Eile jõudsin John’i juurde kuskil kella 18 paiku ja tegin süüa. Seejärel ootasin John’i külmas korteris. Ta pidi kella 20 paiku tulema, kuid tuli 22.30 kuna ta rong läks tee peal katki. Londonist Kingstoni on kuskil 12 km ja rong läks kuskil keset mittemidagit katki. Selle asemel, sealt edasi jalgsi minna ootas ta rongis üle kahe tunni, kuna oli pileti eest maksnud ja tahtis ka tasutud teenust saada. Lugu lõppes nii, et ta tuli pärapõrgus maha ja sai mingi bussiga koju.
Sai veidi räägitud John’iga ja siis ta küsis, et mida ma teen siis, kui tolle töökoha saan. Ma rääkisin, et mul oleks siis tarvis kiiresti leida mingi üürikorter vmt ja ta pakkus välja, et ma elaksin tema juures. Ja üüri ei peakski maksma, kuna ta saavat minuga nii hästi läbi 😀
Nojah… see tuli küll üsna ootamatult aga mulle selline vastus meeldib. Seega on vähem stressi, kui tuleviku peale mõelda.
Siis vaatasime ühte BBC saadet telekast ühest tüdrukust, kes bänniti ära Inglismaa pubidest, kuna ta ei oskavat purjus peaga “normaalne” olla ning temaga on siis liiga palju tüli. Naljakas oli mõelda, et inimesi bännitakse pubidest 😀 Lugu lõppes nii, et too neiu läks Portugali mingisse võõrutuskeskusesse ja sai oma alkolembusest jagu. Happy ending… nagu muinasjutus.
Nonii sealt läksin edasi järgmise host’i juurde. Varusin kenasti aega enne temaga kokkusaamist. Kuid nagu ikka oli Londonis väga lihtne liigelda ning ma jõudsin poolteist tundi varem kohale (olin varem arvestanud, et eksin paar korda ära… aga ei midagit).
Sara on tudeng, kes on mingil müstilisel põhjusel vaimustuses Venemaast ja vene keelest. Muidu on ta pärit Saksamaalt aga teeb oma magistritööd Inglismaal arenguriikidest. Tegu on väga toreda neiuga.
Esmalt viis ta mu oma ühikasse, kus sain külmkapidraama osaliseks. Nad jagavad siin kuue peale ühikat ning tal oli vaja ühe tüdrukuga oma territoorium seal ära jagada… Nagu naised ikka… see võttis neil pool päeva aega ja ma lihtsalt istusin seal köögis ja jälgisin kogu seda show’d. Entertainment value oli täitsa olemas.
Seejärel pidin ma ühikast lahkuma, kuna siin ollakse üsna ranged sisekorra kohta. Ta ei tohtinud mind üksi jätta ühikasse ning ta ise pidi minema kuhugi lapsi hoidma. Õnneks aga leidis samal päeval aset Couchsurfing’u miiting. Rahvas sai ühes pubis kokku ja siis lihtsalt tutvuti ja jagati muljeid oma reisikogemustest jne. Läksin ka ise sinna. Algul oli rahvast kuskil 7-8 inimest, kuid hiljem oli neid kuskil 100 – täismaja. Nonii seal ma siis tutvusingi võhivõõrastega ja muljetasin nii kaua kui Sara tööl oli.
Huvitavaid inimesi kohtasin. Näiteks üks tüüp Indiast, nii kui ta kuulis sellest, et tahan kauplejaks hakata, lõid tal silmad särama, kuna ta ise ka oli sellest valdkonnast väga huvitatud. Kuid tema ei tahtnud kaubelda vaid oli programmeerimisest huvitatud – täpsemalt quantitative finance’ist ja kauplemisplatformide loomisest. Temaga oli üsna huvitav vestelda.
Siis rääkisin ühe Saksamaa neiu Anja’ga, mis oli lihtsalt lõbus ja seejärel ühe Horvaatia noormehega, kes töötas pangas. Temaga vestlesin ma eelmainitutega võrreldes kõige kauem. Ja siis kui olin jõudnud Horvaatia teemal tupikusse ilmus Sara välja.
Ülejäänud õhtu sai temaga juttu ajatud ja hiljem tegi ta mulle isegi süüa ühikas – keetis ja praadis kartuleid ja tegi mingi prae valmis… keset ööd. Normaalne 😀
Ahjaa pubis maksab üks õlu 3 naela ning Guinessi õlu on päris hea 😛
Siis sai veel veidi vesteldud… kuskil kella 4.00ni ja jõudiski kätte uneaeg.
Pilte:
SalaSeiklused 