Woking round 2 ja lugu sellest, kuidas mind lüpsti

31 01 2011

Damit! Damit! Damit!

Just tulin töövestluselt ja see ei läinud üldse hästi. Olen hetkel rongis ja liigun Londonisse Waterloo jaama.

Vestlusel küsis onu mu testi kohta. Seal oli paar küsimust, millele ma ei osanud vastata ning mul oli ligi nädal aega vastuseid internetist otsida, ja onu küsis neid samu küsimusi veelkord. Ta vast tahtis teada, kas olen niivõrd huvitatud, et uurin oma testiküsimustele vastuseid. Näiteks ei osanud ma nimetada kahte futuuride kauplemispõrandat (teadsin vaid ühte). Ma tahtsingi uurida, kuid kogu see kodude vahetamine ja linna avastamine ning host’idega tutvumine võtab ju oma aja. Ma ei saa ju minna host’i juurde ja temaga suhtlemata olla tema juures arvut taga.

Ainukesed ajad, mil näiteks seda blogiasja kirjutan on siis, kui ma üksi olen kas metroos või rongi peal ehk siis ajal, mil midagi muud teha ei saa.

Näiteks küsis ta ka mis on minu suurim saavutus. Mõtlesin hetke ja vastasin, et baka lõpetamine ja onu kirjutas “academics”. Samas mida ta kuulda tahtis? Ma kandideerin õpipoisi (trainee) ametikohale … Britain’s got talent võitmine või maailma rahu saavutamist on minult raske nõuda.. I’m not running for president you know. Võite arvata küll, et olen veidi kehvas tujus praegu.

Lisaks küsis ta mu mineviku kohta. Olin 2 korda feilinud kauplemismaailmas – kord forex’iga ja teine kord kui töötasin high-frequency aktsiakauplejana. Ta küsis, et kuna olen 2 korda feilinud, miks peaks ta mulle kolmanda võimaluse andma.  Sellest jäi mulle küll halb mulje – peale ebaõnestumist tuleb loobuda? Lisaks osutus treeningperiood pikemaks, kui esialgu arvasin st 3 kuu asemel 6 kuud. See tuli veidi ootamatult.

Nojah… Läks nagu läks. Enam ei ole midagi teha. Olen tulevikus targem ja sama viga katsun mitte korrata. Raske juhus, et pean kõik vead ikka läbi tegema enne kui neist õppust võtan.

Vähemalt ühes asjas olin täna targem kui eelmine kord kui Woking’isse sõitsin. Eelmine kord ostsin kaks eraldi piletit – üks sinna ja üks tagasi. Seekord aga ostsin edasi-tagasi pileti, mis maksis veidi vähem. Jee… säästsin £2.50. Päev ei olegi täielik failure. Katsun positiivset meelt hoida, kuigi raske on. Mingil määral tahaks juba koju.

Täna leidsin koha, kus saab tasuta wifit nautida. See on Waterloo jaama lähedal ja hoone nimi on Southbank Centre.  Siin saab maha istuda ja rahus wifi’tada. Normaalne.

Ok… Vara hõiskasin. Nett on väga aeglane ja ebastabiilne. Must be my lucky day. Vähemalt ilm on ilus ja päike paistab (seda juhtub siin harva).

 

Edasine päev ei läinud eriti paremaks. Kuna tulin just töövestluselt, siis jalutasin ülikonnas mööda linna ringi ja turistitasin. Tegin paar pilti Big Ben’ist ja käisin Trafalgari väljakul. Seal aga mõtlesin, et võiks saata paar postkaarti Eestisse. Astusin ühte poodi sisse, kus müüdi postkaarte ja samas nurga peal sai ka raha vahetada. Esmalt ostsin postkaardid, kuid siis öeldi, et postmarke saab osta sealt rahavahetuspunktist. Läksin sinna, maksin £2.50 nelja hädise margi eest (lüpsmine nr 1). Seejärel aga tahtsin ka oma eurodest lahti saada. Kuna olin Trafalgari väljakul, siis arvasin, et ma ei saa seal väga lüpsta, kuna sealt käib palju rahvast läbi ning siis toimib konkurents ja saan hea kursiga raha vahetatud. Silt oli igati kena – “no commission fees”. Aga eeeeiiii….. Esmalt võeti mu €230st lihtsalt 12.5% “service fee’ks”  (lüpsmine nr 2) ja seejärel sain iga naela kohta 20 eurosenti lüpsta (lüpsmine nr 3). Kätte sain £125 kopikatega aga oleksin pidanud saama £193. Täiesti uskumatu. Lühidalt mulle läks rahavahetus maksma ligi 1300 krooni. 36% minu summast võeti lihtsalt vahelt (£68). Võite ette kujutada küll kuidas selline asi võis mu niigi halvale päevale mõjuda. Siit õppetund – enne arvuta välja palju peaksid peale vahetust raha saama ja küsi ära summa, mida nad sulle vahetuse käigus annaksid. Kui vahe liiga suur, siis vii raha mujale.

Nonii… Olin siis juba nii pissed off, et lõpetasin turistitamise ja läksin tagasi Rui juurde. Seal pakkisin asjad, kuid mul ei lubatud lahkuda enne, kui ma Rui lambaprae ära proovin. Seega hängisin seal ligi 3 tundi veel. Nagu ikka… Viskasid Rui ja Garreth kildu ja raske oli mitte naerda. Need tüübid peaks mingi oma sitcom’i tegema. Tegin ka paar pilti Rui juures – tema tehtud lambapraest, mis keedeti punases veinis ja serveeriti “rocket’itega” (see roheline kraam kausis). Väga nämm-nämm. Hea seltskond ja hea söök… Suurepärane lõpp kehvale päevale.

Rui juurest aga liikusin edasi järgmise host’i – Augusto – juurde. Augusto on programmeerija ja host’ib samal ajal minuga ka ühte USA noormeest Jerome’i (nagu Jerome David Salinger). Augusto ise on pärit Brasiiliast. Ta räägib üsna tugeva aktsendiga ja mul on vahel raskusi temast arusaamisel. Augusto on väga huvitatud filmidest ja Jaapani multikatest. Käib sageli filmifestivalidel ja igasugustel kontsertidel.

Pilte:


Toimingud

Information




%d bloggers like this: