Auto paberimajandus

19 01 2012

Hommikul läksin suure hurraaga RTA’sse, et auto minu nimele vormistada. Üsna kiiresti saadeti sealt mind pikalt,kuna mul puudus paber, mis “tõendas”, et ma olen NSW resident. Olin täitsa mures.

Leidsin vahepeal ka töö Mildura’s s.t umbes 500 km eemal. Mingi viinamarjatöö ja pidin sinna täna kella 17 paiku jõudma, et farmerionuga kokku saada. Seega mul ei olnudki plaanis NSW’sse jääda ning vaevalt ma kusagilt selle dokumendi ka saan.

Läksin siis ühte hostelisse, mis seal lähedal asus. Esmalt küsisin, kas hostelis vabu tube on, kuid onu ütles, et neil ei ole mitte ühtegi tuba. Kolm järgmist kuud on täiesti välja bronnitud. Wow! Mina näen selles ärivõimalust. Üsna selge, et nõudlus hostelite jmt odava majutuse järgi on seal linnas suurem kui pakkumine.

Niisiis, vestlesin mõnda aega Brian’iga (too adminni onu… Tegelt oli ta ka koha omanik ja manedžer). Rääkisin, et ostsin Perth’ist auto ja sõitsin läbi savanni jne. Siis mainisin, et üritan autot NSW’s arvele võtta, kuid üks paber on puudu, mis tõendab, et ma olen NSW resident. Rääkisime veidi veel ja siis võttis Brian enda selja tagant vastava avalduse blanketi, lisasas sellele minu nime, tänase kuupäeva, Brian’i allkirja ning hosteli templi. Oligi paber näpu vahel :D. Great success! Brian oli lihtsalt nii lahe sell, et aitas mind hädast välja.

Sealt edasi läksin tagasi RTA’sse ja sain igasuguste probleemideta auto oma nimele vormistatud.

Küsisin ka juhilubade kohta. Kusagilt olin kuulnud, et Eesti load kehtivad vaid kolm kuud peale Austraaliasse sisenemist ning selle aja möödudes tuleb teha Austraalia juhiload. See jutt osutus valeks. Vähemalt NSW osariigis on nii, et mu juhiload on täiesti kehtivad kogu selle aja jooksul, mil load ka Eestis kehtivad (minu puhul siis veel 6 aastat). Kaasas peab olema vaid juhilubade tõlge. Katsun selle kusagilt saada, kui keegi politseionu sellest numbri teeb.

Nonii auto sain oma nimele. Viskasin taas pilgu Gumtree’sse ja nägin, et Elimbah’s s.t 1300 km kaugusel otsitakse banaanifarmi töölisi. Palk oli üsna korralik $20 tunnis, kuid kui telefonis onuga vestlesin, siis ta rääkis, et ma pean esmalt $500 maksma ja siis ta vormistab dokumendid, garanteerib töökoha, saadetakse lennujaama takso, korraldatakse majutus jne. Vaid 6 kohta oli veel jäänud 90’st. Saatsin onu pikalt, kuna minu teada on raha võtmine Austraalias töökoha vahendamise eest seadusevastane. Asi haises. Hetkel pole mul neid viiekaid kah nii palju, et neid paremale ja vasemale loopida.

Päev varem olin aga leidnud ühe viinamarjafarmi töö. Neil on seal vaja kedagi, kes nende puudega tegeleks. Palgaks $15 tunnis ja majutus €150 nädalas. Üsna kehv diil, kuid paremat mul ei olnud. Ütlesin, et olen täna kohal kella 17 paiku. Onule sobis. Piirkonnaks oli Mildura s.t ligi 500 km kaugusel. Kuna muid variante polnud, siis panin GPS’i Mildura poole navigeerima ja tegin  Griffith’ist minekut.

Griffith’isse jõudsin 17:30 ning üritasin farmerile – nimeks tal John – helistada. Kutsus kutsus, kuid vastu ei võeta. Arvasin, et ei ole hullu midagi. Tegin oma šoppingu tuuri Milduras (ostsin toidukraami) ja üritasin uuesti John’i kätte saada. Eniveiz jätkasin talle helistamist kuni kella 22ni, kuid ikka ei võtnud John kordagi vastu. Sõnumitele kah ei vastanud ega midagi.

Sain ta vihjele pihta. Ju vist oli ta kellegi teise juba tööle võtnud. Olin üsna kehvas tujus. Sõitsin asjata 500 km. Keerasin magama ja lootsin, et hommikul leian Gumtree’st mõne uue töökuulutuse.

Advertisements




Üks t täht

2 06 2011

Eile panin oma magistritöö kaante vahele ja mõtlesin, et kui see tehtud, siis saab kergendatult hingata. Tutkit. Mingit vahet pole. Pigem on selline abituse tunne, et enam ei saa ma seal töös midagi muuta ega parandada/täiendada. See rong on läinud.

Eks ma siis otsustasin oodata rõõmsalt retsensiooni. Van Tharp mainis ühes oma newsletter’is, et need mured, mille üle Sul kontroll puudub, anna Jumalale. (“Give it to God.”). Veidi parem mõte on vast “Give it to the Universe”. Ma ei tea täpselt, mis raamatust Van Tharp selle mõtte sai, kuid siiski…täna tuli see mul meelde. Ma ise end usklikuks ei pea ja seega kasutan ise seda universumi varianti ja loodan, et universum töötab lähipäevadel minule kasulikus suunas ja magister saab kenasti kaitstud. Ai jah.. selline soolapuhumine käib praegu :D.

Eile sain ka kõne Swedist. Nad kutsusid mind rühmatööle. Päris jube mõelda, milline see kadalipp välja näeb, et sinna tööle saada. See oleks siis juba 4. voor,  kuigi ma arvasin, et testide voor oli viimane voor. Paistab, et mu vaimsed võimed ja psühholoogline profiil sobisid neile :D.  Telefonis ütlesin, et sain juba tööpakkumise, kuid ei ole seda veel ametlikult vastu võtnud. Lühidalt ütlesin, et soovin veidi mõtlemisaega ja siis vastan, kas lähen rühmatööle või mitte.

Huvitav on see inimloomus. Sain juba normaalse tööpakkumise ja ma ikka kaalun alternatiivseid variante. Arvatavasti on see sellepärast, et Swedi tööle saamine on justkui raskem (rohkem kandideerimisvoore, kandidaate, teste jmt). See omakorda teeb selle töökoha justkui väärtuslikumaks.

Täna aga helistas mulle ülikooli dekanaadist  sekretär ja ütles, et mu magistritööl on tiitellehel kirjaviga ja et selline asi on oponendile mõnus kont hammaste vahel. Mul oli seal sõna “väärpaberite” aga peab olema “väärtpaberite” – üks t täht oli puudu.

Nojah. Nüüd siis oli vaja kähku see kirjaviga parandada ja Tartu sõita. Tegin 3 kõnet ja tuli välja, et üks sõber just istuski autosse, et Tartu sõita. Lühidalt mul vedas (bussi oleksin pidanud ligi 3 tundi ootama ja siis võibolla ei oleks jõudnud oma tööd korrigeerida) ja sõber viis mu linna ära.

Tartus käisin kähku dekanaadis, võtsin oma magistritööd (2 eksemplari), käisin koopiakeskuses (seal vahetati tiitelleht välja) ja siis tagasi dekanaati. Üsna palju tüli ühe kirjavea tõttu.

Swedi asjus aga otsustasin, et loobun kandidatuurist. Parem varblane peos kui kaks katusel. Eks?