Ladyboys

31 10 2011

Eile hakkasin uurima lennupileteid Austraaliasse: mis nad maksavad, mis marsruudiga on kõige soodsam lennata jne.

Üsna kiiresti sain aru, et enne jõule lähevad lennupiletite hinnad lakke. Mõtlesin, et panen kokku kõige soodsama marsruudi ja jõudsin selleni: Tallinn – London – Kuala Lumpur – Perth. Esimene ots lennates EasyJet’iga, siis AirAsia ja seejärel taas AirAsia’ga. Suureks abiks oli logistika koordineerimisel lehest skyscanner.net.

Kuna kartsin, et London (LGW) – Kuala Lumpur (KUL) odavad piletid saavad otsa, siis ostsin juba selle pileti ära. Maksis £279 s.t €317.54 (ilma pagasita, selle lisan hiljem, kui tean palju kraami kaasa võtan). Muideks maksmisel sai valida valuutat. Kui oleksin valinud valuutaks €, siis oleksin ligi €10 niisama rohkem maksnud. Seega valisin maksmisvaluutaks £. Olen ikkagi ratsionaalselt mõtlev indiviid – homo economicus  (kui ma korrektselt majandusloenguid mäletan). 😀

Niisiis 4. detsembri õhtul (pühapäev) lahkun Londonist ja 5. detsembri õhtul jõuan Kuala Lumpurisse. Arvatavasti lendan Tallinnast Londonisse päev varem s.t 3. detsembril (pilet veel ostmata), ehk lähen varemgi. Ühe või 2 ööd katsun couchsurfing’uga Londonis sisustada (nädalavahetusel on lihtsam host’i leida ka). Võibolla külastan couchsurfing’u tuttavaid :D… Näiteks Augustot, kelle juures võtsin veebruaris vastu Hiina uue aasta või Rui’d kellega sai kõht kõveras naerda. Good old memories… 🙂

Praegu tuli meelde, et pean oma Oyster kaardi (London’i metrookaart, millele saaab raha peale panna, et ühistranspordis sõita) üles otsima. Eks ta kuskil sahtlis vedeleb.

Kuna hetkel ei ole mul veel Working Holiday viisat (kopsupilt tegemata), siis Kuala Lumpur – Perth piletit veel ei osta. Võibolla lähen sealt hoopis Melbourne’i või Sydney’sse. Hetkel veel ei tea.

Surfasin kõvasti internetis (trip.ee) ja sain teada, et keskmiselt kulub umbes 20 päeva peale röntgeni tegemist viisa saamiseni. Oli ka selliseid üksikuid reisijaid, kellel kulus ligi 2 kuud. Mul on plaanis teha kopsupilt 3. novembril, seega jääb mulle 10 päevane safety time. Fingers crossed…

Surfates sain ka seda teada, et ega seda röntgenit ei ole tarvis vaid Tallinnas teha. Võin seda ka näiteks Londonis või Malaisias teha. Eestis tegemisel on miinuseks see, et nad saadavad röntgenülesvõtte tähitud postiga vmt Austraaliasse, mis võtab palju aega. Londoni või Malaisia korral sellist ajaraiskamist pole – vastav info saadetakse digitaalselt. Saab 1-3 päeva jooksul teada, kas saadi viisa või mitte. Niipalju siis meie e-riigist. Ainuke tähtis asi on see, et tuleb samas kohas arsti juures käia. Näiteks, kui teed Inglismaal röntgeni, kuid tarvis on lisauuringuid, siis pead neid tegema seal samas Inglismaa kliinikus. Mujal ei tohi… vähemalt nii järeldasin ma selle röntgeni tegemise s.t EH 160 ankeedi juhendist.

Muideks Eestis saab seda röntgenit teha vaid ühes kohas – Innomedica kliinikus  s.t Narva tn 7, Tallinn. Mingil põhjusel on Eestis vaid üks arst, keda Austraalia usaldab neid kopsupilte tegema – Dr Jaak Tälli. Kaasa tuleb vaid võtta EH160 vorm, passipilt ja pass. Röntgenilaks on €58. Mingit aega pole tarvis ette registreerida.

Nii kui viisa kätte saan, ostan ka lennupileti Austraaliasse. Kui viisa ootamisega lähebki kauem, siis puhkan mõnda aega odavas Malaisias 😀 Peaasi, et mingeid lisauuringuid pole tarvis teha. Turistitan veidi ja arvatavasti teen ka natuke couchsurfing’ut. Loodan, et suudan Malaisias vahet teha lady’l ja  ladyboy’l 😀 God, I hope so! 

Advertisements




Zachary Scott

29 10 2011

Miks ma ennast nii kehvasti tunnen? Mulle endale tundub, et ma ei ole midagi valesti teinud. Samas hinges kripeldab. Löön justkui noa kellelegi selga.

Minu olukord on selline, et tööl koondatakse inimesi ja vähendatakse palkasid ettevõtte raske majandusolukorra tõttu.

Infokoosolek. Teavitus koondamistest ja palgalangustest tuli üsna ootamatult. Teavitati esmaspäeval ning juba selle nädala reedel tuli esimestel koondatutel lahkuda. Mind ei koondatud, kuid iga seitsmes nii õnnelik ei olnud.

Paar päeva peale infokoosolekut sain teada, et minul sooviti ajutiselt vähendada palka, kuniks ettevõte saab jalad alla. Kui olin sellest teada saanud, läksin koju ja mõtlesin üsna pikalt selle temaatika üle. Rääkisin oma olukorrast ka paari sõbraga.

Üks neist plaanib umbes kahe kuu pärast minna Austraaliasse. Mõtlesin, et ma võiks temaga kaasa minna. Mul on umbes seitse tuttavat, kes on Austraaliat väisanud, 3 nendest on siiamaani seal. Varasematest jutuajamistest nendega on alati tulnud välja, et nad kõik soovitavad down under’it.

Seega mul on valida. Kas töötan edasi väiksema palgaga, mis paari kuu pärarast võib kas tõusta oma endisele tasemele või veelgi väheneda või isegi täiesti ära kaduda. Teine variant on aga minna väga hea sõbraga Austraaliasse, reisida, veidi puhata soojas kliimas, parandada inglise keelt, seigelda, grillida känguru saba kõrbes, surfata ookeanivetes, jalutada valge liivaga rannal, kallistada koaalasid, poksida känguruga, hängida hipidega, tantsida bušmanidega džunglis, ehk leida ka asjalikku tööd (kuigi võin vabalt töötada ka primaarsektoris) jne. Ega ei teagi, mida ma seal Austraalias tegema hakkaks. Ehk siis: kas valida teadmatus Eestis või teadmatus Austraalias.

Langetasin otsuse Austraalia kasuks. Working Holiday viisat jagatakse vaid kuni 30. aastaseks saamiseni. Hiljem on keerulisem riiki pääseda. Hetkel puuduvad mul ka igasugused finantskohustused pankade ees ja ma pole rajanud ka perekonda, mis mind Eestis kinni hoiaks. Olen vaba kui lind. Ainult töökoht hoiab veidi kinni.

Miinuse poole pealt teeksin down under’is suure tõenäosusega lihtsamat tööd, mis mind karjäärialaselt väga edasi ei viiks. Eestis seevastu teen üsna asjalikku perspektiivikat tööd. Samas on Austraalias palju rohkem võimalusi kui Eestis, ainuüksi riigi suuruse pärast. Lisaks, kui ma ei proovi, siis ei saa ma kunagi teada, milleks ma teisel pool maakera võimeline olen. Olen oma otsuses kindel. Tean ka seda, et elu välismaal ei ole päris teavamanna – mäletan oma nelja kuud USAs SouthWestern’i müügimehena (kuigi ma tegelesin vaid 6-8 nädalat müügitööga, ülejäänud aja olin ehitusel abitööline).

Üks mu lemmikuid tsitaate on: “As you grow older, you’ll find the only things you regret are the things you didn’t do.” ~Zachary Scott

Seega – Australia, here I come! Tegin juba viisataotluse ära, nüüd tarvis kopsuröntgen teha ja seejärel lennupilet osta.

Tööl andsin ma oma ülemusele teada sellest, et ma ei ole palgalangusega nõus ning soovin lahkuda. Ülemus arutas seda ühe juhatuse liikmega ning jõuti üsna kiirelt selleni, et ikkagi ei langetata minu palka. Nad on minu tööga rahul ning ei soovi minust lahti saada.

See tegi asja minu jaoks keerulisemaks. Mul endal on ka kahju, et ma sealt ära lähen. Töö on hea, töötingimused korralikud ja palk on samuti hea.

Pannes ennast tööandja kingadesse, näen ma, et olen üsna isekas ja tänamatu. Tööandja on investeerinud minusse aega ja raha ning nüüd – ajal, mil ettevõttel veidi kehvemini läheb – jooksen ma lihtsalt minema kogu teadmistepagasiga. Arvan, et mul on süda õiges kohas, muidu ma ennast nii kehvasti ei tunneks.

Võtsin otsuse, mis on lühikeses ajahorisondis valus, kuid pikas perspektiivis potentsiaalselt väga tulus. Lisaks mul jookseb juba praegu suu vett, kui mõtlen grillitud känguru saba söömisest. 😀





Kui ma kunagi suureks saan…

14 10 2011

Maandusin umbes tund aega tagasi Tallinnas. Seljataga on kolmepäevane Rootsi välislähetus, mille raames tuli sõita 720 kilomeetrit Rootsi teedel .

Rootsi oli imeline. Teed on seal suurepärased ja lausa rõõm on sõita. Täitsa inimese tunne oli rooli taga. Lisaks nägin sõites ka loodust, kivirahnusid, põtru, roadkill’e jmt.  Seega pakutakse nii silmailu kui ka sõidumugavust. Isegi kütus on seal odavam, kui Eestis. Näiteks ostsin etanool E85’te ja selle liiter maksis 9.85 SEK’i, mis on umbes €1.10 eur’i. Eestis vist ei olegi kusagil E85’te müügil. Kuigi jah bensiiniliiter oli Rootsis umbes €1.5 (Eestis €1.26 vmt). Parkimine maksis Norrköping’us (200 kilomeetrit Stockholm’ist lõunasse) 10 SEK’i tund s.t umbes €1. Ka see oli normaalne.

See reis oli tõesti tööreis. Tekkis üks ootamatu probleem ja seetõttu olid kaks esimest päeva hommikust hilisööni tööga seotud. Ikka väga väsitav oli see. Kolmas päev möödus samuti töiselt, kuid ka rooli taga.

Eesti võttis mind ka sel korral kehvasti vastu. Ootasin Tallinna bussijaamas Tartu bussi ning läksin selleks Rändur’i kohvikusse. Seal aga oli üks purjus naine, kes räuskas ja karjus kõigi peale, kes talle ette juhtusid. Hiljem oksendas ta seal samas jne. Ikka väga ebameeldiv oli.

Kuna saabusin bussijaama kella 22ks vmt, siis ei saanud sealt enam bussipileteid osta (kassad olid kinni). Seega mõtlesin, et ostan bussi pealt. Sama mõtlesid oma 30-40 inimest. Täiesti uskumatu, milline tunglemine toimus bussi peale – reedene päev ja kõik tahavad Tartu sõita.

Ma arvan, et mida rohkem ma Rootsit külastan seda rohkem veendun, et seal on kõik justkui parem. Seega kui ma kunagi suureks saan, kolin ära Rootsi.





Say something nice

4 10 2011

You gotta love Americans… 😀





“Üksik” välislähetus

2 10 2011

Kolmapäeval ööbisin klassiõe juures Tallinnas. Huvitav, et ta üldse oli nõus mind majutama. Viimati nägin ma teda vist 10 kuud tagasi koolis. Mõtlesin, et parem oleks ju Tallinnast lennujaama minna, kui varahommikul bussiga Tartust pealinna loksuda. Sõbrants oli Facebook’is online ja kuna kaotada ei olnud midagi, siis küsisin. Ilma igasuguse lunimise ja kerjamiseta sain nõusoleku. I love it when a plan comes together. 😀

Lisaks majutusele vedas mul ka nii palju, et sain selle sama sõbrannaga Tartust Tallinna. Autos oli hea muljetada… Suured tänud Kädi! Hugs & kisses…

Reisiplaan: Tallinnast lendan Kopenhaagenisse ja sealt rongiga Lund’i (Lõuna-Rootsis). Varustus: sülearvuti, mobiil, vihik ja pastakas.

Esimene probleem, mis tuli lahendada, oli see, et kuidas ma saan Lennart Meri lennujaama kella 5:30ks. Otsustasin takso kasuks. Ärkasin 4 paiku üles ja helistasin taksofirmasse ning soovisin taksot kella 5ks maja ette. Lubati, et saab. Paistab, et Eestis need asjad ikka nii ei käi, et kui lubatakse, siis lubatu ka täidetakse.

Kell 5 ei olnud ühtegi taksot maja ees. Helistasin uuesti taksofirmasse kell 5:02. Ütlesin, et tahtsin taksot kella 5ks saada. Selle peale vastati, et “kell on juba 5:02” :D… on alles lambad seal tööl. Muidugi ma tean, et kell on juba 5 läbi! Selle pärast ma helistangi. Lubati saata uus takso, pidi 2 minuti jooksul kohale jõudma.

Ei jõudnud.

Mõtelsin, et aitab ootamisest. Lennuki pardalemineku ajani oli jäänud veidi alla tunni. Security’st on kah tarvis läbi käia, helistasin järgmisele taksofirmale. Vastu võttis sama inimene :D… Ta lubas uurida, et kuhu takso jääb. Eniveiz 5:15 oli takso olemas ja sain lennujaama. Lennujaama jõudes olin €5.88 võrra vaesem. All’s well that ends well.

Peale 1h 40 min lendu maandusin Kopenhaagenis. Nüüd oli tarvis leida rongijaam. Ekslesin veidi lennujaamas ringi ja küsisin paarilt inimeselt teed, kuniks leidsin koha üles. Rongijaam asub sama hoonekompleksi juures, kus lennujaamgi. Eks ma olen veidi blond ja ei leidnud seda kohe üles.

Ostsin automaadist rongipileti Lund’i. Pileti pealt ei lugenud ma välja platvormi, kust rong väljub. Seega läksin esimesse ettejuhtuvasse ja küsisin platvormil ühelt mehelt abi pileti dešifreerimisel.

Oi, kui abivalmiks mees osutus! Ta ei piirdunud lihtsalt sellega, et öelda, kas olen õiges kohas või mitte, vaid jalutas minuga tablooni ja seletas mulle selle lahti. Lisaks liikus ta minuga samas suunas. Seega läksime sama rongi peale.

Onu nimi oli Pierre. Prantsuse nimi, kuid tegu oli rootslasega. Rong oli palju mugavam kui lennuk. See oli nii vaikne ja rahulik. Lisaks oli palju ruumi jalgadele. Väga mugav! Soovitan.

Pierre’iga rääkisin elust/olust ja siis läks jututeema Eesti riigi peale. Mainisin, et meil on tööpuudusega ikka kehv seis ja madalad palgad ning negatiivne iive. Selle peale lausus ta, et ta ei mõista seost majandusolukorra ja lastesaamise vahel. Mul jäi sellest mõttest kast lahti. Pierre ise oli koristaja. Ta reisib iga päev Malmöst (Lõuna-Rootsi) Kopenhaagenisse, kus ta koristab lennujaamas. Töötab 20-25 tundi nädalas ja palka saab 24000 SEK’i kuus. Pole paha. Täitsa hämmingut tekitas mõte, et nö musta tööd tegev inimene ei muretse pere loomise majandusliku poole peale.

Lund’i rongijaamast väljudes alustasin taksootsinguid. Pea oli pilvedes ja pilk kaugusesse suunatud. Siis järsku koputas üks vanem mees mu õlale ja näitas näpuga mu jalge ette. Ma ei saanud algul pihta, mis ta tahtis, kuid siis nägin, et seal on mingi oksehunnik vmt ja ta hoiatas mind, et ma sinna sisse ei astuks. Eestis ei ole minuga kunagi midagi taolist juhtunud. Rootsi 1 Eesti 0.

Taksoga liikusin sihtkohta töökohustusi täitma. Ma jätan sujuvalt kogu selle töö asja vahele ja jõuan hetkeni, mil “tööpäev” läbi sai.

Eelmine kord, kui Rootsis käisin, siis rääkis ülemus, et üsna jama on käia välislähetustel üksinda:  käid võõrastes kohtades, kedagi ei tunne ja molutad niisama hotellides. Igav.

Nädal enne reisi mõtlesin, et püüan taolist olukorda vältida ning logisin taas couchsurfing.org veebilehel sisse ja saatsin kaks hosting’u kutset. Esimene keeldus kuna oli Lundist väljas, teine vastas jaatavalt. Great success!

Lund’i kesklinnas sain oma couchsurfing’u host’iga s.t Henrik’uga kokku. Ta mõtles, et võiks minna ühele couchsurfing’u üritusele sitari muusikat kuulama. Sitar on üks India päritolu keelpill (kitarri sarnane). Sai jälle räägitud elust/olust Henrik’uga ja seejärel liikusime Malmö linna.

Kohale oli tulnud umbes 15 inimest. Enamik olid rootslased ja seetõttu räägiti üsna palju rootsi keeles. Oli ka minusuguseid, kes inglise keelt purssisid. Sai siis lihtsalt chillitud, söödud head ja paremat, kuulatud muusikat. Mulle meeldis.

Paar pilti:

Proovisin ka ise sitariga mängida. Põhimõtteliselt on sellel 4 keelt, millest vaid ühel mängid meloodiat ja ülejäänuid on justkui niisama tore pöidlaga strumm’ida. Üsna võõras oli seda instrumenti käes hoida. Nina mängis ka paar lugu kitarril. Kaks videot:

Mõned tarkuseterad õhtust: “terviseks” kõlab väga “terrible sex” moodi, eestlaste bussijaam on “pussystation” 😀 ja muidugi ka “12 kuud”.

Tagasi sõitsime bussiga. Üsna imelik oli, et väikeses bussijaamas nii palju inimesi seisis. Lühidalt buss oli täiesti täis ja praktiliselt KÕIK olid noored s.t tudengid. Neid oli palju, nad kõik rääkisid ja neist õhkas energiat, rõõmu, excitement’i. Bussis  oli hetk, kui istusin maha ja lihtsalt kuulasin rootsi keelt. Ja ma justkui armusin ära. Rootslastesse ja rootsi keelde.

Ma vaatasin ringi, kuidas inimesed naeratasid kui rääkisid. Väga mõnus oli. Ka rootslased on ilusad inimesed 😀 Väga.

Reede. Kella 13’ni tegin tööd ja siis jälle taksoga Lund’i rongijaama. Teate, mis eristab Eesti taksojuhte Rootsi omadest? Professionaalsus ja teeninduse kvaliteet. Rootsis tehti mul uks lahti, mu arvutikott tõsteti minu eest sisse ja võeti pärast välja. Iga asi tehti ette ja taha ära. Lisaks sai tasuda ka kaardiga (vedas kuna mul ei olnud ju Rootsi kroone kaasas :D). Eestis, ei midagi sellist.

Kopenhaageni lennujaamas läks mul security’s kauem kui eelmine kord. Mul õnnestus saada “random check’i” osaliseks. Niisiis jope, selle taskud, rahakott,  ja muu, mis olin sinna kasti pannud, võeti kenasti lahti ja sorati läbi.

Umbes 2 tundi hiljem maandusin Tallinnas. Eestimaa ei võtnud mind väga hästi vastu. Kohe seletan lahti.

Tallinn-Tartu buss peatub nüüd ka lennujaamas (hiljutine muutus). Mõtlesin, et suurepärane, enam ei peagi bussijaama sõitma, et sealt Tartu pilet osta. Seega ootasin siis ligi pool tundi, lasin nr 2 bussil mööda minna (buss, mis lennujaamast linna viib) ja ootasin kuniks Tallinn-Tartu buss saabub.

Rõõm oli suur, kui lõpuks see buss ka saabus, kuid tuju läks nulli nii kui bussijuht piletit küsis. Ütlesin, et seda pole ja ta laiutas käsi, kuna ta ei saa mulle piletit müüa (oli välja müüdud). Lisaks ütles ta, et on lootusetu siit lennujaamast bussile pilet saada.

Ma ei viitsinud enam tegevusetult oodata. Otsustasin, et lähen jalgsi bussijaama ja ostan sealt pileti (tagantjärgi oleks ju takso võinud võtta…). Tee peal tegin kiire Ülemiste keskuse külastuse, et osta väike snäkk. Läksin siis Prismasse? (või MaksiMarketisse? või jumal teab, mis asi seal oli) ja võtsin poekäru, et saaksin sinna oma raskeks muutunud läpakakoti panna. Algul vaatasin, et käru liigub veidi kehvasti… ju vist mu koti raskuse tõttu… Veidi hiljem mõistsin, et üks ratas kärul ei käi ringi ja oli kogu aeg blokeeritud. Eesti pani mulle veelkord ära.

Peale Ülemistelaksu, läksin bussjaama. Seal tahtsin osta kella 19’se pileti. Öeldi, et välja müüdud. Järgmine variant kella 20’ne buss. Ostsin selle. Võite juba arvata, et ma ei olnud heas tujus.

Kas mul oli siis kehv “Eesti päev” või oli kõik Eestis juhtunu märk sellest, et pean siit kaduma… kuhugi mujale… Mul ei olnud hea meel, et kodumaale jõudsin. Aga tuju tõstab mul see, et juba 12. okt lähen taaskord Rootsi.