Koolitus, konverents ja miiting Rootsis

17 09 2011

Tööle võtsin teisipäeval  veidi rohkem kraami, kui tavaliselt. Pakkisin kaasa ka ülikonna, sokke, hambaharja jmt. Plaanis oli minna Rootsi. Seal ootas mind ees üks koolitus, konverents ja ärikohtumine.

Teisipäeva õhtul 21 paiku sõitsin ülemusega Tallinna, kus ööbisin Ülemiste hotellis ja hommikul liikusime edasi lennujaama. Lendasin Stockholm’i kolmeses grupis ja sealt edasi üksinda Malmö’sse (Lõuna-Rootsis). Sealt omakorda liikusin taksoga Lund’i (20 km Malmö’st).

15-20. minutilise taksosõidu peale kulus 499 SEK’i (€55). Nice! See-eest sain veidi naerda, kui andsin taksojuhile ühe märkmepaberi, millele olin kirjutanud aadressi, kuhu sõita. Taksojuht aga võttis selle lehe ja püüdis seda tükk aega dešifreerida. Tal oli see leht valepidi käes. Džiisas, kust sellised tulevad?

Hea küll, ei jäta teid pimedusse kobama ja vastan ära. Ikka Pakistanist. Onu oli täitsa pakk, mis pakk. Kuulas raadiost trummi põristamist ja rääkis telefonis pakistani (või hindi?) keeles. Arusaamatus lõppes sellega, et ma trükkisin ise taksojuhi GPS’i aadressi, kuhu mul tarvis jõuda.

Õige koha leidsime üles ja järgnes intensiivne koolitus. Sain uut infot, seejärel jõime kohvi, veel uut infot, tegime lõuna, õppisin/kuulasin/küsisin, jõime kohvi ja sedasi kella 18’ni välja.

Kui kord koolitus lõppes ja jõudsin hotelli, siis algas järgmine fiasko. Mina jõudsin ju varem kohale (lendasin), kuid mu ülemus ja co liikusid autoga. Nende käes oli aga broneerimisvoucher vmt. Mul oli vaid voucher’i number ja selgitasin mõnda aega, kes olen, kust tulen ja miks mul voucher’it ega midagi kaasas pole. Lõpuks ikkagi anti toavõti kätte ja sain kergemalt hingata.

Päev oli üsna väsitav: 2 hotelli, 2 lennukit, takso, koolitus, palju rootsi keelt (koolitajad ei viitsinud iga asja inglise keeles arutada, arutasid rootsi keeles ja siis jagasid tulemusi minuga inglise keeles), palju infot. Liiga palju. Mõtlesin, et mulle kuluks ära üks mõnus vann.

Mõeldud, tehtud. Lebotasin vannis, kuni sõrmedel tõmbus nahk mõnusalt kortsu ja vesi hakkas ka ära jahtuma. Seejärel tuli ka telefonikõne – ülejäänud seltskond oli kohale jõudnud. Võtsime lobby’s paar jooki ja jagasime päevamuljeid.

Uus päev. Neljapäev ja konverents. Sai kuulatud mitmeid ettekandeid, kohvitatud ja märkmeid tehtud. Peale konverentsi  läksime ühte fancy restorani.

Tegin ka toidust mõne pildi:

Vestlus läks õhtusöögi ajal algul veidi üle kivide ja kändude, kuid hiljem oli üsna huvitav ja pean tõdema, et lõbus. Ma arvan, et aitas ka šampanja, punane vein ja ka magus vein, mida pakuti magustoidu juurde😀.

Reede. Viimane päev Rootsis. Täna oli ärikohtumine, mille detailidest ei saa ma siinkohal kirjutada. Igal juhul oli see esmakordne taoline miiting mu elus ja see osutus tunduvalt lõbusamaks/paremaks, kui eelnevalt ettekujutasin.  Mulle meeldis. Miitingu järel sain ka veidi tagasisidet ülemuselt ja ka ühelt rootslaselt – nad jäid väga rahule ja tahavad, et ma “oma asja” edaspidi ka iseseisvalt ajama hakkaksin. Leppisime kokku, et nädala paari pärast, lähen tagasi Rootsi ja teen seda, mida ma teen😀. Mulle selline asjade kulg täitsa meeldib😀.

Peale miitingut tegime väikese šoppamise ühes Malmö kaubanduskeskuses ja seejärel põrutasime Kopenhaageni poole. Lund’ist on Kopenhaagenisse umbes 50 minutit autosõitu. Taani ja Rootsi vahel on üks sild, millele pääsemiseks tuleb tasuda “sillamaksu” vmt. See oli vist 299 DKK’d. Peale tasumist avanes tõkkepuu ja pääsesime silla peale liiklema. Nägin eemal vees ka tuulikuid. Peale paari kilomeetrit näitas silt, et oleme jõudnud Taani ja veidi hiljem muutus sild tunneliks. Tunneli teises otsas oli juba Kopenhaagen ja lennujaam.

Lennujaam oli nagu lennujaam ikka – üldiselt üks igav ja kallis koht, kus aega surnuks lüüa. Lennuk väljus mul väravast A7, 3. terminalist. Seal värava eesruumis oli üks WC, kus oli seinale kirjutatud “Lady Gaga was here. So fucking what?”. Kuna olen Lady Gaga fänn, tegin sellest ka pilti:

Samas, kas tegu oli päris Lady Gaga’ga või mingi suvalise tüübiga, kes oskab markerit käes hoida, ma arvatavasti kunagi teada ei saa😦 Väga kurb, et mu Kopenhaagenis veedetud aja kõrghetk võib põhineda valel.

Lennukis sain aga ühe vägitükiga hakkama. Veidi aega peale õhkutõusmist pakuti reisijatele snäkke ja kohvi/teed. Mina suutsin pool tassi kuuma teed enda peale ümber ajada. Mõnus. Esmalt oli veidi piinlik, kuna üks kena neiu istus kõrval😀 (eestlased on ikka ilusad inimesed :D). Olukorra tegi hullemaks see, et mul oli seljas ülikond (täna oli ärimiiting ikkagi). Kõrvalreisija pakkus mulle ka enda salvrätikut, kuid sellest jäi väheks. Õnneks oli stjuuard oma “lauaga” käeulatuses ja neiu haaras sealt omajagu salvrätikuid. Kui kriis kord lahendatud sai, süttis peatselt turvavöö kinnitamise tuli, mis andis märku, et kohe-kohe hakkame maanduma.

Hetkel olengi autos ja liigun ülemuse autos Tartu poole. Home sweet home…


Toimingud

Information




%d bloggers like this: