Woking round 2 ja lugu sellest, kuidas mind lüpsti

31 01 2011

Damit! Damit! Damit!

Just tulin töövestluselt ja see ei läinud üldse hästi. Olen hetkel rongis ja liigun Londonisse Waterloo jaama.

Vestlusel küsis onu mu testi kohta. Seal oli paar küsimust, millele ma ei osanud vastata ning mul oli ligi nädal aega vastuseid internetist otsida, ja onu küsis neid samu küsimusi veelkord. Ta vast tahtis teada, kas olen niivõrd huvitatud, et uurin oma testiküsimustele vastuseid. Näiteks ei osanud ma nimetada kahte futuuride kauplemispõrandat (teadsin vaid ühte). Ma tahtsingi uurida, kuid kogu see kodude vahetamine ja linna avastamine ning host’idega tutvumine võtab ju oma aja. Ma ei saa ju minna host’i juurde ja temaga suhtlemata olla tema juures arvut taga.

Ainukesed ajad, mil näiteks seda blogiasja kirjutan on siis, kui ma üksi olen kas metroos või rongi peal ehk siis ajal, mil midagi muud teha ei saa.

Näiteks küsis ta ka mis on minu suurim saavutus. Mõtlesin hetke ja vastasin, et baka lõpetamine ja onu kirjutas “academics”. Samas mida ta kuulda tahtis? Ma kandideerin õpipoisi (trainee) ametikohale … Britain’s got talent võitmine või maailma rahu saavutamist on minult raske nõuda.. I’m not running for president you know. Võite arvata küll, et olen veidi kehvas tujus praegu.

Lisaks küsis ta mu mineviku kohta. Olin 2 korda feilinud kauplemismaailmas – kord forex’iga ja teine kord kui töötasin high-frequency aktsiakauplejana. Ta küsis, et kuna olen 2 korda feilinud, miks peaks ta mulle kolmanda võimaluse andma.  Sellest jäi mulle küll halb mulje – peale ebaõnestumist tuleb loobuda? Lisaks osutus treeningperiood pikemaks, kui esialgu arvasin st 3 kuu asemel 6 kuud. See tuli veidi ootamatult.

Nojah… Läks nagu läks. Enam ei ole midagi teha. Olen tulevikus targem ja sama viga katsun mitte korrata. Raske juhus, et pean kõik vead ikka läbi tegema enne kui neist õppust võtan.

Vähemalt ühes asjas olin täna targem kui eelmine kord kui Woking’isse sõitsin. Eelmine kord ostsin kaks eraldi piletit – üks sinna ja üks tagasi. Seekord aga ostsin edasi-tagasi pileti, mis maksis veidi vähem. Jee… säästsin £2.50. Päev ei olegi täielik failure. Katsun positiivset meelt hoida, kuigi raske on. Mingil määral tahaks juba koju.

Täna leidsin koha, kus saab tasuta wifit nautida. See on Waterloo jaama lähedal ja hoone nimi on Southbank Centre.  Siin saab maha istuda ja rahus wifi’tada. Normaalne.

Ok… Vara hõiskasin. Nett on väga aeglane ja ebastabiilne. Must be my lucky day. Vähemalt ilm on ilus ja päike paistab (seda juhtub siin harva).

 

Edasine päev ei läinud eriti paremaks. Kuna tulin just töövestluselt, siis jalutasin ülikonnas mööda linna ringi ja turistitasin. Tegin paar pilti Big Ben’ist ja käisin Trafalgari väljakul. Seal aga mõtlesin, et võiks saata paar postkaarti Eestisse. Astusin ühte poodi sisse, kus müüdi postkaarte ja samas nurga peal sai ka raha vahetada. Esmalt ostsin postkaardid, kuid siis öeldi, et postmarke saab osta sealt rahavahetuspunktist. Läksin sinna, maksin £2.50 nelja hädise margi eest (lüpsmine nr 1). Seejärel aga tahtsin ka oma eurodest lahti saada. Kuna olin Trafalgari väljakul, siis arvasin, et ma ei saa seal väga lüpsta, kuna sealt käib palju rahvast läbi ning siis toimib konkurents ja saan hea kursiga raha vahetatud. Silt oli igati kena – “no commission fees”. Aga eeeeiiii….. Esmalt võeti mu €230st lihtsalt 12.5% “service fee’ks”  (lüpsmine nr 2) ja seejärel sain iga naela kohta 20 eurosenti lüpsta (lüpsmine nr 3). Kätte sain £125 kopikatega aga oleksin pidanud saama £193. Täiesti uskumatu. Lühidalt mulle läks rahavahetus maksma ligi 1300 krooni. 36% minu summast võeti lihtsalt vahelt (£68). Võite ette kujutada küll kuidas selline asi võis mu niigi halvale päevale mõjuda. Siit õppetund – enne arvuta välja palju peaksid peale vahetust raha saama ja küsi ära summa, mida nad sulle vahetuse käigus annaksid. Kui vahe liiga suur, siis vii raha mujale.

Nonii… Olin siis juba nii pissed off, et lõpetasin turistitamise ja läksin tagasi Rui juurde. Seal pakkisin asjad, kuid mul ei lubatud lahkuda enne, kui ma Rui lambaprae ära proovin. Seega hängisin seal ligi 3 tundi veel. Nagu ikka… Viskasid Rui ja Garreth kildu ja raske oli mitte naerda. Need tüübid peaks mingi oma sitcom’i tegema. Tegin ka paar pilti Rui juures – tema tehtud lambapraest, mis keedeti punases veinis ja serveeriti “rocket’itega” (see roheline kraam kausis). Väga nämm-nämm. Hea seltskond ja hea söök… Suurepärane lõpp kehvale päevale.

Rui juurest aga liikusin edasi järgmise host’i – Augusto – juurde. Augusto on programmeerija ja host’ib samal ajal minuga ka ühte USA noormeest Jerome’i (nagu Jerome David Salinger). Augusto ise on pärit Brasiiliast. Ta räägib üsna tugeva aktsendiga ja mul on vahel raskusi temast arusaamisel. Augusto on väga huvitatud filmidest ja Jaapani multikatest. Käib sageli filmifestivalidel ja igasugustel kontsertidel.

Pilte:

Advertisements




Rui ja Co ning naeruteraapia

30 01 2011

Lahkusin Sara juurest 12 paiku ja mõtlesin, et liigun rahus Buckingham’i palee juurde ja Hyde Park’i ning teen oma kaameraga paar pilti. See ei osutunud nii lihtsaks, kui arvasin. Plaanis oli minna metrooga, kuid kuna tegu oli pühapäevaga, siis viidi läbi mingeid ehitustöid kahel metrooliinil ja seetõttu ei saanudki ma metrooga sõita. Pidin võtma asendusbussi. Ootasin (minu arvates) õiges peatuses kuskil 30 minutit ning vähemalt 20 bussi peatus seal ja siis sõitis edasi, kuid asendusbussi numbritega bussi ei tulnud kordagi.

Otsustasin siis alternatiivse strateegia kasuks. Võtsin ette bussi, mis liikus kuhugi Hyde Park’i lähedale ning seda bussi oli väga kerge leida.

Põhimõtteliselt kõndisin tagurpidi seda marsruuti, mida eile Sara ja teistega läbisin. Tegin ka mõned pildid (patareid lubasid paar pilti veel teha), kuid siis andsid nad otsad ja ma võtsin ette tee järgmise host’i poole.

Muidugi eksisin ma ära ning pidin inimestelt teed küsima. Need aga juhatasid mind sellistesse metroodesse, mis täna ei töötanud (Oh happy day!). Niisiis ekslesin üsna kaua kuniks jõudsin Victoria Station’isse ja sealt liikusin Victoria liiniga edasi. Päris frustreeriv oli nii reisida, kui peale ekslemist leida lõpuks metroo, ning siis selgub, et sealt täna ronge ei välju.

Niisiis jõudsin Rui juurde. Ta maja ees oli üks aed, mis avanes võtmega. Keegi lahkus parajasti ja ma sain hoovi sisse. Koputasin uksele (millel ei olnud silti ega numbrit ega midagi) ja lootsin, et tegu on õige uksega. Jen lasi mu sisse ja andis mulle kiire ülevaate majast ja “kuldsetest reeglitest” nagu näiteks “recycle” ja “turn off the light” jne.

Rui õpib doktorantuuris arhitektuuri ja veedab pool aastat Londonis ja ülejäänud aasta oma kodumaal Portugalis. Elukohta jagab ta veel kolme inimesega. Rui oli väga naljakas, viskas kogu aeg kildu ja ma pole tükk aega nii korralikult naernud, kui tema juures. Siis tuli ka Garred (inglane) koju ja komöödia jätkus. Segunes Briti ja Portugali huumor 😀 – 2 head asja korraga. Raffael (itaallane) ja Jen (inglane) olid aga rohkem oma asjadega hõivatud. Raf harjutas viiulit kuna ta esineb ühes orkestris ja Jen oli lihtsalt veidi halvas tujus, kuna ta just läks oma boyfriend’ist lahku.

Mul on hetkel tunne, et iga host läheb aina paremaks 😀 Kahjuks ööbin siin vaid ühe öö.

Homme on mul intervjuu tolle futuuride kauplemise asjus jälle Woking’is. Pean ülikonna ära triikima ja magama.

Wish me luck!

Pilte:





Sara ja Co ning tükike Londoni ööelust

29 01 2011

Käisime täna viiekesi Londonit avastamas – mina (üks õige Eesti mees), Sara (sakslane), Jessica (sakslane), Daniel (prantslane) ja Thomas (prantslane Guadalupelt).

Esialgu oli kõik OK. Käisime esmalt Greenwich’i turul. See kujutab endast väikest turuplatsi… umbes selline nagu Tartus Sadamaturg. Seal vaatasime veidi ringi (sakkis) ja siis liikusime edasi Greenwich’i parki. Tegu oli järjekordse Royal Park’iga. Selles pargis oli ka Royal Observatory, mis kujutas endast vana observatooriumi (üllatus üllatus).

Observatooriumi jõudsime väga huvitaval ajal. Seal alustas esinemist üks väga kena briti neiu, kes tegi ettekande ajast ja sellest, kuidas üldse tekkis korrektse aja mõiste ja nullmeridiaan (Greenwich meridian). Jutt ise väga huvitav ei olnudki aga see-eest tegi tüdruk jutu oma artikulatsiooni ja žestikuleerimisega huvitavaks. Lisaks rääkis ta väga lahedas briti aktsendis… (kõlab jah veidi imelikult… aga kuidagi teisiti ei oska ma seda seletada). Sara’le meeldis see, kuidas mina, Daniel ja Thomas seda “etendust” jälgisime.

Vaatasin veidi muuseumis ringi ja muuseas sättisin ka oma kella aatomikella järgi õigeks.

Ilm oli üsna külm, kuid sellegipoolest otsustasime minna praamiga sõitma. Esialgu arvasime, et külmume Thames’i jõe peal tuule käes surnuks, kuid siis selgus, et see praam kujutas endast veidi midagi muud. Esiteks olime kinnises ruumis ja praam oli väga kiire. Sees oli samasugune tunne kui lennukis. Praamisõit läks maksma £5.

Hiljem tegime kiire lunch’i Trafalgar’i väljaku lähedal Pret-a-Manger’is, kus sain süüa oma elu kõige kallimat võileiba (£3.50) ja liikusime edasi Buckingham’i palee suunas.

Tahtsime teha pilti ka nendest “pika mütsiga” briti sõdur/valvuritest, kes kunagi naeratada ei või, kuid me ei leidnud selliseid, kelle kõrvale oleks võinud seista (nad olid kuskil ketiga piiritletud aia taga). Vaatan veel ringi, ehk leian mõne üles 🙂

Seejärel jälle koju (ühikasse) ja sai veidi puhatud. Õhtul aga läksin tüdrukutega pubisse/klubisse. Minu kaaslasteks oli väga rahvusvaheline seltskond – Sara (sakslane), Amina (USA aga India juurtega), Hei-Song (Lõuna-Korea), Claire (USA.. rääkis väga mõnusa lõunaosariikide aktsendiga… I loved that), Catherine (Norra) ja Linn (Norrast). 6 neiut ja mina 😀 Väga lahe klubilaks oli. Panin tähele, et siin tehakse pilte väga palju klubis… Eestis ei ole ma seda väga märganud. Muu oli aga kõik täpselt analoogne Eestile. Inimesed on kõikjal samasugused… Selline õhtu oligi. Siiamaani parim Suurbritannias.

Pilte (mul said fotokal patareid tühjaks ja seetõttu ei olegi pilte eriti palju. Kui mingi aeg saan Jessica’lt pildid kätte, siis šeerin kama):





Sara ja CouchSurfing’u miiting Loose Cannon pubis

28 01 2011

Eile jõudsin John’i juurde kuskil kella 18 paiku ja tegin süüa. Seejärel ootasin John’i külmas korteris. Ta pidi kella 20 paiku tulema, kuid tuli 22.30 kuna ta rong läks tee peal katki. Londonist Kingstoni on kuskil 12 km ja rong läks kuskil keset mittemidagit katki. Selle asemel, sealt edasi jalgsi minna ootas ta rongis üle kahe tunni, kuna oli pileti eest maksnud ja tahtis ka tasutud teenust saada. Lugu lõppes nii, et ta tuli pärapõrgus maha ja sai mingi bussiga koju.
Sai veidi räägitud John’iga ja siis ta küsis, et mida ma teen siis, kui tolle töökoha saan. Ma rääkisin, et mul oleks siis tarvis kiiresti leida mingi üürikorter vmt ja ta pakkus välja, et ma elaksin tema juures. Ja üüri ei peakski maksma, kuna ta saavat minuga nii hästi läbi 😀
Nojah… see tuli küll üsna ootamatult aga mulle selline vastus meeldib. Seega on vähem stressi, kui tuleviku peale mõelda.
Siis vaatasime ühte BBC saadet telekast ühest tüdrukust, kes bänniti ära Inglismaa pubidest, kuna ta ei oskavat purjus peaga “normaalne” olla ning temaga on siis liiga palju tüli. Naljakas oli mõelda, et inimesi bännitakse pubidest 😀 Lugu lõppes nii, et too neiu läks Portugali mingisse võõrutuskeskusesse ja sai oma alkolembusest jagu. Happy ending… nagu muinasjutus.
Nonii sealt läksin edasi järgmise host’i juurde. Varusin kenasti aega enne temaga kokkusaamist. Kuid nagu ikka oli Londonis väga lihtne liigelda ning ma jõudsin poolteist tundi varem kohale (olin varem arvestanud, et eksin paar korda ära… aga ei midagit).
Sara on tudeng, kes on mingil müstilisel põhjusel vaimustuses Venemaast ja vene keelest. Muidu on ta pärit Saksamaalt aga teeb oma magistritööd Inglismaal arenguriikidest. Tegu on väga toreda neiuga.
Esmalt viis ta mu oma ühikasse, kus sain külmkapidraama osaliseks. Nad jagavad siin kuue peale ühikat ning tal oli vaja ühe tüdrukuga oma territoorium seal ära jagada… Nagu naised ikka… see võttis neil pool päeva aega ja ma lihtsalt istusin seal köögis ja jälgisin kogu seda show’d. Entertainment value oli täitsa olemas.
Seejärel pidin ma ühikast lahkuma, kuna siin ollakse üsna ranged sisekorra kohta. Ta ei tohtinud mind üksi jätta ühikasse ning ta ise pidi minema kuhugi lapsi hoidma. Õnneks aga leidis samal päeval aset Couchsurfing’u miiting. Rahvas sai ühes pubis kokku ja siis lihtsalt tutvuti ja jagati muljeid oma reisikogemustest jne. Läksin ka ise sinna. Algul oli rahvast kuskil 7-8 inimest, kuid hiljem oli neid kuskil 100 – täismaja. Nonii seal ma siis tutvusingi võhivõõrastega ja muljetasin nii kaua kui Sara tööl oli.
Huvitavaid inimesi kohtasin. Näiteks üks tüüp Indiast, nii kui ta kuulis sellest, et tahan kauplejaks hakata, lõid tal silmad särama, kuna ta ise ka oli sellest valdkonnast väga huvitatud. Kuid tema ei tahtnud kaubelda vaid oli programmeerimisest huvitatud – täpsemalt quantitative finance’ist ja kauplemisplatformide loomisest. Temaga oli üsna huvitav vestelda.
Siis rääkisin ühe Saksamaa neiu Anja’ga, mis oli lihtsalt lõbus ja seejärel ühe Horvaatia noormehega, kes töötas pangas. Temaga vestlesin ma eelmainitutega võrreldes kõige kauem. Ja siis kui olin jõudnud Horvaatia teemal tupikusse ilmus Sara välja.
Ülejäänud õhtu sai temaga juttu ajatud ja hiljem tegi ta mulle isegi süüa ühikas – keetis ja praadis kartuleid ja tegi mingi prae valmis… keset ööd. Normaalne 😀
Ahjaa pubis maksab üks õlu 3 naela ning Guinessi õlu on päris hea 😛
Siis sai veel veidi vesteldud… kuskil kella 4.00ni ja jõudiski kätte uneaeg.

Pilte:





Külmetamas Kingstonis ja Richmond Park’is

27 01 2011

Uue host’i nimi on John. Ta elab üksi ja töötab keskkoolis ajaloo õpetajana. Päris pull oli vaadata Family Guy’d temaga 😀 Ainuke jama asi on see, et tema korteris on külm. Temal aga külm ei ole.

Täna käisin jalgsi mööda Thames’i jõge jälle. John soovitas ära käia Richmond Park’is. Sinna oli jalgsi kuskil 3-5 miili. See teekond oli aga väga aeglane, kuna mul on jalas praktiliselt uued kingad, mis juba eile  soonisid ja hõõrusid jalgu korralikult. Täna aga andsid jalad kohe märku, et need kingad neile väga ei meeldi. Nii ma siis liikusingi kuskil 2-3 km tunnis Richmondi suunas.

Kingston ise aga meenutab mulle Tartu linna. Siin on Thames’i jõgi sama lai kui Tartus Emajõgi. Lisaks aerutavad siin jõel samasugused “süstad” kui Tartuski. Üsna vaikne koht, palju linde, luikesid ja parte. Nägin ka oravat lähedalt. Arvan, et see koht on ideaalne vanuritele, kes tahavad rahu ja vaikust.

Niisiis, kui ma kord Richmond Park’i jõudsin, siis oli mul juba korralikult kopp ees kõndimisest. Park oli aga väga suur (suurim “Royal park” Londonis… umbes  4 korda suurem kui New York’i Central Park).

Infotahvlilt võis lugeda, et pargis elavad vabalt paarsada põtra või kitse ja muid loomi. Lisaks mingi erilne mardikas, kes on kaitse all. Mina aga ühtegi põtra ei näinud.

Täna oli ka üsna külm ligi 2 C kraadi ja tuli ka väikestviisi lund. Pargis jalutasin ma nii kähku kui sain teise otsa ja sealt pargist välja, et liikuda kuhugi sooja… kas siis poodi või bensiinijaama – ükskõik kuhu. Jalad olid valusad ja külm oli.

“Külastasin” ühte raamatupoodi (tegelt käisin lihtsalt end soojendamas :P) ja sealt läksin edasi ja tegin väikese pitsalaksu ning siis tulin bussiga tagasi Kingstonisse. Bussijaamas pidas aga üks taarakoll vajalikuks minult tuld küsida. Lisaks rääkis too tüüp väga raskesti arusaadavas inglise keeles. Ju siis oli hull… lihtsalt pobises kõik need 5-6 minutit, mis ma bussi ootasin. Vedas et temast lahti sai ja et bussid siin nii tihti liiguvad. Nonii, nüüd on ka kahekorruselise bussiga sõidetud. Linnuke kirjas.

Ekslesin veidi Kingstonis aga leidsin tee üles John’i korteri juurde. John ise on tööl aga ta oli mulle andnud koduvõtmed ning saangi siin praegu rahus kirjutada.

Päeva highlight oli see, et sain emailile vastuse, et mu esimene töövestluse voor läks edukalt ning mind kutsuti 31. jaanuaril järgmisele intervjuu voorule. Seekord siis 30 min vestlus mingi onuga.

Paar pilti:

 







Londonit avastamas pakistanlasega

26 01 2011

Eile, kui ma jõudsin Waterloo’sse 18ks nägin ma suurt segadust. Waterloos oli tipptund ja tegu on ühe väga suure jaamaga ning tohutult palju inimesi liikus seal ning mulle tundus et ainult mina olin nii lammas ja liikusin neile vastu. Seda on üsna raske kirjeldada. Lihtsalt üks lõputu mass inimesi liikus minu suunas ja minust mööda, ning nad KÕIK kiirustasid, mõned jooksid. Kõigil oli kiire koju. Ning kui jaamast välja astusin ei muutunud asi paremaks. Ka tänavatel oli paras hullumaja… väga…väga busy oli London sel ajal.

Täna aga lahkusin Edward’i juurest ja läksin linna peale kuskil 12 paiku. Pakkisin oma koti kokku ja minek. Muideks reisin vaid ühe seljakotiga… olen tõeline backpacker.

Küsisin kiirelt ka Edwardilt mõtteid, kuhu minna ja siis asusin teele.

Esmalt liikusin Thames’i jõe juurde. Edward soovitas jalutada mööda jõekallast ja sealt edasi liikuda.

Jõeni jõudmiseks kulus mul 10-15 minutit ja seal kohtasin ma ühte pakistanlast.  Vahetasime paar sõna ja siis käis ta välja mõtte, et avastaks Londonit koos. Kuna mul oligi väga igav siis nõustusin.  Esmalt liikusime Tower of Londoni suunas. Siis üle silla (üle Thames’i jõe) ja sealt edasi St Paul Cathedral’i lähistele. Seejärel tahtsin ma minna ja külastada linna finantskeskust, mis oli seal samas lähedal.

Käisin Bank of England’i muuseumis. Seal oli igasugust kraami – münte, paberraha näidiseid jmt. Muuseumi lahedaim osa oli üks kullakang – kui korrektselt mäletan, siis see kaalus 13kg (2 stones – jepp britid kaaluvad asju kivides 😀 ). Lihtsalt üks 25cm*5cm*4cm kullakang. Sai kätte võtta ja üles tõsta.  Intuitsioon ütleb muidugi, et mingi kerge kamakas aga üsna palju kaalus ikka. Lisaks oli kullakangi kohal selle hetkehind £330,000 ehk $528,000 st üle 6 miljoni krooni. Kahjuks ei võinud selles muuseumis pilte teha.

Peale BoE muuseumi külastust tahtsin ära näha Londoni aktsiaturu “põrandat” (London Stock Exchange) kuid me ei leidnud üles seda kohta. Selgus, et oli olemas vana ja uus hoone, kuid londonlased ise kah ei teadnud, kus see asub. Ju siis pole tegu mingi turistiatraktsiooniga.

Samas oli suhteliselt naljakas küsida inimestelt teed ja need üldiselt mõtlesid hetke ja siis ütlesid suure smaili saatel “No”.

Panin tähele, et see pakistanlane oli üsna aldis teed küsima inimestelt. Iga ühe inimese kohta, keda mina “küsitlesin”, võttis tema ette vähemalt 3-4. Kultuuride erinevus?

Niisiis kuna me ei leidnud Stock Exchange’i üles, siis liikusime Tate Modern muuseumisse. Seal võis mõnes kohas ka pilti teha. Tate Modern asub endises tootmishoones ja see on äratuntav kõrge korstna järgi. Kunst seal ei olnud päris minu maitse. Võtaks brittide moodi asja kokku sõnaga “rubbish”. See-eest pakkus see muuseum teistsugust silmailu. Seal oli palju turiste ja ilusaid noori inimesi 🙂 silmailu jätkus.

Tate Modern’ist väljudes läksid minu ja pakistanlase teed lahku.

Võtsin retke taaskord Waterloo jaama suunas kuna mu järgmine Couchsurfingu host elab Kingstonis. Ning sinna pääseb vist vaid rongiga (bussiliini ma sinna ei leidnud).  Tee peal aga nägin ühte raamatupoodi ja otsustasin sisse astuda. Seejärel selgus, et olin hoopis suuremasse hoonesse sattunud – National Theatre. Seal ma hetkel olengi ja kirjutan seda postitust. Erki (vend) kah helistas mulle paar minutit tagasi Eestist.  🙂

Siin National Theatre hoones esineb laval üks bänd. Kuulan nüüd viimase loo ära, siis läheb bänd pausile ja vaatan siin veidi ringi ja liigun Waterloo jaama ja sealt Kingstoni.

Pilte tänasest:





Läbirääkimised Woking’is

25 01 2011

Kui lennuk oli maandunud, siis saabus mu reisi põnevaim aeg. Kuna mu reis oli vist 15-20 minutit hilinenud, oli mul umbes 20 minutit aega, et jõuda lennuki pealt bussi peale, mis mind Londoni kesklinna viiks (Baker street’ile).  Suurim mure oli lennujaamas orienteerumine ja bussijaamade leidmine.. Kuid see osutus asjatuks… Kõik on väga lihtsaks tehtud ja mul ei olnud mingit probleemi bussi peale jõudmisega.

Sellele järgnes esmakordne kogemus vasakpoolse liiklusega. Üsna harjumatu oli sõita “valel pool”… aga jõudsin pärale küll. Järgmiseks sammuks oli metrooga liiklemine, mis on samuti überlihtsaks tehtud. Imelik on see, et kui mu sisetunne ütleb, et ma rong peaks vasakult tulema… Siis peaaegu alati tuleb rong paremalt ja vastupidi… ju siis ei ole mul vaistu metroodega reisimise tarbeks.

Peale metrootripi otsustasin jätkata jalgsi, kuna ma ei viitsinud bussi oodata. Ekslesin mingi 5-10 minutit et aru saada, kus ma täpselt olen, kuid sealt edasi oli juba lihtne kaardi järgi liikuda.

Ahjaa… Olin teel Edward’i juurde (üks couchsurfing’u host) ning kohale jõudsin kuskil pool 1 öösel.

Vestlesin Edwardiga elust ja olust ning kell 2 keerasin magama (minu jaoks oli aga kell 4.00). Üsna väsitav päev oli.

Hetkel aga olen rongis ja liigun Woking’ist Londonisse Waterloo jaama. Woking’is käisin töövestlusel/testitäitmisel. Enamus ajast täitsin lihtsalt mingit küsimustikku (a’la mis on järgmine number 1,6,2,6,3,6,4,6… Lisaks kontrolliti mu sõnavara, peastarvutamise-oskust ja üldse silmaringi trading’u kohta. ) Muideks ma esialgu tulingi Londonisse selleks, et ära käia sellel töövestlusel. Olin varem kandideerinud futuuride kaupleja kohale ning mind kutsuti sinna läbirääkimistele. Hetkel arvan, et see testitäitmine ei läinud päris hästi. Kõige nõrgem oli vast sõnavara osa… küsiti paar korda mõnede tundmatute sõnade vastandsõna või sünonüümi…  sellist asja ei ole just kõige lihtsam välja mõelda, kui inglise keel ei ole emakeel.

Lisaks pean mainima, et rongiga on räme kallis liigelda. Woking on vaid 25km Londonist, kuid see distants maksab £9.40 üks ots. Kõige hullem oleks aga taksoga liigelda… siis vaataks taksomeetrilt vastu vähemalt £200.

Rongid on aga muidu puhtad ja liikled ikka viisakalt. Mõnes rongis on ka mingi puhvetvagun vahel .

Nonii homme aga lähen juba järgmise couchsurfing’u host’i juurde.

Londonist nii palju veel: igal pool on välismaalasi… Kuulda on itaalia, prantsuse, saksa keelt jne. USAs oli igalpool ikka kas inglise keel või hispaania keel aga London on ikka väga rahvusvaheline minu USA kogemuse kõrval.  Lisaks inimesed lähevad üle tee täpselt seal, kus seda heaks peavad teha. Palju on napikaid ja lihtsalt jalutatakse busside eest üle tee. Üsna kaootiline vaatepilt vahel. Praktiliselt keegi ei vaevu nuppu vajutada ja oodata, kuni süttib jalakäijale roheline tuli. Ainult väilismaalased (nagu mina) ootavad, kuniks ka nemad aru saavad, et need ülekäigurajad ja nupud on niisama üles pandud.

OK aitab tänaseks. Rong jõudis Waterloo’sse.