Rahapesula

29 03 2012

Ma olen oodanud juhiseid oma fake-töö asjus umbes 1.5 nädalat. Küll kirjutas “manager”, et asjad veidi venivad ning seetõttu läheb kauem aega kuniks mulle juhised saadetakse. Üle-eile sain emaili, et vesteldi investoritega ning lähipäevil saadetakse mulle detailid töökohustuste kohta.

Täna saabus see päev, mil sain lõpuks “juhised” oma fake-tööandjalt. Emailis oli kirjas, et mu pangakontole saadeti $4.5K ja mu ülesanne oli see kapital edasi saata mingile onule Ukrainas kasutades Western Union’i. Asi haises rahapesu järgi!

Logisin oma netipanka ning avastasin, et mul puudub seal konto ja rõõmsalt vaatas vastu $0.00CR. Otsustasin, et lähen panka ja uurin asja.

Kurtsin oma muret tellerile. Ta ei osanud mind aidata ja suunas mind “spetsialisti” juurde. Rääkisin oma story uuesti ära. Onu veidi uuris, kratsis pead ja helistas kuhugi. Paar minutit hiljem küsiti pildiga dokumenti. Pass sobis neile ja veidi hiljem anti telefonitoru mulle. Onu ütles, et olen rahapesu pettuse ohver ja seetõttu suleti mu ligipääs kontole. Vestlesin telefonionuga ilmast ja elust-olust ning sellest, kuidas mind “tööle” värvati ja seejärel andsin toru tagasi “spetsialistile”.

Lugu lõppes nii, et vana pangakaart lõigati pooleks, avati uus pangakonto, liigutati mu raha vanalt kontolt uuele, lubati uus pangakaart saata 4-5 päeva jooksul ja soovitati lõpetada suhtlus endise “tööandjaga” ning kõik tema emailid kustutada. Neid emaile ma kustutama ei hakka, just in case (ehk pean kunagi tõendama, et mulle saadeti emaile ja juhiseid jmt).

All’s well that ends well, right? Vähemalt on kogu mu raha alles :D.

Läksin koju. Enesetunne oli üsna hea ja kõik teised backpacker’id naersid, kui mu lugu kuulsid. Nii kurb… mul ikka üldse ei vea.

Huvitav on see, kui palju vaeva too petis nägi. Ma pidin täitma avalduse tööle saamiseks, allkirjastama töölepingu, saatma passikoopia. Lisaks sain aeg-ajalt emaile, milles hoiti mind kursis, et asjad venivad ning varsti saadetakse mulle juhised jne. Emailid olid ilusad  ettevõtte logoga ja korraliku signatuuriga (template oli kobe). Ka väidetav koduleht nägi väga professionaalne välja.

Pean tunnistama, et kaks asja olid kahtlased. Näiteks see, et “manager’i” emailid tulid @yahoo.com.au aadressilt, mitte firmanimi.com aadressilt ning emailides esinesid siin-seal mõned kirjavead (üldiselt oli inglise keel korrektne).

Nojah, läks nagu läks. Just praegu helistas kah keegi mu mobiilile salastatud numbrilt ja küsis, kas ma sain raha kätte. Ütlesin, et käisin pangas ning mulle öeldi, et tegu on rahapesuga ning selle peale pandi toru kohe maha.

Nägudeni,

Ebaõnnestunud Rahapesija





Fake-job esimene päev

19 03 2012

Täna oli mu fake-job’is esimene tööpäev. Olin veidi mures, kuna eetris on paar päeva vaikus olnud – ma ei ole midagi kuulnud oma fake-tööandjalt töökohustuste jmt kohta.
Õnneks sain kell 8:07 emaili, milles manager teatas, et homme või lähipäevil saadetakse mulle kõik vajalikud juhised ja materjalid. Saatsin vastuseks, et ootan põnevusega seda kraami. 8:08 oli tööpäev läbi. 😀
Võtsime riski ja otsustasime, et lähme Miki majja elama. See otsus tuli muidugi raskelt. Me kaalusime oma alternatiive – tegime SWOT analüüsi ja kalkuleerisime kasutegureid ning maksimeerisime kasulikkust Laplace’i meetodiga (mul ikka majandusteaduse kõrgharidus… watch out everybody!).
Tegelt jäi kaalukauss Miki poole kaldu kuna ta ei nõudnud meilt pika-ajalist (s.t 3+ kuud) lepingut. Kui soovime välja kolida, siis tuleb vaid nädal ette teatada. Hetkel on mu fake-töökohaga nagunii asjad veidi kahtlased ja seetõttu ei tahagi ma end mingi lepinguga pikalt siduda. Mine tea… Ehk on see mingi jama ning ma olen varsti jälle kusagil farmis orjamas. Seega: Miki is the best thing since sliced bread.

See ya later,
Fake-tööline





Saaremaa kuningas

18 03 2012

Reede 16. märts.
Tomatite korjamise töö lõpetasin reedel ära. Sain oma raha kätte, kuid tahtsin saada ka tööandja allkirja ühele vormile, kus ta kinnitab, et töötasin kaks kuud tema juures. Toda allkirja ma ei saanud. Türklasest ülemus küll lubas, et “saab saab”, kuid tegudeni asi kunagi ei jõudnud. Jutt on odav.
Ma väga loodan, et ma kaks kuud ei rassinud niisama tühja. Muidu pean kusagil mujal farmis uuesti kaks kuud orjama selle asemel, et vaid ühe kuu töötada (kolm kuud s.t 88 päeva on vaja farmis töötada). Järgmisel nädalavahetusel üritan uuesti seda allkirja saada.
Plaan oli, et sõidan Melbourne’i ja otsin seal elamist, et saaksin oma fake-job’is töötada. Niisiis vaatasin Gumtree’s igasugu sharehouse kuulutusi, saatsin emaile ja panin ka ise koduotsimise kuulutuse üles.

Pühapäev 18. märts.
Hommikul sain sõnumi türklaselt (kusjuures, mul on hea meel, et eesti keeles kasutatakse seda sõna sõimusõnana, sest just SEDASI ma siin seda kasutan). SMS’is tahtis ta, et me täna tööle tuleks ja tomateid korjaks. Džiisas! Ülbe mölakas. Saatsin vastuseks, et tahan oma allkirju saada. Temalt vastust ei tulnud. (Sõnumeid saadan ma seetõttu, et Dave’i juures ei ole mul mobiililevi helistamiseks. Sõnumeid saab aga saata küll.)
Eile olin kokkuleppinud kohtumised viie maja üürileandjaga Melbourne’is. Pakkisime asjad kokku ja autosse. Raadiost mängis Whitesnake’i “Here we go again” ja nii ma olingi jälle teel tundmatusse. Seekord kodu otsima.
Esimene maja oli täielik urgas. Üks onu näitas meile tube ning asjast jäi väga halb mulje. Oli küll odav s.t $70 nädal pluss kommid, kuid seapesas elamine ei ole seda väärt.
Teine maja oli täielik vastand esimesele. Remont oli just lõpetatud. Kõik säras ja läikis. Uued voodid, kapid, toolid jne. Tädi, kes maja näitas oli kah väga lahe ja rõõmsameelne. Tube oli palju (vist 9). Vot seal võiks elada küll, kuid kunagi ei tea, millised ülejäänud elanikud on. Muidu oli kõik super.
Kolmas ja neljas maja olid üsna sarnased. Veidi tagasihoidlikud, oli head, oli halba, kuid jätsid väga keskpärase mulje.
Viienda majani jõudsime peaaegu kell kaheksa õhtul. Maja nägi veidi räämas välja, kuid see-eest oli mõnus aed seal. Koputasime mitu korda uksele, kuid keegi ust ei avanud. Akna vahelt nägime, et telekas mängis, aga inimesi me sees ei näinud. Helistasin maja üürileandjale ja ta lubas ise kohale tulla.
Ootasime veidi ja siis tuli üks vääääääga ilus neiu meile maja näitama. Nimeks on tal Miki :D. Mhm.. Nagu Miki-Hiir. Mul mõlkus juba jah-otsus peas. Petsi naeratust nähes oli selge, et ta mõtles samamoodi. 😀
Vaatasime paari tuba ja seejärel majas ringi. Kõik oli enam-vähem OK ning hind oli kah päris hea – $130 nägu nädalas koos kommidega ning tagatisraha (bond) oli vaid $100. Lubasime lähipäevil taas ühendust võtta ja lehvasime Mikile nägemist.

Päeva viimaseks peatuseks oli Saaremaa kuninga häärber. Pets oli seal chillinud poolteist nädalat, kui Austraaliasse tuli. Ta sebis meid taas sinna paariks päevaks kuniks me elukoha leiame. Mu võõrustaja on August Sirkel – 90. aastane eesti mees, kes on üle 60 aasta Austraalias elanud.
Üsna tore vana on (kuigi mul on raske temaga ühist keelt leida). Kuulab klassikalist muusikat (mulle see meeldib!), võitleb possumitega, kes ta aias peremehetsevad ja teeb väga maitsvat sööki. Eesti Päevalehes on temast ka artikkel ilmunud. August pakub tasuta öömaja eestlastele kuniks nad töö leiavad. Siiamaani on ta vist 35 inimest võõrustanud.

Järgmise korrani!

Piltidel näete ka Saaremaa kunni (valges särgis). 😀





Fake-job

14 03 2012

Paar postitust tagasi kirjutasin, et sain ühe tööpakkumise kaupleja assistendi ametikohale. Selle tööpakkumisega seoses on õhus mõned “agad”.
Esiteks käib kogu töö kodust. Mul on tarvis vaid internetiga arvutit ning mobiiltelefoni (järgi mõeldes kõlab see ju üsna hästi :D). Ei ole mingit kontorit kuhu tarvis end kohale vedada. Ettevõttel on alles plaanis Sydney’s uksed avada. Muidu tegutsevad nad vist viies riigis.
Teiseks on ettevõte registreeritud Mauriitiuses. See on üks saar Madagaskari kõrval ehk siis Aafrikas. Kahtlane värk, kuid ehk on see saareke maksuparadiis ja seetõttu paberil ongi ta sinna kantud. Finantsasutuste puhul pole selles midagi imelikku.
Kolmandaks jäävad tööülesanded mulle veidi segaseks. Eks ma töö käigus saan asjast parema ettekujutuse. Hetkel tundub, et pean mingeid tehinguid läbiviima ja klientide rahavoogudega möllama. Eks ta üks sasipunder ole…
Firma kodukas on üsna professionaalne ja tööleping nägi küll lühike, kuid asjalik välja. Panin oma autogrammi alla ja teatasin, et esmaspäeval 19. märtsil hakkan rõõmsalt nende heaks tööle. Seega korilaselu on mõneks ajaks möödas.
Aeg-ajalt on mõte peas, et tegu on mingi pettusega ja mu pangakonto tehakse tühjaks. Ma pidin oma töölepinguga ka oma passikoopia ja pangakonto numbri neile saatma. Ehk on neil võimalik selle infoga mu konto tühjaks teha? Siiamaani ei ole mu kontolt midagi tuuri pandud.
Elame näeme, mis mu fake töökohast saab…





Jiiihaaaaa

10 03 2012

Täna ärkasin üles. Enesetunne ei olnud just kõige parem. Üks silm tundus kuidagi imelik – ei saanud silma päris lahti hoida. Vasak näopool oli valus ja paistes. Ei olnud just kõige ilusam vaatepilt. Eilne päev oli huvitav…
Käisime Kyabram’is rodeot vaatamas. Rahvast oli palju. Esindatud olid seljakotirändurid, kauboid, kauboineiud, perekonnad, suured, väikesed, karvased ja sulelised. Muidugi olid kõikjal hobused, treilerid, millega hobuseid transporditi, heinast ristkülikud (nende peal sai istuda), igasugused burgsi- ja krõpsuputkad jne. Ka paar lõbustuspargi sõitu (teate küll nagu Disneyland’is) olid kohapeal . Fun for the whole family.
Sissepääsu juures üritas Dave teeselda, et me oleme üks suur pere – tema ja ta kolm poega – mina, Pets ja Oli. Lootsime perepiletiga sisse saada. Kahjuks ei läinud see läbi ja igaüks pidi ikkagi $20 välja käima.
Vaatasime ringi ja jälgisime veidi rodeot. See nägi sedasi välja, et avatakse värav ja mingi mees on härjal kukil ning üritab sealt mitte maha kukkuda. Iga kord püsivad mehed vaid paar sekundit härja peal.
Ka kauboineiud võistlesid. Nemad olid hobuste peal ja käes oli lasso. Vasikas lasti lahti ning kauboineiu pidi suutma lasso ümber vasika pea viskama. Ei saa öelda, et see väga pingeline oleks olnud.
Õhtu teises pooles asendati härjad hobustega, kes palju energilisemalt mehi paremale ja vasemale loopisid. Seda oli veidi huvitavam jälgida. Ratsutajad tundusid kui hüpiknupud, mis õõtsusid kiiresti üles-alla, küljelt-küljele ja lõpuks maandusid nad kõik maapinnal.
Käisime Dave’i naabri lastega (14-16 aasta vanused) ühel Disneyworld’i sõidul – mingid tassid käisid ringi ja üles-alla. Kaotasin oma esimesel sõidul ka oma päikeseprillid :(… Arvan, et need kaks sõitu olid õhtu haripunktiks. Rodeo, hobused jmt jätsid meid veidi külmaks.


Dave oli lubanud meid ka ise härjaga sõitmisele registreerida, kuid seda ta ei teinud. Ta arvas, et me teeme end seal katki. Rodeotamine paistab küll lihtne, kuid seal võib end päris korralikult vigastada.
Nüüd soovite kindlast teada, mis mu silmaga juhtus. Kas ma sain abode käest tappa? Kas ma läksin ikkagi härjaga ratsutama? Või tegi üks kauboineiu mulle 1-0 kui teda sebida üritasin? Põnev põnev… eksju. Reedan selle saladuse.
Eile hommikul kella 9 paiku nõelas mind herilane. Vaatasin, et paistetust pole ja ei valuta ega midagi, seega kõik on korras. Olen hardcore backpacker – herilaste vastu immuunne. Päev otsa ei olnud midagi viga kuniks õhtul 23 paiku hakkas nägu paistetama. Täitsa imelik. Tavaliselt peaks nõelata saanud koht kohe paiste minema, kuid millegi pärast kulus mul selleks 14 tundi. Ega väga hull asi olegi. Arvan, et homseks on paistetus jälle all ja kõik on jälle korras.
Petsile valmistas mu paistes silm palju rõõmu. Rääkis, et näen välja nagu parm ja naeris. Kontrollisin ka peeglist. Petsil on õigus – parm, mis parm.

Jiiihaaaaaaa,
Parmott





Valgus tunneli lõpus

9 03 2012

Paar päeva tagasi sadas kõvasti ja arvasin, et sellele järgneb vesine päev. Otsustasime Petsiga streikida ja jäime Dave’i juurde pikka kolmetunnist hommikusööki tegema. 😀
Dave lüpsis lehmad ära (loe pani nad lüpsimasina külge) ja seejärel liitus ta meie seltskonnaga. Saime tema käest teada, et siin läheduses on üks mahajäetud kullakaevandus, mida me võiksime külastada. Muud midagi siin piirkonnas vaadata pole. Dave näitas kaardil, kus see koht asub ja veidi hljem olimegi teel.
Sõit oli Whroo’sse, Rushworth’ist 10-20 km edasi. Seal asub Balaclava kullakaevandus. Korra eksisime veidi ära, kuid leidsime selle kaevanduse ikkagi üles. Kaevandus asub keset metsa ja ümberringi on vaid kruusateed. Tegu on üsna üksiku kohaga.
Kaevanduse juures olid ka mingid mahajäetud hooned (kunagi oli mingi turistilõks seal). Tuli veidi jalgsi matkata (umbes 5 minutit) kuniks nägime ühte tunnelit mäekünka sees.
Tunneli lõpus paistis valgus :D. Mina ja Pets läksime muidugi tunnelisse eirates hoiatussilte, et varisemisohtlik(that’s the backpacker style) ja liikusime valguse poole. Tunnel oli heal juhul 150 meetrit pikk. Pead tuli madalal hoida, et mitte vastu lage ära lüüa.
Muideks kuld oli siin kvartsikivi sees. Seega kaevandati kvartsi ja seejärel otsiti selle seest kulda. Vähemalt nii sain mina asjast aru, kui lugesin vastavaid infotahvleiid.
Otsisime-otsisime, kuid meie kulda ei leidnud. See-eest oli ilus vaade mäe peal (kulda kaevandati mäerahnu seest).
Tegime ka paar pilti.

Sel kolmapäeval sain ma ka ühe huvitava emaili. Mulle pakuti kaupleja assistendi (trader’s assistant) ametikohta ühe forex’i maakleri juures. Asja teeb kummaliseks see, et ma ei mäleta, et oleksin oma CV’d neile saatnud… Ja kui saatsingi, siis see oli umbes kaks kuud tagasi. Eniveiz, tuli üsna konkreetne pakkumine tööülesannete ja muu taolisega.
Vastasin neile, et olen huvitatud ja järgmisel päeval saadeti mulle ka tööleping/avaldus, mille pidin täidetuna neile tagasi saatma. Vastavad toimingud said ka täna tehtud ja nüüd ootan juhiseid, millal tööle saan hakata.
Päris lahe, võibolla saangi nüüd jala finantssektori ukse vahele… Ka selle tunneli lõpus paistab valgus.

Täna on reede ning töölt vaba päev. Plaanis on minna Dave’i ja tema sõprade/tuttavatega Kyabram’i rodeot vaatama. Dave lubas meid (mind, Pets’i ja Oli’t) härjaga “ratsutamisele” kirja panna. Loodan, et ma täna surma ei saa. Mine tea, ehk näen tänagi valgust tunneli lõpus.