes pimedas akvaariumis elas ka nokkloom (head pilti ei saanud, kuna ruum oli pime).

Nägin ka tasmaania kuradit, kuid hinge ma talle ära ei müünud. Pilti teha ei õnnestunud. Põhimõtteliselt nägi ta välja nagu üks suur näljane rott. Mul õnnestus näha, kuidas ta üht lihakäntsakat näris. Nämm-nämm!

Järgmise korrani,

Koaalakallimees





Kullaranniku viisaagent ja vanad tuttavad

9 09 2012

Paar nädalat tagasi tutvus mu vend lennukis ühe Austraalia viisaagendiga. Hiljem saatis Erki mulle viisaagendi kontaktandmed ja nii ma otsustasingi tolle onuga kokku saada.

Olen Austraalias 9 kuud olnud ja vahepeal on mulle siin väga meeldima hakanud. Permanentselt siia jäämine oleks täitsa tore.

Eile käisin Gold Coast’il tolle onuga vestlemas. Põhimõtteliselt seletas viisaagent kõik mu variandid lahti. Allpool kirjas see, mis mulle meelde jäi:

Skilled viisa – selle viisa taotlemiseks on vaja läbida punktitest (vanus, keeleoskus, töökogemus jmt) ning peale testi tegemist saad edastada oma soovi Austraaliasse jääda (“expression of interest”). Siinkohal rõhutas viisaagent, et see on kõigest “soov”, mitte avaldus. Hiljem pannakse viisakandidaat kuhugi nimekirja, millest kes-ees-see-mees põhimõttel valitakse need inimesed, kellel vajalikud oskused ja nemad saavadki viisa. Kandidaatide nimekiri on väga pikk ja puudub igasugune garantii, et viisa sulle tuleb. Agendi soovitus on seda viisaprotsessi vältida.

Järgmine variant on sponsorviisa (Employer Nomination Scheme). Esmalt tuleb leida tööandja, kes on nõus sind sponsoreerima. See on üsna reaalne viis permanentse residentsuse saamiseks. Ainuke konks on, et esmalt tuleb tööandja leida, kes on nõus sponsoreerima ning seejärel tuleb paar aastat tema heaks töötada. Lisaks on ka nimekiri ametitest, mis peab olema töölepingus. Näiteks kassapidaja sponsorviisat ei saa, hambaarst saab.

State sponsorship – eelmisega sarnane, kuid ametite nimekiri, mida pead oskama varieerub igas osariigis. Samuti üsna reaalne variant.

457 viisa (Standard Business Sponsorship) – täpselt ma aru ei saanudki, kuid jällegi tegu sponsorviisaga, kuid viisa on ajutine s.t kehtib 4 aastat ja annab õiguse permanentset residentsust taotleda. Sorry see info võib veidi mööda olla.

Kõige lihtsam variant on aga abielluda Austraalia kohalikuga. Saab ka abiellumata, kuid siis peab tõestama, et suhe Austraalia kodanikuga on kestnud üle 12 kuu. Nojaa… pean naabritüdrukut sebima.

Äriviisa. Selle saamiseks peab olema soov Austraalias ettevõtte rajamiseks, kuid eelnevalt tuleb tõestada, et minevikus oled olnud edukas ettevõtja. Seega minu puhul see variant jääb ära. Minu kunagine ettevõtjakogemus ei olnud kõige parem. My company went down in flames 😀

Talentviisa – selle saamiseks pead olema rahvusvaheliselt tunnustatud talent. Näiteks kuulus korvpallur, jalgpallur, kivipallur, laulja, näitleja, füüsik, keemik jne. Ma kahjuks ei kvalifitseeru. Minu ainukesed oskused: ma olen pimedas ruumis nähtamatu; olen võimeline enda mõtteid lugema; peatamatu kiilanemine; olen nähtamatu, kui keegi mind ei vaata; teleporteerin end täpselt samasse asukohta; liigun ajas aja kiirusel.

Tegelikult ma ise väga palju targemaks ei saanudki viisaagendi vestlusest. Ma enam-vähem teadsin seda kõike. Põhilaks oli aga see, kui ta soovitas mul sponsorit otsima hakata ja ütles, et mul peaks olema suhteliselt head eelised sponsori leidmiseks, kuna magistriharidus ja puha…

Järgi mõeldes ma ei olegi sponsorit kunagi otsinud. Olen alati ajutistele (kuni kuus kuud) töökohtadele kandideerinud. Varem olid finantsid kehvad ja ajutise töö saamine tundus palju tõenäolisem.

Nüüd, kus mul enam-vähem töö olemas, võiksin ma tegeleda sponsori otsingutega, mitte “parema” ajutise töö otsimisega. Kes otsib, see leiab.

Peale viisaagendi miitingut, pidin kokku saama kahe eesti tüdrukuga – Marget ja Teele. Olin nendega märtsi kuus korra juba kohtunud. Täitsa juhuslikult tulid nemadki Gold Coast’ile. Nad töötasid varem Moree’s ja nüüd võtsid veidi puhkust.

Märtsikohtumise ajal töötasin ma Sheppartoni lähistel tomatifarmis. Pets, Oliver ja mina käisime tüdrukutega järve ääres BBQ’tamas.

Kuus kuud hiljem oli üsna hea Marget ja Teelet jälle näha. Kui ma farmis orjasin, siis ei olnud ma üldse nii kindel, et tahan Austraaliasse jääda. Nüüd aga, pooldan ma seda mõtet. Samas, ega midagi hullu juhtu, kui ma siia jääda ei saa. Variante on palju: Uus-Meremaa, USA, UK, Uganda, Usbekistan, Uruguai 😀

Eniveis Margetil oli tekkinud soov kitarrimänguga algust teha ja tahtis nõuandeid kitarri ostmiseks. Mul aga juhtus olema üks kitarr üle ja ma kinkisin selle talle. Nagunii seisis see kitarr ligi 4 kuud kapis ja ähvardas tolmukihi alla mattumisega. Vastutasuks sain Kalevi šokolaadi 😀 nämm-nämm.

Marget ja Teele olid justkui vanad head sõbrad, keda polnud ammu näinud. Ehk trehvab neid veel kunagi… Marget ja Teele, soovin teile lahedat puhkust.

Davai, ma nüüd lähen sponsorlust kerjama… wish me luck!