Swedilaks

23 05 2011

Nonii. Päev algas üsna huvitavalt. Ostsin bussipileti Tartust Tallinna ja kui hakkasin bussi peale astuma, siis võttis üks noor neiu mu rajalt maha. Ta oli ratastoolis ja päris: “Kas Te võiksite mind bussi aidata?”. Vastasin jaatavalt ja siis… ma veidi ebalesin ja mõtlesin, et noh… kuidas nüüd võtta… kuidas see bussiaitamine välja näeb – kas ratastooliga või mitte. Ta ütles, et tahab, et ma tõstaks ta bussi, süles. Nonii… Ma pean teda tõstma? Eee kuidas …See võib nüüd jubedalt kõlada, kuid mul käis peast mõte läbi, et kas ma ikka jõuan teda üles tõsta… Väga narr oleks ju olnud, kui poole peal crash’iksin maha😀.

Esmalt ajasin ühe naise bussi esireast minema😀, kuna pidin neiu esiritta aitama ja seejärel tõstsin ta sinna kenasti istuma😀. Andke nüüd mulle medal!

Bussis istusin ka tema kõrvale ja Tallinnas aitasin ta ka maha tõsta😀. Vahepeal bussis tuli välja, et ka tema läks täna sinna Swedi samale ametikohale kandideerima kuhu minagi. Mõnus kokkusattumus.

Muideks mul on seljas lips, ülikond ja muu atribuutika. Otse loomulikult hakkas täna vihma sadama. Bussisõidu ajal oli ikka korralik padukas. Mul muidugi vihmavarju polnud. Kuid sellest hoolimata, kui bussist maha astusin, olin ma väga häppi😀.

Häppi mitte selle tõttu, et vihma sadas või, et ma olen nii suur ja vägev, et jõuan inimesti paremale ja vasemale tõsta, vaid seetõttu, et ma saan kõndida, joosta, hüpata jne. It’s easy to take things for granted…until you lose them. Mulle piisas tuju tõstmiseks täna sellest, et mul mõlemad jalad funktsioneerivad.😀

Enne vestlust lõin aega surnuks Solarise keskuses. 

See lugu meelitas mu sinna raamatupoodi😀. Chasing Cars…. brings up so many good memories.

Swedi personalijuht helistas mulle mitu korda ja ütles, et teiste kandidaatide vestlused on kestnud kauem kui planeeritud ja seetõttu lükati minu aeg hilisemaks. Hahh! Dežavuuu.  Kui detsembris Swedis vestlusel käisin, oli täpselt sama teema, kuid siis ei teatatud ette, et vestlused venivad, vaid lasti lihtsalt mul seal üle aja passida.

Kui olin Swedi hoones, siis teatas adminn, et olen liiga vara kohal ja, et pool tundi läheb veel aega. Seega keerasin otsa ringi ja otsustasin Swedi pangateenuseid korra kasutada.

Ma kunagi rajasin 2 hea sõbraga osaühingu, kuid see lõpetas tegevuse ja seetõttu me kustutasime ta äriregistrist. Mingi kopikas jäi küll firma kontole ning üritasin täna konto sulgeda ja raha välja võtta. Nii need asjad aga tänapäeval ei käi. See, et firma äriregistrist kustutati tähendab seda, et mul ei ole õigust sellele kontole ligi pääseda. Tellerite jutu järgi ei olevat ma enam firma juhatuse liige… Igasugu juhatuse liikmed puuduvad. Vaja on taotleda kohtu luba. Normull… ma pean ise oma ettevõtte rahale ligi pääsemiseks taotlema kohtult luba. Vot sellises ühiskonnas elame. Egas midagi, läksin sealt üsna jahmunult minema.

Õnneks sai selle toiminguga pool tundi surnuks lüüa ja seekord sain adminni juurest edasi lifti ja sealt 8. korrusele.

Vestlust pidin veel veidi ootama. Vestlus leidis aset tund peale kokkulepitud aega. Enne mind vesteldi tolle neiuga, keda ma bussi tõstsin – Evaga.

Töövestlusel olid intervjueerijateks personalijuht Marge ja Rita (vist mu otsene juht). Küsiti palju küsimusi mu hariduskäigust ja töökogemusest. Kõik asjad uuriti välja, et mis mulle meeldis, mis mitte. Miks ma üldse analüütikuks kandideerin? Kuidas ma arvan, et mu kodutöö läks jne. Mis mind motiveerib? Millised iseloomuomadused head analüütikut iseloomustavad ja kas ka mul need omadused on?

Motiveerimise küsimusele oli mul vastus olemas: raha, autonoomia, eesmärgipärasus ja meisterlikkuse saavutamine:

Hätta jäin sellega, kui küsiti, et kus ma ennast 5 aasta pärast näen…mis on mu unistuste töökoht. Ei osanud vastata. Varem kunagi tahtsin saada asset management’iga tegeleva firma juhiks… Ntx fondijuhiks, kuid enam ei ole ma selles nii kindel. Hetkel ei teagi ma kuhu pürgida.

Teine asi, mis kehvasti läks oli see, kui nad mu kodutöö kohta küsimusi küsisid. Ma ei mäletanud absoluutselt, mida ma seal kodutöös tegin. Küsiti, et mis järeldustele ma jõudsin… Ma veidi ebalesin ja siis küsisin, et kas ma saan oma tööd näha! OMG…. That was sooo bad. Tekkis justkui mulje, et see kodutöö polnud minu lahendatud. Nii juhtub, kui kodutööd kiiruga teha ja sellesse mitte süveneda.

Nalja ja kildu sai kah visatud. Ma rääkisin sellest, kui kehv müügimees ma USAs olin ja hiljem küsiti mu nõrkusi… vastasin “ukselt-uksele raamatute müük :D”. See on mu suurim nõrkus. Ülejäänud töökogemusest ja hariduskäigust sain üsna hästi räägitud.

Enesetunne oli tegelikult üsna hea, kui vestlus lõppes. Ei teagi miks. Võibolla seetõttu, et mul õnnestus kõiki naerma ajada või oli personalijuhi naeratus niivõrd nakkav…. Võibolla seetõttu, et rääkisin asjadest nii nagu nad on ja olin mina ise. I was in a good mood.

Bussijaamas aga tuli minuga sama bussi peale see sama tüdruk, kellest varem rääkisin. Seekord aitas keegi teine ta bussi ja ma otsustasin ta kõrvale istuda ja muljetasime kogu tagasiteel Tartusse. Eesti on ikka väike. Ka tema õpib matemaatilist statistikat ja teadis praktiliselt kõiki mu kursakaaslasi. Mina aga nägin teda täna esimest korda.

Homme siis jälle Hanza Tarkonisse. Wish me luck!


Toimingud

Information




%d bloggers like this: