Saaremaa kuningas

18 03 2012

Reede 16. märts.
Tomatite korjamise töö lõpetasin reedel ära. Sain oma raha kätte, kuid tahtsin saada ka tööandja allkirja ühele vormile, kus ta kinnitab, et töötasin kaks kuud tema juures. Toda allkirja ma ei saanud. Türklasest ülemus küll lubas, et “saab saab”, kuid tegudeni asi kunagi ei jõudnud. Jutt on odav.
Ma väga loodan, et ma kaks kuud ei rassinud niisama tühja. Muidu pean kusagil mujal farmis uuesti kaks kuud orjama selle asemel, et vaid ühe kuu töötada (kolm kuud s.t 88 päeva on vaja farmis töötada). Järgmisel nädalavahetusel üritan uuesti seda allkirja saada.
Plaan oli, et sõidan Melbourne’i ja otsin seal elamist, et saaksin oma fake-job’is töötada. Niisiis vaatasin Gumtree’s igasugu sharehouse kuulutusi, saatsin emaile ja panin ka ise koduotsimise kuulutuse üles.

Pühapäev 18. märts.
Hommikul sain sõnumi türklaselt (kusjuures, mul on hea meel, et eesti keeles kasutatakse seda sõna sõimusõnana, sest just SEDASI ma siin seda kasutan). SMS’is tahtis ta, et me täna tööle tuleks ja tomateid korjaks. Džiisas! Ülbe mölakas. Saatsin vastuseks, et tahan oma allkirju saada. Temalt vastust ei tulnud. (Sõnumeid saadan ma seetõttu, et Dave’i juures ei ole mul mobiililevi helistamiseks. Sõnumeid saab aga saata küll.)
Eile olin kokkuleppinud kohtumised viie maja üürileandjaga Melbourne’is. Pakkisime asjad kokku ja autosse. Raadiost mängis Whitesnake’i “Here we go again” ja nii ma olingi jälle teel tundmatusse. Seekord kodu otsima.
Esimene maja oli täielik urgas. Üks onu näitas meile tube ning asjast jäi väga halb mulje. Oli küll odav s.t $70 nädal pluss kommid, kuid seapesas elamine ei ole seda väärt.
Teine maja oli täielik vastand esimesele. Remont oli just lõpetatud. Kõik säras ja läikis. Uued voodid, kapid, toolid jne. Tädi, kes maja näitas oli kah väga lahe ja rõõmsameelne. Tube oli palju (vist 9). Vot seal võiks elada küll, kuid kunagi ei tea, millised ülejäänud elanikud on. Muidu oli kõik super.
Kolmas ja neljas maja olid üsna sarnased. Veidi tagasihoidlikud, oli head, oli halba, kuid jätsid väga keskpärase mulje.
Viienda majani jõudsime peaaegu kell kaheksa õhtul. Maja nägi veidi räämas välja, kuid see-eest oli mõnus aed seal. Koputasime mitu korda uksele, kuid keegi ust ei avanud. Akna vahelt nägime, et telekas mängis, aga inimesi me sees ei näinud. Helistasin maja üürileandjale ja ta lubas ise kohale tulla.
Ootasime veidi ja siis tuli üks vääääääga ilus neiu meile maja näitama. Nimeks on tal Miki😀. Mhm.. Nagu Miki-Hiir. Mul mõlkus juba jah-otsus peas. Petsi naeratust nähes oli selge, et ta mõtles samamoodi.😀
Vaatasime paari tuba ja seejärel majas ringi. Kõik oli enam-vähem OK ning hind oli kah päris hea – $130 nägu nädalas koos kommidega ning tagatisraha (bond) oli vaid $100. Lubasime lähipäevil taas ühendust võtta ja lehvasime Mikile nägemist.

Päeva viimaseks peatuseks oli Saaremaa kuninga häärber. Pets oli seal chillinud poolteist nädalat, kui Austraaliasse tuli. Ta sebis meid taas sinna paariks päevaks kuniks me elukoha leiame. Mu võõrustaja on August Sirkel – 90. aastane eesti mees, kes on üle 60 aasta Austraalias elanud.
Üsna tore vana on (kuigi mul on raske temaga ühist keelt leida). Kuulab klassikalist muusikat (mulle see meeldib!), võitleb possumitega, kes ta aias peremehetsevad ja teeb väga maitsvat sööki. Eesti Päevalehes on temast ka artikkel ilmunud. August pakub tasuta öömaja eestlastele kuniks nad töö leiavad. Siiamaani on ta vist 35 inimest võõrustanud.

Järgmise korrani!

Piltidel näete ka Saaremaa kunni (valges särgis).😀


Toimingud

Information




%d bloggers like this: