Ülikonnad ja Pegasus

20 06 2011

Täna oli tööl kliendipäev (põhimõtteliselt koolitus), kus tutvustati ettevõtte kliente ja nende tooteid jmt. Üsna huvitav koolitus oli, kuid selle sisust ei tohi ma siinkohal kirjutada (ärisaladused and all…). Üsna fancy üritus oli: näiteks olid kohale tulnud mitu “kõrgemat härrat” ja üldtoon oli väga viisakas (paljud olid ülikondades). (normaalne, 6 korda kasutasin lõigus sõna “oli”… Kui kord tänaval annab keegi tundmatu mulle vastu vahtimist, siis tean, et tõenäoliselt oli tegu grammatikaõpetajaga :D)

Päeva parim osa oli aga see, mis järgnes koolitusele. Läksime umbes 30 pealise seltskonnaga Emajõele väikesele tripile laeval, mis kandis nime “Pegasus”. Loksusime ligi pool tundi ja siis jäime ühe jõe laiemas sopis seisma ning hakkas esinema Maarja-Liis Ilus. See oli super! Ma ei ole küll väga suur fänn, kuid nii kui Maarja hakkas laulma, olin ma lummatud (mhm… ei osanud muud sõna siia kirjutada). Laeval oli istekohti vähe ja siis ma otsustasin istuda põrandale otse Maarja ette :D, et võtta esinemisest viimast.

Lahe oli aga see, et kogu Maarja esinemise ajal, ma justkui värisesin. Selline imelik tunne oli – excitement’i ja rõõmu segu vmt (võibolla olin liiga palju kohvi joonud?). Anyway I loved it. Päris lahe, kuidas võivad inimesed live’is mõjuda.

Otse loomulikult võtsin ka Maarjalt autogrammi ja tegin temaga pilti – experience kogu raha eest! 😀

Life is awesome!

Advertisements




Üks t täht

2 06 2011

Eile panin oma magistritöö kaante vahele ja mõtlesin, et kui see tehtud, siis saab kergendatult hingata. Tutkit. Mingit vahet pole. Pigem on selline abituse tunne, et enam ei saa ma seal töös midagi muuta ega parandada/täiendada. See rong on läinud.

Eks ma siis otsustasin oodata rõõmsalt retsensiooni. Van Tharp mainis ühes oma newsletter’is, et need mured, mille üle Sul kontroll puudub, anna Jumalale. (“Give it to God.”). Veidi parem mõte on vast “Give it to the Universe”. Ma ei tea täpselt, mis raamatust Van Tharp selle mõtte sai, kuid siiski…täna tuli see mul meelde. Ma ise end usklikuks ei pea ja seega kasutan ise seda universumi varianti ja loodan, et universum töötab lähipäevadel minule kasulikus suunas ja magister saab kenasti kaitstud. Ai jah.. selline soolapuhumine käib praegu :D.

Eile sain ka kõne Swedist. Nad kutsusid mind rühmatööle. Päris jube mõelda, milline see kadalipp välja näeb, et sinna tööle saada. See oleks siis juba 4. voor,  kuigi ma arvasin, et testide voor oli viimane voor. Paistab, et mu vaimsed võimed ja psühholoogline profiil sobisid neile :D.  Telefonis ütlesin, et sain juba tööpakkumise, kuid ei ole seda veel ametlikult vastu võtnud. Lühidalt ütlesin, et soovin veidi mõtlemisaega ja siis vastan, kas lähen rühmatööle või mitte.

Huvitav on see inimloomus. Sain juba normaalse tööpakkumise ja ma ikka kaalun alternatiivseid variante. Arvatavasti on see sellepärast, et Swedi tööle saamine on justkui raskem (rohkem kandideerimisvoore, kandidaate, teste jmt). See omakorda teeb selle töökoha justkui väärtuslikumaks.

Täna aga helistas mulle ülikooli dekanaadist  sekretär ja ütles, et mu magistritööl on tiitellehel kirjaviga ja et selline asi on oponendile mõnus kont hammaste vahel. Mul oli seal sõna “väärpaberite” aga peab olema “väärtpaberite” – üks t täht oli puudu.

Nojah. Nüüd siis oli vaja kähku see kirjaviga parandada ja Tartu sõita. Tegin 3 kõnet ja tuli välja, et üks sõber just istuski autosse, et Tartu sõita. Lühidalt mul vedas (bussi oleksin pidanud ligi 3 tundi ootama ja siis võibolla ei oleks jõudnud oma tööd korrigeerida) ja sõber viis mu linna ära.

Tartus käisin kähku dekanaadis, võtsin oma magistritööd (2 eksemplari), käisin koopiakeskuses (seal vahetati tiitelleht välja) ja siis tagasi dekanaati. Üsna palju tüli ühe kirjavea tõttu.

Swedi asjus aga otsustasin, et loobun kandidatuurist. Parem varblane peos kui kaks katusel. Eks?