Stockholm’i kruiis

22 02 2011

Käisin kahe sõbraga (Olav ja Peeter) kruiisil Stockholm’i. Olts sai kuskilt mingi kinkekaardi ja kruiis ise oli seega tasuta. Pidime vaid süüa ja juua ostma.

Samal kruiisil käisin ma ka eelmisel aastal täpselt samas seltskonnas. Siis käisin aprilli kuus. Seekord siis veebruaris.

Eestis oli üsna külm, kuid Stockholm mõjus veidi soojemana, kuid ka seal oli külm. Mõtlesime, et käime ära kuningalossis ja Nobeli muusemis (Nobelmuseet) kuid need mõlemad olid suletud tol päeval. Selgus, et enamus asju oli suletud, kuigi oli esmaspäev (vb mingi riigipüha?).

Külastasime vaid ühte turistikohta – Vasa laevamuuseumi. Muuseum on põhimõtteliselt ühe laeva kohta. Tegu on vist 17 sajandi Rootsi sõjalaevaga, mis läks sadamas põhja, kuna tema peale laaditi liiga palju kahureid. 300 aastat hiljem tõsteti vrakk üles ja restaureeriti. Muuseum oli huvitavam, kui ise varem arvasin (muuseumid on ju üldiselt igavad). Tegin seal ka pilte. Leidsime uue kondise sõbra seal muuseumis ja ma nägin oma nimekaimu luustikku…

Muideks Stockholm tundus mulle palju kallim koht, kui London. Näiteks 19 SEK’i 15 minuti eest internetikohvikus, 30 SEK’i üks ots bussi või metrooga, 25 SEK’i kilo banaane… Samas aga metroo oli viisakam (vaiksem) ning puudusid pidevad teated stiilis “please do not leave your belongings unattended…” “please mind the gap” jne.

Üldiselt oli väga lahe sõpradega chillimas käia.

Pilte:





Viimane päev Londonis

13 02 2011

Täna on mu viimane päev Inglismaal. Hurraaa… Vaatasin just ilm.ee’st järgi ja Eestis on -17 kraadi. Can’t wait to freeze!

Jean-Paul äratas mu hommikul üles, et hommikusööki süüa. Jällegi ühise laua taga, mis oli väga mõnus. Monika läks tööle ja mina veetsin päeva JP’ga hängides. JP’ga veetsin ma rohkem aega, kui Monikaga. 😀

Väga lahe tüüp. Ta on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist (LAV), briti ja LAV vanemad… Sain huvitavaid fakte LAV kohta teada. Näiteks rääkisime apartheidist, mis tema sõnul oli kommunismi vastand. Teisisõnu, kui kommunismi point oli see, et igaüks on võrdne, siis apartheidi ajal tundsid valged end erilistena või parematena. Lisaks sain teada, et LAV’s on 11 ametlikku riigikeelt.

Väga hea oli veeta viimased päevad Inglismaal tuttava juures. Monika ja Jean-Paul muutsid mu viimased päevad UK’s väga mõnusaks. You guys rock!

 

Niisiis võtsin rongi Waterloo suunas, et kell 1.15 jõuda bussijaama, sealt edasi Luton’i lennujaama. Reisi alustasin kell 23.00 Surbiton’ist. Waterloo’st planeerisin edasi minna metrooga tollesse bussijaama. Metrood lõpetavad sõitmise kesköö paiku. Võite nüüd kolm korda arvata, kas ma jõudsin metroo peale.

Muidugi jõudsin… C’mon olen juba kolm nädalat Londonis elanud. Kuigi jah vedas, kuna jõudsin viimase metroorongi peale ja jõudsin kenasti sihtkohta.

Hetkel kirjutangi bussist, mis liigub Luton’i lennujaama. Plaanis on veeta 4-5 tundi lennujaamas ja siis lennuki peale ja Eestisse.

Ahjaa, kena valentinipäeva!





Saved by Monika

12 02 2011

Hommikul ärkasin 9 paiku üles ja olin õnnelik, et veel elus. Pakkisin asjad. Sõin hommikust ja minema. Kiirelt ütlesin Janine’ile nägemist ja tänasin teda “külalislahkuse” eest. (Krt, miks on mul vaja alati nii viisakas olla…) Õnneks oli ka enesetunne palju parem kui eile.

Ekslesin linna peal, nägin palju kalleid autosid – 4-5 Bugatti’t, 3 Ferrarit ja lugematu hulk mersusid ja bemareid. Sattusin üsna kallisse kohta – King’s Street (Hyde Park’i lähedal).

Vahepeal sain teada, et Janine oli minult ka külmetuse saanud. Hahahhhahahaha. Revenge! Hahahahahha… I know I’m a terrible person. Hahahahahhaha..

Monika (klassiõe) juurde jõudsin õhtul 17 paiku. Kõik läks suurepäraselt.

Monika elab väga ilusas korteris (kõige ilusam kõigist eelnevatest kohtadest, kus ma ööbinud olen) . Ta elab seal koos oma boyfriend’iga  ja ta paistis väga happy olevat. Huvitav oli mõelda, et peale keskkooli ei ole ta üldse muutunud. Ta ütles sama ka minu kohta. Njaaa… people never change.

Elu seal korteris meenutas mulle veidi USAd. Mina, Monika ja Jean-Paul sõime õhtusööki ühise laua taga… It was lovely.

Tundsin end selles majas kui kuninga kass. Kõik oli tipp-topp ja kena. Ei olnud mingit kultuuride-erinevust (hea küll JP’ga veidi oli, kuid enamjaolt mitte). Väga turvaline ja mõnus koht, kus elada. Täielik vastand eilsele saagale. Enamuse õhtust lihtsalt rääkisime ja vaatasime telekat.

Jean-Paul, Monika ja mina





Punane vein ja psühhoterror

11 02 2011

Päev algas täiesti normaalselt. Hommikusöök hostelis oli täiesti viisakas – kaerahelbed piimaga ja võileivad. Pakuti ka kohvi ja teed. Ei olnud üldse vigagi.

Eile öösel leidsin aga uue host’i. Õigemini tema leidis minu (olin postitanud CouchSurfing foorumisse “Emergency couch request” soovi, et mul on kähku host’i tarvis ja Janine kutsus mind enda juurde “sofat surfama”.

Niisiis lugesin esmalt tema profiili läbi ja see tundus veidi kahtlane. Seal oli üsna selgelt kirjas, et see tädi (Janine) on suur veinisõber. Seda mitte heas mõttes, vaid alkohooliku mõttes. Samas nõustus ka üks varasem host mind host’ima (John), kuid ma mäletan, et tema korteris oli üsna külm ja siis ütlesin ära. Lisaks pakkus ka mu klassiõde kohta enda külalistetoas, kuid loobusin sellest, kuna olin juba Janine’ile jah öelnud.

Niisiis jõudsin kuskil 14 paiku Janine’i juurde ja ta tegi mulle kenasti ukse lahti, veiniklaas juba näpu vahel. Janine andis kiire ülevaate majast ja asus kõnesid tegema (töötama) ja ma vaatasin niikaua telekat.

Mingi aja pärast liitus ka Janine minuga ja sai koos telekat vaadatud ja ilmast jmt räägitud. Siis aga tuli mul üsna suur unekas (läksin hilja õhtul hostelis magama ning pidin vara ärkama, et hommikusööki näha) ja keerasin magama. Ta muidugi juhatas mind kenasti oma tuppa ja ütles, et maga kaua tahad.

Õhtul 19 paiku äratas Janine mind üles, et õhtusööki süüa. Selleks ajaks oli aga Janine kenasti veini pruukinud. Sõin ta söögi ära (kuigi  väga ei tahtnud, kuna näiteks ta vorstid, mis ta sügavkülmast välja võlus olid detsembri parim-enne tähtajaga). Nämm-nämm eksju.

Seejärel jätkas ta veini joomist ja muutus üsna ebameeldivaks. Muideks ma olin veidi haige kogu selle aja tema juures (külmetus). Ja nüüd algas psühhoterror. Purjus peaga rääkis ta kogu oma kurva eluloo mulle ja mainis, et ta vihkab eestlasi, kuna ta abikaasa pettis teda ühe Eesti rahvusest naisega. Ta mainis korduvalt, kuidas ta eestlasi vihkab ja vehkis samal ajal noaga, öeldes, et tahaks nad kõik maha nottida. Mis nägu teie teeksite, kui keegi midagi sellist teile ütleks?

Oli juba üsna kõhe, kuid arvasin, et ei ole hullu midagi, kuna “haukuv koer ei hammusta”. Kui ta tõesti tahaks mulle 1:0 teha, siis ta ei kuulutaks seda mulle.

Niisiis mingi aeg jäi ta vait ja vaatas edasi telekat. Kesköö paiku ütlesin ma, et tahaks sliipi panna, kuid tema vastas, et see on tema kodu ja, et tema tahab veel telekat vaadata. (Ma pidin elutoas magama, kus tal telekas.)  Tund aega varem oli ta aga mulle voodi üles-seadnud (väljatõmmatav diivan) ja öelnud, et kui magada tahan, siis pean vaid sellest märku andma.

Nonii, keerasin siis teki alla ja tema istus kõrval teisel diivanil ja vaatas telekat ning rüüpas endiselt veini (paistab, et tal oli seda kraami hulgi kokkuostetud). Nüüdseks oli ta juba väga purjus ja enam ei saanud ma suurt midagi ta jutust aru. Vahepeal tuli midagi stiilis, et vihkan eestlasi… bitch jne

Egas ikka ei julgenud küll niimoodi magama jääda, teades, et üks purjus inimene on sinu kõrval, kes eestlasi vihkab. Arvasin, et teeb mulle unepealt 1:0 ja nii ma siis passisin kella 3.00’ni öösel ärkvel.

Lõpuks läks Janine magama ja siis sain ka ise magama minna.

Vot selline põnev päev oli.

Homne päev peaks parem olema, kuna siis ööbin oma endise klassiõe juures. Can’t wait!





Hostelilaks

10 02 2011

Endiselt haige… näe, külmataat võib ka Inglismaal kimbutada. Aknast vaatas vastu ka stereotüüpne inglise ilm – sadas vihma, oli kohati udune ja rõve. Alles õhtul lõppes vihm ära.

Lahkusin Geoffrey juurest ja otsustasin hosteli kasuks. Sain päris odava diili £7.50 ühe öö eest (hostelworld.com). Otsustasin vaid ühe öö seal viibida, kuna vast leian kellegi teise (CouchSurfing’ust), kelle juures ööbida. Muideks siin on eri nädalapäevadel hostelites erinevat hinnad ja nädalavahetusel (s.t. reedene ja laupäevane öö) on ligi 2-3 korda kallimad, kui ülejäänud nädalapäevad.

Vahepeal oli aga tarvis mul lennuki pardakaart ja üks bussipilet välja printida. Käisin ühes internetikohvikus (neid on siin vähe), kuid kuna mul oli SD kaart, aga mitte USB mälupulk, siis ei saanud ma seal printida. Jah… Neil on siin üsna lahjad masinad “arvutipargis”.

Egas midagi. Otsustasin mujale minna. Mingi aja pärast leidsingi uue koha ning sain oma 2 lehte prinditud £1 eest, kuigi hinnakirjas oli ühe lehe maksumus 0.1 naela. Paistab, et siinmaal ei tea keegi midagi SD mälukaartidest ja seetõttu võetakse oma üüratu vaeva eest viiekordset hinda. Samas üsna mõttetu on ärrituda £1 naela pärast… Sain asjad tehtud ja üks mure vähem.

Käisin Covent Garden’i turul. See asub suhteliselt kesklinnas ja sealt saab igast träni kokku osta. Kuna lähenemas on valentinipäev, siis sai sealt just selle tähtpäevaga seotud kaupu osta. Lahe oli aga see, et seal samas oli ka Apple’i pood. See ei ole tavaline arvutipood… Tegu ju ikkagi Apple’iga. Pood oli üsna suur ja seal oli mitu lauda, kus sai Apple’i tooteid proovida ja kasutada. Enamus inimesi (noored) muidugi kasutasid seda, kui tasuta internetipunkti, ja muutsid oma facebook’i staatust vmt… (nende sekka kuulusin ka mina 😀 hahahahaa) Jah, kõike sai katsuda ja ära proovida. Rahvast oli üsna palju. Võtke õppust ülejäänud arvutipoed!

Õhtul läksin oma tagasihoidlikusse Torquay hostelisse. Midagi luksuslikku siin ei ole. £7 eest on raske mingit luksust nõuda, eksju? Kusjuures selle hinna sees on ka mingisugune hommikusöök 😀 Toas on 2 nari ja siia mahub 4 inimest magama. Minu kongikaaslaseks on Nicholas, kes elab siin hostelis juba 2 aastat.

Ahjaa. Täna olin džentelmen. Sõitsin metroos ja üks vanem naine istus mu kõrvale. Lugesin parajasti raamatut, kuid vaatasin korra üles ja seal oli üks vanem mees. Ilma mõtlemata, tõusin kohe püsti ja pakkusin istet. Too muidugi vehkis käega, et ei ole tarvis jne aga siis istus ikkagi maha. Aga põhjus miks ma sellest kirjutan on see, et sel hetkel, kui istet pakkusin, naeratas üks kena tüdruk hästi ilusalt mulle ja see oli lihtsalt nii naljakas… Ahh…the simple pleasures of life. She made my day! Jube mõelda, brittide viisakus hakkab mulle külge jääma.

Mina ja Nicholas:





Geoffrey the Player

9 02 2011

Eile kirjutasin, et Geoffrey on “naiste unistus”. Ojaa.. How right I was… Tegemist on tõelise player’iga. Tüüp žongleerib (date’ib) 5-6 tüdrukuga korraga ja tal on alati mitu “rauda tules”. Eile öösel rääkis ta igast pulli, mis ta naistega teinud on ja millistest olukordades on ta suutnud naisi ära sebida 😀 Väga lahe sell.

Üks tema trikke on järgmine: ütleme, et on minek kuhugi peole või pubisse. Kui näed mingit kena silmarõõmu, kes on mingis seltskonnas, siis tuleb kohe sinna minna ja suure hurraaga kõiki tervitada nagu vanu sõpru vmt… stiilis “you won’t believe what happened to me today. I did…..”. See, mida ütled väga tähtis ei olegi, peaasi, et tõstad inimeste tuju emotsionaalselt (spike the emotions) ja seejärel tuunid oma energia taset veidi madalamale. Seeläbi muutud “meelelahutajaks” ja rahvas saab aru, et oled lihtsalt lahe tüüp. Jepp… that’s how he does it. Eks ta šeeris ka teisi trikke, kuid neid vast ei tasu siinkohal mainida 😛 Niisiis… valentinipäeval jõuan kodumaale. Eestimaa naised be afraid… Be very afraid. 😛

Geoffrey mängib ka kitarri. Sain teada paar head lugu, mida võiks kitarril ära õppida. See oli huvitav, et ta on kitarrimängus umbes sama koba kui mina, kuid tema laulmine korvab selle puuduse. Pean vist edaspidi ka oma lõõritamist praktiseerima.

Käisin Brick Lane’il. Mitu host’i oli soovitanud seal ära käia. Tegemist oli tänavaga, kus mõlemal pool pidid olema “very lovely shops”. Minu arvates ei olnud seal midagi erilist. Tänav nagu iga teinegi. Kuna ilm oli ilus, siis ei tahtnud ma seal oma aega raisata ja võtsin ette tee Regent’s Park’i.

Ahjaa… Üks jama uudis kah  vahepeal. Mu host järgmiseks kaheks päevaks saatis  mu pikalt. Saatis vabandused ja värgid emailile aga ta ei saa mind host’ida. Normull. Mul on aga juba kopp ees uute “kodude” kerjamisest. Võtan ühendust kas mõne varasema host’iga või lähen hostelisse. Suhteliselt kama… mul viimased 4 päeva vaid jäänud enne, kui Eestisse tagasi tulen.

Mingi aja olin pargis, jalutasin ja tegin kiire šoppingu Zara poes ning “koju”. Mingi imelik külmetus on mul kah… Kogu aeg on tunne, et tahaks aevastada ja veidi uimane on olla. Arvan, et ülejäänud päeva olen lihtsalt Geoff’i pool ja mängin siin kitarri, surfan netis… No party for today, kuigi Geoff kutsus ühele “rockaraoke” üritusele, mis pidi väga fun olema 😦

Mina ja Geoffrey:





Päike Londonis… kas ma näen und?

8 02 2011

Täna ärkasin üles ja avastasin, et aknast paistab päike. Ilm oli soe. Pilved olid kadunud. Hurraaaaaa…

Aga päev läks paremaks, kui oma mobiili nägin. Sealt vaatas vastu SMS Leon’ilt. Mu klaviatuur oli kohale jõudnud. Great success…

Plaanis oli minna kuhugi tasuta lõunat sööma, kuid ma ei tahtnud niivõrd hea ilmaga kusagil siseruumis olla. Otsustasin tagasi Westminster Abbey piirkonda minna. Tegin pilte taaskord Big Ben’ist, Houses of Parliament’ist ja seejärel läksin tagasi sinna parki, millest varem rääkisin – Kensington Park ja Hyde Park ja St. James’s Park (kõik pargid on enam-vähem ühendatud). Väga mõnus oli seal jalutada. Mulle meeldis.

Tegin ringi ümber Serpentine’i “järve”, käisin printsess Diana purskkaevu juures ja seejärel tagasi Kelvin’i juurde.

Hetkel olen rongis ja kirjutan oma uue klaviatuuriga, mille sain just Leon’i juurest kätte. Liigun nüüd edasi järgmise host’i – Geoffrey – juurde.

Hetkel jäi mul rong seisma, kuna Leicester’i väljakul läks keegi jobu raudteele kõndima. Ootan nüüd põnevusega rongis, kuniks nad selle tüübi kätte saavad.

Väga kaua ei pidanudki ootama. Vaid 5-10 minutit.

 

Geoffrey’ga sain kuskil 10 minutit kokkulepitust hiljem kokku. Kähku tema  ühikasse, asjad nurka ja kohe edasi ühele CouchSurfing’u miitingule/peole. Sai jälle uute nägudega tutvutud ja seejärel tagasi ühikasse ja magama.

Geoff mängib kitarri ja oskab ka laulda (neidude unelm), õpib laste taastusravi (midagi taolist) ja on väga sillas Ameerika jalgpallist. Sai ka hiljuti kuhugi tiimi liikmeks ja on väga excited selle üle. Ta on pooleldi britt, pooleldi ameeriklane. Väga lahe tüüp.

Pilte: