Soome U do 2 konverents

4 03 2011

Peale Rootsi kruiisi passisin paar päeva Eestis ja esmaspäeval 28. veebr alustasin teekonda Soome noortekonverentsi suunas. Soome läksin kolme neiuga – Kristina, Mariana ja Kadi.

Reis algas üsna huvitavalt juba Tartust, kui bussiga Tallinna sõitsime (mina, Kriss ja Mariana, Kadi juba oli TLNs). Istusime kõige tagumistele kohtadele, et saaks rahus rääkida ja “konverentsiasju” arutada. Pigem muutus see arutelu lihtsalt teineteise tundma õppimiseks. See oli üsna huvitav… Ja nagu ikka pani keegi mõne killu maha või tegi midagi naljakat. See naermine aga sugugi ei meeldinud ühele 78 aastasele onule, kes meie ees istus.

Too onu küll süüdistas meid mõnuainete tarvitamises (kuna olime üsna heas tujus… Minu arvates mingit suurt ha-ha’d bussis ei toimunud… kuid siiski), küll joobes olemises. Siis vehkis ta veel oma invaliidsuspensioniga öeldes, et ta on nii väeti ja nii raske on siin bussis olla. Ahjaa… Ei teagi kuidas seda kenasti öelda, kuid too vanamees lehkas. Ta ei olnud end vist väga pikalt pesnud. Tema “aroomi” oli tunda taha, ette, tema kõrvale.. igale poole. Ei olnud väga meeldiv. Hingata oli üsna raske tema juures.

Mingi aja pärast aga hakkas see onu norima ühe teise noormehe kallal, kuna too julges mainida, et üsna raske on hingata… Egas midagi bussis jälgisime lihtsalt show’d, mis seal taga toimus. Ausalt öeldes tegi see vanamees bussisõidu palju huvitavamaks ja meeldejäävamaks. I loved it.

Praami/laevasõit Helsingisse oli samuti üsna huvitav. Olin üsna pettunud, kui selgus, et meil olid vaid tekipiletid (ei olnudki kajutit, kuhu minna) ning oleksime pidanud kuskil külma talveilma käes loksuma… No thank you. Meie aga otsustasime, et pargime end lihtsalt ühte restoranialasse ja oleme seal. Veidi passisime seal neljakesi (Kadi liitus Tallinnas) ja siis, kui ma läksin kohvi endale ostma, võttis üks Soomlane mu seal leti juures rajalt maha. Ta lihtsalt küsis midagi (ei mäleta mida) ja nii kaua, kui ma kohvi tellisin, vestlesin temaga, kuid mingi hetk venis tema või minu vastus üsna pikaks… Niisiis otsustasin lihtsalt tema kõrvale ka end parkida. Enamus laevareisist vestlesin temaga. Tuli välja, et tegu on väga laheda soomlasega. Ta oli noorena töötanud palgasõdurina, oli palju reisinud ning üldiselt üsna jutukas. Ta rääkis stoorisid Liibanonist, Prantsusmaast, Lähis-Idast jne. Lisaks tegi ta mulle ühe õlle välja😀. Ausalt öeldes oli see esimene kord mul elus, kui mõne soomlasega räägitud sai. Siit jäi küll väga positiivne mulje soomlastest. Nad on väga šeffid tegelased.

Pilt minust ja mu Soome kamraadist praamil:

Helsingist liikusime edasi autoga Nurmijärvi – kuskil 50 km Helsingist. Seal toimuski konverents. Konverentsiruumid ja hotell asusid meil samas hoones. Kuna jõudsime kuskil 19 või 20 paiku hotelli, siis enam-vähem esimese asjana läksime basseini ujuma😀 See oli üsna mõnus. Tüdrukud käisid ka saunas, mina mitte (siin olid eraldi meeste ja naiste saunad… Aga üksi ei tahtnud ma küll meeste saunas passida).

Märts 01. Niisiis. Esimene konverentsi päev. Lisaks oli täna ka Mariana sünnipäev. Käisime auditooriumis, kuulasime erinevaid  ettekandeid, tegime märkmeid, tegime mingi workshop’i läbi ja laulsime ka Mariana’le sünnipäevalaulu.

Peale konverentsiasju asusin ma taas basseini poole, kuid lätlased võtsid mu varem rajalt maha. Egas midagi liitusin 9 või 10 lätlasega ja lihtsalt chillisime ja ajasime juttu. Huvitav oli see, et nad kõik rääkisid enamuse ajast inglise keeles. Ekstra minu tarvis…et ka mina midagi aru saaks. Jällegi lahedad tegelased.

Paar tundi hiljem jõime veini restoranialas kogu konverentsirahvaga (hea küll… 1/3 rahvaga). Õhtu staar oli muidugi Mariana, kuna tal oli sünnipäev. Ta ei pidanud isegi oma veini eest maksma kassa juures. (PS: Siin on ikka SUPER teenindus/reception.). Nojah… Nii me siis tutvusime rahvaga – enamasti soomlaste, sakslaste ja lätlastega. Kokku oli konverentsil osavõtjaid 8’st riigist ja üle 60 inimese. Väga lahe rahvas oli koos. Kõige ägedamad olid aga ikkagi soomlased.

Märts 02. Konverentsi teine päev.

Hommikusöök ja seejärel ROADTRIP. Läksime konverentsirahvaga bussis tripitama: külastasime ökotalu, looduskooli ja ühte Helsingi noortekeskust. Bussis oli tuju inimestel üsna hea. Lätlasi oli bussi taha üsna palju kogunenud ja seega domineeris bussis läti/inglise keel. Mulle tundub, et mulle meeldis bussis rohkem, kui neis sihtkohtades, mida külastasime. Ju siis meeldivad inimesed mulle rohkem, kui ökotalud ja koolid…

Paar pilti bussist ja roadtripist:

Peale roadtrip’i sai süüa ja algas uus loengute/arutelude voor jmt. Ametliku osa lõpus aga tuli disco. Mhm… disco… selle kõige nõmedamas tähenduses. Lasti muusikat (enamasti youtube’ist) ja tutvuti osavõtjate kodumaa lugudega/kultuuriga. Kuid üks hetk küsis konverentsi peakorraldaja, et kas tantsumuusikat kah saab. Siis pandi mingi normaalsem biit käima ja Kim (Soome mehenimi) näitas meile millised tantsulõvid soomlased on. Mul jäi küll kast lahti. Ei oskagi seda kirjeldada… Lühidalt ta oli väga andekas ja väga entertaining. Seejärel (meid oli üsna väheseks jäänud) algas aga lihtsalt lollitamine/tantsimine/spordiliigutuste-tegemine. Leiutasime uue tantsustiili – disco athletics. Jällegi, seda peab nägema, et seda mõista. Jällegi väga lõbus oli.

Märts 03. Konverentsi viimane päev.

Hommikusöök. Loeng. Workshop. Arutelu. Game over. Check-out . Bussi ning minema Helsingi poole, praami peale ja Eestisse tagasi.


Toimingud

Information




%d bloggers like this: