Zachary Scott

29 10 2011

Miks ma ennast nii kehvasti tunnen? Mulle endale tundub, et ma ei ole midagi valesti teinud. Samas hinges kripeldab. Löön justkui noa kellelegi selga.

Minu olukord on selline, et tööl koondatakse inimesi ja vähendatakse palkasid ettevõtte raske majandusolukorra tõttu.

Infokoosolek. Teavitus koondamistest ja palgalangustest tuli üsna ootamatult. Teavitati esmaspäeval ning juba selle nädala reedel tuli esimestel koondatutel lahkuda. Mind ei koondatud, kuid iga seitsmes nii õnnelik ei olnud.

Paar päeva peale infokoosolekut sain teada, et minul sooviti ajutiselt vähendada palka, kuniks ettevõte saab jalad alla. Kui olin sellest teada saanud, läksin koju ja mõtlesin üsna pikalt selle temaatika üle. Rääkisin oma olukorrast ka paari sõbraga.

Üks neist plaanib umbes kahe kuu pärast minna Austraaliasse. Mõtlesin, et ma võiks temaga kaasa minna. Mul on umbes seitse tuttavat, kes on Austraaliat väisanud, 3 nendest on siiamaani seal. Varasematest jutuajamistest nendega on alati tulnud välja, et nad kõik soovitavad down under’it.

Seega mul on valida. Kas töötan edasi väiksema palgaga, mis paari kuu pärarast võib kas tõusta oma endisele tasemele või veelgi väheneda või isegi täiesti ära kaduda. Teine variant on aga minna väga hea sõbraga Austraaliasse, reisida, veidi puhata soojas kliimas, parandada inglise keelt, seigelda, grillida känguru saba kõrbes, surfata ookeanivetes, jalutada valge liivaga rannal, kallistada koaalasid, poksida känguruga, hängida hipidega, tantsida bušmanidega džunglis, ehk leida ka asjalikku tööd (kuigi võin vabalt töötada ka primaarsektoris) jne. Ega ei teagi, mida ma seal Austraalias tegema hakkaks. Ehk siis: kas valida teadmatus Eestis või teadmatus Austraalias.

Langetasin otsuse Austraalia kasuks. Working Holiday viisat jagatakse vaid kuni 30. aastaseks saamiseni. Hiljem on keerulisem riiki pääseda. Hetkel puuduvad mul ka igasugused finantskohustused pankade ees ja ma pole rajanud ka perekonda, mis mind Eestis kinni hoiaks. Olen vaba kui lind. Ainult töökoht hoiab veidi kinni.

Miinuse poole pealt teeksin down under’is suure tõenäosusega lihtsamat tööd, mis mind karjäärialaselt väga edasi ei viiks. Eestis seevastu teen üsna asjalikku perspektiivikat tööd. Samas on Austraalias palju rohkem võimalusi kui Eestis, ainuüksi riigi suuruse pärast. Lisaks, kui ma ei proovi, siis ei saa ma kunagi teada, milleks ma teisel pool maakera võimeline olen. Olen oma otsuses kindel. Tean ka seda, et elu välismaal ei ole päris teavamanna – mäletan oma nelja kuud USAs SouthWestern’i müügimehena (kuigi ma tegelesin vaid 6-8 nädalat müügitööga, ülejäänud aja olin ehitusel abitööline).

Üks mu lemmikuid tsitaate on: “As you grow older, you’ll find the only things you regret are the things you didn’t do.” ~Zachary Scott

Seega – Australia, here I come! Tegin juba viisataotluse ära, nüüd tarvis kopsuröntgen teha ja seejärel lennupilet osta.

Tööl andsin ma oma ülemusele teada sellest, et ma ei ole palgalangusega nõus ning soovin lahkuda. Ülemus arutas seda ühe juhatuse liikmega ning jõuti üsna kiirelt selleni, et ikkagi ei langetata minu palka. Nad on minu tööga rahul ning ei soovi minust lahti saada.

See tegi asja minu jaoks keerulisemaks. Mul endal on ka kahju, et ma sealt ära lähen. Töö on hea, töötingimused korralikud ja palk on samuti hea.

Pannes ennast tööandja kingadesse, näen ma, et olen üsna isekas ja tänamatu. Tööandja on investeerinud minusse aega ja raha ning nüüd – ajal, mil ettevõttel veidi kehvemini läheb – jooksen ma lihtsalt minema kogu teadmistepagasiga. Arvan, et mul on süda õiges kohas, muidu ma ennast nii kehvasti ei tunneks.

Võtsin otsuse, mis on lühikeses ajahorisondis valus, kuid pikas perspektiivis potentsiaalselt väga tulus. Lisaks mul jookseb juba praegu suu vett, kui mõtlen grillitud känguru saba söömisest.😀


Toimingud

Information




%d bloggers like this: