Esimene päev

24 01 2011

Lendan praegu lennukis Tallinnast Londonisse (Stansted’i). Täna oli überaeglane päev.

Hommikult sõitsin Tartu, kus ootasin, et üks sõber mulle võla  tasuks enne seda, kui ma Londonisse ära lendan… Või siis enne seda, kui ma Tartust Tallinna lennujaama ära sõidan.

Vahepeal käisin juuksuris ja ostsin adapteri, mis on “üleminekuks” eesti pistikult Inglismaa pistikule (maksis €4.50) sealt Rüütli tänava ja Laia tänava ristumiskohas olevast elektroonikapoest.

Aja surnuks  löömiseks astusin Tartu Ülikooli raamatukokku. Vanast harjumusest käisin erinevad saalid seal läbi… Otsin tavaliselt sealt tuttavaid või klassiõdesid/vendasid, et niisama hängida ja juttu puhkuda. Esialgu tundus, et ei leidnud kedagi, kuid siis heitsin pilgu vasemale ja sealt vaatas vastu Helis – klassiõde gümnaasiumist… Ja tegelt 5.st klassist. Peale gümnaasiumi lõpetamist ei olegi teda kordagi näinud.. Ehk siis ligi 4.5 aastat. Huvitav oli see, et ta nägi täpselt samasugune välja kui vanasti. Kena nagu alati.

Tore oli teda näha. Vahetasin temaga paar sõna ja pärisin paari asja Londoni kohta (Helis vist elas mingi perioodi Londonis ka). Ta soovitas mul ära käia Londoni linnaosas nimega Camden asuvas The Chirch pubis/baaris. Pidi olema chill koht, mis täis Austraalia tšikke ja bloke’e.

Mis mul üle jääb… Endal väga suuri plaane tehtud ei olegi, seega The Chirch kõlab väga hästi.

Peale Helisega muljetamist lahkusin raamatukogust (muideks raamatukokku olid vahepeal mingid massaažitoolid tekkinud… Kiusatus oli suur ära proovida aga otsustasin jätta selle lõbu järgmiseks korraks). Liikusin bussijaama ja vahepeal sain kõne sõbralt, et ta kohe tuleb ja viskab mulle sulas pappi.

Njaa.. bussini oli vaevalt 10 minutit jäänud, kui tüüp välja ilmus ja sularahaautomaadist nutsu välja võttis ja selle mulle jõudis anda. Olin vahepeal juba leppinud mõttega, et sõber ei jõuagi kohale.

Agas näed… Viimasel minutil ta tuli. Kusjuures mulle meeldivadki sellised viimase minuti “seiklused”. Vahel on vesi ikka suht ahjus.. ja siis tuleb keegi kuskilt ja päästab päeva.

Nonii… Lennujaamas passisin päris kaua. Vähemalt 4 tundi. Enamuse ajast surfasin netis ja elasin facebookis. Ma süda facebook😀.

Lend mul veidi hilines, kuid oli hea, kui lõpuks väravad avati ja lõppes mu ootamisest põhjustatud agoonia.

Lennukist: Lennukis on nõme, kuna undab rõvedalt… Pean nüüd ligi 3 tundi seda taluma. Lendan easyjet’iga. Kui see undamine välja jätta, siis ei ole hullu midagi. Ainult, et unekas on, kuna ootamine väsitab päris korralikult. Võibolla on asi ka selles, et päeva söögiks kujunes mul tass teed, Snickers ja Kalevi šoks ja 1 pooleliitrine mahl…

Lisaks akna alla pole eriti mõtet trügida, kuna öösel lennates näed aknast vaid pimedust.

 

Ja nüüd ka veidi meeleolu muusikat: John Denver – Leaving on a Jet Plane.


Toimingud

Information




%d bloggers like this: