Londonit avastamas pakistanlasega

26 01 2011

Eile, kui ma jõudsin Waterloo’sse 18ks nägin ma suurt segadust. Waterloos oli tipptund ja tegu on ühe väga suure jaamaga ning tohutult palju inimesi liikus seal ning mulle tundus et ainult mina olin nii lammas ja liikusin neile vastu. Seda on üsna raske kirjeldada. Lihtsalt üks lõputu mass inimesi liikus minu suunas ja minust mööda, ning nad KÕIK kiirustasid, mõned jooksid. Kõigil oli kiire koju. Ning kui jaamast välja astusin ei muutunud asi paremaks. Ka tänavatel oli paras hullumaja… väga…väga busy oli London sel ajal.

Täna aga lahkusin Edward’i juurest ja läksin linna peale kuskil 12 paiku. Pakkisin oma koti kokku ja minek. Muideks reisin vaid ühe seljakotiga… olen tõeline backpacker.

Küsisin kiirelt ka Edwardilt mõtteid, kuhu minna ja siis asusin teele.

Esmalt liikusin Thames’i jõe juurde. Edward soovitas jalutada mööda jõekallast ja sealt edasi liikuda.

Jõeni jõudmiseks kulus mul 10-15 minutit ja seal kohtasin ma ühte pakistanlast.  Vahetasime paar sõna ja siis käis ta välja mõtte, et avastaks Londonit koos. Kuna mul oligi väga igav siis nõustusin.  Esmalt liikusime Tower of Londoni suunas. Siis üle silla (üle Thames’i jõe) ja sealt edasi St Paul Cathedral’i lähistele. Seejärel tahtsin ma minna ja külastada linna finantskeskust, mis oli seal samas lähedal.

Käisin Bank of England’i muuseumis. Seal oli igasugust kraami – münte, paberraha näidiseid jmt. Muuseumi lahedaim osa oli üks kullakang – kui korrektselt mäletan, siis see kaalus 13kg (2 stones – jepp britid kaaluvad asju kivides😀 ). Lihtsalt üks 25cm*5cm*4cm kullakang. Sai kätte võtta ja üles tõsta.  Intuitsioon ütleb muidugi, et mingi kerge kamakas aga üsna palju kaalus ikka. Lisaks oli kullakangi kohal selle hetkehind £330,000 ehk $528,000 st üle 6 miljoni krooni. Kahjuks ei võinud selles muuseumis pilte teha.

Peale BoE muuseumi külastust tahtsin ära näha Londoni aktsiaturu “põrandat” (London Stock Exchange) kuid me ei leidnud üles seda kohta. Selgus, et oli olemas vana ja uus hoone, kuid londonlased ise kah ei teadnud, kus see asub. Ju siis pole tegu mingi turistiatraktsiooniga.

Samas oli suhteliselt naljakas küsida inimestelt teed ja need üldiselt mõtlesid hetke ja siis ütlesid suure smaili saatel “No”.

Panin tähele, et see pakistanlane oli üsna aldis teed küsima inimestelt. Iga ühe inimese kohta, keda mina “küsitlesin”, võttis tema ette vähemalt 3-4. Kultuuride erinevus?

Niisiis kuna me ei leidnud Stock Exchange’i üles, siis liikusime Tate Modern muuseumisse. Seal võis mõnes kohas ka pilti teha. Tate Modern asub endises tootmishoones ja see on äratuntav kõrge korstna järgi. Kunst seal ei olnud päris minu maitse. Võtaks brittide moodi asja kokku sõnaga “rubbish”. See-eest pakkus see muuseum teistsugust silmailu. Seal oli palju turiste ja ilusaid noori inimesi🙂 silmailu jätkus.

Tate Modern’ist väljudes läksid minu ja pakistanlase teed lahku.

Võtsin retke taaskord Waterloo jaama suunas kuna mu järgmine Couchsurfingu host elab Kingstonis. Ning sinna pääseb vist vaid rongiga (bussiliini ma sinna ei leidnud).  Tee peal aga nägin ühte raamatupoodi ja otsustasin sisse astuda. Seejärel selgus, et olin hoopis suuremasse hoonesse sattunud – National Theatre. Seal ma hetkel olengi ja kirjutan seda postitust. Erki (vend) kah helistas mulle paar minutit tagasi Eestist. 🙂

Siin National Theatre hoones esineb laval üks bänd. Kuulan nüüd viimase loo ära, siis läheb bänd pausile ja vaatan siin veidi ringi ja liigun Waterloo jaama ja sealt Kingstoni.

Pilte tänasest:


Toimingud

Information




%d bloggers like this: