93-päeva vanused õlled

30 12 2011

Žanr: komöödia
Esilinastus: 30 detsember
Asukoht: Austraalia, Perth, Scarborough beach’i läheduses
Rollides: Olav (müüja), Ivar (veebiturundaja), Rob (Ostja)

Proloog:
Kolmapäeval lendasin ma Perth’i Tiger Airways’iga. Veidi jebimist oli lennupileti saamisega kuna online ei saanud teha check-in’i. “Kassas” oli aga check-in’i hinnaks $30. Kui lennujaama jõudsin, siis tuli välja, et mul oli veebipilet printimata (netis ei saanud ju teha). Lennujaamas kusagil printida kah ei saanud.
Mul aga läks lamp peas põlema ja läksin üle tee asuvasse hotelli, kus küsisin adminni käest, kas saan printida. Nagu ikka osutus austraalia neiu väga abivalmiks ja sain seal samas prinditud ja netis ka veidi surfatud (oli varahommik ja pidin paar tundi sunuks lööma enne lendu). Tasuta!
Olav lõpetas farmis oma töö ära ja ostis Ford Capri $200’ga. Tegi ka ülevaatuse pooleks aastaks (maksis $221.48). Nime registreerimisega jmt paberimajandus oli $21. Kokku $421.48+paagitäis kütust $58=$479.48.
Oltsi viimane tööpäev oli neljapäeval (eile).

Story:
Elan siin Keiju (klassiõde) juures. Ta üürib maja veel kolme eestlasega, pluss mina. Eile õhtul chillisime ja tarbisime alkot. Mida muud selles palavuses teha :D? Eniveiz inimestel oli tuju hea ja kella 22 paiku helistas Olav ning rääkis, et tuleb siia. Ta 160 km kaugusel. Meil kõigil oli hea meel ja jätkasime veini “degusteerimist”. Tund hiljem saatis Olav sõnumi, et ta ikkagi ei saa siia tulla. 😦
Hommmikul oli aga farmitööline kohal. Kella 8 paiku hommikul helises uksekell ja käriseva häälega jorss kargas ukse vahelt sisse. Pea veidi valutas, kuid rõõm oli suur.
Olts nägi üsna räsitud välja. Silmad olid punased, habe oli ajamata… Tüüp ei olnud öö otsa maganud. Ta avastas autol väikese “pisivea” – iga 20 kilomeetri tagant kuumenes vesi üle ja läks keema. Sedasi ta sõitiski :D, peatudes iga 20 minuti tagant ja ootas kuniks vesi maha jahtub. Ta oli väga närvis.
Lisaks võtsid ka mendid ta rajalt maha. Trahvi õnneks ei tehtud. Noriti kummide mustri mitte-olemasolu üle ja pandi ka puhkuma. No biggie.
Muljetasime veidi ning siis otsustasime, et paneme auto müüki kuna 5000+ km roadtripile ei saa nii minna, peatudes iga 20 kilomeetri tagant… Samas sedasi näeks rohkem Austraaliat. 😀
Tegime paar pilti ja ma panin kõik oma turundusalased teadmised kokku selleks, et koostada maailma parima auto kuulutus. Autost oli ju vaja kähku lahti saada. Uus ja normaalne vaja asemele osta.
Panin järgmise kuulutuse gumtree’sse:
ESMALT vaadake pilte ja siis lugege tekst kah läbi.

  • Sexy convertible Ford Capri URGENT SALE! Going overseas…
  • Ultimate driving experience. Once in a lifetime bargain!!!
  • State of the art technology electric windows. Works with a button!
  • Massive 1.6 Litre R4 Engine. 83 wild horses under the hood, 61kW – enough to power a small village with electricity in Eastern-Europe for a decade.
  • Drivethrough ONLY 197,000 km. Just came out of factory in Bangladesh. 
  • Custom built for Australian consumers in 1990. Came with a boomerang (not included).
  • Rego until 06/Aug/2012. $599.99 drive-away price. CASH ONLY. Sold as is.
  • Needs some bodywork. Has some scratches. 
  • Car overheats after 20 minutes of driving, something might be wrong with the engine. 

Near Scarborough beach, Perth. Olav

Tund aega peale kuulutuse sisestamist sai Olts kõne ja 15 minutit hiljem oli Rob kohal. Müügiprotsess oli täielik komöödia.
Rob küsis, et kaua auto meil juba on olnud. Vastasime, et nädal (tglt vist vaid 2 päeva). Küsis, et miks müüme. Vastasime, et läheme tagasi Eestisse ja vaja autost lahti saada.
Rääkisime, et autol läheb vesi keema ja siis võtsime kapoti lahti, et enne proovisõitu vett sisse valada. Oltsil tuli muidugi epic küsimus, kui ta mult küsis, et kuhu kohta seal vett valatakse. 😀 Ma sain veidi naerda. Rob kah vaatas, et need kaks jobu ei tea autodest ikka mitte midagi. 😀
Olts nägi ikka vähemalt sama jube välja, kui hommikul. Silmad punased ja unekas oli tal nüüd veel suurem kui varem.
Rob siis tegi väikese tiiru ja seejärel algasid rahajutud. Nõustusime $50 hinnast alla andma ja leppisime kokku, et $550 on lõplik hind (plussi jäime ikkagi :D). Rob küsis, et kust kohast leiaks ta sularahaautomaadi. Mina vastasin, et ma olen siin vaid 2 päeva olnud ning mul pole õrna aimugi (ega ei valetanud ju… Ma tõsimeeli ei tea mitte midagi). Rob vaatas meid veidi kahtlaselt. Siis Olts seletas seal midagi oma käreda inglise keelega (Olav elas siin kuu aega ja orienteerus veidi paremini). Aga Rob vaatas meid ikka väga imeliku pilguga (umbes, et me varastasime auto ja tahtsime sellest kähku lahti saada vmt)… Põhimõtteliselt kaks väga kahtlast tüüpi müüvad autot, tüübid ei tea autost mitte midagi, ei orienteeru ja annavad igale küsimusele poolikuid vastuseid. 😀
Olavil tuli aga geniaalne mõte, et me võime ju guugeldada lähedal asuvaid pangaautomaate vmt ja seda tegimegi. Rob jälle vaatas meid kahtlaselt, kui ma küsisin, et mis meie aadress üldse on :D… Ikka igast otsast oli see müügiprotsess läbi mõtlemata. 😀
Eniveiz Rob läks raha võtma ja tuli tagasi, täitsime ühe paberi ära ja oligi müüdud. Olime $550 rikkamad.
Praegu istungi Olaviga diivanil ja tähistame kordaläinud päeva kahe õllega, mille ta ostis päeval, mil ta farmi tööle läks. Need õlled lihtsalt seisid tal kogu selle aja külmkapis. Seega neil õlledel on tohutu sentimentaalne väärtus :D. Nad tähistavad ühe jubeda ajastu lõppu ning samal ajal rikkuse ja jõukuse ajastu algust.
Olavi kokkuvõte farmitööst: “92 päeva sitta tööd tehtud.”
Hetkel oleme veel kahevahel. Võibolla ostame uue auto ja sõidame tollega idakaldale, võibolla otsime kuskilt hosteli teadetetahvlilt teisi reisikaaslasi, kellel sarnane marsruut plaanis ja lihtsalt liitume nendega. Eks mõlemal alternatiivil on omad plussid ja miinused. Eks ma varsti annan teada, mille kasuks otsustame.
Uue aasta võtame siin Perth’is vastu. Can’t wait! Keiju oskab väga hästi süüa teha. Täna tegi mingit suppi… Tunne on nagu sööks praegu kuskil restoranis… Nämm-nämm!

PS: Peale autoromu pilte tuleb ka paar pilti minust, Olavist ja Keijust. Otseloomulikult näete ära ka need kaks kurikuulsat õllet!

Ciao,
Hugs and kisses, muaaahhhh XOXOXOXOXOXOXOXOXXX

Advertisements




Dei Gra Reg Fid Def

26 12 2011

See hetk, mil avastad, et oled juba järjest 34 FreeCell’i mängu võitnud… Sellest sai kõik alguse. Mõistsin, et ma ei kasuta oma aega väga produktiivselt. Pean hostelist pääsema. Suren siin aeglaselt.

Olen asotsiaalne. Ma väga ei taha hostelis kellegagi suhelda. Sel ei ole erilist pointi, kuna paari päeva pärast lähevad need inimesed kuhugi edasi oma Austraalia reisil. Ega minagi taha ühte kohta väga kauaks seisma jääda. Selline see nomaadi elustiil ongi. Mõnele sobib, mõnele mitte. Ise kuulun vast viimaste sekka.

Loomaaiast. Üks belglane siin (Earnest vist on nimeks) on justkui 24/7 pilves.  Üsna raske on tema jutust aru saada, mõmiseb aeg-ajalt midagi ja vaatab kogu aeg justkui kaugusesse. Siis keksib siin mingi Antonio Banderase wannabe ringi oma kingade ja patsiga. Tollest tüübin hoian suure kaarega eemale. On ka üks Kanada tüdruk, kes tahab olla kohalik päikene, naerab/naeratab iga nalja/kommentaari peale . Kunagi ei saa aru, kas ta on siiras või võltsviisakas.

Aeg-ajalt vaatan komöödiaid. Üks iludus näiteks ei oskanud konservi avada. Mina ja üks prantslane jälgisime eemalt ja olime selle avastamisrõõmu tunnistajateks, kui  ta välja mõtles, kuidas konserviavajat kasutama peab. Kõigil olid suured smailid näos.Ahhaa-momendid ruulivad!

Muidugi on ka normaalseid inimesi. Eesotsas muidugi minuga :D. Tegelt on enamik inimesi siin täitsa tipp-topp. Võibolla satun mina lihtsalt rohkem suhtlema just  Gaussi kõvera sabadega? See seletaks nii mõndagi.

Tööst. Pidin ühte tomatifarmi tööle minema. Jutt oli, et võtan peale jõule ühendust ja siis lepib kokku täpse kuupäeva, mil tööga algust teen. Täna üritasingi onuga ühendust saada kuid tulutult. Paistab, et õndsad farmipäevad lükkuvad tulevikku.

Mäletan (olin Eestis), et rääkisin kord ühe usuhulluga, kes seletas, et kõik halvad inimesed saavad viimsel päeval oma “teenitud palga”. Need inimesed piinlevad muidugi PÕRGUS! 😀 Ma nüüd loodan kah, et see farmerimees põleb igaveses tules ja sarviktaat torgib teda oma kolmhargiga 😀 Aijah… Sarvik 😀 Pisar tuleb silmanurgast välja, kui seda lollust ette kujutan. 😀

Olin Olavile varem öelnud, et kui farmimees mulle tillika teeb, siis põrutan Perth’i. Täna, mil kõik märgid näitavad, et farmilaks jääb ära, viskasin münti. Mul on üks Suurbritannia kahenaelane münt, mille ühel poolel ilutseb kuninganna pea. Kõik muidugi teavad, et kuninganna vastab igale küsimusele jaatavalt (britid on ju alati nii viisakad). Seega kui peale jääb kuninganna, siis on vastuseks “jah”, kui teine pool, siis “ei”. Küsisin kuningannalt, kas minna roadtripile või mitte. Võiks ju muidugi veidi oodata, äkki ikkagi saan farmi… raha kuluks ära. Samas ootamine ja vegeteerimine on mind juba ära tüütanud.

Viske tulemuseks sain eide skalbi ja seega lähen Perth’i. Plaan on teha  epic roadtrip Perth-Melbourne-Gold Coast?. Gold Coast’i asi on veel selgumisel. Olaviga saan Perthis kokku (lendan sinna Melbsist), tema ostab auto ja bon vojaaž.

Reisi igasugused detailid selguvad arvatavasti siis, kui rooli taga oleme. Mitte varem! 😀 Tegelikult ei olegi meil ju vaja kuhugi jõuda. Väga planeerida ei ole kah mõtet, kuna arvatavasti laguneb auto poolel teel ära 😀 ja me peame kõrbest hääletama või endile takso tellima. 😀 Loodan, et näen ka mõnda roadkill kängurud, siis saab sašlõkki teha :D.

Muideks sellel samusel mündil on kiri: “ELIZABETH II DEI GRA REG FID DEF.” Ega ma lampi postitustele pealkirju välja mõtle…

PS: Häid pühi!





Madrats, krõpsud, Carlito

22 12 2011

Ma olen liiga palju aega prantslaste seltsis veetnud. Peletan vahel igavust arvutil Freecell’i mängides ja Jack on minu jaoks juba “žaakk”… merci bonjour bon soir ce vais jne. Tasakesti hakkab külge.

Üldiselt on prantslased väga toredad. Ühel õhtul, hosteli toas, vedeles üks sakslane maas. Prantslane viskas talle madratsi peale ning hüppas ka ise madratsile. Temaga liitus veel üks prantslane. Toas said kõik naerda, kuidas sakslane seal raskuse all ägas ja hädises :D. Friendly fun. Boys will be boys…

Päevad mööduvad raamatukogus töökuulutusi sirvides/kandideerides ja hostelis telekat vaadates. Näitasin Erikule (austraallasest sõber) oma CV’d ja ta ütles, et taoline ei sobi Austraaliasse. Neil siin mingi teistsugune formaat.  Lühidalt juttu peab olema tunduvalt rohkem (igasugu tööülesannetest, saavutustest jne) ja täiesti normaalne on kolme leheküljeline CV. Mul aga oli hädaga 1.5 lehekülge. Erik osutus aga väga abivalmiks ja tegi ise kogu mu CV ümber, kuigi ma küsisin temalt vaid paar nõuannet selle kohta. Sain tunduvalt rohkem, kui olin küsinud. Australians, positively surprising!

Varem oli CV alatoon “backpacker Eestist otsib ajutist tööd” aga peale Eriku maagilist transformatsiooni muutus CV sõnumiks “kõrgharidusega IT- ja finantssektoris karastunud professionaal otsib karjääri edendamise võimalusi Austraalias”. Kõlab uhkelt eks – story aga oli mõlemal CV’l täpselt sama. The power of words! Loodan, et nüüd olen tööturul veidi konkurentsivõimelisem ja ehk saan ka mõne intervjuukutse.

Hakkasin kokkama. Selle asemel, et mikrolaineahjus pizza soojaks teha või mingit muud saasta süüa, teen ise oma saasta valmis. Oma käte ja jalgadega. Igasugused seedeprobleemid garanteeritud!

Eile oligi tohutu pannkoogi isu. No lihtsalt tahtsin pannkooke. Käisin poest läbi, seejärel suure hurraaga hostelisse küpsetama. Köögis tuli küpsetamise ajal kõlarist ka Lady Gaga’t (Must be my lucky day!). Tuju oli hea. Jama oli, et tegin liiga palju neid pannkooke… Viimased läksid teleka ees imepisikeste ampsudega alla. Aga head olid! Sain oma 5000 kalorit kätte. Great success!

USA kogemusest tean, et kui ma stressis olen, siis söön hästi palju. Seal võtsin kuue nädalaga kuus kilo juurde, seejärel kaal stabiliseerus. Paistab, et on oht, et siinmail tabab mind sama saatus. Samas ei ütleks, et ma siin väga stressaks (denial???).

Olengi võtnud eesmärgiks kokata nii palju kui võimalik, kuna sedasi saab üsna hästi aega parajaks teha. Teleka vaatamine jmt ei ole kah asi, mida Austraaliasse tegema tulin. Vähemalt õpin süüa tehes midagi praktilist.

Vabal ajal (ehk siis kogu mu aeg) loen ka Ayn Rand’i raamatut “Atlas Shrugged”. EPIC! Mulle väga meeldib. Soovitan.

Ühe päeva tipphetk oli see, kui üks briti mimm ei saanud automaadist oma krõpsupakki kätte. Sõbrantsid tal ütlesid, et ta peaks masinat kallutama, kuid ta ei jõudnud. Siis tuli kõige suurem (paks noh…) sõbrants appi ja ilma probleemideta kõigutas seda suurt aparaati kuniks masin alla andis ja krõpsud välja sülitas. No seda kino oli lihtsalt koomiline jälgida. 😀

Tunnen Carlito’st puudust. (Carlito on mu kitarri nimi… Kui kitarrile nime panin, mängis telekast film “Crank: High Voltage” ja seal oli ühe tüübi nimi Carlito. Mingit sisulist mõtestatud põhjust nimevalikul polegi. “Carlito” lihtsalt kõlas õigel ajal telekast ja ma juhtusin samal hetkel kitarri nimele mõtlema… Nii tehaksegi ajalugu.).

Täna hommikul hängisingi ühe kitarrimehe juures. Ma ei tea tema nime ega riiki, kust ta pärit on. Ei vaevunud küsima. Mingi aeg liitus meiega ka üks belglane, kes samuti kitarri mängida oskas. Nii me siis vaheldumisi mängisime. Kõik olime üksjagu roostes (okei okei nimetame asju ikka nii nagu nad on. Keegi meist ei harjuta piisavalt ja ei võta kitarriõpet väga tõsiselt… Just a fun thing to do.). Seega mingit musikaalset talenti sealt ei kostnud, kuid õhkkond oli mõnus. Sõrmeotsad nüüd valutavad.

Esimesest palgast ostan kindlasti kitarri. Varem rääkisin, et tomatifarmi tööd ma väga ei oota, kuid nüüd on juba teisiti. Ei jõua ära oodata. Tahaks tegevust ja sissetulekut. Vaba aega on liiga palju. Mul on tunne, et ma ei oskagi puhata… kogu aeg on tarvis teha midagi. Lihtsalt niisama olla on liiga raske – käed-jalad hakkavad sügelema.

Jõulutundest pole haisugi. Täna on õues ligi +30C ja homme tuleb veel palavam. Kuuse asemel on hostelis pikaleheline mänd.





Hostelielu

15 12 2011

Olen endiselt Hotel Discovery hostelis. Mulle meeldib siin. Inimesi on siin palju (loe: noort atraktiivset liha liigub palju :D), väga palju on sakslasi, hinna sees on  normaalne hommikusöök, puhkeruumis mängib alatasa mingi DVD film, toas on vaikne, kuigi seal on 16 voodikohta. Järgi mõeldes on mul social life siin suurem kui Eestis olles (see-eest saan alati raamatukokku põgeneda, kui inimestest tüdinen).

Ühel päeval rääkisin kahe saksa neiuga nende Austraalia kogemusest.  Nad tulid siia kolmeks kuuks enam-vähem kohe peale keskkooli lõpetamist. Jutu käigus tuli välja, et nende arvates on Melbourne ikka üks väga kole linn. Isegi Cairns  pidi ilusam olema.

Kuna mul puudub võrdlusmaterjal, siis ma ei hakanud nendega vaidlema, kuigi mulle Melbourne väga meeldib. Egas midagi, kui kole, siis kole. Tunnen sotsiaalset survet siit lahkumiseks.

Mõtlesin ka oma prioriteetide peale ja jõudsin selleni, et kuna mulle siin niivõrd meeldib, siis peaksin keskenduma sellele, et võimalikult kaua saaks Austraalias olla. Seega on vajalik leida mingi farmitöö, et saaksin taotleda oma working holiday viisa pikendamist veel ühe aasta võrra.

Mõeldud, tehtud. Tundub, et ka leidsin töö tomatifarmis. Tööpakkumise leidsin gumtree’st. Kuulutuses oli kirjas, et pean saatma sõnumi, kui tahan “kandideerida”. Umbes 3-4 sõnumit hiljem olin “kirjas”. Tööga saab algust teha alles peale jõule, seega ligi 2 nädalat on vaja edasi hostelis vegeteerida. Farm asub 115 km Melbourne’st põhja pool Bamawm’is. Kohapeal on tagatud majutus ja transport tööle ja tagasi (see lõbu läheb kokku maksma $150 nädalas).

Kogu see töölesaamine on hetkel vaid suusõnaline, mingit paberimajandust ei ole ma teinud. Hetkel lihtsalt usaldan tööandjat ja loodan, et kui ma talle oma eksistentsist enne jõule taas räägin, siis olen tal meeles. Arvan, et vahepeal on mõistlik jätkata tööotsinguid… Kõiki mune ei saa ühte korvi panna.

Kui te arvate, et ma olen super-excited, siis arvate valesti. Muidugi on tore, et leidsin töö juba esimesel nädalal aga farmitöö leidmine ei ole küll mingi asi, mis mind silda viskama paneks. Ega väga pikisilmi seda ei oota, kuid teise aasta viisa saamiseks, tuleb see ära teha. (Täpsustuseks: selleks, et saada õigus taotleda working holiday viisa pikendamine aasta võrra, tuleb töötada 88 päeva maapiirkondades s.t kindla postiindeksiga alades, valdavalt farmitöid tehes.)

Peale õndsat farmerielu üritan leida asjalikku tööd. Hetkel tundub, et parim viis selleks oleks otsida mingi internship (arvatavasti maksaksin selle lõbu eest peale), kuid see-eest saaksin jala ukse vahele. Esimene eelistus töökohaks on muidugi kõik, mis on seotud finantsturgudega, kuid viimased 6 kuud õpetas, et sobin ka IT’sse. Elame, näeme.

Ka mu vägeva korterikaaslase otsimise kuulutuse peale on reageeritud, kuid lähikuudel ei jää ma arvatavasti Melbourne’i. Mulle pakuti elamist majas, kus hetkel otsitakse viiendat üürilist. Paistab, et jääb seekord ära, kuigi tahaks kampa lüüa küll.

Tulevikuplaanidest on hetkel üsna kindel vaid see, et 15-18 märtsil olen taas Melbourne’is. Lähen vormelit vaatama. Siis saan ka selle asja Salakirjast maha kriipsutada.

Hakkan tasapisi ka ajavahega ära harjuma. Mu esimestel Austraalias oldud päevadel oli ikka suht võimatu õhtul peale kella viite ärkvel olla. Pidevalt oli nii, et pealelõunal s.t 13-15 vahel tekkis suur unekas ja laiskus… nii ma siis läksingi enne kella 18 magama. Need ajad on aga nüüdseks möödas. Praegu suudan juba kella 20ni ärkvel olla. No problem! 😀 Vot nii kõva mees olen.

Elust veel nii palju, et puuviljad on siin jube kallid. Ka uudistes räägiti, et Austraalia puuviljad on kohati 2 korda kallimad kui Euroopas. Sarnaselt Eestile on siin peale kella 23 alkoholi müük keelatud, vist 10’st hommikul võis jälle tulivett osta.

Ahjaa… päikesepõletus on nüüd normis ja olen taas normaalne-näost-mitte-punane-mees. Päikest!





10) Vegemite’i võileiva maitsmine

11 12 2011

Täna sain esimese asja oma Salakirjast maha kriipsutada.

Käisin poes šoppamas ja ostsin Vegemite’i. Tegu on Austraalias populaarse määrdevõiga (umbes nagu Nutella šokolaadivõi, sarnane ka USA peanut butter’iga).

Nüüd räägin teile detailselt, kuidas see Vegemite võileiva söömine välja nägi. Behold the 4 awesome steps of eating Vegemite:

Samm 1.

Osta purk Vegemite’i ja uuri pakendit…

Njaa… Proudly made in Australia since 1923… Ju siis väga kõva sõna. Suu jookseb juba vett.

Samm 2.

Keera kaas maha ja vaata mis seal sees on.

Seest paistis mingi musta värvi möks olevat. Ei saa öelda, et lõhn oleks olnud tuttav. Uudishimu suurenes ja valmistusin 4D maitseelamuseks.

Samm 3.

Määri võileiva peale.

No problem… Pildilt näete, kui hästi see mul välja tuli. Võiksin vabalt kokaks hakata.

Samm 4.

Kaua-oodatud hetk. Võta paar ampsu võikust…

… ja viska see jubedus prügikasti.

Üsna rõve soolane möks on see Vegemite. Ma üritasin ennast sundida kogu võileiba ära sööma, kuid ei suutnud. See oli liiga jubeda maitsega.

Arvan, et minuga üsna sarnane on enamike mitte-austraallaste Vegemite’i kogemus. Eniveiz panin selle purgi “Free food” riiulile hosteli köögis ning ligi 2 tundi hiljem, kui sealt mööda jalutasin, oli keegi selle “maiuspala” sealt endale juba võtnud. Head isu! Täitsa siiralt kohe.

Lisaks Vegemite’ile uurisin ka langevarjuhüpete kohta. Paistab, et kui $389 välja käia, siis saab ka selle triki tehtud (Eestis on langevarjuhüpped enam-vähem sama hinnaga). Hetkel lükkan selle teadmata kaugele tulevikku, kuna üksi ei tahaks minna (paari sõbraga oleks palju lahedam minna). Lisaks ei ole vist õige mõte raha raisata enne, kui mingi sissetulekuallikas muretsetud on.

Päikesepõletus on kenasti jõudnud ka sellele tasemele, kus nahk hakkab ketendama (või kestendama????) ja maha kooruma. It’s USA all over again, kuigi leebemas vormis. Seega võin CV’sse kirjutada:

  • Masters degree – check
  • Bachelors degree – doublecheck
  • Work-experience in financial markets and IT – mega-check
  • Looking ridiculous – MOTHERFLIPPING CHECK ALL OVER THAT.

Tööpakkumisi peaks tulema nagu seeni peale vihma, eks?

Muideks Melbourne’i linnapildis kohtab üsna palju nö “ülikondi”, kuid neid eristab Londoni “ülikondadest” see, et pintsak on sageli puudu. Lühidalt tööpäeviti väisab linna miljon väga viisakalt riietatud inimest. Tahaks kah nende klubiga liituda, muidu võtsin oma ülikonna asjata kaasa ja see võtab enamuse ruumist mu punases seljakotis.





Praktilised oskused

9 12 2011

Täna vahetasin hostelit ning mõtlesin, et kaen ühte parki, mis enam-vähem tee peale jäi. Läksin Carlson Gardens’ parki. Väga ilus ja mõnus koht – purskkaevud, mingid eksootilised linnud (kohalike jaoks vist vähem eksootilised :D), puud, mille varjus mõnus lõõgastuda… Heaven on Earth!

Algul istusin korra maha, seejärel pikutasin ja siis juba ei viitsinud enam üles tulla… ligi 4 tundi lihtsalt vedelesin. Ilm oli ilus ja ma tundsin, et ma puhkan. Ja nii oligi. Puhkasin. Lihtsalt vedelesin, kuulasin lindude laulu, lugesin “Austraalia” reisijuhti ja põhimõtteliselt ei teinud mitte midagi tarka. It felt great!

Tõestus mu mitte-midagi-tegemisest:

Päris palju liikus rahvast sinna parki lõunat tegema või täpselt samamoodi pikutama. Nende seas ei olnud ainult minuvanuseid, ka vanem generatsioon (s.t 25+ :D) oli esindatud. Lisaks mängis mingi seltskond mehi (ei olnud ammu enam lapsed) eemal jalgpalli (kuigi puudusin nii väravad jmt, mis staadioni meenutaks)… Täitsa huvitav oli seda jälgida.

Eestis küll nii väga lõuanaajal keegi parki jalgpalli ei lähe veeretama. Kui Melbsis mängitakse ja chillitakse muru peal, siis Eestis pigem õpetatakse lastele kuidas süstalt käes hoida või kuidas veeni üles leida vmt 😀 … you know … practical stuff (džiisas… seda lauset oli võimatu sirge näoga kirja panna).

Oh jah… võtsin ka veidi päikest ning ka seekord jättis päike mu nahale suveniiri. Täitsa julmalt praeb, kui otse päikese käes olla. Varjus aga on perfektne.

Käisin siis ka uues hostelis check in’i tegemas ning seal pidi järjekorras seisma… mhm hostelisse sissekirjutamisel seisis oma 20-30 inimest minu eest (ju vist väga popp hostel – Hotel Discovery). Siin peatun 2 ööd, ühe öö hinnaks $19.

Järgmise korrani!





Otsingud algavad

8 12 2011

Tegin TFN’i avalduse. Sain netis teha. Iizi-piizi.

Hommikul sirvisin ka mingit kohalikku ajalehte, millest  leidsin artikli selle kohta, kuidas üks mees kirjutab korterikaaslase otsimise kuulutustest. Lühidalt artiklis halab mees sellest, kui raske on leida normaalseid roommate’e kuna kõik  valetavad end paremaks. Ta tõi välja ka näite kuulutusest, mida ta ise ajalehest ükspäev leida tahaks:

“Room Wanted: Twenty-three year old male mental teenager with pitiful material goods apart from a bike (which I will leave in the hall) seeks preferably female share housemates. I am unable to us an ATM, washing machine, dishwasher, microwave or dishcloth, but can drink for an entire day straight. I will shamelessly try to bed all your friends, scratch your vinyl, step on your cat Lionel, drink the orange juice out of the bottle, drink that special shiraz magnum you put away. I will leave freaky amounts of curly hairs on the lavender soap your sister gave you as a present, I will be late with everything including rent, appointments, coughing up for bills, in fact I will only ever be early when it is awkward and you’re making out with a new date on the couch.”

Mind inspireeris ta lugu niivõrd palju, et otsustasin ka ise analoogse kuulutuse gumtree.com.au lehele sisestada. Minu kuulutus:

“23-year old male mental teenager with pitiful material goods apart from a laptop seeks preferably female share housemates. I am unable to operate a washing machine, iron nor any fancy kitchen equipment except a pot and a pan. My superpowers include drinking for a day straight and surfing the net.
I will shamelessly try to bed all your friends, step on your cat (God, I hate cats) and drink the orange juice out of the bottle. I will be late with everything including rent, appointments, coughing up for bills… because I’m new to Melbourne and in fact all of Australia (I arrived Dec 7th…).
Oh yeah, my favourite colour is blue…
If you’re smiling please contact me… I think we share the same kind of humour and will get along just fine.
Cheers!

Vaatab, kas keegi ka helistab… senikaua elan hostelites.

Ülejäänud aja surfasin töökuulutusi. Avastasin, et Melbourne’i ja Sydney’ vahel saab lennata kuskil $60-$70 üks ots ning seega võin ju vabalt kandideerida mõlemasse suurlinna. Seda ka tegin: täna kandideerisin üheksale enam-vähem asjalikule töökohale. Viskasin pilgu ka farmitööde peale, kuid midagi head ei leidnud – kõik asus kas väga kaugel või oli kuulutusel üle 1000 vaatamise, mistõttu ei ole pointi helistada/kandideerida.