Kolm saareriiki vol 1

4 12 2011

Reedel  ärkasin 4 paiku hommikul. Kiire dušilaks ja pakkima. Teadsin, et koju ei tule enam niipea kuna  õhtul minek lahkumispeole ja seejärel laupäeval Londonisse. Tartus oli plaan õe juures ööbida.

Oli ka viimane päev tööl. Selle tähistamiseks või siis kolleegide tänamiseks meeldivalt veedetud aja eest, pakkusin neile kommi, kooki, head ja paremat. Tuli teha ka üksjagu tööd, kuna pidin oma mantlipärijale saatma igasuguseid materjale, et ta end tööl paremini sisse seada saaks.

Tööpäev läbi, läks õhtu huvitavaks. Lahkumispidu sõpradega.  Üritasin õega ühendust saada, et tema juures ööbida, kuid jätsin selle viimase minuti peale (läks meelest, kuna tööl oli nii palju teha). Selgus, et tema juures ikkagi ööbida ei saa ja pean midagi muud välja mõtlema.

Thinkasin, et egas midagi… kuna plaan on nagunii hostelites mõnda aega elada, siis võiks juba Eestist alustada. Leidsin Tartus ühe kodumajutuse ettevõtte Terviseks Bed&Breakfast  (tegu ei ole hosteliga vaid on b&b, mis on ju täiesti erinev hostelist, eks?).  Ööbimiskoht asus Raekoja platsil. Super. Õe juurde oligi mõttetult pikk maa käia. Best €15.5 ever spent.

This slideshow requires JavaScript.

Pildil mu 6.5 kg kaaluv pagas ja Terviseks B&B “valvelaud”.

Kui olin oma majutusprobleemi lahendanud, läksin lahkmispeole/hüvastijätupeole, mis osutus vägagi õnnestunuks. Mulle väga meeldis. Päris palju sai vaieldud ja kildu visatud.

Peo lõppedes sammusin purjakil sõbra ja sõbrannaga kodude poole. See oli epic teekond. Kadi naeris kogu aeg, justkui eufoorias. Oli huvitav. Lisaks olid Erikul ja Kadil korralikud tasakaaluhäired… Enamus teekonda möödus komistades/komberdades, lauldes ja naerdes😀. Hea, et keegi meid ei näinud (kell oli ju 5 läbi), muidu oleks ju imelik. Niisiis oma majutuse sihtkohta jõudsin 2 minutit enne seitset  – ma ju rääkisin, see oli EPIC journey!

Magasin oma 4-5 tundi ja seejärel loksusin bussiga Tallinna lennujaama. Lend Tallinnast Stanstedi läks üllatavalt hästi. Tavaliselt on ikka nii, et lennu ajal käib üks suur sumin või müra, et ei kuule oma mõtteidki. Sel korral aga oli müratase täiesti talutav või isegi rahulik. Kui üldse millegi kallal norida, siis see oli väikelaste nutt, mis nüüd paremini kõrvu kostus (paistab, et heata pole halba).

Hetkel olen muideks bussis ja liigun Stanstedi lennujaamast Londonisse. Sõidan arvatavasti 1.5 tundi ja seejärel lähen metrooga Augusto juurde (cräshisin tema juures selle aasta veebruaris).

Veidi kummaline on praegu enesetunne. Viimati, kui Suurbritannias käisin, siis tundus kõik nii uus ja huvitav. Täiesti harjumatu oli liigelda “valel” pool teed. Hetkel olen aga täiesti emotsioonitu. Kõik juba läbi kogetud. Tean täpselt ka seda, kuidas metrooga liiklema peab ja mis metrooliine kasutada jne. Täitsa igav on kohati.

Lennu ajal mõtlesin, et nüüd peaksin närveerima hakkama vmt, kuna mu Austraalia plaan on ju täitumas ja muutumas reaalsuseks. Ei midagit. Olin rahu ise. Võibolla olen lihtsalt enesekindel, et leian seal tegevust. Lisaks on mul ka kahe kuu “elamisraha” olemas. Selle aja jooksul leian ikka elamise ja töö.

Nüüd olen Augusto juures. Jõudsin siia kohaliku aja järgi 21 paiku. Nädalavahetuseti tehakse Londoni metroos parandustöid ja seetõttu kulus mul kauem siia kohalejõudmiseks kui muidu. Pidin nelja erineva liiniga sõitma (kahe asemel). Tüütud ja nõmedad on need parandustööd.

Suurt midagi ei oskagi muljetada Augustoga. Ta veidi haige ja ma ise olen üsna väsinud… Eks homme tuleb parem päev.


Toimingud

Information

3 responses

4 12 2011
E.

Haha. Kuidagi väga kaua läks meil selle lühikese tee läbimisega! Muidu oli täitsa tore, aga eile oli hõre olla.🙂

4 12 2011
salaseiklused

Teisipäeval siis Baribalilaks?😀
Katsun leida otselendu Melbourne’i ja Tartu vahel…

4 12 2011
E.

Meil vist plaanis Baribali minna jep. Detsembri keskel avatakse bowling ka…




%d bloggers like this: