We Will Rock You ja Tarzan

31 07 2011

Eile käisin ma gümnaasiumi klassikokkutulekul. Tähtsast kuupäevast oli mööda saanud 5 aastat. Mul õnnestus kohale meelitada 11 õpilast ja meie klassijuhataja. Selline üsna mõnus seltskond oli kohal.

Üritus leidis aset mu vanaisa suvilas, Peipsi järve põhjakaldal. Väga ilus koht. Männimetsad, ilus rand, vesi. Positiivne oli see, et sääski polnud, parme polnud. Aga ilm vedas veidi alt – enamus päevast/ööst nirises vihma. Seega olime siseruumides ja ei saanudki ümbrust eriti kaeda.

Väga hea oli näha klassiõdesid ja klassivendi ning lihtsalt koos chillida. Kõigil oli hea tuju ja väga positiivselt mõjus ka klassijuhataja kohalolek. Ta oli kaasa võtnud mingid 5 aastat tagasi kirjutatud lehed, millel olime ära märkinud oma tuleviku 5 aasta pärast s.t kas olen abielus, mitu last, mis tööd teen, mis haridus mul on jne. Väga hea oli sellist kraami lugeda. Nalja sai korralikult. Arvan, et meil kõigil oli ka natuke kahju, kui klassijuhataja kella kaheksa paiku lahkuma pidi.

Saunalaks. Rahvas käis saunas ja seejärel järves ujumas. Veidi hiljem võtsid tüdrukud välja “We will rock you” mängu. See oli väga kõva hitt. Põhimõtteliselt on see ringmäng, kus tuleb jälgida teiste inimeste liigutusi, mis on nende ees kaartidel kirjeldatud. Kui keegi tundis ära oma liigutuse, siis ta “võttis selle vastu” ja saatis uue liigutuse välja. Kaotab see, kes ajab liigutused sassi. Eniveiz tegu oli sellise koordinatsiooni harjutusega, kus tuli kätega vehkida ja ennast liigutada. Aitas väga hästi loiust peletada. Great fun! Eilsest on see nüüd mu lemmikmäng. 😀 Pärast mängisime ka pokkerit ja muljetasime elust-olust. Kõik oli super.

Kesköö paiku hakkas meil tekkima tõsine alkoholi defitsiit. Kuna me olime suvilarajoonis, siis siin ümberringi oli ka teisi hooneid ja seltskondi s.t suvitajaid. Mõned klassivennad otsustasid, et lähevad ja üritavad nö ukselt-uksele koputades viina vmt osta. Muideks siin Peipsi järve põhjakaldal on täitsa Venemaa ning ükski meie “kauplemisdelegaatidest” ei valdanud vene keelt. Mina ütlesin kohe, et see on väga halb mõte (ma arvasin, et nad teevad kusagil mingit lollust või keeravad mingi sita kokku… kaine ei olnud ju keegi) Minu sõna nende omast üle ei käinud. Kuskil nad igaljuhul olid ligi tund aega. Pärast rääkisid, et aretasid tutvust kolme erineva seltskonnaga ja mingi diil sai ka tehtud (detaile ma ei tea aga midagi sai ostetud).

Niisiis, kõik olid jälle suvilas tagasi ja rõõmus atmosfäär kestis suvilas edasi.

3:50. Asi läks perse. I was minding my own business, ning vaatasin uksest välja ning nägin seal mingit võõrast jorssi. Läksin uurima, kellega on tegu. Vaatasin, et mingi lühike ja paljajalu särgita  mees – täielik võõras. Tal oli ka kaks sõpra kaasa võetud. See lühike tüüp oli üsna Tarzani moodi ja otseloomulikult venelane ning purjus.

Mis ta tahtis? “Pagavarit hatšu. Besedovatsa….U vas tut krasivõe devuški…davai pagavarim”. Lühidalt nad tahtsid sisse tulla ja meie peoga liituda. Meie neid ei tahtnud. Sellele järgnes väike Tarzani mõttepaus ja “a tõ hõtšeš ja vas fseh ubju?, Tebja, Tebja, Tebja ….” NOT FUN. Järgnesid läbirääkimised – meie ja sissetungijate vahel. Minust ei olnud selles etapis mingit kasu, palju suurem oli Krissi (ainuke, kes vene keelt oskas) panus. Vahepeal olid ka kõik klassivennad välja karganud ja nö rinde moodustanud.

Läbirääkimised olid täis roppusi, testosterooni, primitiivsust, paukumist,  tõmblemist, agressiooni jne jne (enamik sellest pärines “külalistelt”). Kujutate ette küll. Jälgisin seda vaatemängu oma 10-15 minutit ja siis sain aru, et “the shit is about to hit the fan”. Mingil hetkel oli mõnel klassivennal tekkinud plaan, et “lähme ja tambime ära, meid on rohkem”. Mõni hetk hiljem nägin, et üks oli võtnud juba tühja õllepudeli kätte. Pikalt mõtlemata, võtsin laualt noa (ainuke nuga, mis seal oli) ja jalutasin – nagu muuseas – tahapoole, et see nuga ära peita. Just-in-case.

4:05 Helistasin politseisse ja lasin neil patrulli siia saata. Veidi keeruline oli neile seletada, kuhu tulla, kuna ma ju ei teadnud oma aadressi (olen vaid paar korda selles suvilas käinud). Anyways, rääkisin meie olukorra neile ära ja seejärel andsin neile täpselt samad juhised siia kohaletulekuks, kui oma klassivendadele/õdedele. Patrull lubati Jõhvist välja saata (40 km kauguselt😦 ).

20 minutit hiljem. Midagi pole muutunud. Sõnasõda käib endiselt ja pinged tõusevad, tõusevad, tõusevad. Läksin maja tagant aknast välja, et minna selle suurema tee peale, kust edasi abivägesid juhendada (me asusime praktiliselt keset pärapõrgut). Seal passisin närviliselt edasi-tagasi, kuna lärmi eemalt oli üsna hästi kuulda. Vahel oli vaikus, millele järgnesid mingid laksud vmt…. vot ei teagi, mis seal toimus. Hea see ei saanud olla. Närveerimine muutus aina tõsisemaks.

Mingi 10 minutit hiljem, helistas klassivend ja ütles, et “klassivend tahab siin massimõrva teha. Ootame Sind põnevusega lähima kümne minuti jooksul siia”. Ära tõlgituna tähendab see seda, et konflikti haripunkt ei ole enam kaugel. Siis tuli sealt eemalt mingit lärmi ja järgnes vaikus.

Vaikus.

Ja siis algas jälle sõnasõda.

4:45 jõudis patrull tolle tee peale, kus neid passisin, ja tõin kaardiväe kohale. Politseiautos sõitsin mingi 200 meetrit. Esimene küsimus neilt oli, et kas mina tegin väljakutse ning seejärel küsiti, et kas teil on siin mingi nugadega konflikt. Selle peale vastasin, et “nugadest ei tea ma küll midagi”. Aga autos oli üsna mugav. Nägime ka jänest, kes üle tee jooksis. Hetkeks olin teises maailmas.

Suvila ees. Kaks politseinikku tulevad välja ja tegid mulle ukse lahti ning sammusin nende ees “konfliktitsooni”. Seljataga kuulsin mingit “klikk-klikk” häält… 2 korda. Mõtlesin, et ehk on mul parem tahapoole jääda. Sain väikese tillika – nad olid oma kumminuiad välja võtnud, mitte tulirelvad. Ma olen vist liiga palju action-filme vaatanud.

Sealt edasi tegeles politsei kutsumata külalistega. Pool tundi hiljem oli plats võõrastest puhas. Politseinikud tegid venelastele hoiatuse ja lubasid, et nad jäävad siia piirkonda, ning selgitasid jorssidele, et kui tuleb veel üks kaebus, viiakse nad arestimajja. Niisiis, kas meil turvatunne nüüd paranes? Mitte eriti. Vedasime oma kraami väljast sisse ja ma panin kõik asjad, mida sai, lukku (saun, puuriit, kus asub kirves jmt). Sulgesin ka meid luku taha.😀

Mhm… konfliktiloojad jalutavad minema ja MEIE peame olema luku taga, kartuses, et nad äkki tulevad tagasi. Naiss… Väga kena lahendus.

Seejärel sai pikalt-pikalt räägitud sellest konfliktist, kust see alguse sai, mis toimus jne jne.

Ahjaa. Vestlusest politseinikega saime teada, et nad olid saanud oma kümmekond kõnet, mõnes mainiti ka seda, et mingid nugadega tüübid tulevad siia meile kallale. Mina tegin neile vaid ühe kõne ja teadsin, et 2 tüdrukut üritasid kah helistada, aga neil ei olnud levi. Lühidalt keegi oli suvilas mõelnud, et ehk liiguvad politseinikud siis kiiremini, kui noad mängu tuua. Siin aga ähvardasid politseinikud meile sellise valeteate eest trahvitegemisega. Trahvitamiseks aga ei läinud.

Vaieldamatult kõige meeldejäävam klassikokkutulek. Õhtu, millest ka lastelastele rääkida😀. Õhtu täis erinevaid stseene, tegevust ja adrenaliini. Enam sellist jama läbi teha ei sooviks.


Toimingud

Information

5 responses

31 07 2011
Mihkel

Väga põnev kokkutulek, endale sellist ei tahaks:)

Ja mida sa sinna “Mina 5 aasta pärast” lehele kirjutanud ka olid?

1 08 2011
salaseiklused

Kõrgharidus, töötan valgekraena ja sõidan Kia’ga. (Jep, that’s me)
Olen abielus, mul on kaks tütart ja üks poeg. (Nope, not me)
Need asjad, mis välimust kirjeldasid olid samuti korrektselt ennustatud.
Unistus oli reisimine, kuid nüüdseks on see muutunud. Reisimisest nii väga enam ei unista.

1 08 2011
Tiina Õunapuu

Mhhh… see oli teil küll meeldejääv lugu! P.S. kaasahaaravalt ja stiilselt kirjutad, kuigi jah, anglitsisme on palju – nagu 5 a tagasi:) Huvitav, kas järgmine kokkutulek on samas suvilas või rohkem tsivilisatsiooni keskel…

1 08 2011
Mihkel Külaots

Kia on küll hea valik – kui mingit uuemat Kiat tahad, siis võin sulle pikalt rääkida nende headest külgedest:)

1 08 2011
salaseiklused

Tiina, tänan kriitika eest, püüan end kauges tulevikus parandada😀. Järgmine kokkutulek tuleb minu villas/lossis või isiklikul saarel. Eks näeb seda…

Mihkel, autot ma niipea veel ostma ei hakka. Aga, kui võimalus tekib, siis võtan ka Sinuga ühendust.




%d bloggers like this: