Jälle lähen kaugele-kaugele

4 04 2012

Elan Melbourne’is juba teist nädalat. Koduks on mul see maja, mida Mikki mulle näitas (mäletate, kirjutasin, kui hot ta oli ja kolisingi siia). Majas elavad kaks eestlast (mina ja Pets), kaks iisraeli neiut (Danielle ja Natali), üks saksa tüdruk (Stefanie), üks britt (David) ja kaks Hong Kongi tüdrukut. Kõige lahedamad tegelased muidugi mina, Pets ja Steffi. Ülejäänud hoiavad meist eemale kui katkust… nõmedad tööinimesed… Steffi on väga lahe, iisraeli tüdrukud räägivad VÄGA palju heebrea keeles, Hong Kong’i neiud ei räägi mitte midagi, kuid kolistavad kaua süüa teha igal õhtul köögis. David aga chillib lihtsalt omaette oma kuuris😀 (majast eemal on üks  kuuri moodi tuba vmt, kus ta elab. Kunagi ammu-ammu oli seal vist garaaž.)

Enamuse ajast viibisin kodus kuna vasak jalg veidi valutas (reielihas, farmitöö trauma :D). Kõndida sain küll normaalselt, kuid väga kükke teha ei saanud. Õnneks lasime eile kärsa likku ja chillisime Petsi ja Steffi’ga ning mu uue parima sõbraga Jack Daniel’s (viski ja koola segu). Täna hommikul ärkasin üles ning jalg oli korras. Jack Daniels parandab kõik haavad😀. Soovitan!

Olen rõõmsalt tööd otsinud ja otsingute käigus sain veidi targemaks. Üks päev lugesin Facebook’i Eestlased Austraalias grupi postitusest, et agentuuride kaudu on täiesti mõttetu asjalikku tööd otsida. Vastavas postitused väitis onu, et on vestelnud mitme austraallasest sõbraga, kes töötavad personalijuhi ametikohtadel. Point on see, et agentuuridel on prioriteediks klient, mitte “seljakotireisija isiklik eludraama”. Kui agentuuril on valida Austraalia kodakondsusega kandidaadi või idaeurooplase vahel, siis eelistatakse esimest. Sel moel on  kliendil vähem jamamist – pole tarvis viisadega möllata, oodata kuniks inimene kohaliku kultuuriga kohaneb või kuniks ta inglise keel paraneb jne.

Tolle tarkusetera tõttu olengi loobunud agentuuride kaudu asjaliku töö otsimisest ja võtsin ette teise tee. Plaan on, et otsin välja ettevõtted, kus võiksin töötada ja seejärel saadan neile (eelistan saata otse mingile funktsioonijuhile, mitte personalijuhile) oma CV ja motivatsioonikirja, kus kirjeldan kui ilus ja tore ja töökas ma olen… you know the drill. Success rate on olematu, kuid proovima peab.

Saatsin oma kraami vist 15. ettevõttele ja tasakesti hakkasid saabuma ka eitavad vastused ning siis tuli suur Masendus (jah, suure f*cking M tähega) ja ma loobusin. Epic fail!

Otsustasin hoopis farmitööd otsida. Mul ju tarvis üks kuu veel farmis orjata, et pikendada oma viisat aasta võrra. Vaatasin Gumtree’s jälle ringi. Paar kõnet ja emaili hiljem leidsingi ühe tööotsa. Jällegi on tegemist korilasetööga, kuid seekord Queensland’is Bundaberg’i läheduses. Autoga pean kõigest 2000 kilomeetrit läbima, et sinna jõuda. Looking forward to that drive!

Petsiga läheb elutee meil lahku, kuna ta leidis tööd ehitusel. Seega jääb ta Melbourne’i. He’s working for the Man now.😀

Eile sain ka uue pangakaardi kätte ning enam ei hoia mind mitte miski Melourne’is kinni. Plaan on startida  neljapäeval (5. aprillil) ja Bundaberg’i jõuda pühapäeval või esmaspäeval. Seega 400-500 kilomeetrit sõitmist päevas. Ei olegi väga palju. Seekord katsun ka mingit turistitamise moodi asja kah teha. Muidu näen vaid asfaldit ja roadkill’e nagu mu Perth-Melbourne’i tripi ajal juhtus.

Ahjaa. Peale kahenädalast ootamist saime türklase käest oma Employent Verification vormile allkirjad. Great success! 63 päeva 88’st on tehtud.

Järgmisel korral kirjutan oma tripist Bundaberg’i.

Ciao!


Toimingud

Information




%d bloggers like this: