Roadtrip Perth-Melbourne

18 01 2012

Teisipäev, 10. jaanuar. Päev enne trippi.

Saime (mina ja Olav) austerlastega kokku. Nad lõpetasid oma roadtripi ja jõudsid Perth’i. Saime nendega kokku Meelise (mehaanik, Keiju bf) töö juures. Meelis viskas kriitilise pilgu autole, kummidele ja mootorile peale ning küsis  üsna kahtleva näoga minult, et kas see auto sõitis NSW’st (New South Wales) Perth’i?

Ma vastasin, et “nii nad väidavad”, kuigi mul ei olnud õrna aimugi, kas see ka nii oli. Ma lihtsalt tahtsin bussi ära osta ja ei soovinud kuulda halbu uudiseid bussi kohta. Seepeale ütles Meelis, et “ju siis viib sinna tagasi kah”.😀 Mulle sobis see vastus. $50 sai ka alla kaubeldud ja lõplikuks hinnaks kujunes $1500 – tõeline bargain tehing.

Auto paberimajandusega on sellised lood, et kuna auto on NSW’s arvel, siis tuleb mul füüsiliselt auto ostu/müügi dokumendid (Certificate of Registration ja Application for Transfer of Registration) mingisse NSW RTA (Roads & Traffic Authority) office’isse viia 14 päeva jooksul peale auto ostmist. Valisin sellise linna nagu Griffith oma sihtkohaks, kuhu need dokumendid viin. Peamiselt seetõttu, et seal piirkonnas (Riverina) algab veebruari alguses farmitööde hooaeg. Tahaks ikkagi farmipäevad praegu  ära teha.

Certificate of Registration’ile panin enda aadressiks ühe suvalise Griffith’is asuva hosteli aadressi. (Mõtlesin, et kaval oleks sinna panna ikkagi NSW aadress, mitte Keiju oma WA’s (Western Australia).)

Olav ise ei tahtnud tagasi “koju” s.t Keiju juurde sõita, kuna ta ei tahtnud “seda peavalu” taluda. Mis siis ikka. Läksin sanga ja veeresin GPS’i abiga koju. See oli mu elu esimene sõit vasakul pool teed. Ei tekkinud ühtegi ohtlikku olukorda (vedas). Olen nii tubli. Vähemalt saan nüüd veel ühe asja oma salakirjast maha kriipsutada.

1-2 tundi enne bussi ostmist sain aga sõnumi neilt sakslastelt, kes meiega roadtrip’ile kaasa pidid tulema. Sõnumist selgus, et nad on juba SA’s (South Australia) ja nad lahkusid mingi muu transpordiga juba 4 päeva tagasi. Tõprad!

Egas midagi, helistasin kõik ülejäänud kontaktid läbi, kes kah soovisid meie reisikaaslasteks hakata, kuid tulutult. Otsustasime kahekesi sõita. Pakkisime asjad, planeerisime veidi sõitu ja magama.

Sel ööl ei saanud ma üldse magada. Sääsed sõid eriti valusalt. Siin ei ole küll palju sääski, aga kui nad hammustavad, siis sügeleb ikka korralikult. Tükk aega nihelesin ja siis otsustasin, et lähen hoopis bussi magama. Nii tegingi. (Bussi on magamiskoht sisse ehitatud.) Nii tegingi. Jõle hea oli. Mitte ühtegi sääske.

 

Kolmapäev, 11. jaanuar. Roadtrip algab.

Kodust lahkusime 8.30 paiku kuna tarvis oli ka linnas käia ja osta tripile söögikraami ja mootoriõli. Varem ei saanud startida kuna poed avatakse alles 9st.

Kui kogu kraam oli ostetud ja paak täis tangitud pluss 30L reservi võetud, sisestasime GPS’i aadressiks Norseman WA ja hakkasime sõitma. Plaan oli läbida esimese päevaga 726 km s.t Perth-Norseman.

Kui esimesed 35 km said läbitud, märkasime esimest “pisiviga” autol. Austerlased seda viga meile ei maininud. Juhtus nii, et Perth’ist väljudes tuleb üks madala tõusuga mägi. Sõitsin rahulikult mäest üles, kuid vaatasin, et auto jääb järjest aeglasemaks ja aeglasemaks. Lisasin gaasi, kuid ei ühtigi. Auto jätkas kiiruse vähendamist. Panin ka neljanda käigu sisse, kuid ka sellest polnud tolku. Auto ei võtnud pöördeid üles.

Olin üsna mures. Peatusin ühes bussijaama teelõigus ja  asusime autot inspekteerima. Kumki meist ei tea autode mootorite parandamisest suurt midagi, seetõttu võite ette kujutada küll, missuguste nägudega me seda autot seal vaatasime.

Olav käis välja mõtte, et äkki on auto lihtsalt vana ja seetõttu ta ei jõuagi mäest üles minna. Kui mägi otsa saab, siis peaks auto jälle normaalselt liikuma hakkama. Kuna paremaid ideid polnud, siis istusime jälle autosse ja edasi 20-40 km/h mäkke😀.

Olavi teooria osutus õigeks. Täpselt nii oligi. Buss (tegu on autobussiga) on kaotanud mõned hobujõud oma 21 aasta jooksul. Mäed käivad talle üle jõu.

Autoga veeresin ma 80-85 km/h kuna austerlased ütlesid, et tegu on vana autoga ja ei ole mõistlik talle väga vatti anda. Seega võite ette kujutada, kui paljud autod minust möödasõitu tegid.

Umbes 200 km Perth’ist pidime seisma jääma. Mingi rekka oli tee pealt välja sõitnud ja liiklus oli mõlemas suunas peatatud. Kohal olid mendid, mingid kraanad jmt. Passisime veidi (30-40 minutit) ja siis sai sealt edasi liikuma hakata.

Sõitsin paar tundi edasi ning tasapisi hiilis juba õhtu ligi. Paremalt aknast nägin punast päikeseloojangut. Üsna mõnus vaade – savann punases kumas.

Läks pimedaks ja hakkas vihma sadama. Norseman’i oli veel üle 200 km. Järgnev sõit oli üsna närviline. Austraalias ei soovitata öösiti sõita, kuna igasugu loomad – eriti kängurud – hüppavad tee peale ette. Vihmaga oli ka nähtavus väga halb kuna bussi tuled on ajast ja arust ning kojamehed käisid enam-vähem niisama edasi-tagasi😀. Nähtavus oli olematu, eriti veel siis, kui keegi vastassuunast tuli. Üsna jube oli liigelda. Nii ma sõitsingi 60’ga tükk aega pimedas vihmas kuniks jõudsime ühe roadhouse’ini (sealt saab kütust osta, süüa, tube rentida, niisama puhata), mille juurde auto parkisin. Hirmu lisas muidugi ka see, et buss võis ju iga hetk õhku lennata😀, ta ju nii vana. Seda stsenaariumi kartsin kõige rohkem.

See roadhouse oli Norseman’ist üle 100 km kaugusel. Olime graafikust maas. Üsna nõme, kuna ma olin rooli taga ligi 11 tundi. Kiire söök ja magama.

Ahjaa nägin palju savanniloodust ja asfaldit.😀 Tee ääres midagi väga huvitavat ei olnud ka. Pilte tegime Westonia’s. Piltidel olen aluspesus… Ärge pange tähele, autos oli palav (õhukonditsioneer ei töötanud).

 

Neljapäev 12. jaanuar. Eyre Highway.

Hommikul ärkasin üles ja ülahuul oli paistes. Kuidas see juhtus, ei tea. Võibolla küttis Olav mulle öösel molli või oli tegu hoopis putukahammustusega. Olav süüd omaks ei võtnud. Fakt on aga see, et ülahuul oli paistes. Võibolla paistab see ka mõnelt pildilt välja.

Egas midagi. Hommikused toimetused tehtud ja istusin taas rooli. Tänane eesmärk oli jõuda Border Village’ni. Tegu on väikese asulaga Western Australia ja Southern Australia osariikide piiril.

Ilm oli päev otsa pilves. Kohe rõõm oli sõita, ei pidanudki alukate peal rooli keerama. Muidu olin roolis 11-12 tundi😀. Mhm.. Ma ei ole normaalne.

Tripi highlight oli see, kui läbisime Austraalia kõige pikema sirge teelõigu s.t 142 km lihtsalt sirget teed. Mitte ühtegi kurvi. Oli põnev. Väga.

Tunnen juba puudust dušist ja internetist. Tore oleks, kui saaks ka läpakat kusagil laadida…

Kõige kallim kütus oli Madura’s s.t $1.91 liiter. Perth’is oli aga $1.34. Kõrbes/savannis keevitatakse ikka korralikult hinnale juurde. Samas egas seal on reisijad sunnitud sellise hinnaga ostma. Mujalt ju ei saa.

Panin tähele, et mu Vodafone mobiililevi oli igal pool null. Mingi ime läbi tulid emailid mul selle roadhouse’i juures alla… Kahjuks keegi mulle midagi põnevat ei kirjutanud.

Nägin ühte kängurut hüppamas ja kahte raisakotkast. Päris suured kotkad, sellised meetrised monstrumid. Ülejäänud loomad, keda nägin, olid pannkoogiks asfaldil sõidetud. Mingid varesed  ja rongad nokkisid neid aeg-ajalt. Üsna kole vaatepilt. Siiamaani ei ole ma ühtegi looma alla ajanud.

Mingi aeg liikusime ka ühest ajavööndist teise. Pidime kellasid 45 minutit ette keerama. Üsna imelik – 45 minutit. Aga nii see oli. Tõsi jutt.

Mulle muidu savann meeldib. Paistab selline rahulik ja puutumatu.

Täna jõudsime kenasti ka Border Village’ni. Enne piiri tuleb kõik puuviljad kas ära süüa või ära visata kuna Southern Australia’sse ei tohi puuvilju ega köögivilju sisse vedada. Kardetakse puuviljakärbest (fruitfly). Trahvid on väga suured. Kusagilt sildilt mäletan, et vist $20,000 võib sellise sigaduse eest trahvi saada. Pead selle numbri täpsuse asjus anda ei julge.

Piir ise oli aga naljanumber. Isegi seisma ei pidanud jääma. Keegi midagi ei küsinud, keegi meid ei peatanud, midagi ei kontrollitud. Sealt sõitsime üsna jahmunud nägudega edasi.

Border Village on muideks ookeani ääres. Esialgne plaan oli seal ujuma minna. Ma kujutasin ette, et seal on ilus paradiisirand, kuid see osutus hoopis pankrannikuks. Tegime seal ka paar pilti. Vaade oli väga ilus. Ujuda kahjuks ei saanud.

Enne magamaminekut oli huul mul endiselt paistes. See tekitas veidi muret, kuna Eyre Highway on üks väga halb koht haigeks jäämiseks või katki minemiseks. See on selleks liiga maha jäetud koht.

 

13 ja reede

Sõitmist alustasin kell 6 Perth’i aja järgi. Sõitmise lõpetasin 23.30. Olin roolis ligi 18 tundi. Läbitud marsruut oli Border Village – kolkakülad tanklatega ntx Penong – Port Augusta West – Adelaide – Murray Bridge.

Põrutasime Port Augustan’i ja sinna jõudes olime rõõmsad, kuna kõige ohtlikum jupp meie roadtripist oli möödas. Eyre Highway oli seljataga. Enam ei pidanud põdema bussi katkiminemise pärast.

Oli vist 18, kui Port Augustasse jõudsime. Mõtlesin, et võiks ikka Adelaide’ni sõita, sinna vaid 300 km. Nii tegimegi. Adelaide’i sõites loojus ilusti päike ja sai rahus pimedas sõita. Rahus seetõttu, et tolle teelõigu peal oli liikleijaid palju. Seega ei pidanud väga känguruid põdema.

Adelaide’is tekkis autoga sama probleem, mis Perth’iski. Liikusime mingist madala tõusuga mäest üles ning auto hakkas lihtsalt aeglustama. Ma läksin väga närvi selle peale. Olin vihane bussi, Olavi ja kogu maailma peale. Lühidalt katus sõitis… Olin roolis juba üle 15 tunni.

Kütust oli kah paagis vähe ja asusime tanklat otsima. Olavi GPS’is oli kahjuks vana kaart ja GPS juhatas meid tanklasse, mida olemas polnud. Oiiii!!! Ma olin halvas tujus. Sõimasin GPS’i ja Olavit. 13 ja reede ikka sakkis.

Liikusime Adelaide’st edasi ja sõit lõppes Murray Bridge’s, kus kõik tanklad olid suletud. Jälle olin pissed off. Siis lihtsalt otsustasin, et sõidan kuhugi vaiksemasse tänavasse ja keeran magama. Homme hommikul tangin.

Ligi 18 tundi roolikeeramist, enamik sellest oli normaalne, kuid reisi lõpp rikkus päeva täiesti ära.

Magama minnes kõrvad undasid üsna piikalt bussi lärmi tõttu. Aga jällegi buss katki ei läinud ja tõi meid kohale.

 

Laupäev 14. jaanuar. Tere ja nägemist Melbourne.

Tänase päeva sihtkoht oli Melbourne. Tee peal, kusagil kolkakülas, võttis ment mu rajalt maha. Pidin puhuma ja oma load neile ette näitama. Kõik oli korras ja mingeid probleeme ei olnud.

Olav oli autos väga vaikne.😀. Ta vist ei julgenud peale eilset midagi öelda😀. Mulle sobis. Ma ei tahtnudki temaga eriti rääkida.

Panin Olavi Melbourne’is maha ja võtsin suuna Griffith’i suunas. Mul oli sinna vaja minna selleks, et vormistada auto oma nimele.

Kuidagi kurb oli autos ilma Olavita. Tekkis selline üksildane tunne. Enne vähemalt oli keegi kõrval, kellega igast jamast end läbi suruda, kuid nüüd oli see “puhver” kadunud.

Nojah. See-eest liikus buss nüüd palju paremini edasi. Mäkke minnes lausa kogus kiirust, mitte ei kaotanud. Oltsi lisakilod ei meeldinud bussile eriti.

Ma ööbisin kuskil 200 km Melbsist põhja pool. Taevas oli miljon tähte ning mitte ühtegi tähtkuju ma ära ei tundnud. Siinpool maailma vist suurt vankrit ei näe, või mis?

 

Pühapäev 15. jaanuar. Griffith.

Täna jõudsin Griffith’isse ja plaan oli siin chillida esmaspäevani, mil RTA lahti tehakse, et seal auto minu nimele vormistada.

Ainuke jama oli see, et pidin kolm korda oma asukohta Griffith’is vahetama. Autoga öösseks parkimist leida oli jama.  Kord tuli mingi onu ja ütles, et “sa ei tohi siia jääda”, nii palju siis austraallaste lahkusest. Seejärel, kui olin päris linna ääres ühe sidrunifarmi kõrval, tuli ka sinna üks onu, kes soovitas mulle hoopis ühte teist kohta. Võtsin ta hüva nõu kuulda ja lõplikuks asukohaks sai tema pakutud park Griffith’is. Üsna hea koht oli – jõe ääres ja puha.

Muideks ma ei ole siiamaani kusagil pesemas saanud käia. Võite juba ette kujutada, kuidas ma stinkan. Näen juba teie krimpsus ninasid. Tegelt väga hull ei olegi. Päris taarakoll veel ei ole. Võibolla paari päeva pärast saan taarakollidega mõõtu võtta.😀 Wish me luck!

Ja saigi roadtrip tehtud. Väga huvitav ei olnudki. Jama oli see, et pidevalt käis üks põdemine bussi pärast. Lisaks igasugu muud jamad. Ka konditsioneer võinuks autos töötada. Nojah sain vähemalt mingi 40 tundi rooli keeratud😀. Varsti katsun ka rekkamehe tööd leida. Mul paistab olevat selleks annet.

 

Teie Tulevane Rekkajuht,

Ivar


Toimingud

Information




%d bloggers like this: