Kaks templit

8 01 2012

Draama draama draama. Olen oma 10 päeva vist Keiju juures. Ütleme nii, et vahepeal on siin üsna volatiilne õhkkond olnud.
Ega minagi puhas poiss ole. Üsna palju vaidlesin Olaviga roadtripi asjus. Teistel majaelanikel viskas ka kopa ette, et me iga päev vaidleme… Hetke seis on see, et roadtrip ikka tuleb. Ma leidsin kaks sakslast reisikaaslasteks. Tripp tuleb umbes 2 nädalane. Stardime järgmise nädala keskel.
Ka teistel on siin igasugused omad mured. Lühidalt: there’s trouble in paradise. Detailid viin endaga hauda. Sorry.
Hetkel on aga vaikus peale tormi. Kell on 16 läbi ja nüüd on kõik ärkvel. Eile tähistasime Kai sünnipäeva. Rita, kui loed seda, siis Kai oli Su klassiõde😀.
Lisaks sellele on maailm veel nii väike, et siin samas majas elab veel üks inimene Tarkonist -Mairot.
Kai sünna highlight oli vist see, kui Olav Jaanusega sprotid pooleks tegi. Happy times happy times…
Chillisime õhtul ja mingi hetk tuli meil geniaalne idee minna kluppi. See kõlas suurepärase mõttena. Panime viisakamad riided selga ja autosse. Läksime viiekesi linna. Tagasi tulime neljakesi (draama draama).
Pubisse (puppi???) sissepääs oli üsna huvitav. Enne sisenemist peavad kõik inimesed korra kaamerasse vaatama, tehakse pilt ja seejärel, kui oled piisavalt korralik, pääsed sisse. Üsna lahe minu arvates. Safety first.
Mina sain kaks templit. Üks triiksärgi peale (naiss, turvaonu naiss) ja teine käe peale ka. Eniveiz olime viiekesi hanereas, kuid turvamees ütles, et üks noormees meie seast oli liiga purjus. Seega keerasime otsa ringi ja läksime teise kohta. Uues kohas ei olnud meil probleeme sisse saamisega.
Nagu ikka mängis pubis vali muusika, inimesi oli palju. Oli täitsa tore arvestades seda, et ma seitsmelt neiult korvi sain😦. Minu jaoks lõppes pubilaks turvameeste eskordiga tänava peale. Tähendab, mind ei visatud välja, kuid pubi hakati kinni panema ja tuli lahkuda. Õnneks olin ma vist viimane meie seltskonnast, kes pubist väljus.
Kaks inimest läksid tülli ja üks neist jalutas oma 14 km koju. Hahahaa.
Autos aga pidin ma oma super Samsung’i telefoniga meid GPS’iga koju juhatama. Otse loomulikult sisestasin ma vale koduaadressi. Nii me kuhugi lennujaama lähedusse jõudsimegi :D… 30 km kodust. Õnneks oskas Keiju sealt koju navigeerida. All’s well that ends well, right mates?
Ilmast ka. Külm on. +25 kraadi ja mul on pikad riided seljas. Jube.
Muidu on üsna tore Keiju juures olla. Hetkel paistab, et kõik asjad liiguvad ülesmäge. Cheers gals and lads.


Toimingud

Information




%d bloggers like this: