Say something nice

4 10 2011

You gotta love Americans… 😀





Vahukommi väljakutse

24 09 2011

Täna käisin AIESEC’i Noorte Juhtimiskonverentsil. Kohale oli tulnud umbes 70 noort – eelkõige tudengid. Esinesid Erkki Raasuke, Mats Soomre, Martin Noorkõiv, Kaupo Noormaa ja Kaire Valge. Peaesinejaks oli Mark Young. Kindlasti teate kõiki eelnimetatud tegelasi :D. Üritusest saab rohkem lugeda AIESEC’i lehelt.

Konverentil räägiti juhtimisalastest teemadest. Esmalt sai sõna Erkki (Swedbank’i äss). Mainin ära mõned ta mõtted:

  1. Hea juht peab tundma fundamentaalset – sellist sisemist – huvi teise inimese vastu. Siinkohal soovitas ta rääkida teistega hobidest. Need annavad üsna hea ettekujutuse inimesest. Arvan, et pean ka ennast selles valdkonnas parandama.
  2. Samuti rõhutas Erkki põhimõtet, et inimesi tuleks hinnata nende tegude, mitte sõnade järgi. Lisaks, kui juht ikka midagi pidevalt teistele räägib (näiteks, et tööle tuleb tulla õigeks ajaks), siis peab ta ka ise seda põhimõtet järgima. “Tee ja teised tulevad järgi! Don’t preach!“.
  3. Veel üks pärl: “Average by definition is failure.

Üsna hea mulje jäi Erkkist.

Järgmisena said sõna Kaupo ja Kaire Victory Trainings’ist. See oli konverentsi üks lahedamaid osasid. Esmalt tehti väike sissejuhatus meeskonna loomisest jmt ning siis hakkasime ehitama.

Konverentsitajad jagati neljastesse gruppidesse. Igale grupile anti meeter kleeplinti, meeter niiti, 20 makaroni ja üks vahukomm. Eesmärgiks oli võimalikult kõrge torni ehitamine 18 minuti jooksul. Vahukomm pidi torni tipus olema.

Minu grupi torn kukkus ümber, kuna tahtsime liiga kõrge torni teha. Umbes minut peale seda, kui aeg läbi sai, tuli mul mõte, et lammutan torni veidi väiksemaks ja siis jääb ta püsti. Tegin küll veidi sohki, kuid siin see torn on:

Vaadake pilti lähemalt… See tõesti seisab ja vahukomm on tipus. I’m so proud I could cry. Võitis vist kellegi 40 cm kõrgune torn. Minu tiimi torn oli vähemalt 39 cm :D.

Veidi hiljem rääkis Martin visiooni loomisest. Pean tõdema, et tema esinemine meeldis mulle kõige rohkem. Üsna selline down to earth jutt: motiveeri kõiki, ära keskendu takistustele, küsi “parematelt”  inimestelt abi (s.t inimestelt, kes juba teevad seda, mida sa üritad), ei ole tarvis leiutada jalgratast (Apple ei leiutanud puutetundlikku ekraani) vaid tuleb midagi teha paremini kui teised. Tee plaan, kuid jää paindlikuks, kuna elu ei kipu plaanipäraselt minema.

Seejärel sai sõna Mats. Huvitav, mida ta vanemad küll mõtlesid, kui oma pojale sellise nime panid? Mats rääkis üsna elavalt erinevatest rollidest meeskonnas jmt. Üks ülesanne, mida ta lasi meil lahendada:

8.2.3.6.4.0.7.5.9.1. Miks on need  numbrid selles järjestuses? Leia seos.

Selle lahendamiseks jaguneti jällegi gruppidesse (ei tea küll milleks, see ju individuaalselt lahendatav). Grupis kah mingit diskussiooni ei toimunud. Eks ma vahtisin seda järjestust ja üritasin oma matemaatilise statistika kraadiga seda murda. Tundsin, kuidas sajad tuhanded ajurakud surevad selle vaimse pingutuse tagajärjel. Oli valus. Väga. Aga peale kahte minutit mõtlesin välja :D. Lahendust ma ei reeda, jätan selle avastamisrõõmu Teile.

Ürituse lõpus rääkis Mark Young oma elust ja teda enim inspireerinud kogemustest. Üks idee: “leadership is about making things happen which would otherwise not happen“. Mulle meeldis, et onu rääkis huvitavalt ja enda elust (ei refereerinud väga teiste mõtteid).

Jäin tänase päevaga rahule.





Vahune majakas

27 08 2011

Üleeile sain kõne klassiõelt, kes kutsus mind osa võtma Ülenurme noortepeost  Vahupidu – reedene biit 3. Kuna reedene õhtu oli mul planeerimata, siis nõustusin ja vedasin end kohale.

Ma täpselt ei teagi, kes selle ürituse korraldas, kuid arvatavasti oli see Tartu Noortevolikogu vmt. Kohapeal oli noori palju. Väga palju. Noored siin kontekstis tähendab teismelisi. Veidi sai niisama ringi vaadatud ja siis lähenes Veronika? … vist oli see ta nimi ja ta käis välja mõtte, et näitab meile (mulle ja Krissile) kohalikku noortetuba. Pidu oligi veel lapsekingades ning jalutasime ringkäigule.

Üsna hea mulje jäi sellest ruumist. Ilus mööbel, põrand, ruum.  Seal pakuti süüa/juua. Huvitav oli see, et sinna olid kutsutud mitmed noortevolikogude või noortekeskuste esindajad ning nad kõik said mingit nänni (teate küll selliseid üritusi – hõigatakse nimi, inimene läheb kohale, naeratab, saab oma noosi ja jalutab tagasi, vahepeal teised plaksutavad). Mul oli seal veidi imelik, kuna olin ju võõras ja praktilliselt kedagi seal ei tundnud 😀 . Loodan, et teistele jäi mulje, et tulin vaid koogi pärast 😀 Hea küll, hea küll… sai muidugi ka inimestega seal tutvutud. Oli kena.

Mõne aja pärast liikusime välja ning seal esines mitu tantsutruppi ning seejärel Traffic. Ka vaht ei puudunud peolt. Rõngu noored mulle väga meeldisid ja ma loivasin Krissi juurest minema nende sekka. Olen desertöör. Kriss nagunii kohtas kahte sõbantsi…

Tantsupõrandal tundsin end justkui majakana – olin pikem kui enamik inimesi. Ma ei sulandunud väga massi 😀 (loomulikult oli kohapeal ka minuvanuseid, kuid vähe). Aga see oli vaid algusevärk, kui kord sealt vahu alt sai paar korda läbi käidud, siis olin juba kui kala vees. Üsna pull oli seal… kuskil 2.5 meetri kõrguselt tuleb vahtu alla ja noored kõik “tõmblevad” seal all, et vahuseks saada. Lühidalt pidin end sinna inimeste vahele pressima, veidi jõuga tõukima jne. Rahvas oli kõik libe sellest vahust ja väga šeff oli seal end sellest inimvahukogumist läbi pressida. 😀 Soovitan!

Kokkuvõttes jäin üritusega väga rahule. Muusika oli super, noored rõõmsad ja pidu kõva 😀

Väike video:

PS: Mul käsi veidi väriseb 😀






Idee, mis päästab maailma

22 08 2011

Paar päeva tagasi postitas üks mu sõbranna, keda ma vaevu tunnen, FaceBook’i ühe video. Jep…  FaceBook on mul täis selliseid sõbrantse. Tegemist on ühe Argentiina õllefirmaga, mis tuli lagedale üsna originaalse vastusega väga raskele ja tähtsale inimkonda koormavale küsimusele. Aegade algusest on inimesed juurelnud selle küsimuse üle. Legend räägib, et ka vanad roomlased filosofeerisid selle üle, kuid ka Sorakles ega Aristoteles ei olnud piisavalt nutikad, et head vastust leida.

Teadusrevolutsiooni ajal, 20. sajandi alguses, tärkasid küll mitmed helged pead eesotsas Einstein’i ja Curie’ga, kuid lõplikku läbimurret selles küsimuses ei saavutatud.

Kuid siis jõudis ootamatult kätte 21. sajand ja nagu välk selgest taevast paistis lootusekiir Lõuna-Ameerikast. Argentiinas istusid kord õlletehases mehed maha,  tõenäoliselt väike sakk juba sees ning arutasid seda küsimust. Küsimus oli järgmine: mida öelda oma naisele, kui tahad õhtul sõpradega baari minna õlut jooma? Üsna vastik on ju iga kord midagi uut välja mõelda ja seda näägutamist lihtsalt ei jõua ära kannatada, kui naine saab teada, kuhu tegelikult lähed. Aga siin allpool on nende argentiinlaste vastus:

Siin see on:

Päris lahe!

Korgi paned kogumiskasti ja iga korgi eest tehakse minut aega ühiskondlikult kasulikku tööd. Kõik võidavad.

Arvasin, et ka Eestis võiks midagi taolist vaja minna. Seega mõtlesin, et saadan selle video lingi Saku “kõrgematele” peadele. Mõeldud, tehtud. Saatsin juhatuse esimehele e-kirja ning sain vastuse järgmiseks päevaks:  “Hi Ivar, I like it a  lot. Great idea!”

Nüüd jääb vaid üle oodata ja loota, et pall läks veerema ja kunagi saab ka Eestimaal see tähtis küsimus lõpliku lahenduse.

PS: Alkohol kahjustab tervist ja ma ei soovita seda mitte kellegil tarbida.





We Will Rock You ja Tarzan

31 07 2011

Eile käisin ma gümnaasiumi klassikokkutulekul. Tähtsast kuupäevast oli mööda saanud 5 aastat. Mul õnnestus kohale meelitada 11 õpilast ja meie klassijuhataja. Selline üsna mõnus seltskond oli kohal.

Üritus leidis aset mu vanaisa suvilas, Peipsi järve põhjakaldal. Väga ilus koht. Männimetsad, ilus rand, vesi. Positiivne oli see, et sääski polnud, parme polnud. Aga ilm vedas veidi alt – enamus päevast/ööst nirises vihma. Seega olime siseruumides ja ei saanudki ümbrust eriti kaeda.

Väga hea oli näha klassiõdesid ja klassivendi ning lihtsalt koos chillida. Kõigil oli hea tuju ja väga positiivselt mõjus ka klassijuhataja kohalolek. Ta oli kaasa võtnud mingid 5 aastat tagasi kirjutatud lehed, millel olime ära märkinud oma tuleviku 5 aasta pärast s.t kas olen abielus, mitu last, mis tööd teen, mis haridus mul on jne. Väga hea oli sellist kraami lugeda. Nalja sai korralikult. Arvan, et meil kõigil oli ka natuke kahju, kui klassijuhataja kella kaheksa paiku lahkuma pidi.

Saunalaks. Rahvas käis saunas ja seejärel järves ujumas. Veidi hiljem võtsid tüdrukud välja “We will rock you” mängu. See oli väga kõva hitt. Põhimõtteliselt on see ringmäng, kus tuleb jälgida teiste inimeste liigutusi, mis on nende ees kaartidel kirjeldatud. Kui keegi tundis ära oma liigutuse, siis ta “võttis selle vastu” ja saatis uue liigutuse välja. Kaotab see, kes ajab liigutused sassi. Eniveiz tegu oli sellise koordinatsiooni harjutusega, kus tuli kätega vehkida ja ennast liigutada. Aitas väga hästi loiust peletada. Great fun! Eilsest on see nüüd mu lemmikmäng.  😀 Pärast mängisime ka pokkerit ja muljetasime elust-olust. Kõik oli super.

Kesköö paiku hakkas meil tekkima tõsine alkoholi defitsiit. Kuna me olime suvilarajoonis, siis siin ümberringi oli ka teisi hooneid ja seltskondi s.t suvitajaid. Mõned klassivennad otsustasid, et lähevad ja üritavad nö ukselt-uksele koputades viina vmt osta. Muideks siin Peipsi järve põhjakaldal on täitsa Venemaa ning ükski meie “kauplemisdelegaatidest” ei valdanud vene keelt. Mina ütlesin kohe, et see on väga halb mõte (ma arvasin, et nad teevad kusagil mingit lollust või keeravad mingi sita kokku… kaine ei olnud ju keegi) Minu sõna nende omast üle ei käinud. Kuskil nad igaljuhul olid ligi tund aega. Pärast rääkisid, et aretasid tutvust kolme erineva seltskonnaga ja mingi diil sai ka tehtud (detaile ma ei tea aga midagi sai ostetud).

Niisiis, kõik olid jälle suvilas tagasi ja rõõmus atmosfäär kestis suvilas edasi.

3:50. Asi läks perse. I was minding my own business, ning vaatasin uksest välja ning nägin seal mingit võõrast jorssi. Läksin uurima, kellega on tegu. Vaatasin, et mingi lühike ja paljajalu särgita  mees – täielik võõras. Tal oli ka kaks sõpra kaasa võetud. See lühike tüüp oli üsna Tarzani moodi ja otseloomulikult venelane ning purjus.

Mis ta tahtis? “Pagavarit hatšu. Besedovatsa….U vas tut krasivõe devuški…davai pagavarim”. Lühidalt nad tahtsid sisse tulla ja meie peoga liituda. Meie neid ei tahtnud. Sellele järgnes väike Tarzani mõttepaus ja “a tõ hõtšeš ja vas fseh ubju?, Tebja, Tebja, Tebja ….” NOT FUN. Järgnesid läbirääkimised – meie ja sissetungijate vahel. Minust ei olnud selles etapis mingit kasu, palju suurem oli Krissi (ainuke, kes vene keelt oskas) panus. Vahepeal olid ka kõik klassivennad välja karganud ja nö rinde moodustanud.

Läbirääkimised olid täis roppusi, testosterooni, primitiivsust, paukumist,  tõmblemist, agressiooni jne jne (enamik sellest pärines “külalistelt”). Kujutate ette küll. Jälgisin seda vaatemängu oma 10-15 minutit ja siis sain aru, et “the shit is about to hit the fan”. Mingil hetkel oli mõnel klassivennal tekkinud plaan, et “lähme ja tambime ära, meid on rohkem”. Mõni hetk hiljem nägin, et üks oli võtnud juba tühja õllepudeli kätte. Pikalt mõtlemata, võtsin laualt noa (ainuke nuga, mis seal oli) ja jalutasin – nagu muuseas – tahapoole, et see nuga ära peita. Just-in-case.

4:05 Helistasin politseisse ja lasin neil patrulli siia saata. Veidi keeruline oli neile seletada, kuhu tulla, kuna ma ju ei teadnud oma aadressi (olen vaid paar korda selles suvilas käinud). Anyways, rääkisin meie olukorra neile ära ja seejärel andsin neile täpselt samad juhised siia kohaletulekuks, kui oma klassivendadele/õdedele. Patrull lubati Jõhvist välja saata (40 km kauguselt 😦 ).

20 minutit hiljem. Midagi pole muutunud. Sõnasõda käib endiselt ja pinged tõusevad, tõusevad, tõusevad. Läksin maja tagant aknast välja, et minna selle suurema tee peale, kust edasi abivägesid juhendada (me asusime praktiliselt keset pärapõrgut). Seal passisin närviliselt edasi-tagasi, kuna lärmi eemalt oli üsna hästi kuulda. Vahel oli vaikus, millele järgnesid mingid laksud vmt…. vot ei teagi, mis seal toimus. Hea see ei saanud olla. Närveerimine muutus aina tõsisemaks.

Mingi 10 minutit hiljem, helistas klassivend ja ütles, et “klassivend tahab siin massimõrva teha. Ootame Sind põnevusega lähima kümne minuti jooksul siia”. Ära tõlgituna tähendab see seda, et konflikti haripunkt ei ole enam kaugel. Siis tuli sealt eemalt mingit lärmi ja järgnes vaikus.

Vaikus.

Ja siis algas jälle sõnasõda.

4:45 jõudis patrull tolle tee peale, kus neid passisin, ja tõin kaardiväe kohale. Politseiautos sõitsin mingi 200 meetrit. Esimene küsimus neilt oli, et kas mina tegin väljakutse ning seejärel küsiti, et kas teil on siin mingi nugadega konflikt. Selle peale vastasin, et “nugadest ei tea ma küll midagi”. Aga autos oli üsna mugav. Nägime ka jänest, kes üle tee jooksis. Hetkeks olin teises maailmas.

Suvila ees. Kaks politseinikku tulevad välja ja tegid mulle ukse lahti ning sammusin nende ees “konfliktitsooni”. Seljataga kuulsin mingit “klikk-klikk” häält… 2 korda. Mõtlesin, et ehk on mul parem tahapoole jääda. Sain väikese tillika – nad olid oma kumminuiad välja võtnud, mitte tulirelvad. Ma olen vist liiga palju action-filme vaatanud.

Sealt edasi tegeles politsei kutsumata külalistega. Pool tundi hiljem oli plats võõrastest puhas. Politseinikud tegid venelastele hoiatuse ja lubasid, et nad jäävad siia piirkonda, ning selgitasid jorssidele, et kui tuleb veel üks kaebus, viiakse nad arestimajja. Niisiis, kas meil turvatunne nüüd paranes? Mitte eriti. Vedasime oma kraami väljast sisse ja ma panin kõik asjad, mida sai, lukku (saun, puuriit, kus asub kirves jmt). Sulgesin ka meid luku taha. 😀

Mhm… konfliktiloojad jalutavad minema ja MEIE peame olema luku taga, kartuses, et nad äkki tulevad tagasi. Naiss… Väga kena lahendus.

Seejärel sai pikalt-pikalt räägitud sellest konfliktist, kust see alguse sai, mis toimus jne jne.

Ahjaa. Vestlusest politseinikega saime teada, et nad olid saanud oma kümmekond kõnet, mõnes mainiti ka seda, et mingid nugadega tüübid tulevad siia meile kallale. Mina tegin neile vaid ühe kõne ja teadsin, et 2 tüdrukut üritasid kah helistada, aga neil ei olnud levi. Lühidalt keegi oli suvilas mõelnud, et ehk liiguvad politseinikud siis kiiremini, kui noad mängu tuua. Siin aga ähvardasid politseinikud meile sellise valeteate eest trahvitegemisega. Trahvitamiseks aga ei läinud.

Vaieldamatult kõige meeldejäävam klassikokkutulek. Õhtu, millest ka lastelastele rääkida :D. Õhtu täis erinevaid stseene, tegevust ja adrenaliini. Enam sellist jama läbi teha ei sooviks.





Ülikonnad ja Pegasus

20 06 2011

Täna oli tööl kliendipäev (põhimõtteliselt koolitus), kus tutvustati ettevõtte kliente ja nende tooteid jmt. Üsna huvitav koolitus oli, kuid selle sisust ei tohi ma siinkohal kirjutada (ärisaladused and all…). Üsna fancy üritus oli: näiteks olid kohale tulnud mitu “kõrgemat härrat” ja üldtoon oli väga viisakas (paljud olid ülikondades). (normaalne, 6 korda kasutasin lõigus sõna “oli”… Kui kord tänaval annab keegi tundmatu mulle vastu vahtimist, siis tean, et tõenäoliselt oli tegu grammatikaõpetajaga :D)

Päeva parim osa oli aga see, mis järgnes koolitusele. Läksime umbes 30 pealise seltskonnaga Emajõele väikesele tripile laeval, mis kandis nime “Pegasus”. Loksusime ligi pool tundi ja siis jäime ühe jõe laiemas sopis seisma ning hakkas esinema Maarja-Liis Ilus. See oli super! Ma ei ole küll väga suur fänn, kuid nii kui Maarja hakkas laulma, olin ma lummatud (mhm… ei osanud muud sõna siia kirjutada). Laeval oli istekohti vähe ja siis ma otsustasin istuda põrandale otse Maarja ette :D, et võtta esinemisest viimast.

Lahe oli aga see, et kogu Maarja esinemise ajal, ma justkui värisesin. Selline imelik tunne oli – excitement‘i ja rõõmu segu vmt (võibolla olin liiga palju kohvi joonud?). Anyway I loved it. Päris lahe, kuidas võivad inimesed live‘is mõjuda.

Otse loomulikult võtsin ka Maarjalt autogrammi ja tegin temaga pilti – experience kogu raha eest! 😀

Life is awesome!